teine kord Cartiniga

Seekord oli seljas kergem olla, saime Cartiniga üksteisest vist paremini aru, tema näis rohkem lõdvestunud ja mina samuti. Natuke tegime toredaid latiharjutusi, painutusi, galopp ei olnud täna nii hea kui eelmine kord, nii et lõpetasime suht ruttu ära.
Enne sain võimaluse Carpi kordetada ja see oli uutmoodi kogemus - ta hakkas kohe jooksma pea all, nii madalal, et natuke liialdades oleks võinud kogu aeg oodata, et ta lööb varsti endale jalaga vastu pead. Rütmi saavutada oli natuke raskem ja galopitõsted võtsid mõlemasse suunda pusimist. 

hüppetrennid rokivad

Kolmapäevad on mu lemmikpäevad.
Nagu ikka, oli esimene traav esmajoones minu soojaks sõitmiseks.
Galopp oli lubav ja lubatagu mul ära märkida, et me ei jäänud igal võimalusel traavi. Carp hakkas pauside ajal nõudma enamat ja kaapis maad. Kihvt mutt.
Siis hüppasime soojenduseks ühte ja teist ning siis tegime ühe parkuuri, mis minu meelest on olnud minu kõikide aegade üks põnevamaid.

Nii palju põnevaid pöördeid. Lisaks see, et süsteemi peal ei tohtinud eriti edasi sõita. Ja jalavahetused. Nende viimaste suhtes tundusime me olevat Carpiga täna ühte meelt, sest mõne erandiga tulid nad enam-vähem välja.

Ja parkuur tuli ka enam-vähem välja. Esimesele pööre tundus keeruline, aga takistusele jõudsime ikkagi peaaegu päris keskele. Peale teist saime jala vahetatud. Okser oli ok, süsteem ... well ...  see süsteem oli tegelikult pisikesed kavaletid ja see ei tundunud üldse hirmsana. Pööre esimesele või kuuendale tundus palju kohutavam.
Külmas maneezis kihutamine tõi pisarad silma ja sinimustvalgele keerates oli nähtavus oluliselt halvenenud. Läksime käsikaudu kompides liiga paremast nurgast üle ja lisaks hakkasime liiga vara keerama, nii et Marit ütles, et vähe kõrgema puhul oleks meil latt maas olnud.
Viiendast kuuendale oli huvitav minek - just see, et hoida galopp piisavalt lühike ja sõita pööre korralikult läbi, nii et ei hüppaks diagonaalis üle, ent samas saaks nii ruttu tasakaalu tagasi, et kohe peale takistust keerata vasakule. Uiiiiiii, kui põnev.
Carp oli nii kerge sõita, nii kenasti kuulas ja reageeris, et see kõik tundus nii lihtne.
Siis teiselt poolt süsteemile (mille ma unistades olin juba ära unustanud, aga mida ei saanud ju vahele jätta).
Okserile läksime minu tagasihoidliku arvamuse kohtaselt ka natuke liiga paremale. Roheline latt näis ok.

"Hea esitus" ütles Marit ja seletas veel selle sinimustvalge takistuse riskid ära. Me lõpetasime tänaseks ära ja tegime natuke veel traavi. Carp oli nii tähtsust täis, et jätkas kapjadega kraapimist ka tekitatult keset platsi seistes. Ma olin ka heaolukeemiat täis, aga liiva kraapimine tundus kohatu.

Note to myself - harjutusi peab hakkama jälle tegema. Juba mitu korda on alaselg end meelde tuletanud ja roosade imeliste tablettide peal ei saa ka igavesti elada.

