vigade paranduseta parkuur

Selle hooga, millega täna rada sõitsime, ongi vaja parkuuri sõita, ütles treener, nii on hobusel ka lihtsam lendu minna. See ei tundunud üldse keeruline. Hobune näib mind rohkem kuulavat, kui ma ei lase tal omapäi kuskile tormama minna. Nii ma usaldan teda rohkem. Ja iseennast ka.

Peale punast okserit tõmbas Zillion jälle paari suurema tõmbega minema, korraks tekkis oht, et lõikame nurga ära ja pööre süsteemile läheb untsu. Korraldus oli sõita raja peale välja ja tulla sealt korralikult süsteemile. Võtsin hobuse tagasi ja pelgasin, et nüüd meie ja süsteemi vahele jäänud meetritest ei piisa, et piisava hooga süsteemile läheneda ja sellest söödavalt üle saada, aga asjata, läksime lendu ja saime üle.

Hüppasime oma raja ära ja midagi parandama ei pidanud. Selle üle võis rahul olla :)

jalusteta väänamine

Tegime täna veidi ilma jalusteta tööd ja võib julgelt öelda, et väänasin ennast kogu raha eest. Kui lihased tundusid peale eilset trenni pehmekesed, siis täna nad isegi ei julgenud enam kellelegi kaevata.

Rohkem ikkagi kogu aeg tuleb sirutada jalgu allapoole, sirgemaks ja õige küljega ümber hobuse. Kui kannad lähevad alla, siis varbad tahavad väljapoole lendu minna. Kui ennast paika saan, siis on erinevus hobuse liikumises kohe selgelt tunda. Ratset peab julgemalt avama, aga mitte enda poole tõmbama või vajutama.

Arusaam sellest, kui palju peaksid sääred liikuma eri olukordades ette või tahapoole, on hägune ja täna tuli sellest juttu. Jääks see nüüd kõik ka kohe meelde...
Meeldetuletusi oli veel mitmesuguseid. Näiteks, et ei ole vaja säärt devalveerida ja kogu aeg hobusele mingeid sõnumeid saata.

Kui tulid harjutused, kus pidi hobust pisut painutama ja voldi peal hoidma, siis näis esialgu, et ma kasutan tarbetult palju säärt, et mingit efekti saavutada. Aga niipea, kui ma suutsin ennast rohkem arusaadavaks teha, muutus must poiss jälle väga kergeks. Lihtne painutada ühes või teises suunas, vähem tööd kätega, natuke rohkem säärte ja tasakaaluga ning mõne aja pärast võib ratsmed ära anda ja hobune jääb ikka küsitud paindesse ja õigesse asendisse jooksma. Kontrollitud. Works like a charm. 

Veel oli meeldetuletusi, mis puudutasid seda, kuhu mu silmad või varbad vaatavad. No miks head harjumused kinnistuvad kauem kui halvad?
Must oli trenni lõpuks lihtsalt väga väga tubli. Tema sai minult kiita ja mina treenerilt. Korda läinud üritus.

need neli neetud latti #2

Seni kuni ma soojendasin, ehitas treener plankudest midagi. Kui ma siis silmad tõstsin, siis seal ta oligi. Minu õudusunenägu. Neli neetud latti. See trenn novembris, kui latid olid pandud ringiratast suurel platsil ja pidime neist voldi peal üle tulema?

See ei läinud tollal eriti hästi. Nii mu keha kui nägu olid kõverad, hobusest rääkimata.

Pilt Kertu Kosk, aitäh!

Nüüd kohtusime uuesti ja lattidest olid saanud kavaletikasvu plangud. Üks triibuline ristike ka.
Alguses tuli hüpata vastastikused plangud, siis järjest, siis kõik neli järjest.

Kui kõik klapib ja rütm on, bounce on olemas ja õige trajektoori peal õnnestub püsida, siis ei ole ju midagi lihtsamat. Aga oleks ju liiga lihtne, kui see esimesel korral õnnestuks ja nii ka jääks? Piisab, kui me jääme maha, samm ei klapi, hobune teeb pikema hüppe või me vingerdame kuskile, kui kogu see jada on ju täitsa sassis! Ja räägime siis sellest, et plankude vahe peaks olema 4 fuleed. Mitte 5 või 3.
Selle kordasaamine võtab nii võhmale. Selle korrashoidmine võtab samuti võhmale. Ja see ei ole üks neist fake it till you make it harjutustest.

