Laki tahab koju...

Noh, ühesõnaga - poiss tegi esimese stardi ja käis esimestel võistlustel. Arvestades, kui kergesti ta igasuguse pinge peale on valmis lusikat nurka viskama ja saagi käima tõmbama, siis ei saa salata, et tema Kukrumäele viimine hommikul oli seotud igasuguste strateegiatega.

Talli me ta saime ja platsile ka. Ta palus, et me teda vaatama ei tuleks, aga Katrin oli nõus teda filmima. Kogu skeem öeldi ette, nii et ta ei pidanud midagi meelde jätma. Tervitamisest polnud ta varem midagi kuulnud ja kui tallis sellest juttu tuli, hakkas tal hääl värisema ja ta tahtis kohe võistlemisest loobuda, aga saime ta ikkagi nõusse. Kuuldavasti oli ta olnud isegi keskendunud ja väga asjalikult skeemi läbinud. Hinnetelehed olid küll toredad lugeda ja kommentaarid ka. Kohtunik Georg oli kaks korda kirjutanud "TUBLI" ja kohtunik Milla oli asjalikke nõuandeid kirja pannud. Igal juhul olid punktid julgustavad ja oma roseti lubas Andre toa seinale riputada kohe pärast seda, kui ta on seda mammale ja kogu suguvõsale näidanud.

Mina ja Laki? No igal võistlusel peab olema keegi, kes ärevaid hetki tekitab ja siis veel keegi, kes nalja teeb. Ärevate hetkede eest hoolitsesid Erik ja Grafs, kui nad koos külili käisid, huumoriminutite eest meie. Õiglane tööjaotus.

Rada oli korralikult peas, nii et kui ma läksin saapaid vahetama ja kõndisin talli poole, panin silmad kinni ja visualiseerisin kogu raja läbi, kuidas kuskilt keerata. Ei midagi keerulist, võibolla neljandalt viiendale oli tiba keerulisem läbi sõita, aga ma jäin lootma sellele, et saan Laki soojenduses ikkagi vastama. Mina olin nii nii valmis. 

Laki sõitis esimese sõidu Brittaga. Kui ma siis teda uuesti soojendusse viisin, näis ta pettunud - mis mõttes? Jälle sama jama otsast peale?

Aga kui me saime korralikult liikuma, siis hakkas juba hea tunne tekkima ja minu meelest meil oli väga hea soojendus väga heade hüpetega. Laki oli hingega asja juures ja mina ka. Mitte mingit närveerimist polnud.

Sõit läks ootamatult kiiresti - okserile peale sõites (3) vaatas Laki, et talle see ikkagi ei sobi ja ründas vasakule poole välja. Kuna hoog oli sees, kuskile pöörata enam ruumi eriti ei olnud ja seitsmes takistus jooksis mugavalt vastu, siis hüppasime hoopis sellest üle ja Laki tormas väljapääsu poole. Lubati, et kui teised lõpetavad, siis saame uuesti proovida. Laki näis vahepeal olevat oma "hullu takistussõiduponi" imagost loobunud, sest ta üritas korduvalt jääda seisma, nägu vastu maneeži ust - lähme siit palun ära?

Pärast saime uuesti proovida ja Laki trügis endiselt igal võimalusel platsilt välja. Saime jupikaupa hüpatud, aga iga kord, kui nina väljapääsu poole, võttis Laki otsustamise enda kätte ja ei hoolinud minu katsetest (või väljapääsu ette seisnud treenerist. Või sinna ette ehitatud barrikaadidest) ja jooksis välja. Niuks.

Mis seal siis ikka. Laki sai pärast kommi ja heina ja sügada. Mina sain burgeri.

P.S. Kaotasin Laki gruumi silmis portsu populaarsuspunkte. Nad olid pununud Brittaga Lakile Liisilt saadud patsikummi abil ilusa patsi. Midagi sellist:

Sattusin mööda minema ja tögasin Lakit, et temasugune metsik mees ja sellised patsid. Et mingi eneseväärikus võiks ju ikka jääda. Laki tõstis pea, vaatas mind hetke ja raputas siis sellise hooga pead, et kogu pats lagunes koost ja lakk oli täpselt samasugune nagu enne.

