Seltsis sabad sirgeks

Kui Georg maneezis Tuutule viienda käigu sisse pani, siis Zillioni jaoks kõlas see kui kutse. Mul hakkas kõrvus vilisema ja tagasivõtmine võttis kõhulihased pingule.
Aga muidu sõitsime rahulikult ja kombekalt. Pioneeri ausõna.

kavalette ja latte

Terve rida latte ja veidi kavalette, maneezi tagaotsas.
Me like it. 
Ülesandeks olla rohkem hobusega koos, mitte tõusta sadulas püsti, mitte jätta hobust kavaleti peal või pööretes üksi. Mina rohkem hobuse tagumise otsa peale, muidu lihtsalt ei keera välja. Ja kindlasti ei tohi vaadata alla. 

now that's a pretty sight

jalusteta galopikaared

Ilma jalusteta sõit teeb mind tugevamaks, I like to think :)
Hobune tundus ka kohe heas töötujus. Talle on alati meeldinud, kui ma jalused ära viskan ja ennast rohkem kõhulihaste peal püsti hoian. Mulle jälle meeldib vahel endale rohkem nõudmisi esitada ja kõhu- (ja selja-) lihaseid kiusata.
Vasakpoolsetesse nurkadesse sisenemisel jäi puudu sisemisest säärest, ma pean juba varem enne nurka selleks valmistuma.

lustlik must

HÜP-PA-ME!
Kui hobune kuulab ja toimib, siis ei pane üldse tähele, kui väikesed või suured on pulgad, millest on vaja üle minna. Ei mingeid kahtlusi, mitte ühtegi möödasõitu või tõrget, ei mingeid second thought'e, andke ette, me lähme. Kui ma ennast püsti-korda-sirgu hoian, tuleb see loom ka peale takistust nii kiiresti tagasi ja kuulab kohe kõike, mida temalt küsitakse.
Don't you just love that feeling? 
Alguses hüppasime diagonaalide peal planke, siis ridasid ja siis süsteemi. Siis panime kõik kokku, ühtpidi ja teistpidi. Must oli rõõmu ja minekut täis. Mina keskendusin sellele, et õigel ajal Zillioni ümber veenda, kui peale maandumist ta peaks püüdma lustist hoogu lisada ja nurgad sirgeks sõita. Pööre süsteemile peale rida oli just see hetk, kus iga sissekukutud meeter maksab kohe kätte.
Saime kiita selle eest, et me teeme vähem takistuste ette tibusamme (peaaegu ei juhtunudki enam) ja mul ka hea meel, sest siis on minul ka elu palju lihtsam ja ma lähe temast nii kergelt ette.
Homme kordel ja ülehomme puhkepäev, sest mind pole, aga esmaspäeval jälle sadulasse :)

wiii-trenn

Oiiii, mis harjutus!
Meie sõidame galoppi kavalettide vahel ja treener ütleb, millist järgmiseks hüpata. Mõni pööre on päris pisike ja ootamatu, kõik tuleb kiirelt ja ootamatult ja sa pead seal seljas kõigeks kõigeks valmis olema :)
WIIIIIIII!
Nii nii lahe!
Must oli ka pärast puhevil ja omadega rahul.

reaktsioonide kiirused ja tugevused

Üks teistmoodi trenn sekka.
Reageerimine säärele peab olema kiirem, palju kiirem ja täna kinnistasime sääre ja hääle mõju.
Lõpuks oli tulemuseks tõepoolest see, et keelega laksutamise peale tahtis hobune teha ka kohe ülemineku sammust traavi või isegi galoppi.

__________________
Kahjuks on ka kurbi uudiseid. Üks imeline hobune on meie seast lahkunud :(

tiku, kavaletid ja kambas kargamine

Üks must hobune möllas eile lahtiselt maneezis. Planeeritult.
Ilmselt oli ta koplis enne rohkem möllanud, sest maneezis ei olnud sama jooksuhuvi nagu eelmisel korral.
Täna olime maneezis koos portsu lastega, kelle ponid ei olnud üldse rööbastes korralikult kinni. Nii mõnigi hetk tekitas põnevust. Üks väike must poni ei teinud saladust sellest, kuidas ta suuri hobuseid vihkab.
Tegime väikest kavaletitrenni.
Ma tahan nii sealt sadulast hüpata kavaleti peal üles, aga see pole üldse-üldse vajalik.

