...

No ei ole praegu pealkirjade hooaeg, no can do, dudes.
Kõik kolm viimast korda alustame ratsmete omavahel sobitamisega :) Need on nimelt keerdus ja pandud kinni valetpidi. CD oli seda nägu, et talle seismine sobib. Nii võiks 60 minutit veeta. 
CD-ga sõita on peaaegu nostalgiline tunne. Oleksin pidanud kohe ennast paljaks koorima, kuskil kahe traavi vahel viskasin jaki seljast, sest kuumaks läks. Tädi CD läks kuumaks (pigem kuumemapoolseks?) alles kuskil 10 minutit enne trenni lõppu.
Ma püüan mitte minna kaasa selle jõuga, mis eestpoolt tirib ja kõhulihased saavad paraja koormuse. Lisaks luban endale iga kord peale CD-ga sõitmist, et hakkan rohkem võhmatrenni tegema, muidu teen varsti samasuguseid hääli nagu CD poole trenni pealt.
Kõik näis täna poolpidune, olgugi, et ma püüdsin kõigest jõust teda äratada ja teha programmi tema jaoks huvitavaks. Sellegipoolest ma ei tundnud, et ta oleks päriselt päriselt üles ärganud. Ok, võib-olla siis, kui me proovisime teha läbi traavi jalavahetusi. Siis tuli küll hobusesse natuke rohkem elu ja ta hakkas ise ka pakkuma, et lähme lähme.
Võib-olla oleks pidanud kauem trenni tegema?

P.S. Zillion jooksis täna kordel.

kodumaa kangelane

Kui ma nägin täna oma nime taga sõna "Imperija", siis peaaegu ahmisin õhku. Päriselt? Vau.
Äkki peaks panema midagi pidulikumat selga?
"Kodumaa kangelane" oli kõike seda, mida lubati. Kõike, mida ma küsisin, tehti sekundiga ja ka need soovid täideti, mida ma kogemata ja enese teadmata lendu lasin. Dziisus, kui kergelt see hobune ainult tasakaalu muutmise peale oma repertuaari välja tõi. Sentimeeter vajute ette? Pole probleemi, jääme sammu. Sentimeeter taha? Kiirendame. Säär liikus taha? Küljendamine pole meile mingi probleem. Jalused näisid nagu pedaalid ja ma üldse ei hakka rääkima, mis juhtus, kui istmikukondid ühele või teisele poole kaldusid. Või õlad...
Tegelikult oli mul tunne, nagu ma oleks kellegi Ferrari ära varastanud ja ei tunne ühtegi nuppu armatuuril. Riskides kellegi ego peale astuda pean välja ütlema, et Avella tundus selle kõige kõrval nagu matkamaasu. Heinz samuti. Nagu Marit nokkis - Imperija tegi kiirelt selgeks, kui palju Heinz mulle tegelikult mu kõverad istumised või tasakaalukaotused andeks annab.
Natuke pahasti, et sammu pikemaks ja vabamaks saamiseni läks nii palju aega, ma pean tunnistama, et suhtusin "kodumaa kangelasse" võibolla liiga suure aupaklikkusega, aga no ausalt, ma ju olin teda paar korda näinud sõitmas ja eile Merikesega hüppamas. Oli ju põhjust ka?
Lisaks tundus ta alguses lihtsalt natuke võõras. Nii me siis alguses tippisime. Ratse pidi olema olemas, aga käed väga hellad. Sääred ikka peal, aga samuti delikaatsed, sest kiiresti pakuti mulle traavi ja isegi galoppi. Paremale näisid kõik allüürid lihtsamad.
Traavi eest saime kiita, mõne nurga eest ka. Ja traav näis kindlasti tänase päeva lihtsaim ülesanne, kõige keerulisem oli minu jaoks samm. Just selle mõnusa liikuva seljaga, lõdvestunud ja haarav samm. Galopp oli paremale selgelt parem, pidin rütmi hoidma, võimalikult pikk nii ülalt kui altpoolt puusa olema (Lika trenni pealtvaatamine päeval tuli kasuks) ja mitte põntsuma selja peale. Kõ-hu-li-ha-sed. 
Vasakule ei olnud galopp kordagi päris mugav, aga saime mõned ok tõsted tehtud.
Dziisus, millised pidurid sellel hobusel on! Ma jõudsin mõelda, et hakkaks ukse juures traavi jääma, kui me juba olime sammus.
Kuidas selliseid hobuseid tehakse? Tundlikkus +  hea ratsastus?
Kui kihvt võib temaga olla veel siis sõita, kui sul juba on tasakaal, hea tunnetus ja kõik tuttavad nupud? Please don't change, Imperija...