Uuuuups...

P.P.S. Hoolimata sellest, kuidas viimasel kahel võistlusel on läinud, tundub ikkagi, et võistlused panevad asjad kuidagi perspektiivi ja annavad kõigele, mida iga kord trennis teed, mingisuguse mõtte. Isegi kui need on pisikesed tallisisesed võistlused.

* püüan millalgi videod ka üles riputada ;)

Uuendasin sõprust Budaga

Päris vau-hüppetrenni pole juba ammu olnud. Sellist, kus kõik hüpped tunduks lendamisena. Täna ei tulnud ka kõik päris nii välja, nagu tahtsin, aga Buda andis küll endast kõik, mida küsida osati. Reageeris kenasti säärele, oli soojenduse ajal juba nii keskendunud, pehme ja ... mõnna.
Soojendushüpped ei olnud kõige hullemad, aga kui hoogu pole, sammud ei klapi ja hobune teeb pisikese pooliku sammu enne takistust, siis lähen segadusse ja tahan enne seljast minema hüpata.
Kauged hüpped tundusid mõnusamad, olgugi, et ka siis kadusin maandudes korraks seljast ja võttis rohkem aega tagasi tasakaalu saamine.  Ja mida selle ratsmega teha? Kas siis, kui hobune hüppab kaugelt ja sirutab end pikemaks, lasen ratsme talle näppude vahelt järgi?
Püüdsin silmadega vahepeal ettevaatlikult vahesid mõõta, aga see tegi asja keeruliseks ja paar korda unustasin selle mõõtmise juures muud olulised asjad, näiteks ei olnud enne takistust säärtega piisavalt konkreetne. Raketiteadus...
Alguses õppisime ühe raja pähe, aga siis tulime seda teistpidi. Süsteemi seekord sisse ei võetud, mis võibolla ei olnudki nii kurb, sest ma olen seda nii vähe hüpanud, et ma ei tea, mismoodi ma talle keset parkuuri oleksin lähenenud.
Sõidan viimasel ajal Budaga harva ja olin unustanud, et kui tal pole hoogu sees, siis on seljas tunne, et ma ei saa tema rütmile pihta ja see väsitab selga. Kui aga tal on minekut ja ta kuulab säärt, siis on jälle tunne, et me oleme back in business.
Aga kuidas nad ikkagi panevad hobuse just õige koha pealt (tikutopsiga või ilma) takistusele tõusma? Gosh, kui põnev!

lemmikloom Laki

Laki lasi mul koplis mitu korda end oodata, vaatas mind pikalt ja hindavalt. Vahepeal astus jälle paar sammu ja siis jäi jälle seisma. Ilmselt arutas endamisi - mis mina sellest saan, et ma sinuga kaasa tulen?
Kui saime mingile kokkuleppele, siis talli sisenemisega probleemi enam ei olnud. Lagritsakomm käes oli hea diversioon kriitilistel pööretel, Laki näis olevat unustanud, kus kaerakäru asub ja õnneks oli Diana meile ka ühe boksi kinni pannud. 
Samm oli vaevaline, Laki oleks loivanud ja uinunud, mina tahtsin egoistlikult enamat. Kui läksime traavi, oli hobusel parem minek, aga nurkades oli ta ikka pisut lapik ja paindesse saada teda tundus võimatu. Ja ei mingit tunnustavat puristamist või mõnusat lõdvestust. Nuuks.
Sellegipoolest käis kogu aeg mingi ajutöö, sest juba alguses hakkas Laki mulle mingit jama ajama - ühes nurgas hakkas ta jänest mängima, siis püüdis ise otsustada, kuhu minna.
Kulmineerus see aga muidugi (surprise-surprise...) galopiga. Soojendusgalopi eest saaksin ehk veel kolme pisikese miinusega, aga kui jõudsime esimeste hüpeteni, siis võttis Laki jälle välja oma "olen-metsik-takistussõiduponi-ja-mind-ei-peata-keegi"-lipu.
Hell yeah, ütles hobune, tegi nurgale lähenedes üle õle pöörde, tõstis ennast mängleva kergusega galoppi ja hakkas keskliini poole tormama, nii et me pidime peaaegu ühe takistuseposti ümber ajama. Hell no, proovisin ma kõrval mingit autoriteeti tagasi saada ja teda seisma saada.
Kui see juhtus esimene kord, siis ajas muigama. Teisel korral enam ei ajanud ja siis tegin nürilt mõned traavivoldikesed kõnealuses nurgas, et oma point arusaadavaks teha. Laki lasi end ära rääkida.
Kui me hakkasime aga takistusi järjest tulema, kordus kõik uuesti, sealt nurgast keeras ta otsa ringi ja läks rõõmsalt galoppi. Muigama ei ajanud. Pigem hakkasin rohkem pöörama tähelepanu teistele platsil olnud inimestele, sest Lakit ei huvitanud ka see, kui tal pöörde ajal keegi ette sattus. Tervitused ja vabandused tagantjärele kõigile, kelle voltidele või radadele me täna Lakiga sisse kräshisime. Laki tundus omas elemendis. Tiba juhitamatu, aga entusiasmi jätkus kolmele hobusele.
Hüpped olid muidugi kõige mõnusam osa trennist. Paar korda tundsin, et jäin liiga ratsmesse, mõnikord näis, et oleme hobusega erinevas rütmis, aga tuju see eriti morniks ei teinud.
Pärast trenni tundus ta väsinud, rahulolev ja täitsa lemmiklooma nägu olevat :) 
Kogu oma pätipoisiliku olekuga on Laki ikkagi lahe tüüp.