üksi suurel platsil

Milline ilus ilm! Avasin päeval koertega rattahooaja ja lisaks sõitsime täna Markusega suurel platsil. Veebruaris. Not bad, hah?
Marit lubas meil seal täitsa omapäi tuiata. Markus ei olnud suurest platsist või ilmast sama vaimustuses kui mina.
Päike vist paistis härrale kogu aeg silma, sest ta oli sama särtsakas nagu kevadine kärbes. Esimeses traavis ei olnud mu säärest mingit kasu ja tundus, et ta on vasakule poole kangem kui paremale.
Liikusime suht platsi keskel enamuse ajast, sest äärtes oli veel pisut maa külmunud. Püüdsin teha kaheksaid, ühtepidi ja teistpidi ja ootasin kogu aeg mingit ärkamist, aga siis vaatasin kella ja nägin, et olin 10 minutit seda juba oodanud ja ausalt öeldes, nahk oli juba läbimärg ja minu jalad/puusad/sääred nõudsid ka juba pausi. Jäin teise traavi peale lootma.
Selles midagi imelist ei juhtunud. Esialgu lootsin ainult oma säärte peale, aga neist ei piisanud kuidagi. Kui ma tahtsin ratset natuke enda poole saada, siis Markus hakkas peaga vehkima - mis, jälle ahistate vanureid?
Markus ei tahtnud ka traavist esialgu galoppi minna, mina jonnisin vastu, et ehheeeeei, Markus, sammust ma ei ole enam nõus tegema. Peale mõnd volti ja mitmeid nääklemisi sain oma traavist tehtud tõsted kätte. Tegime paremale mõned ja siis vahetasin suunda, selleks, et sama nääklus sinna suunda ka läbi käia.
Vasakule galopp oli aga selgelt palju mõnusam ja toredam, mõnusa põrkega. Selleks ajaks olid Jürgen ja Katerina ka platsile tulnud ja sain tagasisidet, et on täitsa ok galopp.
Mul oli nende uimaste traavide pärast ikka hing haige ja mõtlesin, et tavai, teeme väikese pausi ja siis proovin paar jalavahetust.
Esimene, paremast vasakusse ebaõnnestus, ma olin päris ausalt tunnistades tal kaela peal, et ikka silmadega veenduda, mis õlg/jalg meil on. Markus jäi selle peale lihtsalt traavi.
Edasised õnnestusid paremini. Ma tundsin, kuidas ta mitu korda üritas ennetada ja kenasti ise hakata vahetama, aga siis püüdsin jonni pärast vahetada alles lühikeses otsas ja Markus oli sellega päri.
Täna hüppasin vahetuste ajal paar korda hullult kõrgele seal sadulas. Ja üleüldse oli kogu aeg tunne, et ma sõitsin kuskil tagumise sadulaääre peal ja põlved kuskil .. noh, the same old viu viu.
Tegelikult ei olnud kõige hullem, aga mu latt ja nõudmised tundidele Markusega on vist eelmiste kordadega kõrgele tõusnud.

I so knew.

Ma teadsin! Ma nii teadsin, et täna lähen Cartiniga tutvust looma!
Eriti hea on muidugi teha trenni siis, kui omanik ise on treeneriks ja ei lase hetkekski loomal (ega sealhulgas ka minul) endast vähem anda kui on ette nähtud.
Säär. Säär. Säär.
Kohe alguses ütles Birgit, et mul on seda väga vaja. Vahepeal aga näis jälle, et Cartini hakkas seda ignoreerima. Mis hetkel ja kui palju on seda paras doseerida, on veel segane.
Sääred tundusid olevat loogilise koha peal, olgugi, et Birgit arvas, et peaks jalused ühe augu võrra pikemaks panema. Selle hobuse seljas tundsin, kuidas ma alateadlikult olin kogu aeg kergendades võimalikult lähedal sadulale, kordagi ei tahtnud sadulast eriti kaugele minna.
Puudu jäi vaid see, et ma saaks ise aru, et millal ta on piisavalt ümar või millal ta on liiga lontis. Üks kord, kui ma mõtlesin, et näed, hobune justnagu näib lõdvestuvat ja traavi tempo oleks ka justnagu paras, ütles Birgit, et Cartini hakkab tööst ära viilima. Või siis ei saa ma aru, kui palju tohib hobust allapoole lasta ühes või teises allüüris. Birgit soovitas, et selle hobuse puhul peaks turi olema kõige kõrgem koht.
Galopp vasakule poole oli parem, hoolimata sellest, et me ujusime pisut tempos ja vahepeal tahtis Cartini hoogu tõsta. Paremale poole oli see alguses natuke kandiline ja võttis mitu volti aega, enne kui saime selle selliseks, milles oli mugav sõita.
Kogu aeg, peaaegu igas allüüris sain märkusi, et pean rohkem töötama välimise ratsmega. Natuke tegime ka välispidises paindes sõitmist. Sääre eest astumist ka.
Trenn möödus vahejuhtumiteta, Cartini näis palju rahulikum kui tema maine. See oli muidugi ka meie esimene ühine trennikord, millest ei saa mingeid järeldusi veel teha.
Birgit arvas, et ma võiksin temaga edaspidi ka vahel sõita.
Pärast kuulsin, millised kohad hobusel milliste lihaste töö puhul märjaks lähevad.

