Zillioniga Fey trennis

Täna sõitsime Zillioniga Fey silma all. Kuna viimased päevad on Zillion tundunud platsile jõudes tüüne ja rahulik, siis alustasime pika ratsmega. Niipea, kui ma vaikselt hakkasin ratset lühemaks võtma, siis ta hetketi pingestus ja ma pidin ikka kogu istakuga veenma, et ma ei hakka teda tapma vms.

Ja siis oli jälle väike flashback tundidest Rollyga - kui minu alaselg on pinges, siis teeb hobune ka selliseid (nagu Fey nimetab neid) krabisamme, mis lähenevad küliskäigu definitsioonile.

Kõik mu lihased said kõvasti vatti ja ega Zilliongi kergelt ei pääsenud, noormees oli peale trenni mitte ainult märg, vaid kergelt ka vahus. Ilm oli taas kord super, hobuse seljas oli palav ja ma tundsin suurt tungi strippama hakata.

Natuke madistasime selle krabikõnniga, siis madistasime minu välimise käega - ehk kuidas sellega tegelikult Zillioni allapoole kutsuda, nii sammus kui traavis kui ka galopis. Fey pole üldse esimene ega viimane, kes mulle mu välimise käe kohta märkusi on teinud. Või selle kohta, kuhu mu välimine käsi liigub pööretel, eriti vasakule liikudes. Vähemalt 10 korda kuulsin: "ratse lühemaks, ratse palju palju lühemaks!"

Kogu ansambli (pea, kael, õlad, käed, puusad, sääred, kannad jms) kokkupanemine võttis nii palju mu tähelepanust, et ma poleks isegi seda tähele pannud, kui tulnukad oleks platsile maandunud. Zillion ilmselt ka mitte. Mu sääred surisesid veel mitu tundi peale trenni.

See õigetpidi hobuse seljas istumine näib lihtsam siis, kui oled juba ennast soojaks sõitnud ja tasakaalu korralikult jalustele saanud. Enne seda tahavad puusad ainult ühtepidi end keerata.

Galopp oli alguses ka pisut kandiline, aga kui me olime natuke rohkem edasi sõitnud ja koondanud, läks palju palju paremaks.

See hobune on nagu unelm, iga asja jaoks on vaja ainult mõttest. Galopitõstete jaoks. Või üleminekute jaoks. Mina kipun seljas üle võimlema.

Üleminekuid tegime ka omajagu, viimaste kohta kasutas Fey juba sõnu "super" ja "väga-väga hea", hobune ei jäänud kuidagi krampi, liikus normaalses rütmis edasi, ma ei vajunud ka seljas ära ega teinud kätega mingeid arusaamatuid liigutusi. 

Pärast trenni ja peale protseduure läksime Zillioniga jalutama ja otsima rohelist muru. Seda leidus natuke, platsi servades ja parkla kõrval. Zillion näis väga rahul. Kõige põnevamad näisid talle lammas ja kits. Nende aediku juures seisime tubli 5 minutit, Zillion vaatas võlutult, kuidas kits kaob oma majja ja tuleb sealt jälle välja ja kuidas lammas vett joob.