Veskimetsa

...

taaskord üksi maneezis

Sõitsin igasuguseid kujundeid ja volte, sääre eest astumisi (jälgides, et me jumala pärast ikka otse oleks) ja paar jalavahetust otsa, et eilsest kontragalopist valet arvamust ei jääks. Homme võistlused ja seal läheb jalavahetusi ikka ka vaja :)

kontragalopp

Jalavahetuste harjutamised on päädunud sellega, et niipea, kui ees terendab diagonaal, on poisil tee selge. Jalavahetused tulevad ilma minu osaluseta. Punnisin ja punnisin, aga ikka vupsas neid ette ja taha. Püüdsin sõita tagasipöördeid, kontras rajani, aga ei tulnud välja.
Olime täna treenerita, ainult Merike ja Liisi viibisid samal ajal maneezis. Palusin jalutavat Merikest appi ja nad madistasid Zillioniga natuke aega, kuni must jälle kuulas ja nõustus Merikese ettepanekutega.
Täna sedaviisi.

Chill Zillion

Ootasin ja lootsin, et keegi veel jõuab läbi selle tuisu ja lume talli, aga peale sepa polnud kedagi ja ma pidin ikka üksi maneezi minema.
Zillion oli chill, aga mitte selle sõna positiivses mõttes. Ta oli ikka nii chill, et tundus kange ja külmunud. Ma sain temast küll aru, aga tegime siis vähem pause ja rohkem nühkisime üleminekuid, volte, pikendusi, kokkuvõtmisi, nii palju kui mu aru välja suutis mõelda.
Tulemus vaikselt tuli ja soojaks läks ka.

Parempööretes kallutan ma vanast harjumusest oma sisemist õlga tugevalt ette, kui püüan sisemist jalga tahapoole viia. Why, oh why? :) 

extempore hüppetrenn

Tänane hüppamine tuli pisut extempore, aga Liisule sobis tänane päev kõige paremini, ilm oli soe (-5) ja miks ka mitte?
Kutsuge mind nannipunniks või vanuriks, kui tahate, aga minu puusad oleks täna eelistanud pikemat soojendust. Pikemaid tuleks tegelikult lahti seletada - siis kui me oleme päriselt ka soojad, reaktiivsed ja valmis. Zillionil hoost ja tahtmisest sellegipoolest soojendushüpete ajal puudu ei jäänud, nii et ma siis läksin mänguga kaasa.

-7

-7 tundub vahelduseks nagu summer breeze.
No olgu-olgu, mitte päris. Kui mu puusad ei valutaks juba teist päeva, siis võiks iseenesest veidi mahedama ilma üle rõõmustada. Õnneks on endiselt olemas väikesed roosad tabletid, mis jälle liikuma panevad.
Kuna ma olin eile mängust väljas, siis must puhkas. Täna koplist tulles oli ta jälle väga VIP. Jäi seisma, tõstis esijalgu üles, keeras kaela krussi ja käitus nagu mingi primadonna.
Maneezis omakorda oli ta paras äputrilla, kriuksus ja muretses, et miks jälle üksi. Kui katuselt hakkas lund alla vajuma, siis tõstis pea ja kõrvad ja tegi jälle kriuks-kriuks, aga see oli kõik.
Esimeses traavis pidin rohkem teda alla lubama ja kui ta oli juba lõdvestunud ja rahulikumas rütmis, siis võisime teha väikseid painutusi ühele ja teisele poole.
Täna just olin mõelnud, et võtan julguse kokku ja küsin nende painutuste ja säärte kohta. Millal mingi säär liigub ette ja millal taha, millal mingile jalusele vajutada.
No ja täna siis treener just sellest rääkiski. Tegime voldi peal jälle painutusi. Tagumik sisse, tagumik välja (hobuse oma obviously).
Niipea, kui things get more technical, tahab mu vasak käsi oma elu elama hakata ja vajub hobuse õla peale puhkama. Crap. Ma pean sellega midagi kapitaalset ette võtma.
Aga siis tegime jalavahetusi. Esimene vahetus paremasse jalga ei olnud kommenteerimist väärt, aga vaikselt treeneri juhiste järgi hakkas lubama ja lõpuks hakkas looma ka.
Mõnikord hüppan liiga varmalt püsti vahetust oodates, aga täna pigem oli vaja tõusta ja vabastada. Tähtsam osa oli see, et kui selgelt ja tugevalt mu sääred ette-taha liiguvad ja märguande annavad. Esialgu pean natuke selgemalt ja rõhutatumalt signaale andma.

ussimäng

Eile oli väga külm ja me otsustasime korde kasuks.
Täna sõitsime ja tegime harjutusi keskliinil. Teised tegid selliseid, nagu õlad sees või sääre eest astumine.