kohtu seadus

Kolmas päev järjest Markusega.
Ta ei tundunud eilsetest hüpetest üldse väsinud ega kuidagi aeglasem. Iga päevaga on ta tundunud rohkem ja rohkem mugavam. Alguses pean ma "paigutama" oma põlvi ja paar korda on kuskil puusa ja istmikuluu kandis midagi krampi läinud, aga kui ma soojaks saan, siis läheb see üle.
Krislin näitas, kuidas sammus ratsmega tööd teha ja teda ühele ja teisele poole kutsuda. Markusele tundus meeldivat.
Kui siis olime mõnda aega sammu teinud, oli uuesti traavi alustades kummaline tunne, nagu ma peaks jälle hakkama otsima endale uut kohta sadulas, liikumine polnud nii mugav ja võttis jälle aega, enne kui kergendamine tundus loogiline. Marit seletas, et sporthobuste värk - tuled seljast maha või teed pikema pausi ja voila, alusta justnagu otsast peale.
Teise traavi algus tundus katastroof ja kui ma veel julgesin libisevat katsuda, oli Markus seda nägu, et neiu, teie aeg on läbi. Liikumine näis kandiline ja järsk, pea hakkas jälle jõnksuma küljelt küljele, nagu sellel mängukoeral, kes rekkameeste armatuuril elab. Ma jõudsin juba peaaegu urisema hakata, aga kaklema ei tahtnud ka hakata ja hakkasin hoopis ette kujutama, et teeme lõputraavi.
Läkski aega paar volti ja ühtäkki oli Mr Wonderful tagasi minuga. Parem kui kunagi varem.
Esimeses galopis püüdsin teda jälle sõita pikal sirgel edasi ja väiksemate voltide peal koondada.
Pärast tegime jalavahetusi. Vasakust paremasse olid kõik täitsa toredad, teispidi jäime mitu korda risti (ja Markuse seljas on seda küll väga kohe aru saada), kuni lõpuks saime ühe väga hea jalavahetuse ka tehtud.
Kui ta on hea, siis on ta lihtsalt nii hea.

võib öelda, et hüppetrenn ... Markusega

Ausalt.
Päriselt ka, me hüppasime Markusega.
Ei, tõsiselt.
Ei ole vaja silmi pööritada.
Ja see oli väga lahe.


Viimastel päevadel on ta olnud erakordselt lahke mu vastu. Igatpidi. Ta ei tee endasse kiindumist ka eriti keeruliseks, kui ta kõnnib aedikus sulle reipal sammul vastu või paneb õrnalt pea sulle boksis vastu õlga, aga see kõik pole midagi selle kõrval, mida ta teeb maneežis. Täna saime nii mitu ringi teha väga ühtlase ratsmega. Mulle jäi mulje, et ta püüdis ise ka mitte eest tirida ja andis mulle ka kaks korda andeks, kui ma kogemata tegin käega voldile minnes vähe järsuma liigutuse.

Galopitõsted jälle kõik traavist, jeee! See oluline hetk on alati siis, kui ma traavi hakkan lühendama. Markus pole ka eile sündinud ja tegelikult pakub esimesena tõstet ise. Kui ma siis selle kõige magusama hetke maha magan, võivad järgmised rohkem pusimist nõuda.

Siis hüppasime madalat valgel lattaeda ja pärast punasetriibulisi latte. Pidime tulema galopis, mitte päris voldi peal, vaid enne ja pärast takistust mõned sammud ikka otse. Markus oli alguses võibolla imepisut imestunud, et miks me täna nii teeme, aga ei olnud seda nägu, et hakkaks ametiühingusse kirja saatma.
Paar korda tundus mulle, et ta oli tiba hooletu oma jalgadega ja pööre vasakust jalast (rajalt diagonaalis tagasi keeramisel) oli minu jaoks raskemini juhitav, aga kõik ülejäänu oli puhas nauding.

Nii et, kas ma tohin seada hobuste Aasta Õpetaja konkursil üles Markuse kanditatuuri?

hobusenohiku päevaraamat

Samm algas Markusega nii mõnusasti, liikusime sujuvalt ja mõnusa rütmiga. Esimene traav oli ka täitsa kena, aga see episood, kui meil fliistekk alla lendas ja ma pidin korraks maha ronima, et see üles tõsta, tekitas Markuses hämmingut. Kui ma tagasi selga läksin, oli magic gone. Vähemalt mõneks ajaks.