Hobune oli läbimärg. Minu lihased tundsid end ärakasutatutena.
Ja ma ei jõua ära oodata seda päeva, kus me need plangud mängleva kergusega seljatada suudan :P

now that's a pretty sight

lustlik must

HÜP-PA-ME!
Kui hobune kuulab ja toimib, siis ei pane üldse tähele, kui väikesed või suured on pulgad, millest on vaja üle minna. Ei mingeid kahtlusi, mitte ühtegi möödasõitu või tõrget, ei mingeid second thought'e, andke ette, me lähme. Kui ma ennast püsti-korda-sirgu hoian, tuleb see loom ka peale takistust nii kiiresti tagasi ja kuulab kohe kõike, mida temalt küsitakse.
Don't you just love that feeling? 
Alguses hüppasime diagonaalide peal planke, siis ridasid ja siis süsteemi. Siis panime kõik kokku, ühtpidi ja teistpidi. Must oli rõõmu ja minekut täis. Mina keskendusin sellele, et õigel ajal Zillioni ümber veenda, kui peale maandumist ta peaks püüdma lustist hoogu lisada ja nurgad sirgeks sõita. Pööre süsteemile peale rida oli just see hetk, kus iga sissekukutud meeter maksab kohe kätte.
Saime kiita selle eest, et me teeme vähem takistuste ette tibusamme (peaaegu ei juhtunudki enam) ja mul ka hea meel, sest siis on minul ka elu palju lihtsam ja ma lähe temast nii kergelt ette.
Homme kordel ja ülehomme puhkepäev, sest mind pole, aga esmaspäeval jälle sadulasse :)

wiii-trenn

Oiiii, mis harjutus!
Meie sõidame galoppi kavalettide vahel ja treener ütleb, millist järgmiseks hüpata. Mõni pööre on päris pisike ja ootamatu, kõik tuleb kiirelt ja ootamatult ja sa pead seal seljas kõigeks kõigeks valmis olema :)
WIIIIIIII!
Nii nii lahe!
Must oli ka pärast puhevil ja omadega rahul.

extempore hüppetrenn

Tänane hüppamine tuli pisut extempore, aga Liisule sobis tänane päev kõige paremini, ilm oli soe (-5) ja miks ka mitte?
Kutsuge mind nannipunniks või vanuriks, kui tahate, aga minu puusad oleks täna eelistanud pikemat soojendust. Pikemaid tuleks tegelikult lahti seletada - siis kui me oleme päriselt ka soojad, reaktiivsed ja valmis. Zillionil hoost ja tahtmisest sellegipoolest soojendushüpete ajal puudu ei jäänud, nii et ma siis läksin mänguga kaasa.

-7

-7 tundub vahelduseks nagu summer breeze.
No olgu-olgu, mitte päris. Kui mu puusad ei valutaks juba teist päeva, siis võiks iseenesest veidi mahedama ilma üle rõõmustada. Õnneks on endiselt olemas väikesed roosad tabletid, mis jälle liikuma panevad.
Kuna ma olin eile mängust väljas, siis must puhkas. Täna koplist tulles oli ta jälle väga VIP. Jäi seisma, tõstis esijalgu üles, keeras kaela krussi ja käitus nagu mingi primadonna.
Maneezis omakorda oli ta paras äputrilla, kriuksus ja muretses, et miks jälle üksi. Kui katuselt hakkas lund alla vajuma, siis tõstis pea ja kõrvad ja tegi jälle kriuks-kriuks, aga see oli kõik.
Esimeses traavis pidin rohkem teda alla lubama ja kui ta oli juba lõdvestunud ja rahulikumas rütmis, siis võisime teha väikseid painutusi ühele ja teisele poole.
Täna just olin mõelnud, et võtan julguse kokku ja küsin nende painutuste ja säärte kohta. Millal mingi säär liigub ette ja millal taha, millal mingile jalusele vajutada.
No ja täna siis treener just sellest rääkiski. Tegime voldi peal jälle painutusi. Tagumik sisse, tagumik välja (hobuse oma obviously).
Niipea, kui things get more technical, tahab mu vasak käsi oma elu elama hakata ja vajub hobuse õla peale puhkama. Crap. Ma pean sellega midagi kapitaalset ette võtma.
Aga siis tegime jalavahetusi. Esimene vahetus paremasse jalga ei olnud kommenteerimist väärt, aga vaikselt treeneri juhiste järgi hakkas lubama ja lõpuks hakkas looma ka.
Mõnikord hüppan liiga varmalt püsti vahetust oodates, aga täna pigem oli vaja tõusta ja vabastada. Tähtsam osa oli see, et kui selgelt ja tugevalt mu sääred ette-taha liiguvad ja märguande annavad. Esialgu pean natuke selgemalt ja rõhutatumalt signaale andma.