tujuparandaja Rolly

Rolly selle eest oli täna kuidagi tore. Talle vist meeldivad inimesed? :)
Igal juhul võib ta ju esimeses traavis veidi ratset mu käest tirida või vasakule selle vastu olla, aga tunni lõpuks oli meil juba  üsna tore kontakt ja täitsa mõnus oli sõita ka.
Ma tundsin juba sellest nii suurt rõõmu, et ta ei ütelnud mulle millegi peale "ei!". Pigem ütles ta vahel: "oota, las ma proovin."
Alustasin pikema ratsmega, siis hakkasin sammus seda vaikselt koguma. Päris nii, nagu Millaga tegime, pikendusi ja edasisõitmisi, ma esimese sammu ajal Rollyga teha millegipärast ei julge. Sellepärast, et Rolly jälle küliskõndi ei pakuks. Täna läks ka korraks samm selgelt imelikuks ja ma muutsin kohe tempot. Peale esimest traavi on kuidagi kindlam sammus hakata temalt midagi küsima.
Voltides ja nurkades on minu välimine käsi minu vaenlane. No liigub lahkelt liiga palju ette, kui ma sisemist õlga püüan tahapoole viia ja sisemist kätt avada. Ja raja peale ei tohiks ma üldse minna, sest seal vajume mõlemad Rollyga ära. Nurkade korralik läbisõitmine on palju lihtsam, kui me nurka üldse ei trügigi, vaid sõidame näiteks 2 meetrit rajast seespool.
Rolly sadulas pehmelt kergendatava jala vahetamine ei tule mul ka eriti lihtsalt. Tagumine kaar tuleb jube kergelt vastu. Murdun endiselt liialt selili? 
Kõige parem näis galopp. Esimene oli vist natuke laiali, aga pärast tegime edasi sõitmist ja kokku võtmist ja Rolly näis olevat eriti lahkes tujus. Kokkuvõtmisel oli küll endisel hullult säärt vaja, aga minu suureks üllatuseks me ei vajunudki traavile ja Rolly tuli kutsumise peale suht kiiresti tagasi. Edasi läks ka. Ja mõne aja pärast ei olnud ta vasakult poolt enam nii kange ja oli nõus sinna painutama (olgugi, et mul on ikka tunne, et pean vasakule poole palju rohkem seljas ära tegema selleks, et teda sinnapoole ümaramaks saada).
Õige trenn on ikka siis, kui hobuse seljast maha tulles tuletavad jalad enda olemasolust meelde.

I so knew.

Ma teadsin! Ma nii teadsin, et täna lähen Cartiniga tutvust looma!
Eriti hea on muidugi teha trenni siis, kui omanik ise on treeneriks ja ei lase hetkekski loomal (ega sealhulgas ka minul) endast vähem anda kui on ette nähtud.
Säär. Säär. Säär.
Kohe alguses ütles Birgit, et mul on seda väga vaja. Vahepeal aga näis jälle, et Cartini hakkas seda ignoreerima. Mis hetkel ja kui palju on seda paras doseerida, on veel segane.
Sääred tundusid olevat loogilise koha peal, olgugi, et Birgit arvas, et peaks jalused ühe augu võrra pikemaks panema. Selle hobuse seljas tundsin, kuidas ma alateadlikult olin kogu aeg kergendades võimalikult lähedal sadulale, kordagi ei tahtnud sadulast eriti kaugele minna.
Puudu jäi vaid see, et ma saaks ise aru, et millal ta on piisavalt ümar või millal ta on liiga lontis. Üks kord, kui ma mõtlesin, et näed, hobune justnagu näib lõdvestuvat ja traavi tempo oleks ka justnagu paras, ütles Birgit, et Cartini hakkab tööst ära viilima. Või siis ei saa ma aru, kui palju tohib hobust allapoole lasta ühes või teises allüüris. Birgit soovitas, et selle hobuse puhul peaks turi olema kõige kõrgem koht.
Galopp vasakule poole oli parem, hoolimata sellest, et me ujusime pisut tempos ja vahepeal tahtis Cartini hoogu tõsta. Paremale poole oli see alguses natuke kandiline ja võttis mitu volti aega, enne kui saime selle selliseks, milles oli mugav sõita.
Kogu aeg, peaaegu igas allüüris sain märkusi, et pean rohkem töötama välimise ratsmega. Natuke tegime ka välispidises paindes sõitmist. Sääre eest astumist ka.
Trenn möödus vahejuhtumiteta, Cartini näis palju rahulikum kui tema maine. See oli muidugi ka meie esimene ühine trennikord, millest ei saa mingeid järeldusi veel teha.
Birgit arvas, et ma võiksin temaga edaspidi ka vahel sõita.
Pärast kuulsin, millised kohad hobusel milliste lihaste töö puhul märjaks lähevad.