Urisesin natuke jälle Markuse sadula peale, sest see ahistas mind. Natuke. Põlvedele ei olnud kuskil ruumi ja tagumine kaar põntsus liiga kiirelt vastu. Marit jälle ütles, et talle meeldib mu istak selle sadulaga rohkem. Ma harjun umbes poole tunni peal ikkagi ära ja ei mõtle enam selle peale, kuhu põlvi paigutada. Alguses proovisin panna jaluseid pikemaks, siis oleks justnagu põlvedel rohkem ruumi, aga see ei viinud küll kuskile, ma oleks olnud justnagu pesupulkadega nöörile riputatud, nii pikk ma ei plaaninud sadulas olla.

Mulle meeldib mu istak kõige rohkem siis, kui ma tunnen, et mu säär enam ei kõigu kuskile ja ma tunnen, kuidas iga kord, kui natuke sääri kokku surun, Markus kogu kehaga sellele reageerib. Siis on tunne, et sõidad ainult säärte ja istakuga ja kogu töö saad niimoodi ära tehtud. Keegi ei tiri keegi mind eest, mul ei lähe õlad ette, käed on normaalse koha peal ja ma saan ennast pikemaks mõelda. Seda ei juhtu eriti tihti ja viimastel ühistel tundidel vanahärraga olen saavutanud selle vahel mõneks hetkeks üsna tunni lõpus. Ma kipun liiga kõrgele kergendama (eriti alguses) ja olen rohkem mures ratsmekontakti pärast. Kõige mõnusam on alati seljas olla lõdvestustraavi ajal. Selleks ajaks hiljemalt on ratsanik ka soojaks saanud, hahahaa...

Esimene galopitõste (traavist, duh) läks metsa, aga mitte niivõrd sellepärast, et Markus oleks nägusid teinud, vaid tegelikult ei olnud ma traavi piisavalt lühikeseks saanud peale seda, kui Markus tempot tõstis. Selline tunne oli, et hetk polnud päris õige tõste jaoks. See ebaõnnestunud tõste aga tuletas Markusele meelde, et traavist tõusmine pole tema jaoks ja selle asemel hakkas ta mulle pakkuma galoppi sammust.

Pärast tegime aga kõik tõsted traavist ja lisaks galopp-samm üleminekuid. Üks katastroofilaadne peatus sattus ka sekka. Mulle endale oleks see justnagu ka üllatusena tulnud, see oli ettevalmistamata ja väga kummaline. My bad.

Täisistakut pole ka kaua teinud.

Üllatavalt vähe oli täna vaidlusi ratsmete üle. Sellist stiilipuhast peaga ühele ja teisele poole vehkimist polnud kordagi? Markus, mis toimub?

Ma olen hobusenohik. It is official now. Täna oleks olnud aega minna kinno, sööma, mida iganes teha. Mina eelistasin selle asemel jalutada Springstormi, Imperijat ja Sitelli :P

good old Carpe Diem ja mõned hüpped.

Mulle meeldis Carpe Diemi samm juba siis, kui tulime koplist talli poole.
Soojendus läks ka kuidagi kiiremini kui tavaliselt, Carp oli mu ettepanekutega nõus, nii sammus kui traavis kui (big surprise) galopis. See tähendas siis seda, et ma sain teda pisut edasi sõita ja kui võtsin natuke tagasi, siis ei jäänud me kohe traavi ega sammu. Väga bro. Ka see, et ma kogu aeg delikaatselt ratset püüdsin lühemaks võtta, kui seda eest pisut anti, polnud täna mingi probleem.
Muigasin jälle Carpi elukogemuse peale - kui proovid ratsmeid ühte kätte võtta, siis käib temast jõnks läbi ja ta igaks juhuks kiirendab. Samal moel rivistub ta siis, kui natuke keha tahapoole kallutad. Eriti kui on tegemist takistuse poole liikumisega.
Esimesele ristikesele peale minnes oli tunda, et ma natuke logisesin. Hirmsasti tahtsin enne lendu minna. Iga hüppega läks tunne paremaks ja tekkis mingi enesekindlus. Peale ristikese hüppasime veel okserit ja valget lattaeda ja siis nelja takistust üksteise järel.
Jalavahetus ei õnnestunud, see tähendab, et Carp jäi risti. Järgmine kord tuleb kiiresti traavi võtta ja uuesti tõsta. Jalavahetust ei saa teha siis, kui oled juba kaks meetrit vasakule kaldunud.
Veel läks natuke keskendumist täna selle peale, et me peale takistust ei hakkaks paremale ära vajuma.
Aga tunne oli täitsa tore, mõni hüpe näis seljast ka väga mõnus. Eriti kihvt tunne on ikka see, kui tunned, et iga pingutus ja säärega vajutamine tegelikult ka loeb ja hobune kuulab su ettepanekuid.

