need neli neetud latti #2

Seni kuni ma soojendasin, ehitas treener plankudest midagi. Kui ma siis silmad tõstsin, siis seal ta oligi. Minu õudusunenägu. Neli neetud latti. See trenn novembris, kui latid olid pandud ringiratast suurel platsil ja pidime neist voldi peal üle tulema?

See ei läinud tollal eriti hästi. Nii mu keha kui nägu olid kõverad, hobusest rääkimata.

Pilt Kertu Kosk, aitäh!

Nüüd kohtusime uuesti ja lattidest olid saanud kavaletikasvu plangud. Üks triibuline ristike ka.
Alguses tuli hüpata vastastikused plangud, siis järjest, siis kõik neli järjest.

Kui kõik klapib ja rütm on, bounce on olemas ja õige trajektoori peal õnnestub püsida, siis ei ole ju midagi lihtsamat. Aga oleks ju liiga lihtne, kui see esimesel korral õnnestuks ja nii ka jääks? Piisab, kui me jääme maha, samm ei klapi, hobune teeb pikema hüppe või me vingerdame kuskile, kui kogu see jada on ju täitsa sassis! Ja räägime siis sellest, et plankude vahe peaks olema 4 fuleed. Mitte 5 või 3.
Selle kordasaamine võtab nii võhmale. Selle korrashoidmine võtab samuti võhmale. Ja see ei ole üks neist fake it till you make it harjutustest.

Hobune oli läbimärg. Minu lihased tundsid end ärakasutatutena.
Ja ma ei jõua ära oodata seda päeva, kus me need plangud mängleva kergusega seljatada suudan :P

armas uhke rong

Zillion oli täna hambaarsti juures käinud ja mina sain sõita Carpe Diemiga.
Tore oli. Esialgu oli vaja pingutada, et seal seljas enam-vähem otse istuma jääda. Sadul näib mind tahapoole tirivat ja lisaks kasutab CD ära minu nõrku hetki, et mu käed ja õlad ettepoole meelitada. Rääkimata nendest äkktõmmetest, millega ta üritas sammu jäädes ratset ettepoole saada.
Kõige ülejäänu suhtes oli ta ikka samasugune nagu enne. Puhises ja korises samamoodi, nagu varem, kui hakkas allapoole tulema. Läks hirmus itsi täis ja hakkas tähtsalt käppasid üles tõstma, kui soojaks sai. Peatuste ajal pandi mõned korrad käpaga vastu maad ka. Auruvedureid ei peatata!
Mina tundsin ennast paremale poole taas sõiduvees, hirmsasti ajas muigama. Nii tore, nii tore, nii tore.
Traavi alustasime küll vasakule, aga vahetasime suuna nii ruttu kui võimalik ära, sest vahe oli tuntav. Kui me olime soojaks saanud ja tegime traavis kaheksaid, siis ei olnud enam sellist erinevust kahel suunal (ma pean päriselt päriselt selle välimise ratsmega õppima opereerima) ja ka galopis ei olnud Mariti sõnul vahe nii hullult suur olnud.
Pärast oli meile väike treat meie suur sõber plank. Täna oli ta küll pigem väike sõber, sisuliselt oli ta vastu maad ja sealt pidime tulema voldi peal ühte- ja teistpidi üle. Käkitegu, ütles CD ja tal õnnestus sellest allpool arvestust plangust üle minnes säilitada väärikas olek, justnagu see oleks päriselt mingi takistus. Võib-olla ootas, et see hakkab kasvama.
Ma ei oskagi midagi rohkem öelda. Ma nautisin sajaga. Mulle on see mutt alati meeldinud.

Plank, ptui, noh!!!

