Winstoniga enesekindlust taastamas

Alustasime läbirääkimistega, sest Winston hakkas kohe alguses ajama, et tema on grupihobune, seega = tema kõnnib sammu ja jookseb traavi vaid grupis. Ma püüdsin talle vastupidist väita ja iga kord kui jõudsime kellegi sappa, tegin voldi. Kui ta ei reageerinud säärele ja hakkas õlgapidi eemale rühkima, siis ma ei jätnud talle selleks mingeid võimalusi, jäin kasvõi seisma. Ja ülla-ülla, peale kolmandat või neljandat kaklust oli ta nõus igal kümnel juhul väikse voldi keerama, isegi siis, kui keegi oli nina ees sõitmas. Tänan, Winston!

Peale soojendusringe tegime kogu grupiga kollaseid maalatte. Seal saavutas mu enesekindlus teise kosutava punkti, kui Winston vaatas latti esimesel korral kõõrdi ja püüdis taganeda "oi, ei, teil on vale aadress, ma ei tee latte." Jäin maru rahulikuks, kaks säärt tugevalt vastu külgi, ei lasknud Winstonil sammukestki tagasi astuda. Kui me siis latist üle saime, siis tundus mulle, et kogu ta selg ohkas. Sügasin vanakese kaela kahelt poolt. Peale seda ei tulnud ühtegi erimeelsust lattide teemal, andke ainult ette. Tänan, Winston!

Ja siis me tegime galoppi, milles tulid voldid välja. Ma tundsin, et ma kordagi ei vajunud ette ja täisistak oli tema seljas nii palju mugavam, kui mida mäletasin. Me ei koperdanud kellelgi jalus ja Winston hakkas esimese tõste peale kenasti minema (tema galoppi tõusmine käib kuidagi naljakalt (aga mugavalt!) läbi õhu), nii et mul jäi vaid veelkord teda tänada. Iga hobune on vahel imeline :)

Norida saab galopis püsimise kallal, aga kivi vaid minu kapsaaeda. Ma võin küll olla õnnelik, et sain Taivelt vaid ühe märkuse (galopis vajusin korra ette), aga tegelikult muidugi oli norimist küll. Painded ei olnud päris see ja Winston vajus galopis tihti traavi. Sellegipoolest oli see enesekindluse taastamiseks väga hea trenn ja nüüd jälle kibelen trenni.

Hüppetrenn Budaga

Kui lähed maneezi ja treener hakkab takistusi üles seadma, on alati nii põnev. Kui aga lõpuks kogu rada ühes jutis tehtud ei saa, on peksasaanud kassi tunne. Mitmes selline trenn see nüüd siis järjest on?

Tegime soojendust, kui Buda hakkas lätlase eeskujul ukse poole kõõritama, kaks korda üritas minema joosta, aga mõne sammu pärast tuli tagasi. Pool trenni oli mul raskusi teda ukse juurde saada ja iga kord kui vahetus allüür, siis algas võitlus jälle otsast peale. Milline totu ta ikka vahel on!

Siin kribatud joonisel on vaid esimesed takistused nummerdatud, lõpus tuli veel mitu korda sõita rohelist latti ühelt ja teiselt poolt, jalavahetuse mõttes.

Päris lõpuni seda ühes jutis teha ei õnnestunud. Nii palju läks valesti. Treener ütles, et liigun liiga palju ülakehaga ja ma tunnen ka, et kui Budal seda õiget minekut pole, on mul tunne, nagu ma ise jookseks mööda maneezi.

Iroonilisel moel oli Buda galopis tõeline hoog, rütm ja kontakt olemas siis, kui treener korraks maneezist välja astus. Murphy rules. 

Mõned hüpped olid küll kenad, mugavad ja heas rütmis. Üks oli täielik ettesukeldumine, selle kustutaks mälust. Ja lihasmälust. Kust sellised fopaad tulevad?

Buda jättis ühes nurgas jala vahetamata (paine oli vale, treener ütles, et olin liiga vasaku ratsme peal istunud), jäi valest jalast galoppi ja kõige hullem, et ma ei tundnud seda ära! Selle aja peale peaks sellisest asjast juba ilma alla vaatamata aru saama?