soojendustest, jalusepikkusest ja märajalutusest

"Kõik sõltub soojendusest," mõtlesin siis, kui maneezi läksin, "soojendusest ja galopist."
Esimese traavi ajal oli Buda seda meelt, et ta tuli siia rasedate joogasse ja ükski käpp maast üle 5 cm tõusta ei tohi. Alati kui nad niimoodi mu all loivavad, tekib mul kahtlus, et ega neil midagi ometi viga ei ole, äkki nad hakkavad ära surema ja ma ei tohiks neid sundida?
Jäin niipalju endale kindlaks, et sammus peab olema rütmi ja ta peab vähemalt keerama kohe igale poole sel sekundil ja kenasti ümaralt, nagu ma tahan, traavis samamoodi.
Tegelikult hakkas ta ellu ärkama alles kolmandas raundis, kus ma hakkasin tegema temaga sammus igasuguseid edasilükkamisi ja kokkukutsumisi. Üllatavalt kenasti reageeris. Peale seda oli ka traav palju kenam ja kergem juhtida. Ja alles siis hakkas tekkima tunne, et mu sääred on kuskil tema külgede peal fikseeritud. Enne seda kahtlustasin kogu aeg, et jaluse pikkus on vale. Ma olen harjunud tegema soojendust pika jalusega ja panen need enne hüppamist ülespoole, aga siis jälle tundub, nagu teeksin galopitõsteid kannaga ja selleks, et säärega pihta saada, pean hullult pingutama. Treener ütles ükskord, et ma peaks siis ka soojendust tegema lühikeste jalustega. Proovisin täna, aga natukese aja pärast panin nad siiski vahepealseks. Mitte päris pikaks ja mitte väga lühikeseks. No esimestes traavides ei olnud seda tunnet, et jalad on paigal ja mõnusalt ümber hobuse. Kogu aeg tuletasin endale meelde, et ma jumala pärast Budale kandadega kallale ei läheks, sest kui jalus on lühike, on nad nii kiusatuslikult lähedal Buda külgedele.
Tahtsin galopis ka nii proovida teda edasi sõita ja kokku võtta, aga mitmed korrad ei tundunud mu säär piisavalt veenev olema, et ta kokkutulemise asemel traavi ei jääks. Tõsi küll, paar planeeritud üleminekut traavi olid minu meelest täitsa ok.
Saime paar korda väikest valget latti hüpata, aga ma tundsin, et ma jäin kuidagi kauaks sadulasse või vähemalt põntsus see mulle liiga lähedalt vastu. Läksin jälle jalusepikkusele kallale ja tõmbasin selle veel lühemaks. Pärast seda oli juba täitsa hea tunne, järgmised hüpped näisid olevat kuidagi loogilisemad. Treener ütles, et olid täitsa head olnud. Meil oli mingi rütm ja seekord Buda näis ka enne hüpet minu jalast välja tegevat.
Siis lähenesime samale latile vasakust jalast ehk pidime rada pidi lähenedes tegema korraliku pöörde ja keerama diagonaali suunas tagasi.
Olin halvimaks valmis ja mu suu vajus üllatusest lahti, kui ma tundsin, kui kenasti Buda minuga koos pöörde oli nõus läbi sõitma ja kui vähe selleks higi ja pisaraid kulus. Me ei vajunud eriti kuskile, minu silma järgi sõitsime normaalset trajektoori pidi, saime latile enam-vähem keskele pihta ja hüpped olid ka olnud kenad.
Suunurgad tõusevad üles, kui sellele mõtlen.

***

Pärast sain kahe märaga jalutada - Springstorm lonkis esialgu mu kõrval nagu hajameelne uteke, kuni Zeppelin ja Lukrecija hakkasid korde peal mingeid sünkroonseid pukiharjutusi tegema. Sattusime sel hetkel täpselt Zeppelini kõrval olema ja Sprinksu tõstis igaks juhuks esimesed jalad õhku, aga see oli kogu programm.
Imperija oli palju reipam ja seda meelt, et tegelikult võiks me ikka traavi ka teha. Kasvõi kohapeal. Või siis vähemalt võiks tema olla grupijuht, püüdku ma tempot pidada.