lumi lumi lumi

Minu blogistki võib saada ilmajaam, kui ma igas postituses kurdan külma üle. See pole enam muidugi mingi uudis. Koplisse minnes võib põskedest ilma jääda ja hobune on nii särtsu täis, et isegi koplist koju kõndides võib tekkida meie vahel nägelemine teemal, et kes juhib ja kes kaarti loeb.

värviline maneez

Võib-olla muusika pärast ja võib-olla mitte, aga soojendus tundus endale täna kuidagi hea. Ma pidin küll mõned korrad hobusele meelde tuletama, et tühja sellest üksinda maneezis olemisest või tuulest väljapool seinu, meil on hoopis oma agenda, aga kui ta juba õigesse meeleollu sai, siis tundus, et nupud toimivad. 

Siis ehitati maneež täis selliseid takistuse moodi asju. Nii palju värvilisi pulki ja traavilatte ja sammulatte ja valiklatte ja ristikesi ja kavalette ja mis asi see seal valge risti taga on? Veel latte, V-tähe kujuliselt. Jõulud on saabunud :)
Kõik olid madalad ja kaugelt vaadates mitte väga hirmuäratavad, aga lähemalt vaadates kriuksuga. 
Näiteks roheline plank, mille ees ja taga olid veel ühed latid. Väga lähedal ees ja taga. Pidime rahulikus sammus tulema sellest üle, keerama kohe vasakule või paremale ja uuesti sellest üle tulema. Mõne aja pärast tundsin, et pean lõua ka üles tõstma, et rohkem ennast hobuse tagaotsale saada. Ma lihtsalt kartsin, et muidu keerame käpad ja latid suure lipsuga sõlme. Mu aju juba oli teel sinna.
Ja siis läks alles põnevaks. Traavis kolm latti paremast jalast nurgast välja, siis hobune sammu ja kas ühelt või teiselt poolt torbikut suunata roheliste käpalõksude (loe: roheline plank valiklattidega) poole, siis tõste paremasse jalga ja galopis ristike, mille taga on latt, siis jalavahetus ja pruun ristike, millele järgnes täpne sebimine valgele ristikesele (esimesel korral väljaspoolt suunavaid maalatte, teisel korral seestpoolt) ja peale seda vasakpööre (endiselt not my favourite) ja siis valiklatt + punane ristike. Siis jälle traavi ja esimesed kaks ülesannet otsast peale.
Nõudis keskendumist ja tegelikult oli väga põnev. Zillion näis ka endast parima andvat ja ma püüdsin jääda seljas kogu selle võimlemise juures rahulikuks, mitte väga palju ülemääraseid ja ebaselgeid signaale anda. Mõnikord õnnestus, mõnikord mitte.
Sõitsime seda takistusrada mitu korda. See oli vist meie teine katse, mille kohta kuulsime, et see oli peaaegu ideaalne. Wiii! :) Kahjuks pidi treener sama siiralt nentima järgmisel katsel ühe pöörde kohta traavilattidest sammuplanguni, et see oli täielik katastroof.
Mis si***ti, see uuesti.

Edit: Kas ma juba mainisin, et Zillion ei ole juba mitu head trenni oma suulisi närviliselt hammustanud? Vaikselt mälub küll. See on ju hästi?

_________________________________________
* planking 3 x 20 min (jah, ma sain uue idee ja ei, ma ei võtnud mingit väljakutset vastu).
* seljalihaseid 4 x 20 seeriat

#760: tuuli trotsides

Rootsi tuuled plagistasid maneeziseinu ja need tõmbusid kummi ja siis plaksuga jälle teistpidi. Ma mängisin, et ma ei näe ega kuule neid. Zillion ei läinud õnge. Ta püüdis kedagi appi karjuda, aga seest tuli esialgu välja ainult mingid ... kriuksud ja piiksud. Mõne aja pärast hakkas ta juba hobuse moodi hirnuma, aga mind ajas ikka naerma.