Edit: Pärast sain vaadata, kuidas käidi sõitmas selle täkupoisiga, kes ei tea veel, et ta täkk on. Võttis ohkama, ilus vaatepilt. Tahaks ka kunagi nii osata...

Härra Grafs (või härra Keel, kui soovite)

Grafsi aktsiad tõusid täna minu silmis mitu pügalat ja mitte sellepärast, et ta oma keelt jälle igasse taskusse püüdis toppida või lakkus mu selga, kui ma talle kaitsmeid panin. Hoopis sellepärast, et dsiisus kraist, kui mõnus temaga hüpata on!

Sõitsime hüppesadulaga ja esialgu ei saanud ma jaluseid kuidagi sobivasse pikkusesse. Kui panin käepikkuse järgi, siis selga ronides oli ikkagi kohe selge, et pikad. Panin lühemaks. Siis järgmisel ringil veel lühemaks. Kui siis Marit ütles, et hüppame pisut, siis veel lühemaks. Sellegipoolest olid mul jalad tihti kas jalusest täitsa läbi või tulid jalused üldse ära.

Galopitõsted tegin esialgu sammust (kuna soojendus oli kiire ja sammust tehtud tõstest saame hobusega vähemalt 100% ühtemoodi aru:)), pärast proovisin pusida traavist. Osad õnnestusid, osad mitte. Tegime soojenduse ära ja siis saime tulla pisikesi ristikesi ja pärast rada.

Uiiiiii, kui kihvt oli! Esimesel korral rada lõpuni tehtud ei saanud, sest kuna mul olid jalad kolmandaks hüppeks jalusest praktiliselt kannani läbi, olin seljas sellises asendis, milles jalavahetust teha tundus võimatu ja vajusime traavile. Hüpped selle-eest tundusid täitsa nagu päris ja see hobune mu all reageeris kõigele, pane aga jalad torusse ja suuna teda takistuse poole, kõik toimis nii lihtsalt. Kui treener poleks lasknud meil uuesti proovida ja vigu parandada, oleksin ise hakanud manguma, et meid uuesti rajale lubataks, lihtsalt nii mõnus oli.

Teisel katsel saime raja ühes jutis lõpuni tehtud, aga hüpped ei olnud nii ilusad kui esimesel korral. Valgele latile keerasime pisut diagonaalis peale, ühe ristikese juures hüppasin enne hüpet välja ja Grafs ei jõudnud tagumisi jalgu üle korjata. Lisan, et alla vaatamine on endiselt treenerite silmis ebapopulaarne tegevus...
Viimane okser ei olnud ka nii hea kui enne, aga rada tundus rohkem "ühes tükis" olevat ja sujuvam.