Pean ausalt tunnistama, et täna väsisin soojenduse ajal natuke ikka ära ka. Võib-olla ma ei osanud kasutada oma energiat CD seljas päris ökonoomselt, aga võib-olla oli asi vastlakuklites. Ma eelistan neid viimaseid süüdistada :P
Galoppi alustasin poolistakus, aga püüdsin seda hoida võimalikult koos ja korralikult, nagu viieline õpilane, võtta enne üleminekut traavile galopi kokku ja siis alles normaalsesse traavi jõuda. Muidugi oli see vasakule raskem kui paremale.
Planku saime ka hüpata ja see algas ikka tõrkega. Ja siis kahega. Ta tegi mulle jälle seda nelja jalaga pidurdamist, nii et korra hüppasime nagu õhku enne planku, olgugi, et hoog ja minek enne planku näis klappivat hästi. Ta oli juba sammus ja traavis plangust möödudes seda kõõritanud ja ma üritasin olla asjast üle. Teise tõrke järel taandasin teda, stekki ei kasutanud. Kolmandal korral rihtisin natuke rohkem plangu paremasse poolde ja Carpil oli parem hoog (ta võtab alati hea hoo sisse peale tõrget, ihii). Nii et kolmandal korral saime ka sellest üle. Takistussõidu reeglistiku järgi liiga liiga hilja. Mul kumiseb juba kell kõrvus.
Süsteem - esimesed korrad kahtlustasin, et Carp jookseb vasakule välja, aga ta oli selle peale sõites palju enesekindlam kui näiteks plangu peale sõites. Saime kuidagi esimesele keskele ja mul isegi jätkus nii palju tasakaalu, et ma sain kahe takistuse vahel sääredki ümber, aga me kolistasime mõlemaid takistusi ja tulime seda ikka kahe fuleega, olgugi, et oli vaja tulla ühega. Kolmas kord oli parem, Carp oli kindlam, hoog oli parem ja sealt tuli see üks fulee ära, hurraa! Treener ütles, et täitsa päris oli olnud ja rohkem polnudki vaja :)

üks hüppetrenn (Carpe Diem)

Soojenduse jaoks saime 15 minutit ja Carp puhkis ja rühkis. Galopis lasi Marit teha palju üleminekuid ja see äratas ohkava hobuse üles. No ok, ta ei olnud mingi kihutaja maanteel, aga vähemalt ei olnud ta ka väga uimane.
Ma pole temaga jälle peaaegu nädal sõitnud ja need hobused, kellega vahepeal sõitsin, näisid eest palju õrnemad, ratset tuli küsida delikaatselt, et hobune ei tõmbaks hernest ninna või hakkaks ussitama. Carp omakorda näib täitsa teisest puust ja ei andnud midagi kerge meelitamise peale ära. Kui meil oleks rohkem aega olnud soojenduse jaoks, oleks võinud ju igasugu asju proovida, aga täna jonnisin lihtsalt natuke vastu ja püüdsin rohkem säärtega pigistada. Ennast tuli kogu aeg nii pingsalt püsti hoida, sest gravitatsioon oli jälle kuidagi ettepoole tõmbav. Kui ma trenni lõpetasin, siis õlad ja käsivarred meenutasid enda olemasolu ja nõudsid kompensatsiooni, seljast ja kõhust rääkimata.
Parkuuris oli vaja kogu aeg töötada selle kallal, et saada galopp tihedamaks ja Carp ei olnud selle näoga, et kihutaks kuskile. Pööre vasakule enne planku ei tulnud üldse head trajektoori mööda ja vasakust säärest ei olnud eriti kasu. Olgugi, et õnnestus isegi õigesse jalga saada, siis kui plank talle ette kerkis, ütles Carp ikkagi, et sellise lähenemisviisiga tema nõus ei ole. Teisel korral saime üle.