Ainuke jalavahetus, mida me pidime täna tegema, tuli täitsa hästi välja ja ma võtan endale õiguse selle üle rõõmus olla, isegi kui see vahetus toimus vasakusse jalga, mis on alati olnud lihtsam.

Nägin täna ka ära treeneri musta seljas. Ta näitas, mismoodi hoida hobust välimises paindes, kui samal ajal tuleb hobuse tagumikku väljapoole lükata. Nii et esimesed jalad teevad väiksema ringi ja tagumised suurema. Ma püüdsin ise ka pusida, aga seekord ei piisanud improviseerimisest, ma lihtsalt ei mõelnud välja, kuidas seda välimist painet kõige selle juures hoida. Mida oma vasaku käega teha ja kuidas oma üliagarat paremat kätt ignoreerida?

Kui ma uuesti selga ronisin ja järgi proovisin teha, siis tuli natuke välja ka.  Vasakule poole oli palju kergem, paremale poole mitte nii väga. Pidin rohkem pingutama, et Zillion minust aru saaks.

Ma ei julge küll veel rõõmust päris hõisata, aga täna näis mulle selgemini tuntav ka see vahe, kui hobuse tagumised jalad hakkavad kõhu all risti käima. Ikka täitsa diagonaalis toolipadi oli :)

Sounds so easy

Kuidagi pidi hobust peale hüppetrenni premeerima ja ma plaanisin minna sadulata sõitma. Treener tegi küll üllatunud näo, aga loa saime. Hobusele näis see otsus meeldivat.
Eelmisel korral ilma sadulata sõites tundus mulle, et igas platsi nurgas voolan hobuse külge mööda alla. Seekord olin vähe paremas vormis. 

Noh, esialgu oli sirget joont mööda kõndimine paras ettevõtmine. Õnneks polnud kedagi, kes oleks meid puhuma pannud ja natukese aja pärast läks juba paremaks. Seni, kuni ma seinast ja nurkadest eemale hoian, on kindlam pind jalge all.

Sain jälle väga palju oma istaku kallal pingutada. Varbad otse, õiged lihased vastu hobust, jalad sirgemaks, ei toetu istmikulihaste peale, rohkem sisemiste reielihastega tööle, põlve ei suru vastu sadulat. Paremal käel on suur kiusatus kogu aeg hobust liiga palju sissepoole kutsuda. Mõlemas käes peab olema võrdne tunne. Paremale poole sõites pidin vahepeal hoidma pisut välimist painet ja pidin tegelema sellega, et ma ei vajuks sadulas kreeni.

Isegi kui alguses saad aru, et sisemine lood on paigast ja oled imelikus asendis seal seljas, siis kui seda Sulle just kogu aeg meelde ei tuletata, võib selline asi kergelt harjumuseks jääda. Ja sellest võib saada my thing. Noh, nagu see ratsanik, kes on alati küürus. Või see, kes kergendab kilomeetri kõrgusele. Ja see sõidab alati varbad väljapoole, jne jne.
Kui püsti või tagapool ma pean üldse sadulas olema? Ma saan Treve trennides kogu aeg selle eest, et vajun liiga taha. Püsti peab olema, mitte ees ja mitte taga. Sounds so easy, onju?

Kui ma sain täna ennast ilma sadulata hobuse ümber (täpselt ette loetud checklisti järgi, varvastest kulmudeni), siis ütles hobune "that's it!" ja liikus nii pehmelt ja lõdvestunult ja samas mõnusa reipa sammuga edasi. Ma ei julgenud mitu fuleed suurest rõõmust hingata.

siksak hüppetrenn

Takistused olid maneezi keskel, siksakikujuliselt ja me pidime (Liisu ja Lily olid ka) erinevaid kombinatsioone hüppama. Põnev.

Süsteem tekitab minus kahtlevaid mõtteid. Äkki midagi ei klapi, äkki hobune sureb enne takistust välja või teeb suurema hüppe ja ma pole tasakaalus ja jään talle pahasti suu peale ja äkki ja äkki... 