Mis tuletab mulle meelde, et ma pole veel Horse Show mõtteid kirja pannud...

Mõte nr 1.
Asi läheb peaaegu alati jamaks, kui rütm kaob ära. Kõik need sõidud, mis mulle väga meeldisid, olid väga selgelt märgatavas rütmis. Oli neid sõite, mis tundusid närvilised, (parkuur näis olevat selline jookse - hüppa - jookse - hüppa - (mõnel juhul - JOOOOOKSEE, LOOM!!!) - HÜPPA!, aga sellisel juhul tundus, et kui parkuur lõpetatigi puhtalt, siis pigem sellepärast, et loomal oli oma jalgadest kahju ja ratsanikul vedas ja kumbki sealt hea tundega ei lahkunud.

Palju mõnusam oli vaadata sõite, kus tundus, et tegelikult on kogu parkuuri taustaks mingi muusika ja takistused lihtsalt jooksevad õigel hetkel ise ette. Kõik sujub, rütm jääb, sammud imeliselt klapivad ja ratsanik lihtsalt nagu istuks ja naudiks.

Noh ja siis olid need sõidud, mis algasid muusika ja rütmiga, ent siis midagi juhtus, rütm kadus ja ... latid hakkasid kukkuma. Peaaegu alati.

Mõte nr 2.
Kuidas saab väike naisterahvas jätta hobuse seljas nii raske mulje ja aerutada õlgadega sellisel moel, et hobusel näib olevat raske isegi galoppi joosta ja siis kõrval temast u 20-25 kg tugevam meesterahvas tunduda nii sulgkerge? Ka 180 cm ületades?

Mõte nr 3.
See oli esimene M-ga koos vaadatud võistlus, kus ei provotseeritud kedagi vaidlusele teemal "minu treener on änksam kui sinu treener ja tuleb annab sinu treenerile iga kell tuupi". Growing up, are we? :)

Pisike põrkepall Laki

Tulime koplist, ümber lõua keritud kett, mille Birgit lahkelt laenas. Marit hoiatas, et Laki oli tõmmanud laste käest ühed päitsed katki, nii et panin ta hoopis boksi ja hakkasin puhastama. Enne platsile minekut oli olukord rahulik, aga peale trenni üritas ta ikkagi Merikesest üle sõita, kui see talle kaerakäru juures vastu seisis. Jäin korraks Laki ja seina vahele, kui ta lõpuks otsustas kaeraruumist põgeneda, aga kõik lahenes hästi.

Platsile minnes proovis ta esialgu jänest mängida ja piilus iga nurka. Esimesed traavid tegime ära (sain märkuse, et liiga pikalt ei tohi teha, muidu hüpeteni ei jõuagi) ja siis (ülla-ülla) tõusis Laki  minu esimesest tõstest täitsa mõistlikku galoppi. Elagu!

Saime mõlemat pidi soojendusgalopid tehtud, paremasse jalga ei tulnud need nii kenad, kui vasakusse. Treener vihjas, et ma võtaks juhitavuse luubi alla ja ma püüdsin iga nurga ja voldi maksimaalselt kontrolli alla saada. Mõnikord pidin stekiga õla peale koputama, sest Laki ei pannud mu säärt tähelegi, ükskõik, kas pigistasin või tonksasin. Ideaalsest trajektoorist oli asi ikka väga väga kaugel. Tundub, et treener pigistas silma kinni, ta vähemalt ei maininud selle kohta midagi.

Esialgu hüppasime traavis üht roosat ristikest. Laki emotsioonid olid nullilähedased. Hea, et ta takistust ära ei tapnud, üle me sellest igal juhul saime, olgugi, et see polnud hüppamise moodi.

Vaikselt hakkas iga hüppega hoog sisse tulema, aga kahjuks lülitus sisse ka Laki automaatpiloot  - "ära sina seal seljas muretse - I know a shortcut!" Ja nii üritas ta "ökonoomselt" sõita kõik kaared sirgeks, jättis nurkade läbisõitmised aeglasematele ja võttis eesmärgiks takistuselt takistusele jõuda rekordajaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga enne takistust mõistlikult talle ka hüppamist võimaldada. Keeruline ülesanne. Küll sõitis ta nurkades, nagu buldooser, ei mingeid paindeid, peaasi, et ruttu jõuaks järgmise hüppeni, vahet pole, mis jalga lähme või kuhupoole painet tahetakse.