Kauboitasin vähem, stekki kasutasin rohkem, aga ma ei saa öelda, et oleksin Budat rajal saanud normaalsesse temposse. Ta oli kogu aeg ikka nagu poolunes. Iroonilisel kombel sõltub hüppamisel peaaegu kõik galopi kvaliteedist.

Treener tundus pettunud olevat, mina olin õnnetu, Buda ei säranud ka õnnest.

Kui pärast istusin riietusruumi ees, siis mõtlesin, et kui nii edasi läheb, siis lähen lasen edaspidi end vaid 5 euri eest loomaaias ponidega nööri otsas talutada. Selline enesehaletsejalik tunne. Niuts.

Siis panin end Taive kolmapäevasesse trenni kirja ja neljapäeval Mariti juurde ka. Madalseisust üle saada aitab kõige paremini uus trenn. Urr.

Domingoga grupitunnis

Saavutuste üleslugemist alustaks sellest, et olin pannud tagumised kaitsmed valepidi. Libisevat ma ei pannud, kuna tahvlil minu ja Domingo nime taga seda ei olnud kirjas. Tuli välja, et oleks ikka pidanud panema.
Tegime paindes sõitmist (jess!) ja Taive seletas kõik kenasti lahti. Ühtepidi tuli mul see Domingoga nii kenasti välja, et mu suu oli ilmselt kaks ringi järjest kõrvuni. Teistpidi ta seda eriti pakkuda ei tahtnud, hoolimata mu pingutustest.
Taive märkis endiselt ära mu liiga pikka ratset ja õpetas ratsmesse sõitmist. Näitas Domingo peal ette ja see oli suureks abiks. Ma ei saa kahjuks hoobelda sellega, et mul oleks see samamoodi välja tulnud kui ma uuesti Domingo selga istusin, aga ma püüdsin. Lohutasin ennast sellega, et ka mõned inimesed, kes on kümme aastat ratsutanud, õpivad seda veel.
Grupitrenn toob uued probleemid välja, sest platsil liiklemine teistega koos võtab liiga palju mu tähelepanu. Tunni alguses sain hoiatuse, et Domingo võib hammustada. Sellest juba piisas, et mööda selgroogu sipelgad jooksma hakkaks. Kui tegime galoppi ja üks hobune oli ukse juures ning sõitsin tema selja tagant mööda, sain riielda, et mul ei ole platsil orientatsiooni ja ma pean kaugemalt mööduma.
Järgmine kord, kui mul oli ainuke tee minna takistuse ja hobuse vahelt ning ma selle asemel jäin seisma, et tüdrukud mööda lasta, siis ütles treener, et tüdrukud nägid küll, et ma tulen ja oleksid sellega arvestanud.
Täisistak oli mugav ja mõnus, suurema osa ajast tuli rahuldavalt välja. Galopitõsted õnnestusid paremini peale seda, kui ma olin korraks stekki meelde tuletanud.
Tema rajal hoidmine oli keeruline. Taive hüüdis, et sisemine säär, sisemine säär, mina surusin seda nagu jaksasin, aga tolku ei miskit. Küsimus on tunnetuses, ütles Taive.
10-pallisüsteemis annaksin hinde "kolm". Ego lakub haavu ja mina suurest nördimusest pesin kodus kõik aknad ära.