***

poolistakut taasavastamas

Arons tundus pisut rahulikum kui eile.
Tegelesime sellega, et kuidas nurkades jääda seljas otseks (mitte vajuda külje peale) ja püsida samas tempos. Tööd välimisele ratsmele ja tasakaalule. Sõitsime diagonaale ja sekka volte, rääkisime kõhulihastest.
See nimekiri asjadest, mida kogu aeg checkima peab, pikeneb iga korraga, kui kuulen jälle midagi uut, aga õnneks midagi muutub juba automaatseks ka.
Galopitõsteid püüdsin jälle teha mõtte jõul. Ei olnud kõige hullem, aga kohe, kui liikuma hakkasime, tundsin, et kõik, mis minust tahapoole jäi, põrkas üles ja alla. Auts, ütles selg.
Ma ei ole pidanud poolistakut enda kõige nõrgemaks küljeks ja loomulikult näib selles kergem seljas olla, kui hobune all kergelt põrkab, aga kui täna Marit ütles, et teeks nüüd mõned ringid galoppi poolistakus, siis ei tundunud see eriti ahvatlev ettepanek. Esiteks, kuidas ma reguleerin sealt seda, kui tugevasti mu sääred hobuse ümber on, kui mõnevõrra ikkagi hobusega koos kõigun?
Ei ole tegelikult naljakas. Mitte sellise looma seljas, kes kiirendab 0-st 100ni kuue sekundiga, kui juhtud kogemata sääred pealt ära võtma. Ühe korra proovisime. Endiselt kiirendab.
Teiseks - ikka käib tagumik vahel vastu sadulat ja lükkab hoogu juurde. Kuna selleks ajaks oli hakanud ka "ratsmed mulle"-kampaania, siis maadlesin samal ajal tasakaalu hoidmisega, et mitte ette vajuda. 
Vahepeal oli galopp sekka ka päris tore, aga niipea, kui minu kehahoiaku valemis midagi muutus, oli oht tormama hakata. Poolistakut sain mõnevõrra hoida, ent see ei tundunud üldse samasugune poolistak, kui see, mida me Tõnu või Taive silma all harjutasime. Võibolla ongi vahe selles, et nendega tegime seda traavis, kus liikumine kahetaktiline. Kõik tundub siis lihtsam.
Aga mööda platsi tormata galopis on muidugi poolistakus kihvtim tunne. Kui ainult suudaks siis veel hobust täpselt sinna tüürida, kuhu vaja. Ja hoida samal ajal ka normaalset rütmi.
Siis tuli välja, et sääre eest astumist saab ka kergendades teha, ihii. Pidime seda mõlemat pidi tegema ja ma veendusin, et täitsa võimalik.
See hobune mõjub vist  mu mälule, ma olen viimased kaks päeva eriliselt hajameelne olnud. Eile unustasin talle teki selga panna, täna unustasin kummi keset talli sadulapuule. Urr.

Arons

Au tööle, iitsatas Arons, kui selga läksin ja võttis suuna raja poole traavis. Ma olin nii tänulik endale, et sättisin jalused juba enne parajaks.
Juba esimestes traavides oli tunda, et kui ma ei hoia oma jalgu mõnusalt tal ümber, siis hakkame jooksma ellipseid ja vihmausse. Selge, sain vihjest aru.
Kui ma suutsin enda istumise paigal hoida ja ei läinud ka provokatsioonidega kaasa, kui mul üritati ratsmeid vahepeal käest ära tõmmata, siis oli tegelikult ülimõnus sõita. Rütmi pärast pidi muretsema, sest me vahel kiirustasime, eriti nurkades. Vahepeal ta pakkus mulle isegi minu vänderdamise peale nurgast abivalmilt galopitõsteid.
Esimeses traavis avastasin, et hobuse pea kadus ära ja ma nägin ainult kaardus kaela. Arons pakkus ise, et talle meeldibki oma varbaid vaadates sõita. Eee, oota, ära nii tee, ma saan muidu süüdistuse hobuse väärkohtlemises?
Kõige põnevam osa oli galopp. Meid kutsuti voldi peale (loe: piirati ruumi, kus me saaks laperdades minema tormata) ja pidime esialgu tegema traavi-samm-traav üleminekuid (loe: kontrollima pidureid).
Esimese tõste peale sain tagantpoolt rea ühemõttelisi sõnumeid, mida Arons arvab sellest, kui tõste ajal väljapoole kalduda, liiga resoluutne tõste teha või säär liiga taha tõste ajaks viia. Uuuups, kullake.
Galopp oli nii .. ponilik.. Traavile üleminekul tundsin, kuidas selg koputab õlale ja kutsub pigem jalustele toetuma.
Tühja sellest! Keel oli juba põnevusest suunurgast väljas ja Arons ei jõudnud järgmisi tõsteid ära oodata, minu asi oli lihtsalt korraks uuesti normaalsesse traavirütmi saada. Ma nii väga püüdsin teha tõsteid ainult ristluuga, aga ei saanud rütmile päris hästi kunagi pihta ja pidin ikkagi välimise sääre appi võtma. Ühel korral puudutasin enda arvates nii hellalt ja õrnalt välimise säärega ta külge, et keegi teine poleks selle peale silmagi pilgutanud, aga Arons viskas jälle tagumise otsa õhku.
Siis pidime tegema jalavahetusi läbi traavi diagonaalil.
Tuli välja, et Aronsil oli sellist asja varemgi oma elus ette tulnud ja mitu korda ei suutnud ma teda traavile saada, ent selle eest jalavahetusi tuli nagu Vändrast saelaudu... :D
Tegin vahele paar volti ja siis püüdsin Aronsit ära petta, teesklesin, et läheme voldile, aga keskliinil võtsin traavi ja siis alles sain teha ise tõste teisele poole. 
Pärast lubati meil Kerstiga kaht poni maneezis jooksutada. Ponid grupeerusid ja jooksid harmooniliselt vahepeal paarisrakendina rütmis traavi. Oleks tahtnud filmida.
Fun fun fun.
Ja mis kõige parem - homme jälle! 