Aus oleks ära märkida, et paar korda käisin kaela peal ära, tasakaal kadus takistusel täiesti ja saatsin ratsmed Lakile ette. Üks kord rohelise peale sõites tekkis meil jälle segadus (galopp? traav? galopp?) ja jõudsime ette valmistamata takistusele. Laki tegi küll hüppe (millal ta ei teeks? :) ), aga ma ei jõudnud tasakaalu ja jäin räigelt-räigelt ratsmesse...

Siis tulime kaks okserit järjest ja pärast hüppasime viit takistust. Korralikku läbisõidetud parkuuri ei meenutanud see kuskilt otsast, aga oli väga lõbus.

Kui oli vaja punaselt sõita valgele okserile, siis tekkis meil pisut segadus nii rütmi kui suunaga ja Laki võttis suuna okserile paraja itsiga, hüpe oli vapper ja maha maandus ta korraliku mütakaga.



Ta peab ennast ilmselt ise püssiks takistussõiduponiks ja püüab kõigest jõust ignoreerida fakti, et on sündinud sumomaadleja kehasse.

Head tordiretsepti, anybody?

Sel nädalal olen iga päev saanud ratsutada ja reedene trenn oli lihtsalt kirss tordil.

Olin kell 11 tallis ja sain Aaria valmis panna "hüppesuunalise sadulaga" (jipijee!). Olime platsil kolmekesi, ja tegime soojenduse enne treeneri tulekut. Tundus, et oli ok, treener tegi küll platsile tulles märkuse, et ma ei küsinud piisavalt ratset.

Aaria on nii tundlik ja kiirelt reageeriv, et suur vastutustunne vajub õlgadele. Peaaegu nagu Avellaga sõites - iga liigutus loeb ja kui hobune nii siiralt ja kohe vastab, siis väga niheleda seljas või millelegi muule mõelda tundub eriti ebaõiglane. Keskendud 100% hobusele ja enda märguannetele.

Galopis proovisin teha seda harjutust, mida Karolin, Anne ja Katrin kolmapäeva õhtul - voldi peal edasi sõitmine ja koondamine. Sain aru, et ilma esimeseta ei saa teist teha. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, Aaria vajus sõnakuulelikult traavile. Siis treener seletas, kuidas säärt kasutada ja õnnestus! Tagasihoidlikult öeldes olin vasikavaimustuses.

Siis hakkasime vaikselt tulema erinevaid takistusi. Esimene takistus oli roosa ja madal, ent see valmistas meile mõlemale Aariaga pisut ärevust. Püüdsin küll sääred peal hoida, aga tasakaal oli paigast, päris keskele me ei suutnud rihtida ja üldse olime mõlemad kuidagi ebakindlad.

Järgmised takistused läksid paremini. Viimati hüppasin Aariaga talvel, äkki jaanuaris? Ja mäletan, kuidas ta tõmbas tohutu hooga takistuse poole. Täna oli meil palju rohkem rütmi ja hoogu, peaaegu kõik tundus õnnestuvat.

Kord paar meetrit enne rohelist lattaega kaotasin jaluse. Selge see, et seda enne takistust otsima hakates segan hobust. Nii et läksime üle ilma jaluseta ja ma olin nii rahul, et viskasin teise ka minema.

No ja siis tuli see tordivõlg ikka ka ära... Rohelisele takistusele lähenedes unustasin sääred ja leidsin ennast teisel pool takistust liivas. Muigama ajas, sest ma olin ratsetpidi ilmselt kena poolkaare üle takistuse teinud. Marit nokkis ka, et tuleb tunnistada, ratsanik ületas takistuse puhtalt, ühtegi latti maha ei ajanud :)

Kuidas nad ikkagi jäävad ratsmest kinni hoidma, kui nad kukuvad? Ma lasin küll teadlikult lahti, kui see pingule läks, mõtlesin kui ebamugav võib Aarial olla, kui ma jonnakalt ratsme otsas ripun, ise maas lamades? Ja vaevalt, et ta pistab kuskile punuma.