Esialgu ei olnud meil piisavalt hoogu sees, aga viimane katsetus tundus juba nagu parkuuri sõitmine. Ainult, et ma tunnen, et ma pean rohkem poolistakus neid olukordi püüdma vastu võtta, et mingi kindlus kätte saada. Siiani on kogu aeg olnud hirm, et ma ei suuda poolistakus olla sama veenev kui täisistakus. Samas - niipea, kui tempo ja hoog suurenevad, pole see täisistakus rütmist välja põntsumine ju ka enam üldse veenev :D

eilsest ahhaa-hetkest ka natuke

Esimeses traavis oli Zillion tagant kuidagi loid ja imelik. Proovisime traavi ühele ja teisele poole ja kui läks paremaks, siis otsustasime jätkata, aga teha täna kergema trenni.
Homme, enne hüppamist vaatame üle, kuidas siis tundub.

Traavis tegime väikseid volte, viimasel ajal mässame taas peatustega. Kui me eile lõpetasime, siis oli väike heureka hetk.

Tavaliselt läheb aega, enne kui me lõpuks seisma jääme ja siis ei malda me kohapeal püsida. Seisame hetke ja siis hakkame ettepoole või tahapoole nihelema. Päris päris alguses, kui hakkasime koos töötama, siis ei tahtnud Z mitte mingil juhul taandada. Mulle kerkis kohe silme ette see, kuidas nad kord aprillis Feyga madistasid. Nüüd on selline olukord, et oleme saanud taandama, aga peatuses niheleme ettepoole ja kui ma ei luba, siis niheleme tahapoole. Selle peale kipun ma ratset ette andma (tervitused CD-le ja Zeppelinile!) ja kaotan kontakti. Ülla-ülla siis, et selle peale hakkabki Z kogu aeg taandamist pakkuma. Logish.

Eile tegime siis nii, et kui ta ka hakkas taandama, siis hoidsin ma sääri küll tugevamini vastas, aga ratsmekontaktist ei loobunud. Mitte midagi eest vabamaks ei lasknud. Eks alguses oli hobune tavapärasest rohkem segaduses ja me pidime harjutust mitu korda kordama. Tulime galopis keskliini pidi ja tegime peatuse. Läks vaja paar korda, kui Z sai aru, et ratse lastakse lõdvaks mitte ainult peatuse, vaid ka korrektses asendis oleva peatuse peale.
Täna alustasime sellega uuesti. Jälle oli ta alguses natuke üllatunud, aga väga kiiresti mõistis, mis temast tahetakse.

Galopis pidime tegema kiireid käiguvahetusi: 4 kokku, 6 edasi, siis 10 kokku ja 10 edasi. Või 3 kokku, 6 edasi. Pidin ise fuleesid lugema ja see peaks aitama õppida fuleesid parmeini nägema. Ja tunnetama?

risti-rästi, nagu kästi

Nii minu kui Zillioni eilne võimlemine andis tunda - must metsik oli nii entusiastlik, et hakkas juba esimeses traavis pakkuma mulle igasuguseid liikumisi ja reageeris väga väikestele märguannetele.

Pärast hobuseomanikuks saamist olen kogu aeg hirmuga oodanud, et millal ta siis nö grupihobustub. Sõitja jaoks on see halb, aga hobuse jaoks ilmselt pigem säästev? Kui ma hobuse seljas mõtlen kaastundlikke mõtteid, siis ei pane ma pahaks, kui tema reaktsiooni tuhmistuvad või kui mõnes keerulises olukorras teeb hobune ise valikuid, lähtudes sellest, kuidas ellu jääda või oma jalgu säästa. Minu kui ratsaniku seisukohast on see muidugi jama. Hea ratsaniku huvides on tuunida hobune nii tundlikuks, teravaks ja toredaks (3T) kui võimalik, aga siis ole ka mees (või naine) ja võta see, mis hobusesse istutatud on, väärikalt vastu, ilma, et hobune segadusse satuks või manduks.

Soojenduse ajal püüdsime koos korrata kõiki neid vihjeid, mida hüpates vaja läheb. Sõitsime palju kokku-lahku, tegime peatusi, jalavahetusi. Ma mõnulesin salamisi eilsete kahepoolsete jalavahetuste peale mõeldes. Peab tunnistama, et ka täna saime mitme jalavahetuse eest kiita.
Esimese vahetuse, mis paremale poole ette tuli, tegin küll harjumusest läbi traavi, sest miks riskida? Antu soovitas mul neid rohkem harjutada ilma vahepealse traavita.