P.S. Peale seda, kui hakkasin sügisel ratsutamas käima, tuli välja, et peaaegu kogu maailm ümber minu on kunagi ratsutamas käinud. Kes 8 aastat, kes 10. Tuli uus kutsikaomanik, nägi esikus saapaid, ütles, et oi, ma käisin 15 aastat. Teine kutsikaomanik teatas, et neil on Ruilas tall. Või siis kooliõde teatas, et ta on noorena võistelnud 120 cm parkuure. Kus mina siis olin?
Mina aga imestasin, et miks inimesed lõpetavad? Minu meelest see on üks harrastus, mille puhul sa jääd täielikult sõltuvusse. Sellisel moel, et sa näed seda unenägudes ja mõtled selle peale autoroolis valgusfoori taga seistes. Miks inimesed küll sellest loobuvad?
Sugulase puhul oli asi kolimises ja selles, et tema võistlushobune müüdi tallist. Nüüd, pea 5-6 aastat hiljem tahab ta jälle hakata käima. Pisik on sees.
Ühe kutsikaomaniku sõnul ei ole tal lapse kooli ja trennidesse sõidutamise kõrvalt enam aega.
Ma saan neist põhjustest aru, aga olen ilmselt veel nii sõltuvuses, et praegu ma teeksin kõik mis võimalik, et vähemalt aeg-ajalt tallilõhna minna nuusutama.
Mis aga tundub kõige raskemini lahendatav põhjus, on ikkagi motivatsiooni kadumine ja ego.  Need hetked, kui mõistus on otsas ja tunned, et oleksid justnagu tagasi alguses. Miski ei õnnestu. Kogu vaev ja töö oleks justnagu potist alla lastud. Või kui sa tunned, et su treener on sinus pettunud. Või käega löönud. Need on ilmselt kõige raskemad hetked.

Kauboimängud Budaga

Budapesti oli täna imestusväärselt lihtne valmis seada, võrreldes varasemaga. Mäletan, kuidas kunagi jamasin kapsliga, sest Buda ei lasknud seda mingil juhul kinni panna, vaid ajas lõugu laiali ja keerutas mööda boksi ringi... Või kuidas sadulat pannes tuli olla ettevaatlik, et ta mind tagumikust ei näksaks.
Täna oli ta nagu lambuke. Pane kapslit kinni või viska sadul selga, Buda ei liiguta kulmugi.
Kui ma aga kummiga Buda ligi läksin, langes mu reiting kolinal alla. Buda tegi kõik selleks, et mulle kõrvade ja hammastega selgeks teha, kui madalale ma tema silmis olin langenud.

Peale soojendust tegime kavaleti peal jalavahetuse harjutusi. Just see, mida mul vaja.
Budale hoo sisse saamine tekitab peavalu. Surun säärt, aga see alati ei mõju. Stekki julgen küll kasutada seina ääres või alles takistuse peale keerates, aga see ka vahel mõjub vaid mõneks sammuks. Liiga palju ratset? Mõnikord enne takistust tunnen, et steki jaoks ma ei julge enam oma tasakaaluga hakata riskima.

No ja kui me siis tegime järjest ja järjest seda kavaletti, ühelt poole ja teiselt poolt, siis vajus Buda vahepeal täitsa unne. Säär? Ei mõju. Pigistan rohkem. Ei mingit abi. Tonksan kannaga. Nope. Siis tõmbasin sääred korraks eemale ja tonksasin teda niiviisi enne takistust. Põhimõtteliselt nagu ajaks jalgadega. Nii mõnigi kord. Nagu kauboid vanades ja kaheldava väärtusega filmides. Puudus veel, et oleksin ise "ihaaa" seljas karjunud. Buda läks küll selle peale rohkem liikvele, ent ma kujutasin ette kui solvunud ta mu peale võis olla. Treeneri nägu õnneks ei näinud ja olin tänulik, et keegi polnud samal ajal mind filmimas.
Kindlasti oleks see pealtvaatajate jaoks meelt lahutav, aga ausalt, ma olen takistussõidu videoid näinud ja paaril võistlusel käinud, keegi tegelikult nii ei tee ... :(

flatwork Aariaga

Täna tegin Mariti tunnis üleminekuid, harjutasin korralikke nurkadesse ja sealt välja sõitmisi, volte, diagonaalidele minekuid ja tulekuid. Ühele poole õnnestusid kenamini, aga uksepoolne sein on minu jaoks selgelt rohkem kahtlusi-kõhklusi tekitav ja sealpool ei tulnud asjad nii hästi välja.
Pärast vaatasin, kuidas Fey töötas Aariaga, kuidas ta teda ratsmesse kutsus, kuidas ta tegi peatusi ja taandamist. Teiste trennide vaatamises on midagi väga õpetlikku. Tihti tahaks ennastki näha keset trenni näiteks vahepeal video pealt, et näha, mismoodi asi väljaspoolt välja nägi.