Igal juhul ronisin uuesti selga (jube hästi läks, mitte üht valusat kohta kehal ei leidu) ja Marit koostas meile väikese parkuuri! Kokku oli takistusi vist 7 ja süsteem jäi välja.

Aaria on imeline! Kui muidu valmistab mulle kõik see takistustevaheline peavalu (õiged pöörded, õige tempo, jalavahetused jne), siis temaga tundus see kõik nii palju lihtsam. Ta reageeris kõigele ja kohe. Ka sammud tundusid tihti klappivat, me jäime takistuse peal üheks tiimiks ja üldse - NII MÕNUS OLI!

Parkuuri viimase osa pidime ikkagi uuesti üle tegema, sest üks pööre ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud.


See, kuidas suudetakse meelde jätta 15 minutit enne võistlust 12-15 takistusega parkuur, on mulle endiselt täielik raketiteadus ...

No ja nüüd siis pommuudis (tervitused Myyle) - treener ütles, et kui mul just ei ole ette näidata lennupiletit Lõuna-Aafrikasse kuupäevaga 24.august, siis tuleb mul minna ratsakoolide meistrikal starti!

Hurraa ja appi! :)

Laki, tänane üllataja

Tallis oli täna muusikat, kaks täkku olid boksides. Üks neist oli tõeline Pavarotti, teda oli kogu aeg taustaks kuulda. Ilus suur poiss, kuuldavasti nooruke A Big Boy poeg. Kõrval oli väike ja valge, kes oli ilmselt backilaulja, sest ka tema tõi kuuldavale mitmeid kaeblikke hirnatusi.

Mina läksin koplisse Lakile järgi. Ta tundus täna tulevat minuga erilise hea meelega, võibolla sellepärast, et keegi tumepruun ja valge lauguga segas tal kogu aeg söömist ja ajas teda magusatelt kohtadelt minema.

Esimesed traavid olid üllatavalt head, korraks tundsin läbi kogu oma keha, kuidas Laki oli lõdvestunud, ratse oli pehme ja ta ise kandis ennast edasi. Vau. Kas see ongi see? Nurkades siiski tuli mul suht kõvasti jalgadega vaeva näha, et ta õigetpidi oleks, eriti tahtis ta makipoolses nurgas jonnakalt väljapoole vaadata.

Kaks korda tekkis meil lahkarvamus pöörde suuna suhtes. Mõlemal korral jäi lõõpuks minu arvamus peale. Ühel korral oli koolisõidustekk minuga sama meelt ja Laki jäi lihtsalt vähemusse.

Vahemärkus - eile jõudsin ühe silmaga veel piiluda Milla ja Zeppelini trenni ja nende üleminekuid. See oli väärt kraam, sest ma nägin, kuidas Milla nõudis hobuselt sekundipealt ja resoluutselt üleminekuid. 5 sammu traavi, siis galoppi, siis traavi jne jne. Selline asi annab hea ettekujutuse, kuidas peaks tegema ja küsima.

Galopp? Hmm.
Ütleme nii, et kui Laki läheb, siis Laki läheb. Esimesed ringid on õmbusmasinal mineku tunne ja tagumik oleks justnagu igal sammul korraks pool meetrit õhus. Kergem oli poolistakus olla. Ajas muigama, sest mul tuli meelde, kuidas Kertu eelmine kord naeris: kui Laki galoppi läheb, on seda teise platsi peale kuulda.

Treener lahendas mu müsteeriumi, miks Laki ennast peale tõstet ise hakkab "ajama" ja tõuseb alles peale kolmandat-neljandat sammu. Ratse kindlamalt kätte ja saime tõstedki kohe selgemaks.

Juhitavus galopis? Eee... rahuldav? Laki minek on nii uljas, et mingi väike külje peal töllerdav säär küll teda ei häiri. Stekk õla peale oli küll abiks, aga mitte väga veenev.

