No ega algus ka polnud kerge, loomulikult hindasin oma võimeid üle ja ei olnud variantigi, et oleksin hambaarsti juurest jõudnud õigeks ajaks. Nii ma siis kihutasin, aga jõudsin 15 minutit enne sadulasse istumise aega. Marit oli suurel platsil, hõikas mulle, et Zasmin on õueboksis ja talle käivad kõik kaitsmed ja võtku ma pikk koolisõidustekk ja et kui ma Zasmini saduldan, pangu ma ta sinna postide vahele, sest ta kipub hammustama, kui sadulavööd kinni tõmmatakse.
Huhh. Kiirelt siis õueboksidest hobust otsima. Kui läksin temaga sisse, siis igaks juhuks küsisin veel ühe poisi käest, et kas see ikka on Zasmin, keda ma saduldama hakkan.
Arva, kas Zasmin oli mudane?
Kui ma ta olin talli toonud, hakkas ta vasakule ja paremale kurja nägu tegema ja kõrvu lidutama. Püüdis mind ka hirmutada ja ma käratasin talle peale. Siis vaatas mind sellise pika pilgu ja suurte silmadega, nagu mõõtes, et mis tirts ma selline olen. Paar porgandit ja meil hakkas peaaegu juba tekkima üksteisemõistmine.
Siis otsisin sadularuumist tema asju. Tema nime all olid kahed kaitsmed, mõlemad tundusid tagumiste jalgade omad olema. Tükk aega seisin nõutult seal ees, aga kuna nad olid ikkagi mõlemad Zasmini pulga otsas, siis võtsin nad kaasa. Panin nad isegi oma aruga ära, aga siis kutsusin selle poisi jälle juurde ja ta ütles (õnneks küll ei naernud), et ei, ette käivad ikka need pika kujuga.
Ja siis kui tahtsin maneezi minna, oli sinna muidugi vahepeal ju talveseinad ette pandud ja ma ei teadnud muhvigi, kustpoolt sellele läheneda. Seisin nõutult, hobune käe otsas, nurga juures, kui kaks tüdrukut tulid mööda ja juhendasid, et pean ukse peale koputama ja kui öeldakse "jaa", tohib ukse sangast üles tõmmata nagu garaaziukse ja siseneda.
No ja nüüd siis kogu minu ratsutamise "kõrghetk". Hakkasin Zasminile selga minema ja sel hetkel, kui oli aeg jalg üle selja visata, tundsin, kuidas vasaku jala kõik lihased korraks nõrgaks läksid. Parema jala sain üle küll, aga naaaatukene jäi puudu ja istusin nagu tola sadula taga. Ajas natuke naerma, aga nutma ajas ka. Kujutan ette, kui koomiline oli mind eemalt vaadata.
Piinlik oli muidugi pool tundi hiljaks jääda, aga see pool tundi, mil sain trenni teha, oli tõesti väga hea. Ma tahan järgmine teisipäev ka minna.
Zasmin on väga mõnus sõita, eriti galopis. Tõstetega on mul ikka probleeme, sammus saan veel enam-vähem tõstetud, ei vaju ette, ei kaota tasakaalu, ei lähe reitest krampi. Aga tõstmine täisistakust või kergendatud traavist tundub veel utoopia.
Treeneri märkused:
- käed on liiga üleval ja õlad liiga krampis. Marit pärast ütles mulle ka, et ma vajun õlgadega valesti ära nurkades ja et ma tohin ainult kanda alla vajutada, mitte end lödevaks lasta.
- hobune ikka kiiremasse traavi, et oleks teda lihtsam juhtida. Tegime kaheksaid ja ma tundsin ise ka, kuidas nurka sisse sõites ta jäi aeglasemaks. Treener käskis anda säärega kaks kiiret signaali. Mõnikord õnnestub, aga mul on ikkagi tunne, et mu signaal ei ole piisavalt konkreetne.
Lihased ei hakanudki peale 2 ndl pausi nii palju valutama, kui kartsin, aga eks homme näeb.