A meie Zillioniga mängisime justnagu ussimängu. Selles polnud otsesusest haisugi.

Nii lihtsalt kõlavad asjad võivad olla vahel nii rasked.

every second counts

Nii ongi. Iga sekund hobuse seljas loeb. Välja- või sissevajumised, kõverused ja igasugused kalad ei alga traavist, galopist, sellest hetkest, kui ma ratsme kätte võtan või harjutustes, nad saavad hiilivalt alguse esimestest sammudest. Vähemalt selline tunne on mul.
No õnneks oli Zillion täna kohe trenni alguses tore.
Trotsisime külma ja sõitsime täna mu lemmikridasid väikeste kavalettide vahel. Kuue fuleega ja siis viie fuleega. Kõige raskem asi harjutuse juures oli ... oeh ... otse sõitmine.

lumi lumi lumi

Minu blogistki võib saada ilmajaam, kui ma igas postituses kurdan külma üle. See pole enam muidugi mingi uudis. Koplisse minnes võib põskedest ilma jääda ja hobune on nii särtsu täis, et isegi koplist koju kõndides võib tekkida meie vahel nägelemine teemal, et kes juhib ja kes kaarti loeb.

otsesust otsides

Täna vaatas meid Merike.
Mõnikord, kui ma vajutan käed alla, siis on see sellepärast, et hobune "kaob eest ära". Teinekord on jälle niipidi, et ma lasen käed alla ja hobune selle peale kaob eest ära. See kontakti kadumine on ikka õudne õudne asi.

ei mingeid jalavahetusi täna

Vähe piinlik on, kui üle pika aja oled treeneri silma all ja üldse kohe ei lähe mitte.
Jalavahetused, noh.
Vasakusse vahetame iga kell, andke ainult ette. Paremasse - nope. Diagonaali peale keerates tunnen, kuidas hobune keerdub all täitsa kõveraks ja ma sõidaks nagu keerdus makaroniga. Iuuu.
Ja siis ei saagi enam jalga vahetada, ma olen seal seljas kõver ja jõllitan hobuse õlga.

põgene, vaba laps

Eile jõudsin talli nii hilja, et sõitma minemine ei tundunud enam üldse hea mõte. Isegi hobusel näisid  üllatusest suured silmad olevat.
Lasin ta siis lihtsalt maneezi möllama. Võtsin nööri päitsete küljest ja ta kõndis rahulikult peegli juurde ja pani seal elava musta poisiga ninad kokku. Vaatas mõnikümmend sekundit ja siis utsitasin ta liikuma.

Kui ta sai liikuma, siis ei saanud ta enam pidama. Jalad käisid üles ja ta põrkus, jooksis, kiirendas, driftis ja põrkus jälle. Kümme ringi ühtepidi ja siis teistpidi ja nii ta muudkui jooksis seal ennast soojaks. Mõnuga.

jõulukadrilli ajal peab pulli saama, aga õnneks ei hoolitsenud selle eest ainult meie

Ja seegi asi tehtud.
Sõitsime kaheksakesi jõulukadrilli.
Koosseis muutus ootamatult enne grand finalet, kui Ida kukkus Zlatani seljast puusaluu katki. Siililegi selge, et nii ta jõulukadrilli ei sõida ja Diana võttis tema koha üle. Ja Carpe Diemi, kes on loodud suurteks tegudeks, nagu loom rõhutas nii maakraapimise, püstitõusmiste kui puhisemistega.
Diana sai eile õhtul hilja oma osalemisest teada ja oli täna oma ülesannete kõrgusel, au ja kiitus talle. 
Saime kadrilli lõpuni sõidetud ja Carp tegi palju rohkem pulli kui meie :)