Tegime hüppeid ja (jeeeeeee!) süsteemi. Lakil oli selline hoog sees! Minek oli hea, aga juhtimine polnud päris see ja tasakaal ka mitte. Isegi lihtsalt galopis oli vaja aeg-ajalt endale meelde tuletada, et raskuskese peab olema kannas, siis tunned ennast seljas turvaliselt. Takistuse peal tuleb see automaatsemalt, seal tekib reaalselt mõte, et hobuse seljast on võimalik alla pudeneda.

Ükskord tulime vale nurga all takistusele ja esimene tuli kolinal koledasti maha. Laki päästis päeva lihtsalt sellepärast, et talle meeldib hüpata. 

Päeva pärl oli üks katse, kus ma tundsin, et ma olin mõlema hüppe ajal, enne, vahel ja pärast tasakaalus, ei haaranud lakast (aga ka ei jäänud ratsmesse), ei vaadanud maha ja sain pärast kohe end püsti. Voila! Oleks mul inimesekomme kaasas olnud, oleks ennast sel hetkel nendega premeerinud.

Treener aga ütles, et seda, et ma lakast kinni ikka haaran, ei tohi karta, pigem vastupidi, seda teevad ka paljud päris sõitjad ja põhjusega. Veidi lohutas.

Laki tundus pärast ka endaga rahul ja sai pisut kaera ja peotäie hobusekomme.

P.S. Täna platsile minnes tuli meelde üks trenn Budaga (üks neist mitmeist), kui sain vatti sellepärast, et ma ei saanud Budale piisavat hoogu sisse. Peast käis läbi, et võibolla on trenn produktiivsem siis, kui kardad treenerit rohkem kui hobust ning hobune kardab ratsanikku enam kui kolle. Täna tuli see esimene osa sellest mõttest meelde, kui vaatasin, kuidas üks hobune loivas ja tõrkus mitu korda takistuse ees, enne kui treener pidi sekkuma ja ta sealt üle utsitama. Kui mõelda, et mis on hullem, kas see, et treener ajab hobust edasi ja hobune läheb hooga, milleks sa valmis polnud või see, et tõrgute, ajate latid maha või komistate koos end takistusse vigaseks, siis on valik ju suht selge.

P.P.S. Treener ütles pärast, et plaanib mind millalgi maastikule saata :)

Buda ja valesti läinud ristike

Kuna pidime jälle nädalaks sõitu minema, tahtsin reedel kindlasti veel trenni jõuda. Trenn algas paljulubavalt, kui sain Buda valmis panna ja platsile minna. Seal lootsin teha soojenduse enne treeneri tulekut ära, aga Budal olid teised plaanid, sest põõsad olid hirmsaid olendeid täis ja ühel hetkel keeras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole punuma. Nii ajas naerma. Vaene väike Buda.
Soojendusgalopp Budaga on oma nime väärt. Olen peale seda läbimärg ja kuumem kui Buda.
Kui siis hakkasime tegema kitsast kavaletti (nizzat?), pidin pisut stekki meelde tuletama. Treener juhendas, et mis hetkel ja kuidas seda teha. Unustasin küsida, et kas ja mis juhul seda tohib teha enne takistust või hüpet.
Ja siis see juhtuski. Pidin tulema ristikest ja esimesel katsel sõitsime sellele sisse ja Buda hakkas lonkama... Ma jäin talle ratsme peale ja ta muidugi võttis selle peale hoo maha. Nagu treener ütles, ta on kahjuks või õnneks õpetatud ratsanikku usaldama. Täna siis kahjuks. Viisin ta talli, lasin jalale vett peale, Marit pani talle veel midagi jalale. Hirmus. Lihtsalt hirmus.