poolistakut taasavastamas

Arons tundus pisut rahulikum kui eile.
Tegelesime sellega, et kuidas nurkades jääda seljas otseks (mitte vajuda külje peale) ja püsida samas tempos. Tööd välimisele ratsmele ja tasakaalule. Sõitsime diagonaale ja sekka volte, rääkisime kõhulihastest.
See nimekiri asjadest, mida kogu aeg checkima peab, pikeneb iga korraga, kui kuulen jälle midagi uut, aga õnneks midagi muutub juba automaatseks ka.
Galopitõsteid püüdsin jälle teha mõtte jõul. Ei olnud kõige hullem, aga kohe, kui liikuma hakkasime, tundsin, et kõik, mis minust tahapoole jäi, põrkas üles ja alla. Auts, ütles selg.
Ma ei ole pidanud poolistakut enda kõige nõrgemaks küljeks ja loomulikult näib selles kergem seljas olla, kui hobune all kergelt põrkab, aga kui täna Marit ütles, et teeks nüüd mõned ringid galoppi poolistakus, siis ei tundunud see eriti ahvatlev ettepanek. Esiteks, kuidas ma reguleerin sealt seda, kui tugevasti mu sääred hobuse ümber on, kui mõnevõrra ikkagi hobusega koos kõigun?
Ei ole tegelikult naljakas. Mitte sellise looma seljas, kes kiirendab 0-st 100ni kuue sekundiga, kui juhtud kogemata sääred pealt ära võtma. Ühe korra proovisime. Endiselt kiirendab.
Teiseks - ikka käib tagumik vahel vastu sadulat ja lükkab hoogu juurde. Kuna selleks ajaks oli hakanud ka "ratsmed mulle"-kampaania, siis maadlesin samal ajal tasakaalu hoidmisega, et mitte ette vajuda. 
Vahepeal oli galopp sekka ka päris tore, aga niipea, kui minu kehahoiaku valemis midagi muutus, oli oht tormama hakata. Poolistakut sain mõnevõrra hoida, ent see ei tundunud üldse samasugune poolistak, kui see, mida me Tõnu või Taive silma all harjutasime. Võibolla ongi vahe selles, et nendega tegime seda traavis, kus liikumine kahetaktiline. Kõik tundub siis lihtsam.
Aga mööda platsi tormata galopis on muidugi poolistakus kihvtim tunne. Kui ainult suudaks siis veel hobust täpselt sinna tüürida, kuhu vaja. Ja hoida samal ajal ka normaalset rütmi.
Siis tuli välja, et sääre eest astumist saab ka kergendades teha, ihii. Pidime seda mõlemat pidi tegema ja ma veendusin, et täitsa võimalik.
See hobune mõjub vist  mu mälule, ma olen viimased kaks päeva eriliselt hajameelne olnud. Eile unustasin talle teki selga panna, täna unustasin kummi keset talli sadulapuule. Urr.

hobune vasaku sääre treenimiseks

Ratsutamise lihased on võtnud nädala puhkust, nii et täna "päris hobuse" seljas oli hetki, mil näis, et nüüd küll enam ei jaksa. Ignoreerisin seda tunnet, hambad ristis ja andis pisut järele. Ma ei olnud päris oma võimete tasemel ja mu lihased ei suutnud anda 100%, aga Heinz näis mu nõrkused andeks andvat ja treener oli ka mõistev, nii et lõppkokkuvõttes oli ikkagi pingutust väärt tund.

