kleidiproov

Zillion ei suhtunud mitte mingit moodi autosse, mis oli maneezi aetud või jõulumuusikasse, mis sealt välja üürgas. Ta ei suhtunud mingit moodi ka laiadesse seelikutesse, mille me peale tõmbasime. Palju rohkem näis ta suhtuvat meie ees olevasse Aariasse või meie taga maad kraapivasse ja suurteks tegudeks valmis olevasse Carpe Diemi.

Tegime kaks korda kadrilli läbi ja pärast veel korra galopiosa. Kui tulime esimest korda diagonaale vastamisi, tuli meil välja S-E-L-L-I-N-E   P-I-K-E-N-D-U-S, et ma huilgasin tal seljas. Päriselt, loom, kas sa teed nii ka!? See oli nagu liuglemine läbi õhu ja jalad käisid niimoodi ette, et mul läksid silmad suureks.
Vau, must poiss.

üks üksi sõitmise kord

Jälle üks üksi sõitmise kord.
Seppa pole veel ja Zillionil on endiselt vaid üks esimene raud. Täna ei tundunud nii paha, kui mõni päev tagasi, aga ikkagi on kõhe tunne temaga sõita.
Marit pakkus, et teeksime siis rohkem asju sammus ja vähem traavi ja galoppi.
Zillion on viimase nädala või paar olnud kuidagi eriliselt energiline. Kas siis sellepärast, et külmaks läks või on tal mingeid muid mõtteid, aga pidevalt esitab ta oma ettepanekuid ja meil on tulnud ette vaidlusi. Tihedamini kui varem.
Nii tahaks tihedamini treeneri silma alla, niuks.

uus võimalus (Via Sky)

Üle pika aja sõitsin täna kellegi teisega ja tunne oli ülev. Nagu oleks uue mänguasja saanud.
Meil on Via Skyga olnud minevikus väga koledaid hetki. Oli paar trenni suure platsi peal, kui hobune muudkui jooksis, pea taeva poole, nii kiiresti kui jalad võtsid, nagu tahaks mu eest ära joosta ja ma ei saanud ega saanud teda normaalsesse rütmi ega temposse.
On olnud hetki, kus ma ei saanud teda paremasse jalga galoppi ka mitte relva ähvardusel.
Ja siis on olnud hetki, kus me oleme lihtsalt üksteisele sitasti öelnud. 

Väikesed teod

Me ei ole valmis suurteks tegudeks, kui meil on üks raud kadunud, aga väikesed teod on ka OK.
Väikesed teod tähendasid võimlemist. Viimasel ajal on meie "hüppetandemiks" meie Zillioniga ja Liis Lilyga.
Täna samamoodi.
Osad harjutused tulid juba täitsa kenasti välja. Kui varem pidid mu silmamunad iga valiklati peale välja kukkuma, siis nüüd on juba rohkem sellist "pffff" suhtumist. Ma ei hüppa nende peale enam niipalju sadulast üles. Sammuplank tuli meil ka mitu korda kiitust väärt välja ja kui ma hakkasin ennast poolistakus jälle koduselt tundma, siis ei tundunud ristike ka enam hirmus. Igasugused ühe-sammu-vahed ja kahe-sammu-vahed on asjad, kus ma pean algusest peale mõtlema rohkem hobuse edasi sõitmisele, aga täna töötasimegi selle kallal ja trenni lõpus ei olnud Zillion enam seda nägu, et oiappi, ta peab iga takistuse ette jätma võimaluse väike samm ette teha. Hüpped olid ka ilusamad olnud.
Baby steps. Baby steps.

lost shoe

Lisaks sellele, et lumikellukesed on 3 cm väljas või et roosid ajavad uusi pungasid välja, tuleb ära mainida, et selle aasta jõuludel sõidame me väga ülbelt veel suurel platsil, millel võib küll olla vahel paar lombi moodi asja, aga suures osas on see kuiv ja kena.

Mis ei tähenda seda, et kõik oleks lilleline. Mustal on parem esimene raud kadunud.

Kakofoonia kaheksale

Kelle mõte see üldse oli nõustuda jõulukadrillis osalemisega, hahahaa?
Esimene proov nägi välja umbes selline:

Kui me selle sünkroniseerimistrikiga jõuluürituseks hakkama saame, siis on see nagu väike jõuluime :)

mitte päris maastik

Reedel oli Zillion kordel ja laupäeval sai oma välja teenitud puhkepäeva. Peale sellist nädalat pidime tegema natuke rohkem närvidele puhkust ja maastikule minek oleks selleks just paras aktiviteet.
Kui ainult oleks, kellega minna. Meie viimased maastikusõbrad Liisu ja Lily ei olnud saadaval perekondlikel põhjustel ja kui alguses oli lootust, et ehk saame tallist väikse pundi kokku, siis lõpuks läks nii, et ei saanudki.

vol 3

Täna hüppasime parkuuri. Päris parkuuri, pööretega ja puha.
Nooh, pealtnäha oli see lihtsam kui praktikas. Suured hüpped suurte okserite peal tõstavad mind ikka õhku. Ma ootasin, et millal hobune selle peale kulmud veel kõrgemale tõstab ja käsib mul endale marsapilet osta, kui järgmine kord tahan bumpy ride kogeda.
Olime mõlemad ilmselt vähe väsinud ka ja päris 100% endast anda ei suutnud, aga trenn oli õpetlik ja igasugu tarkust sai kõrva taha panna. 

that moment. that magical moment.