sõber plank

Ohh, jälle väike üllatus, täna sõitsin taas Carpiga.
Peale Minnie't tundus ta kuidagi tuimakene. Armsalt tuttavlik, aga ikkagi - what's up selle ratsmekontaktiga? Minnie suunurgad tunduvad vahtkummist olevat võrreldes CD omadega.
Soojenduse pidime ise tegema. Vaatasin silmanurgast, et teistele järele jõuaks.
Galoppi alustasime olude sunnil vasakule poole. Ma püüdsin kogu aeg hoida andurid töös - kui palju ikkagi üks või teine istmikuluu vastu sadulat toetab, kui palju pööravad mu õlad, kas mu parem käsi tõuseb kõrgemale ja et ma mingil juhul alla ei vaataks. Ja kui mul on puusa ebameeldiv vasakule pöörata, siis, kirevase päralt, töötamegi täna ebamugavustsoonis.
Paremale õnnestus olude sunnil rohkem galoppi sõita ja see näis ikkagi mugavam, sujuvam, kumeram. Natuke sõitsin edasi, natuke püüdsin kokku võtta, aga ennekõike püüdsin mõelda, et kuidas teda mitte laiali sõita ja kuidas saada kõik see enda alla.

Marit pakkus, et ta võib korraks Carpi selga istuda. Jess! Nojah, mõnikord on paha tunne, kui näiteks midagi välja ei tule ja siis treener läheb hobust remontima, aga täna mitte, mul oli pigem suur kergendus. No esiteks see, et siis ta tunneb looma ja saab anda täpseid juhiseid, et mida teha. Ja enamasti lõpeb see ikkagi sellega, et kui sa pärast uuesti selga saad, on tunne, nagu oleks vahepeal loom ära vahetatud, kõik nupud töötavad. Ma tahan ka nii osata!

Ta ei teinud Carpiga just eriti palju, natuke sammu, traav, galoppi ja siis paar ristikest, aga peale seda oli CD uut elu täis. Hea uudis oli see, et Carp ei tundunud talle füüsiliselt kuskilt katki, mis omakorda tähendab minu jaoks siis halba uudist, et ta on lihtsalt kõveraks ratsutatud.

Siis rääkis ta sellest, mismoodi ja mida ta oli CD-ga teinud, kuidas on vaja istuda ja kuidas ei tohi lasta ennast tõmmata ratsmete kaudu valesse istakusse. Jutust käis läbi ka sõna "kõhulihased". 
Palju palju tööd vaja teha...

Hüpped olid rohkem hüpete moodi kui eelmine kord, nii treeneri sõnul kui ka seljast oli selline tunne. Kui ma räägin "tundest", siis on see tegelikult tihtipeale ainult mingi aimdus, kõhutunne, mida on jube raske põhjendada. Mõnikord ei lähe see üldse treeneri arvamusega kokku.

No ja mis välja tuli - parkuuri meeldejäämisest palju rohkem ajab kupli sassi selle väljamõtlemine. Kui mitu korda ma olen mõelnud, et nii lahe oleks lihtsalt sõita rada nii nagu ma ise tahaks. Täna võis igaüks endale ise raja välja mõelda. Isegi endatehtud raja meelespidamine ei ole iseenesest mõistetav. Ma jõudsin selle vahepeal ka segi ajada, eriti kui ma teiste radu vaatasin.
See nägi välja selline:

Kaks korda planku ületada oli lihtsalt a must, eriti peale seda, kui Carp jõnksatas paar korda sellest möödudes kapsaussiks. Paar korda püüdsin teda sammus sinna ligi suruda, aga ega ta pilk paremaks ei läinud.
Kui me sõitma hakkasime, tuli välja, et tädil on nii palju sisu, et võta või lakast kinni. Minekut oli nii palju, et ma sattusin jälle jänni oma poolistakuga. Sama tunne nagu Veska võistlustel viimane kord - kuidagi liiga palju on hoogu, et sadulasse istuda, aga poolistakusse ennast ka ei usalda, äkki ei ole säärt siis piisavalt?
No ja pakkuge kas tuli tõrge? Või viis? :)
Paar tükki tegime muidugi sõber plangule - ma ei saa öelda, et ma poleks seda oodanud, aga kui ma selle vasakpöörde ajal punnisin, keel suust väljas, midagi teha, siis viimasteks sammudeks jäi seda ilmselt väheseks. Teisel korral sama lugu ja siis ma kasutasin stekki. Kolmandal korral tundsin nina plangu poole keerates, et jep, nüüd me lähme siit üle, isegi kui Carp peaks viimased sammud enne planku pikemad tegema. Ta näis sama mõtlevat, üle me jõudsime.
Aga ülejärgmine okser (4) sõitsime me ... piinlik lugu, aga ... vasakult poolt mööda. Tädil oli selline hoog sees, et ma jäin juba peale pööret turisti rolli ja ei saanud galoppi kuidagi enda alla. Mul oli küll hea meel sellest, kuidas ta täna oli valmis lendama, aga kui me teine kord vasakule mööda läksime, oli juba nõme.
Üle kahe korra tõrkuda sama takistust oleks ka CD arvates ilmselt plass.
Kui sõitsin viimasele okserile, siis päris keskele pihta ei saanud ja tundus, et rikkusin sellega taaskord lähenemise plangule ära, aga CD oli nüüdseks otsustanud, et plank on täna tema ning läks sellest siitpoolt siiski esimesel katsel üle. Au talle. Treener naeris, et mina olin okseri ja plangu vahel teinud mingeid jänesehaake sadulas, püüdes ühele ja teisele poole hüpata.
Nii et parkuuri saime sõita lõpuni ja ma sain jälle paraja adrekalaksu sellest, kuidas CD-l oli mootorit ja lendu. Kui nüüd õpiks seda ise äratama... ?

poolistak only

"Äkki teeks mõne hüppe?"
Jeee!
Ma ei olnud pannud martingali, aga CD-l ei tundunud sellest sooja ega külma olevat.
Soojendusgalopis tegin suurema osa ajast poolistakut. Püüdsin hoida kandu all, sääre vastas, aga sellega ka töötada.
Esimesed soojendushüpped täisistakus ja sealt edasi (tulgu mis tuleb) ainult poolistakus.
Ja mis selgus - ei olnudki nii keeruline. Isegi ühe tõrke elasime üle, ilma et ma oleks sealt seljast alla lennanud. Miski hoidis mind ikkagi kinni.
Paar korda näis isegi poolistakus sääre pealhoidmine enne takistust täiesti loogiline :) Ma küll ei suuda veel niimoodi erilist jõudu rakendada, kui Carpe Diem peaks näiteks otsustama päriselt ka tõrkuda, aga mingisugust survet avaldada saan küll.
Igal juhul mõjus see trenn mulle värskendavalt. On olemas elu peale poolistakut.
Aga mitte peale valesse jalga maandumist.
Parkuuris oli selgelt näha, et kuni meil on õige jalg, siis kõik sujub ja ma suudan keskenduda kenasti järgmisele takistusele või pöördele või edasisõitmisele. Niipea, kui oleme vales jalas, läheb paanikaks. Tuleb silmad fikseerida takistusele ja see päästab ka midagi, ütles treener. Jalavahetuste pärast muretseme trennis. Parkuuris toppama jääda ei tohi.
Parkuuri sõitsin siis poolistakus ja see enne takistust oma koha leidmine sadulas ei tundunudki nii õudne. Või põntsuv. Isegi natuke loogiline tundus, ei pidanud mõtlema, et millal ma siis sadulasse istuma peaks.
Paar õuduspööret oli parkuuris ka, vasakust jalast plangule sõitmine oli teada-tuntud koll mu jaoks ja siis olin ma juba parkuuri meelde jättes veendunud, et peale kollast takistust me õigesse jalga ei saa (sellisest pöördest pole kunagi vist saanud) ja see nurga läbisõitmine saab seetõttu olema väljakutse.
Plangule lähenesime tõesti nii napilt, et ma oleks mõistnud, kui Carp oleks öelnud, et tema siit küll lendu ei lähe. Seda enam, et see oli ju ikkagi plank. See kole plank. Aga läks.
Võib-olla tänu sellele poolistakule, aga täna näis üldse toredam hüppetrenn, kui mõnel viimasel korral.