Samm oli esialgu uimane ja ma juurdlesin kogu aeg selle üle, et kas mu sääred tõesti ei toimi üldse? Treener soovitas stekki mitte võtta, aga ma tundsin sellest pisut puudust. Võtsin platsi äärest ühe siiski kätte ja juba see tundus mõjuvat.

Esimese traavi ajal möllasime rütmi kallal ja lisaks hakkas Heinz liikuma nii madalal, pea maas, et mul oli tunne, nagu sõidaks peata hobusega. Selle saime korda, kui treener platsile tuli ja traavi lõpuks hakkas juba meelde tulema, mis tunne õige hobuse seljas olla on.

Teine traav oli ausas täisistakus ja tegime kolmeaasalist serpentiini. Paremale poole olid mõned pöörded lausa lust ja lillepidu, vasakule poole ujusime aeg-ajalt nagu vindised ahvenad keset platsi.
Heh, kui keegi mu vasakut säärt ja kehapoolt üldse treenib, siis on see kindlasti Heinz, sest niipea, kui ta hakkas mulle pakkuma diagonaalis liikumist (tagumik ees, õlad seespool jne), siis oli mul vaja hoida parem säär täiesti eemal ja vasakuga teha topelt tööd.

Traavis pidin sõitma edasi ja siis tagasi võtma. Vajusin mingitel hetkedel selili, puhtalt sellest, et kõhulihased vedasid alt. Paar korda ei suutnud ma sääri tagasi võttes ümber hobuse hoida ja vajusime sammu. Kuidas see oligi - vaim valmis, aga keha nõder?

Heinz näis olevat palju rohkem lõdvestunud ja ei muretsenud täna ka eriti galopitõstete pärast. Mis veel lahedam - meil ei tekkinud täna mingit köievedu, pigem vastupidi, ma tundsin vahepeal, kuidas ma oleks võinud galopis kenasti ratset kokku kerida ilma, et tema vorm oleks muutunud. Proovisin täna välimise ratsmega teda voltidel rohkem suunata, sisemist hoida lihtsalt pisut allpool ja vaikselt kutsuda. Kui me olime rütmis ja ma istusin enam-vähem tasakaalus, siis näis kõik ok. Kui ta hakkas sisse vajuma ja ma pidin hakkama oma vasaku säärega hakkama teda väljapoole lükkama, oli palju raskem hoida käsi ja õlgu õige koha peal. Ka pilk läks allapoole ja see ei teinud asja muidugi paremaks.

Kui ma saaks omistada hobusele mingeid kättemaksuemotsioone, siis võiks teha nalja, et Heinz maksis mulle täna kätte minu kunagise spiraalilaadse diversiooniharjutuse. Kui muutsime suunda ja hakkasime vasakule poole traavi ja galoppi tegema, siis tegi ta ringi kogu aeg kiiruga väiksemaks ja väiksemaks, nii et ma kartsin, et me lõpetame piruettidega teise hobuse korderingis. Tegelikult muidugi oli süüdlane hobuse otsas ja Heinzule saab vaid süüks panna vaid seda, et ta reageerib nii siiralt ratsaniku vigadele. See aga teebki temast võrratu õpetaja.

* järgmine kord tuleb küsida selle ratsme avamise kohta.