Mariti trennis Aariaga

Trenn on korda läinud, kui pärast seda lihased surisevad ja vaim on väsinud. 
Mina olin Aariaga, Maarja Gingeriga. Soojenduse alguses olin jälle nagu puupakk, aga kui soojaks läks, tekkis juba mingi tunne ja tunnetus. Minu meelest ma ei kaldunud täna üldse nii väga ette. Vahel lugesin endale vaikselt rütmi, et paremini tunnetada, kui Aaria maneezi keskel tahab maha jääda või aeglustab. Pikendamine tuli ka välja, peaaegu ei kaotanud tasakaalu.
Siis tegime väikest latti traavis. Treener pani torbikud lati taha, et me liiga vara ära ei keeraks. Enamus kordades tuli täitsa ok välja. Paar korda läksime üle lati kergelt diagonaalis, Aaria tahtis suunaga ukse poole pigem vasakule vajuda. Paar korda jäi enne latti unistama ja ma pidin teda edasi suruma.
Siis tegime sama galopis. Ikka otse ja läbides kaks takistust, ees ja taga torbikud.
Oluline infokild: isegi kui oleme takistusel kergelt viltu, siis selle ületamise ajal tuleb hobusele anda hüpperahu. Peale takistust on see hetk, kui a) panen ennast korda b) annan hobusele suuna.
Kaks korda sõitsin seetõttu ka torbikutest mööda, et ei saanud ennast piisavalt kiiresti tagasi sadulasse. Tasakaal - uuu?
Aaria on imeline. Not of this earth.

80 cm Budaga. Nii vähe on õnneks vaja!

Täna sõitsin Budaga ja Maarja oli Gingeriga. Buda oli armulises tujus, ei üritanud hammustada ega teinud nägusid. Kui, siis ainult El Begile kõrvalboksis.
Tegime soojendused ära ja siis hakkasime latte tulema. Alguses rahulikult maas ja sammus, hiljem traavis ja galopis. Peale nende, mis meie jaoks püsti pandi, oli ka süsteem ja mingid okserid, aga neid me muidugi ei puutunud.

Ratsmekontakt ja -pikkus jääb vahel mulle veel segaseks. Sammus-traavis Buda nii kenasti pakub ja siis võtan selle lühemaks, aga galopis hakkab ta mõnikord jälle kaelkirjakut jooksma ja see väsitab füüsiliselt. Küsisin, et kas liiga palju ratset või liiga vähe säärt ja treener arvas, et see viimane. Nüüd saan juba Budaga täielikult galopis sõita ilma külge klammerdumata ja mu sääred lähevad kinni-lahti juba vastavalt vajadusele. Ka kehaga võimlen vist vähem. Aga vahel on ikka säär liiga nõrk või hobune ignoreerib seda. Täna oli mul koolisõidustekk kaasas ja sellest oli paar korda abi.

Siis saime rada teha, esialgu 2 takistust, siis 4 ja siis lõpuks 5.

Kui takistused hakkasid kõrgemaks kasvama, sai Buda hoo sisse ja vot see oli muusika! Tema seljas on hüpe nii mugav. Puhas lendamine! Ja tegelikult ma ei usu, et see oli tema maksimum sooritus. Milline ta veel siis on, kui ta päriselt hoos on?

Notes to myself:

• Rada ei lõpe ära viimase takistuse peal, vaid alles selle järel. Treener pani mulle ka topsi maha, et ma mäletaks sealt paremalt poolt mööduda. Viimasest takstusest tulles aga unustasin selle täiesti ära, kohe peale takistust lasin end lõdvaks. 
• Maha ega hobuse kaela ei tohi vaadata (tõsi küll, see viga ei kordu enam nii tihti)
• Liiga hilja vaatan järgmist takistust (eriti selle kitsa takistuse puhul, kus oli kiire ja järsk pööre hädavajalik)

Ma ikka ei tunne veel alati ära, kui hobune läheb valest jalast galoppi. Mõnikord on selgelt seda seljas tunda, aga teinekord tuleb mulle üllatusena, kui treener meelde tuletab, et vale jalg

Jalavahetused - mul tuli need mitu korda täitsa söödavalt välja! Selle all muidugi mõtlen seda, et ma andsin Budale signaali ja ta selle peale vahetas, mitte neid kordi, kus ta ise selle ette võttis. Kui ei õnnestunud takistusel, siis enne nurka proovisin uuesti. Aga siiski!

Kui viimast korda viimast latti tegin, siis teatas Marit, et see oli olnud 80 cm! Ma isegi ei näinud, et ta oleks seda tõstnud.

Terve õhtu käisin ringi, suu kõrvuni peas. Õhtul käis kogu trenn järjest ja järjest silme eest läbi. Öösel nägin unes, et olin jälle Vivaldiga trennis.