Tegime tänagi selliseid harjutusi, mis panid meid mõlemaid Zillioniga kukalt kratsima. Kui me pidime penerolli esimesest ristikesest täitsa täitsa diagonaalis üle minema, ei uskunud me kumbki, et see päriselt nii on planeeritud. Tegelikult muidugi oli ja teisel katsel läks kõik juba palju paremini.

Viimastel nädalatel on igal pool palju valiklatte, ristide ja lattaedade ja okserite ees. Mis tähendab, et ma ei ole enam neid nähes nii paanikas, olgugi, et hirmsasti tahaks oma sõitu suunata just takistusele ja mitte valiklatile. Samas vaadata tuleb ju ikka latti?

Esimesed hüpped sain teha veel täisistakus, aga kui kõrgused natuke tõusid, siis oli selge, et kui ma ei taha hobuse selja peal mõttetult põntsuda ja teda rütmist välja viia, siis peale poolistaku muid variante pole. See andis mulle jälle hea võimaluse harjutada poolistakus erinevate kombinatsioonide läbimist. Peneroll, valiklattidega lattaiad, valiklattidega okserid. Poolistakus on alati tundunud keerulisem aru saada, millal see hüpe tegelikult hakkab aset leidma, aga täna ei olnudki nii hull. Tõsi küll, see säärtega kinni hoidmise kontseptsioon muutub selgemaks ja tasapisi hakkab tekkima ka seda tunnet, et kui palju säärt on palju säärt ja kui palju on vähe.

Hobune tundub ka kuidagi kindlam ja kui ma tema väiksemate fuleede peale enne takistust ei jäta teda üksi, siis hüppab natuke kindlamalt. Ma usaldan teda ka natuke rohkem. 

füsio ja latid

Tiina oli eile Zillioni kohta öelnud, et Zillion on ... Zillion. Et kõik minevat natuke paremaks, aga vanad mured pole ära kadunud.
Enne kui Zillion Tiina kätte mudida ja masseerida läks, tegime kiire trenni koos Liisu ja Lilyga. Jälle väga palju kombinatsioone lattidega, võimlemist nii mulle kui hobusele. Kogu selle võimlemise ajal avastasin ühel hetkel, et me vahetame mõlemale poole jalga, selle peale mõtlemata! :)
Raske oli mitte suud kõrvuni vedada, aga mul oli nii hea meel!
Ma pean rohkem jääma igas olukorras sadulasse, ei tohi lasta tal võtta vastu otsuseid ja reaktsiooni säärele tuleb ka nõuda resoluutsemalt.

Must on ikkagi tubli. 

Foto: Kertu Kosk

valgustavad maalatid

Novembri keskpaik ja meie sõidame ikka suurel platsil. Nah-na-na-naah-naah!
Saime lähenemiskeelu platsi äärele. Mina vajun ära ja hobune otsib seinast tasakaalu. Järgmistel nädalatel on minimaalne kaugus rajast 2 meetrit.
Platsil oli väga palju huvitavaid latikombinatsioone. Lehvikukujulisi, millest tuli kord tulla üle sisemisest äärest (ja nagu päris-päris sisemisest) ja teisel korral laiemast äärest. Keel suunurgast väljas, punnisime ühtpidi ja teistpidi. Siis oli vaja tulla ühed latid galopis, siis traavis või vahetada jalg vms. No kas pole põnev?
Enlightening the same time. Meie kommunikatsiooniprobleemid joonivad alla mu segased signaalid. Selliste harjutuste puhul, kus peab reageerima kiirelt ja otsustavalt, jääb hobuse jaoks pisut segaseks, et millal ma tahan teda edasi, millal koondada. 
Siis tulime rida, esialgu kuue fuleega, siis kaheksaga. Story of my life on andiselt see, kui kaua läheb mul peale hüpet aega ennast uuesti paika saada. Läheb liiga kaua, enne kui olen jälle tagasi sadulas. Vahepeal kaotan hobuse ja väärtuslikud 2-3 fuleed.
Trenn oli intensiivne ja ma andsin endast kõik, et ignoreerida fakti, et väsitav. See ei jäänud ka väljaspoole märkamata ja ma lubasin endale, et võtan hüppenööri uuesti oma sõbraks.

