Head sünnipäeva Eestile ja Zasminile!

Nii et täna siis tallisisene koolisõiduvõistlus. Ei midagi suurt ja fäänsit, aga nagu väike test või nii. Värskendav.
Poiss võistles oma pisikest samm-traav skeemi Silvesteriga. Tore vaadata, kuidas ta ka natuke asjalikuks muutub ja oma skeemi vaikselt maneezinurgas üle omaette pobisedes ja näpuga platsile näidates kordab. 63,571% ja kolmas koht. Not so bad, me thinks?
Mina sõitsin A12, sedasama, mida eelmisel aastal Rollyga.
No kohe peab tõdema, et diklofenak ei mõju valu ennetavalt. Kui ma võtsin tableti eile peale trenni, kadus valu suht kiiresti, aga tänahommikune tablett mind skeemi ajal palju ei säästnud ja seda oli kindlasti ka välja paista. Ma püüdsin sellest üle olla ja kui muudele asjadele keskenduda, siis oli ok. Üleminekutel oli raskem ja võttis paar sammu, enne kui tundsin ennast jälle jalustel olevat ja pinge keskkohast kadus. Lõppude lõpuks ei olnudki kõige hullem.
Soojendus näis täitsa hea. Tegime 10 minutit rahulikult sammu, siis traavi ja üleminekuid. Carp soojenes märgatavalt kiiremini kui eile. Galopis näis ta esialgu kuidagi eest kange, aga kui ma natuke ratset järgi lasin ja ise püüdsin ka mitte väga kangelt seljas istuda, läks sekunditega kohe tunne paremaks. Alguses poolistak, vaikselt volte. Natuke proovisin skeemi elemente ka. Näiteks see serpentiinilt tulek ja sellele nurgas järgnev galopitõste, millega eile mässasin. Või galopis diagonaalile keeramine ja x-s traavi jäämine. See tuli selgelt soojenduses paremini välja kui skeemis.
Me olime oma soojenduses eelviimased ja sammus oma korda oodates näis Carp kogu aeg muudkui rohkem ja rohkem pakkuvat, et camoon, hakkame juba midagi tegema. Näib, et pikad soojendused on tema teema.
Skeemis oli probleemiks see, et tundsin, kuidas pööretel või serpentiini ajal läheb ratse muudkui pikemaks ja pikemaks. See tegi üleminekud ka keerulisemaks. Carpi auks peab küll ütlema, et ta luges mu mõtteid ja oli suuremateks tegudeks valmis, kui ma ootasin, ihii. Keeruliseks osutus pikaks lastud ratsmega samm, sest Carp oli valmis jälle ja jälle traavi või galopp tõusma. Kuum muti.
Ma tegin igasugu nalja seal. Keskliini joonistasin ikka pigem vasakule. Serpentiini nihutasin ka oma äranägemise järgi proportsioonist välja. Mitte et ma poleks planeerinud seda teistmoodi sõita. Lihtsalt õigel hetkel ei olnud piisavalt kontrolli kõige üle või olid ratsmed pikad.
Aga me sõitsime lõpuni ja tegelikult ei olnudki olnud kõige hullem sõit, 62,8% ja ka kolmas koht. Wiii.

Tegelikult läks veel kihvtimaks - peale võistlust sain sõita Big Boyga aka Benjaminiga. Nooruke Benjamin oli kogu oma olekult ülipüüdlik, näis kogu aeg küsivat, et mida sa tahaks, et ma teeks, kuidas ma seda peaks tegema ja kui kiiresti. Nagu unelm, mõnus sõita (esialgu muidugi läks aega harjuda). Ja see galopp... Ok, ma olin esimese voldi ajal pisut ettevaatlik, et aru saada, kuidas see galopp õieti toimib ja kuidas seal istuma peab. Marit tuletas meelde, et ma pean seda galoppi siiski edasi sõitma ja kui ma rohkem säärtega vaeva nägin, näis see galopp ikka väga kõrgele ja kaugele tõusvat. Mõnus.


Pidasin galoppi oma nõrgimaks allüüriks, aga tuli välja, et kõik ei arva samamoodi :) Näiteks kui ma traavis hoian käsi tihtipeale liiga laiali või tõstan üht ja teist kätt liiga kõrgele, siis galopis hoidvat ma käsi automaatselt õige koha peal. Ma ise tunnen, et kasutan galopis rohkem kõhulihaseid kui näiteks traavis (kui me just koondtraavi harjutusi ei tee).
Jälle uus kont närida.