Lusija ja vasaku jala päev

Peaaegu oleks täna saanud proovida ilma sadulata Diamondiga platsil sõita, aga tal oli täna õhtuks kohtumine kokku lepitud ja nii sain täna Lusijaga sõita.
Lusija nautis üksi suurt koplit, kuna teised olid sel ajal mere ääres. Esimesed mõnikümmend meetrit tuli ta minuga lihtsalt kutsumise peale, aga poole kopli peal pani ta pidurid peale ja ei nõustunud isegi siis edasi tulema, kui ma nööri ta päitsete külge kinni panin. Meelitasin, kutsusin ja pika mangumise peale saime talli.
Platsi peal oli ta väga tore, juba esimeses sammus. Liisi tuletas meelde, et ma ei tohi kanda kasutada ja säärt ei tohi devalveerida, juba esimese puudutuse peale peab loom liikuma. Tegime volte ja pisut kaheksaid ja tegelikult läks juba päris kenasti. Teine traavi oli samuti mõnus, laupäevast olid takistuste postid maas ja latid olid seatud rööbasteks nende vahele. Sõitsime traavis neist läbi.
Galopp paremasse jalga tuli kenasti välja ja olgugi, et alguses ta tahtis kiirustada, tuli ta ikkagi kenasti ka tagasi. Traavile üleminekud galopist lonkasid täna täiega, kogu aeg tahtsin pooleks murduda ja ei olnud mingit kõhulihastega traavi jäämist. Vähemalt sain poolistakut harjutada, sest galopis Lusija püsis kenasti, kerge säär juba mõikas. Ainult juhtimine poolistakus on veel suht hägune, minu tasakaal ei ole vist veel päris see..
Vasakusse jalga galoppi saada oli paras peavalu. Tõstsin välimise säärega, aga küll kadus tasakaal või polnud mu istak paigas või polnud painet ja nii me tiirutasime peaaegu nõrkemiseni. Galoppi saime, aga valesse jalga. Vahepeal ei õnnestunud enam seegi.
Ma ei oska veel ristluuga tõsta või "kaasa minna" nagu treener paar tundi tagasi ette näitas. Küll vajun külge pidi maha, küll olen viltu hobuse seljas. Lõpuks õnnestus üks tõste ja Lusija läks  vasakusse jalga galoppi. Peale seda tegin pisut lõdvestustraavi, kõndisime mõned ringid ja läksime talli.

üks teine Winston

Täna oli Winstonil hea minek. Oli rohkem rahvast ja ma sain platsil ise erinevaid asju proovida. Suutsime nurgad kenas paindes läbida, Winston oli rohkem ratsmes ja väga koostööaldis. Olgu, paar korda ta tahtis autopiloodi peale minna ja Diamondi või Domingo sappa end haakida, aga see ei kujunenud probleemiks.
Täisistakus vajun ikka vahel liiga taha. Samuti ütles treener täna, et ma ei tohi ette kummardada ja lasta käsi järele, sest siis laseb Winston pea liiga alla ja kogu see mugavus kaob ära. Paar korda üritas Winston küll "liiva kaduda". Ma püüan mitte vaadata alla, aga kui tahan kontrollida, kas oleme ikka konkreetselt rajal või mitte, siis vajub pilk koos kogu peaga ikka alla.
Kuna galopis koondamine on ikka natuke veel mulle tume maa, siis püüdsin täna seda harjutada. Lihtsalt tunnet kätte saada. Mõnikord kadus rütm ära, aga mõnikord jälle tuli välja. Winston ei jäänud täna nii kergelt traavi kui tavaliselt, nii et saime julgelt ringi-paar ära teha, siis võtsin igaks juhuks ta ise traavi ja patsutasin ohtralt. Galopis sain vahepeal kena hüppe kätte. Nii kahju, et ise ennast kõrvalt ei näe. Oleks nii hea trenni teha, kui saaks oma sooritused hetke pärast suurel ekraanil üle vaadata. Peale tundi juba ei mäleta, mis tunne seljas oli või mis kontekstis probleem ilmnes.
Kõhulihased tuletasid end eilsest pisut meelde, aga pigem olin positiivselt üllatunud, et peale kolme järjestikust trenni tunnen end suurepäraselt. Ainult see koht andis tunda, kuhu rattaga kukkusin, nagu kiuste vajutab saabas just sellesse kohta, aga see on järgmiseks trenniks niikuinii ära paranenud.
Vaatasin pärast Liisi ja Milla hüppeid.
Esiteks - kuidas neile see parkuur meelde jääb? Ma vaatasin ja filmisin neid korduvalt seda läbimas ja praegu ikka ei mäleta kõikide takistuste järjekorda.
Teiseks - see on ikka palju palju keerulisem, kui tundub. Vahel on säärt liiga vähe, vahel liiga palju. Vahel tuleb eest rohkem hoida, vahel saavad kõik vatti, et jäävad ratsmesse või ei anna järele. Ja siis see tasakaal. Ja jalavahetused. Ja hobuse hüppe ootamine. Näib nii lihtne video peal või kaugelt vaadates. See peab olema väga palju kinni tunnetuses ja konkreetses hobuses, eks?