*** 


:P @ prl K, kes noomis mind, et kesse siis nii harva trennis käib.

another wonderful Rolly

*) latte kõndisime suht puhtalt, eriti ei kobistanud, hurraa.
*) jälle proovisin seda välimise-ratsme-ja-sisemise-sääre-tunnet.
*) teises traavis sõitsime üle lati kaheksaid (risti üle platsi).
*) galopis tegime jalavahetusi läbi traavi (suht lühikese diagonaali peal). Kõige raskem hetk näis olevat traavi jäämine. Põhimõtteliselt nägi see esimestel kordades välja nii, et sain korralduse jaluste peale vajutada, aga tulemuseks oli see, et jätkasime galopis, mina jaluste peal seismas, ihii.
*) tundsin, et galopis hakkas Rolly jälle eest pisut raskeks muutuma. Kui tegime paremale, siis üritasin teda galopis ka kergelt käega kutsuda, ent midagi ei muutunud. Vasakule poole galopis muutsin hetke, millal teen käega seda stressipalliliigutust ja palju muutus, kohe oli palju parem.
*) lõdvestustraav tundus täitsa tore.
*) pärast filmisin igasuguseid lätlasi maneezis.

Edit - püüdsin võistluseid vaadates arvata ära, mitme sammuga üks või teine hobune hüppeni jõuab. Kaugelt on üsna lihtne seda hinnata, enamasti läks täppi. Aga kuidas nähakse vahesid hobuse seljast, kui maha vaadata ei tohi? 

Budapest ärkas üles

Ja ma hakkasin juba mõtlema, et mul on mingi hüppetrennide needus peal, heh...
Budapest ärkas täna üles (kahjuks ei saa au kogu ulatuses endale võtta) ja me hüppasime igasugu ristikesi, oksereid ja isegi süsteemi. Mõnna.
Süsteemi peal kogesin huvitavat dilemmat - kas jääda tugevalt jalustele seisma või suruda sääri kokku. Õige oleks teha mõlemat, aga see tundus keeruline.
Õnneks Budal on nii palju eneseväärikust, et ta sellise asja peale süsteemi vahele seisma ei jää. Nii et saime sealt mõlemad üle.
Ja peale kõiki süsteeme ja eredalt kriiskava uue värvi all olevat okserit hakkas Buda jõllitama ... täiesti tavalist madalat valget latti. Lasteaed, ma ütlen...
Sellest tulime mõned korrad vasakust jalast üle (kuigi vajusime vasakule ja vänderdasime üks kord sellest üle tulles ka) ja siis jätkasime teiselt poolt tulles üle lati ja viie fuleega okserile. Viimane kord oli juba täitsa kena ja me lõpetasime tänaseks ära.
wiiii.

Markus ja kaared

Juba sammus alustasime kindlameelse vaidlusega ja Markus sikutas jõhkalt juhtmeid nii külgedele kui ette. Traavi läks palju paremaks, vanake unustas korraks isegi vist ära, et oleme ratsmete kaudu ühendatud.

Ühes viimastest tundidest suutsin sääred kohe alguses ära fikseerida ja kergendada ökonoomselt ja olla säärtega kogu aeg olemas. Täna seda ei juhtunud ja ma ei saanud aru, miks. Üritasin kogu aeg, aga tundsin ise ka, et kogu aeg kerkin liiga üles ja sääred kõiguvad igas ilmakaares. Ühtepidi "don't stand up, kneel up," teistpidi pean jälle rohkem jalustele toetuma.