P.S. Head sünnipäeva Eestile ja Zasminile!

skeemitamine & see *#%¤?`! täisistak

Võistlusele pidin minema Carpe Diemiga. Kui ma temaga talli jõudsin, avastasin ebameeldiva üllatuse jalalt väikse haava näol, aga see ei tundunud tegevat talle väga palju muret ja vaeva ja saime ikkagi trenni minna.
Ta oli jälle seda nägu ja tegu, et töö tegi ahvist inimese ja isegi kui ma nii mõnigi kord küsisin midagi enda arvates pisut valesti (näiteks tegin tõste kuidagi valel hetkel ja valetpidi), siis ta ikkagi vastas. Ta ju teab programmi :)
Täisistaku suhtes tuli trenni alguses võtta vastu mingi poliitiline otsus. Kas ma sõidan skeemi täisistakus läbi täna, tuletan lihastele meelde, mis tunne oli CD-ga ilma sadulata sõita ja homseks võistluseks on kohad valusad või siis võtan selle riski, et hakkan homme pusima.
Carp aitas seda küsimust lahendada sellega, et kui ta sai soojaks, siis muutus ta traav mu jaoks palju paremini istutavaks. Valus küll, aga mitte päris selline, nagu ilma sadulata trennis.
Peale neljaaasalist serpentiini täisistakus näis olevat võimatu galopitõstet teha, kui kogu alakeha oli krampis ja nõudis jalustele tõusmist, et vastavad kohad pingest vabastada.
Pole hullu, asjaga tuleb tegeleda. Isegi kui mõne hobuse seljas on täisistak ebamugavam või valusam kui teise seljas, siis tuleb seda ikkagi teha tihedamini.
Igal juhul oli peale skeemi läbisõitmist palju kindlam tunne.

Agne ja vahvad skeemid

Trenni tegi meile Milla.
Tegime ära esimese traavi ja siis tuli sammus sõita looma edasi, võtta tagasi, teha peatusi ja hoolitseda selle eest, et niipea, kui säär läheb vastu hobust, siis hobune selle peale ka kohe reageeriks.
Siis tulime üle lattide, mida oli ühekaupa ja kolmekaupa, siis jälle voldi peal edasisõitmist ja tagasivõtmist traavis. Väga asjalik värk.
Siis pidime sõitma Milla poolt väljamõeldud skeemi. Plats oli jagatud lattidega kaheks ja me vastavalt Anne/Markuse või Susanna/Fannyga pidime olema üksteisele peegelpildiks. Hobuste sammu ja traavi pikkused olid nii erinevad, kui saavad olla, nii et suurim osa ülesandest oli jälgida üksteist (nii on võimatu alla ja hobuse lakka vaadata) ja mitte jääda maha ega tormata ette. Viimasele paarile pidi Milla mõtlema välja jubeda karistuse.
Skeemis oli volte, serpentiine, diagonaale, sammu, traavi, peatusi jms. Agnel oli selleks ajaks tiksunud muidugi juba kell niikaugele, et nurka jõudes püüdis ta ikka edasi jõnksatada, et nüüd on galopi aeg ju. Ta oli kergelt öeldes hämmingus.
Skeemid tulid iga korraga paremad ja paremad välja.
Pärast tegime vasakule galoppi, mis oli galopp nagu galopp ikka, väga palju pidi olema sisemine säär kogu aeg (ja ma mõtlen kogu aeg) vastas, et ta ikka pöörded välja sõidaks, mitte ei vajuks õlg sees, kuskile ära. Niipea, kui suund sai vahetatud, algas Agnel paanika, ta hakkas juba sammus peaga üles-alla vehkima ja kui läksin traavi, tundsin jälle, kuidas ta tahab ise hakata minust sõltumatult kuskile tormama, püüdis Täpi saba alla kihutada ja kõige tähtsam - mitte mingil juhul ei tahtnud ta paremasse jalga galoppi minna. Püüdsime küll paar korda, aga see ei toonud eriti tulemust ja et vaest Agnet mitte rohkem paanikasse viia, tegime lõputraavi (mille eest saime kiita) ja läksime porgandeid sööma.

võistluseelne peaproov

Nii naljakas on oma poega vaadata tõsise näoga mööda platsi skeemi vudimas. No tegelikult vudis Jeti, aga poiss oli nii tõsise näoga ja kui ta keskliinil tervitas, siis mind ajas naerma ja nutma natuke ka.
Ta sõitis oma skeemi ära ja sai täitsa toredasti hakkama, näib, et tal pole mingit muret homse suhtes. Kui jõudis koju, sõi ja jäi magama selsamal sekundil, kui pea puudutas patja. Kadestamisväärne.
Meie Rollyga sõitsime skeemi kaks korda. Mõlemal korral (ajab jälle nutma ja naerma) tegime erinevaid vigu. Esimene serpentiin vajus kujult laiali ja lõpp läks puusakrampide nahka, selleks ajaks, kui oli vaja Rolly galoppi tõsta, oli mul veel valus ja ma olin seal seljas kuidagi kössti ära vajunud.
Need 10-meetrised traavivoldid on huvitavad, eriti see, mis paremale poole läheb. Saab näha, kuidas see õnnestub. Ja siis muidugi see galopp-traav-galopp üleminek, sest Rolly pakkus täna jälle, et ta teab paremini kui mina, kust tähest seda tegema peab.
Nii et homseni!

P.S. Suurest koplist oli vaja hobused ära tuua ja ma läksin ka teistele appi. Kõik hobused tulid nagu miilenkid nööri otsas, ainult Diamond jooksis pabinas mööda koplit Jürgenil eest ära. Teised jõudsid juba väravasse, kui Diamond tormas joostes minu juurde, jäi meetri kaugusele seisma ja vaatas mulle suurte silmadega otsa: "mis meist nüüd saab?" Awwwww... nunnu hiiglane. Sõime kommi, ma panin talle nööri ümber kaela ja läksime teistele järele.

Hobused on nii lahedad.