Täna oli siis võimlemise päev.
Sõitsime penerolli ja ridasid, mis olid maalatte täis, lõppu mõned okserid.
Kummaline tunne oli sõita, kui mu päris elu esimene treener vaatas pealt. Ühtpidi kõhe, teistpidi uhke. Pidime täna koju kihutama, aga lubasin, et homme ehk saame pikemalt muljetada.

Foto Katrin Pill

"kreeklase" treening vol 1

Järgmisel päeval peale võistlusi sattusin sobivasti talli sellisel ajal, kui üks trenn oli lõppemas ja teine polnud veel alanud, nii et härra must sai maneežis vabalt ringi trallida. See sobis peale ratsaklubi jõulupidu ka mulle sobivasti.

Esmaspäev oli puhkepäev, vähemalt ühele meist. Teine jooksis galoppi mööda eksameid. 

Siis tuli teisipäev, kui pidime Zillioni ja Lily auto peale panema ja Ruilasse sõitma.

Üks Veskimetsa võistlus

Käisime Veskimetsas võistlemas, tegime 85 cm puhta sõidu.
Polnud mu parim sõit ja sellepärast ei pane videot ka.
Niimoodi seekord. 

enjoy the ride

Kui ma püüan sõita üksi (loe: ilma treeneri silmadeta), siis võtab kõik palju kauem aega. Natuke treeneri nõuandeid ja juba esimese traavi keskel on hobune kuuldel, valvel ja ülipüüdlik. Üksi sõites ma seda nii tihti ei saavuta. Vahel läheb enne igavik mööda, kui hakkan tundma, et hobuse selg läheb soojaks, tagumine ots hakkab tööle, saabub õnnis töömeeleolu ja ma lõpetan selle jalgadega toksimise. Üleüldse, räägime toksimisest. Miks ma kogu aeg teda toksin?!

10.12.2015

eile kordel.
täna hüppasime.

...

peaaegu üksi suurel ja porisel platsil

Jaa-jaaa, ma tean, ma tean...
Ma tean, et ma peaksin rohkem sõitma üksi, ise katsetama ja õigeid nuppe leidma.
Aga ma ikkagi ei tunne ennast väga mugavalt, kui ma pean ilma treenivate silmadeta sõitma. Kui midagi ei tule välja, siis tuleb kassiahastus peale. Ühel meist kahest, minul või Zillionil.
Ma oleks täna peaaegu hakanud Jennyt oma küsimustega ahistama, aga ta oli eeskujulikult keskendunud oma ponile ja vältis silmsidet. Nutikas.

polnud see päev

Ilma sadulata sõitmine ei jäta kahtlusi selle kohta, kui valepidi ma võin ennast hobuse seljas keerata. 
Minu kõveruse üle kurtsid nii hobune kui tänane treener Milla. Hobune alustas esimesena ja ütles mitu korda parempöörde ajal, et nii kohe ei saa mitte, otsusta ära, mida sa tahad. Hirmsasti vajusime esialgu sisse ja galopp oli ka nutune. Fuih.
Suure platsi plägased lombid lärtsusid jalgade all ja me tegime kiirelt ja kergelt.
Noh, ju siis polnud täna see päev :)

spontaanne hüppetrenn

Seekord õnnestus kordepäev nädala keskele sokutada ja must jooksis eile kordel nagu väike miki. Tal tundub üldse praegu tööarmastus ja harjumatult hea meeleolu olevat. 

Tundsin täna soojenduse ajal kontakti üle rõõmu. See näis kahtepidi toimivat, tundsin, kuidas hobune hoiab seda ja tõmbab mind õrnalt edasi ja kaasa.

Old habits die hard ja ma avastan ennast vahel kätega ühelt ja teiselt poolt kutsumas valel ajal või lihtsalt tegemas mingeid mõttetuid "haaramisi". Luban ennast parandada ja olla teadlikult kätega konkreetsem ja selgemini arusaadav.

Siis tuli välja, et täna saab ka hüpata! Liisu ja Lily olid ka maneežis ja nii saime kordamööda hüpata igasuguseid erinevaid kombinatsioone.