Poolistakus galopis oli seda eriti tunda - no ei saanud asendit sisse võtta, põlved näisid vale koha peal ja sääred otsisid paaniliselt kuskilt mingit pidepunkti. Galoppi saime ainult sammust.

Sõitsime kaari - nurk läbi, siis X-st läbi ja siis tagasi nurga poole. Suunal vasakule tundus see lihtsam, paremale vajusime rohkem välja või vaidlesime selle üle, kas Markus võib või ei või sõita, samal ajal küljeaknast paindele vastassuunas välja vaadates. Püüdsin kätt liigutada ülisujuvalt, et Markuse pead leplikumalt suunata.



Ratsutamisega on natuke nagu sünnitamisega - selle ajal mõtled, et ei jaksa enam, hetk peale seda oled valmis kohe kõike uuesti tegema.

vudi vudi Resta

Oligi täitsa vudi vudi hobune. Poni, noh.

Tore loom igalt poolt vaadates ja oma mootoriga, oma käiguvahetustega ja natuke oma mõtetega ka. Kogu aeg oli kiire, nagu saaks trenn siis kiiremini läbi. Tegime sääre eest astumist, natuke sammust mõlemale poole, siis traavis. Galopis hakkas tiba tormama ja õlg sees, sisse tormama ja mul läksid käed vahepeal ikka tõsiselt krampi.

Pärast tegime läbi traavi jalavahetusi, keskel täpselt risti üle platsi.

Mul oli kogu aeg tunne, nagu sõidaks mänguhobusega, ihii.

Edit: Mõned suvised pildid Restast Veskas. 

ristikene, latikene ja Carp

Ei midagi uut - esimese traavi lõpuks olen läbi nagu läti raha, sest Carp on väga pika minekuga ja veel väga jääs.
Galopp tundus nii teistmoodi, eriti pöörete peal, kus Carp näis eriti hoolikalt sättivat oma jalgu. Mingist galopi reguleerimisest või "käiguvahetusest" ei olnud juttugi, keskendusin sellele, et me galopis üldse püsiks.
Hüppasime ristikest ja selle ees oli valiklatt. Takistuse ees näis mulle kogu aeg, et Carp sureb kohe sinna risti ette/peale/taha ära ja mida iganes ma säärtega tegin, ei mõjunud see esimesele vagunile põrmugi. Stekk pani korraks viimase vaguni üles hüppama, aga kui jõudsime jälle takistuse lähedale, näis, et mu säärtest oli ainult niipalju kasu, et me ei jäänud veel päris sammu. Ma andsin talle liiga lahkelt ratsme ette ja lasin tal pikaks venida.
Pärast lisandus sinna taha veel üks latt ja ma mõtlesin, et see on küll meie lõpp. Mitte sellepärast, et see oleks hirmus tundunud, see tundus tegelikult sama lahe nagu penerollid, aga kõik tundus nii vaevaline. Ja kui juba liikuma saamine või galopis hoo sees hoidmine nõuab nii palju energiat, siis kõik näib nii raske, tasakaal kaob kergemini, pea vajub kiiremini alla.
Homme uus päev. Head ööd.

Head trennid käivad kobaras

Kui ma koplisse läksin, siis lonkis Rolly mulle rõõmsalt vastu. See teeb alati tuju heaks, hoolimata sellest, et ta kõnnib kõigile vastu. Armas väike pugeja.
Raske on kirjutada 256-ndat postitust ilma ennast kordamata, aga ma lähen kergemat teed pidi ja panen kirja ainult mõned mõtted.

See AHHAA-tunne.
Kui treener räägib-räägib-räägib juba mitmendat tundi sellest, kuidas hobune tuleb sõita sisemise sääre ja välimise ratsme vahele ning mina püüan-püüan-püüan, aga ühel hetkel tabab mind kerge plõksatusega tunne, et ahhaa, see ongi see.

Ülevad üleminekud.
Täna tulid mõned traav-samm või galopp-traav üleminekud juba päris loomulikult välja, ilma, et mina või Rolly oleksime silmi peast välja punnitanud.

Küliskäigu tunne.
Mulle tundus täna, et ma sain seljast aru, millal Rolly hakkas küliskäiku tegema. Not quite sure though.

Ristluuga traavi.
Traavis sammu lühendamine ja pikendamine ning traavi märguande andmine ainult ristluu abil. Nii vaikne ja lihtne. Kui poleks kogenud, ei usuks.

Galopitöö. 
Like. Like. Like.
Mu lemmikosa trennist viimasel ajal.