 |
| "a porksi tõid?" |
Maneeži astudes oli minul see hetk:
ja Carpil see hetk:
Kui ta oli veendunud, et peale meie pole maneežis kedagi, hakkas ta jalaga taas maad taguma ja ümber minu kõndima. Ronisin ruttu-ruttu selga, enne kui ta päris metsikuks kätte ära läheb.
Plaan number 1 oli teha kümme minutit rahulikku sammu pika ratsmega, oodata, kuni ta kõnnib reipalt, aga lõdvestunult sammu.
Well.... rahulikku ei olnud esialgu midagi. Carp tegi kükkhüppeid päikeselaikude ja kuusekujuliste varjude peale, mis seintelt kumasid. Mitu head minutit läks selleni, kui ta lõpuks oli nõus need ärevad kõrvad koos pea ja kaelaga allapoole laskma ja ei tippinud enam lühikeste sammudega. Kui alustasime traavi, siis näis ta esialgu kergendunud, et ei pea enam mõtlema, kust nurgast keegi teda ära sööma hüppab, ent päris 100% lõdvestunud CD-d täna näha ei õnnestunudki. Midagi uut oli ka see, et ta esijalad naksusid täna trenni alguses. Ma ei mäleta, et seda oleks varem olnud.
Plaan number 2 oli serpentiin, aga 50% platsi ulatuses, keskliini ja raja vahel. Grandioossne plaan oleks olnud nelja-aasaline, aga alustasime esialgu kolmeaasalisest. Vasakule vajus Carp paar korda õlaga jube pahasti välja. Diana eile kommenteeris, et ma olin galopis vasakule lasknud ratset järele ja ma püüdsin täna ka traavis sellele mõelda, et ma välimist ratset kindlamalt käes hoiaks.
Hobusest oli abivalmis ja strateegiliselt õige jätta oma hunnikud pikkade sirgete peale, nii oli mugavam sõita rajast seespool ja saime järgida vaid ATV-ga jäetud triipe. Mitu viimast tundi olen proovinud teda otseks sõita ja see tundub ... keerulisem kui võiks arvata.
Sammupausid pidid olema lühikesed. Carp oli lihtsalt nii valmis jälle paanikaosakonda juhtima, et ma pidin uuesti ratsme kätte võtma ja midagi talt küsima. Vahepeal müdistasid kellegi jalad teisel pool maneeži seina, siis mürises ATV ja olgugi, et Carp ei teinud enam mingeid kõhuliviskumisi, siis ma tundsin, kuidas niipea, kui ma ratsmed ära andsin, oli ta keskendunud ainult häältele, mis väljaspoolt maneeži tulid.
Alles galopis tundus esimest korda, et nüüd on Carp päriselt ka häälestatud sellele, mida ma ta käest küsin. Vähemalt paremale poole sõites. Ta hakkas puristama, pead ja kaela allapoole pakkuma (isegi natuke liiga alla?). Esimesed ringid sõitsin jälle poolistakus. Püüdsin järgida eilseid Diana nõuandeid - esialgu ratse rohkem käes ja kui hakkab lõdvestama, siis käed natuke rohkem ette. Ei mingeid traavijäämisi, see näis nii lihtne. Teda näis ka nii lihtne edasi sõita ja kokku võtta.
Mind vaevab üks Taive öeldud märkus. Ta ütles eile (ja ka kord varem), et ma hoian ennast kergendades liiga taha ja sellepärast jään hobuse liikumisest maha. Püüdsin täna traavis siis natuke end ettepoole hoida, aga see mahajäämise tunne on kõige tugevam vasakule poole galoppi sõites. Selline arütmia tunne. Nagu peaks iseendale takti lugema ja ütlema, et nüüd pigista või nüüd sääred vastu. Ei tundu loomulik. Ja ilma naljata, vahel mul ongi vaja selleks, et aru saada, millal see sisemine säär peaks pigistama, kasutada mõlemat. Sest parem säär ju teab ja kõik näib loogilisem :)
Sõitsin natuke vasakule silmad kinni, loomulikult ainult siis, kui ei olnud ohtu, et me vastu seina põrutaks. Kui silmad kinni panna, on see rütmist väljas olek veel rohkem tunda. Vaene väike Carp. Pole ime, et ta eelistab vasakule poole galopist traavi jääda.
Vabandasin ta ees juba ette ja sõitsin voldi peal natuke kauem vasakule poole galoppi. Lihtsalt selleks, et ise aru saada, mis hetkest siis valesti läheb. No esiteks - raskus sisemisel jalusel - complicated. Alatasa avastan, et jalus on ikkagi õigest kohast kadunud. Kui kõik muu ebaõnnestub, siis püüan seda saavutada sellega, et tõstan parema jala jaluselt kõrgemale, aga siis hakkab see parem jalg vastu hobuse külge käima ja ma lähengi hobuse liikumise rütmist välja. Võiks arvata, et poolistakus on see lihtsam, aga siis avastan jälle, et mu keha keskpunkt ripub ühel või teisel poole sadula keskjoont (või hobuse selgroogu, kui soovite). Ma olen kindel, et treeneril oleks ka selle kohta midagi ütelda.
Püüdsin siis voldi peal mingit sünkroonsust saavutada. Täisistakus ja poolistakus. Natuke galopp-traav üleminekuid. Tahtsin saada seda tunnet kätte, mis paremale sõites, et jalad on paigas ja see hetk, millal pigistada, tuleb iseenesest, nii et selle peale ei pea mõtlema, aga see võib veel aega võtta. Või siis peab mingid muud harjutused selle jaoks välja mõtlema.
Equipilates? See "equi" kõlab seksikalt, aga "pilates" kõlab surmtüütult.
No põnev hakkas alles siis, kui ma maha tulin. Sest siis oli Carp uuesti veendunud, et nüüd me surma saame ja igast seinast hakkavad kollid välja kooruma. Kuue hunniku korjamiseks läheb kohutavalt palju aega, kui su käe otsas on 650 (?) kilo hobust, kes mängib sinu ja kopsiku vahel ringmängu "kes aias, kes aias".