Vasakpööretel tundun ma endale nii nii kadunud. Paremale liikudes tunnen, kuidas saan hobuse sääre ette, määran tempo, olen ümber hobuse, me lähme koos takistuse poole, aga vasakule poole sõites tunnen ikka iga kord kerget segadust, et kumma jaluse peal ma nüüd õieti olen ja kuidas see hobune nüüd sääre ette saada? Ta nagu põgeneks vasakpööretes mu eest ära ja ma oleks täiesti üksi seal sadula otsas. Kui me otseks ennast saame, siis tekib taas mingi koosolemise ja kommunikatsiooni tunne, aga pöörete ajal pean ennast kuidagi kõrvalt nägema, et aru saada, mida ette võtta?

Jalavahetuste puhul ei ole enam mingeid allahindlusi - vastutus nende eest tuleb enda õlgadele võtta ja mitte hobuse õlgu jõllitades oodata, et hobune ise millalgi jalavahetuseni jõuab.

Viimase raja ajal tuletas treener ka meelde, et peale takistust tuleb kohe tagasi püsti olla ja kui tasakaal on kogu aeg jaluste peal ja keha pole külmunud või väsinud, siis pole see üldse nii keeruline. Need trennid, kus me sõidame parkuuri mitu korda erinevates versioonides läbi, on ilmselt ka abiks, sest ma ei tunne enam ennast peale hüppetrenni väsinuna. 

jätkame lattidega

Nii palju latte! Need olid otsapidi kokku pandud nurkadeks, ja me pidime saama pöörde välimise ratsme ja sääre abil nurgeliseks, hobuse tagumiku ka kenasti alla. 
Jeerum! Hobune sai trenni lõpuks higiseks ja minu aju muudkui venis ja venis.
Esialgu sõitsime ruutu pidi traavis, siis galopis. Harjutuse lõpuks tulla ühest jalast plangule (ees ja taga valiklatid), teha selle peal jalavahetus ja jätkata teise suunda.
Kurja, niipea, kui ma latte näen, tekib by default eeldus, et trajektoor peab olema sirge ja seda tükk maad enne ja pärast latte. Peale esimest korda selgus loomulikult, et tegelikult tuleb juba plangu peal hobusele suunatuli sisse panna.

värviline maneez

Võib-olla muusika pärast ja võib-olla mitte, aga soojendus tundus endale täna kuidagi hea. Ma pidin küll mõned korrad hobusele meelde tuletama, et tühja sellest üksinda maneezis olemisest või tuulest väljapool seinu, meil on hoopis oma agenda, aga kui ta juba õigesse meeleollu sai, siis tundus, et nupud toimivad. 

Siis ehitati maneež täis selliseid takistuse moodi asju. Nii palju värvilisi pulki ja traavilatte ja sammulatte ja valiklatte ja ristikesi ja kavalette ja mis asi see seal valge risti taga on? Veel latte, V-tähe kujuliselt. Jõulud on saabunud :)
Kõik olid madalad ja kaugelt vaadates mitte väga hirmuäratavad, aga lähemalt vaadates kriuksuga. 
Näiteks roheline plank, mille ees ja taga olid veel ühed latid. Väga lähedal ees ja taga. Pidime rahulikus sammus tulema sellest üle, keerama kohe vasakule või paremale ja uuesti sellest üle tulema. Mõne aja pärast tundsin, et pean lõua ka üles tõstma, et rohkem ennast hobuse tagaotsale saada. Ma lihtsalt kartsin, et muidu keerame käpad ja latid suure lipsuga sõlme. Mu aju juba oli teel sinna.
Ja siis läks alles põnevaks. Traavis kolm latti paremast jalast nurgast välja, siis hobune sammu ja kas ühelt või teiselt poolt torbikut suunata roheliste käpalõksude (loe: roheline plank valiklattidega) poole, siis tõste paremasse jalga ja galopis ristike, mille taga on latt, siis jalavahetus ja pruun ristike, millele järgnes täpne sebimine valgele ristikesele (esimesel korral väljaspoolt suunavaid maalatte, teisel korral seestpoolt) ja peale seda vasakpööre (endiselt not my favourite) ja siis valiklatt + punane ristike. Siis jälle traavi ja esimesed kaks ülesannet otsast peale.
Nõudis keskendumist ja tegelikult oli väga põnev. Zillion näis ka endast parima andvat ja ma püüdsin jääda seljas kogu selle võimlemise juures rahulikuks, mitte väga palju ülemääraseid ja ebaselgeid signaale anda. Mõnikord õnnestus, mõnikord mitte.
Sõitsime seda takistusrada mitu korda. See oli vist meie teine katse, mille kohta kuulsime, et see oli peaaegu ideaalne. Wiii! :) Kahjuks pidi treener sama siiralt nentima järgmisel katsel ühe pöörde kohta traavilattidest sammuplanguni, et see oli täielik katastroof.
Mis si***ti, see uuesti.

Edit: Kas ma juba mainisin, et Zillion ei ole juba mitu head trenni oma suulisi närviliselt hammustanud? Vaikselt mälub küll. See on ju hästi?

_________________________________________
* planking 3 x 20 min (jah, ma sain uue idee ja ei, ma ei võtnud mingit väljakutset vastu).
* seljalihaseid 4 x 20 seeriat