________________________________________
* Kõhulihaseid 50
* Hüppenööriga 100

piruetid

Peale selliseid eratrenne tuleks maha istuda ja lasta nõuannetel paar tundi settida, et kõik korralikult kinnistuks. Leiaks mooduse, kuidas kõik väärt nõuanded talletuks kohe lihasmälusse? Nii, et kui oled kord selle saavutanud, siis järgmisel korral mäletaks lihased ise, et kuidas see tulemus tuli.
Aga ma väga naudin seda, kui teeme midagi uut. Mõnikord on see midagi uut näiteks harjutus, mida pole varem proovinud. Täna oli uus asi näiteks see, kuidas galopis painutada hobust väljapoole, aga samal ajal kordamööda sisemise või välimise jalaga tema tagumikku sissepoole või väljapoole suunata. Oleme ausad, see harjutus tõi veelgi valusamalt välja fakti, kui raske võib olla hobuse seljas hobuse käest midagi nõuda, kui Sul on endal raske ühele või teisele poole ennast painutada, aga eesmärgi huvides olin valmis ennast kasvõi ogaraks keerutama, alla anda ei saa.
Ühes H&R artiklis räägiti väga põhjalikult ja IMHO hästi kontaktist ja seal oli nõuanne, et mõtle oma küünarnukkidest kui kõige raskematest kohtadest käes. Päris tänase trenni alguses ütles Antu, et ma pean mõtlema selle peale, kas mu hüppeliiges toimib vedruna, mis võtab kogu keha raskuse enda peale. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma pole seda varem kuulnud (tervitused Springsule), aga kui ma täna keskendusin küünarnukkide ja hüppeliigese peale, siis nentis treener, et jube kiirelt jäi säär paigale sinna, kus ta olema peaks.
Piruetilaadsete harjutuste eesmärgina mainis Treve ka seda, et nii tekib parem tunnetus ja arusaam sellest, kuidas hobuse tagumine pool töötab. Tunne oli väga hea, Zillion muudkui pingutas ja pingutas ja mina muudkui püüdsin vaikselt talle sosistada, et ta on NII NII TUBLI POISS!
Peale iga väikest raskemat harjutust saatis Treve meid suuremale ringile, kui nii traavis kui galopis sai vähe vabamalt ja kiiremalt edasi sõita, et asjad settiks ja hobune saaks ka järele mõelda.
Mu kätega peab ilmselt veel tükk aega vaeva nägema, aga mulle endale tundub, et läheb natuke küll juba automaatsemaks see, et ma ei hoia neid enam nii all ja ei painuta randmeid nii palju. 

võimlemine ja hüppamine

Hüppasime Liisu ja Lilyga koos Antu silma all. Maneež oli võimlemiseks sobivaid latte täis, osa tuli tulla traavis, osa galopis, palju oli harjutusi kontrolli jaoks (traavis latid, siis galoppi, siis lattaed, siis traavi jne jne). Zillion pole paar nädalat (või kolm nädalat) hüpanud ja ta oli palju entusiastlikum kui mina, aga trenni lõpuks tuli mulle ka meelde, kui väga mulle tegelikult meeldib hüpata. Ikka väga.

Hommikune hüppetrenn

Wii! Tore tunne, kui hobune juba esimestel minutitel lööb kulpi ja tahab alustada sealt, kust eile pooleli jäi :) Zillionil on ehk olnud minuga nii igav ja nüüd ta rõõmustab, et lõpuks midagi teistmoodi teha saab?
Tegime kiire-kiire soojenduse ja siis hüppama. Vasakpöörded näisid kuidagi kerged ja paremast jalast nurgast välja okserile tulla oli väljakutse missugune. Kui ma pöördes olen hobusega rohkem koos ja ümber tema, siis on ta nõus minuga ka üle takistuse minema. Pööretes ei tohi teda niisiis üksi jätta.
Enne takistust ei tohi säärt ära jätta (duh!!!) ja viimase vindini peab jääma sadulasse.
Mõnikord juhtus, et hoolimata minu märguannetest takistuse ees hobune ei vastanud ja treener pakkus, et võib-olla peaks järgmine kord panema pisikesed mummud kannused järgmine kord tuunimiseks peale. Istaku eest sain natuke kiita. Merike ütles ka hea sõna sekka.