Budaga grupitrennis

Taive imestas, et Budapestil ei olnud libisevat. Ma olin jälle üllatunud, sest ma pole temaga kunagi libisevaga olnud. Igal juhul sain tihti märkuse selle kohta, et võtaksin ratset lühemaks.
Lühikese ratsmega oli keerulisem Budat heas galopis hoida. Kogu aeg jändasin sellega, et ta traavi ei jääks.
Tunni lõpus vaatasime, kuidas tüdrukud tegid skeeme. Ei olnudki nii keerulised ja neil tuli päris hästi välja.

Ausad hüpped ausa Budaga

Buda oli boksis täna kõva kärbes ise. Rahulik, enesekindel, lasi end ilma igasuguste mängudeta puhastada. Ainuke, mis meenutas teda ennast, oli viis, mismoodi ta pea uksest välja ja pisut viltu lükkab ja siis koerasilmadega jõllitab seda lae sees olevat toru, justnagu ootaks, et keegi sealt välja roniks. Seda teeb ta peaaegu iga kord, kui ta satub riietusruumi poolsetesse boksidesse seisma.

Ta lasi end nii rahulikult puhastada, et ma juba mõtlesin, et oot, midagi on pildil valesti. Kui siis aga maneezi läksime, oli ta nagu vaene eksinud lambuke.

a) ta oli ihuüksi maneezis.
b) sealsamas selle alati nii tontliku seina ääres oli üks äärelt mahaveerenud torbik, mis nägi välja just selline, et see ootab mööduvaid budasid, kellele hambad säärde lüüa.

Ausõna, ma ei liialda,  Buda jalad tudisesid all ja ta oli nii abitu-haleda olemisega, et mind ajas ühtaegu naerma ja nutma. Mis siis üle jäi, võtsin ta nööripidi kõrvale ja jalutasime mitu head tiiru mööda maneezi käe otsas, kuni saime selle torbiku kõrvalt ilma kõõritamat mööda. Siis läksime tagasi ukse poole ja ma tõusin sadulasse.

Buda on vasakule poole kangem ja ma hakkasin mõtlema, et äkki olen mina ka viltu ja ühele poole kangem? 

Tegime kavaletiga harjutusi, kus tuleb peale takistust nii ühele kui teisele poole pöörata (loe: ka jalga vahetada galopis). Mul on tunne, et mis puudutab jalavahetust, siis Buda ei tee seda minu märguannete tõttu, vaid neist hoolimata :)

Mida automaatsemaks lähevad liigutused hobuse seljas, seda rohkem vabaneb peas ruumi sammude lugemisele ja planeerimisele.

Kui Buda soojaks saab, siis on ta valmis kogu aeg galoppi tõusma ja ma olin jännis tema lõdvestamisega sammus. Kogu aeg pakkus Buda traavi või ka galoppi, hoolimata sellest, et ratse rippus lõdvalt. Treener siis käskis end täiesti ära lõdvestada ta seljas ja lihtsalt kaasa loksuda ja voila! Lihtsad lahendused keerulistele probleemidele.

Treener nentis, et eilsest kordetrennist on olnud kasu ja see kajastub mu tänases istakus. Jesss!

Kordetrenn Picantoga

Lõpuks siis kauaoodatud kordetrenn ja seda imelise Picantoga. Mõni päev kohe toob kaks head asja korraga.

On lihtne tööd teha, kui ei pea mõtlema, kuhu hobust juhtida või kartma, et ta kuskile suunda minema tormab. Ma peaaegu kordagi ei võtnud ratsmeid lühikeseks, nii et keskendusime vaid istakule. Tegelikult ju võikski suuta hobust ainult istakuga juhtida? Kauge tulevikumuusika, aga helesiniseks unistuseks kõlbab küll.
Niisiis istakust - piiiiikad jalad, säär õiges kohas, ei lükka teda ette. Selg sirge, sirutatud üles. Pea otse, pilk ees. Ka korde peal ei ole põhjust ennast üle keerata, et hobune hakkaks rohkem ja rohkem sissepoole käima, pigem vastupidi. Pilk ikka kõrvade vahelt välja.

Kergendamine peab olema ökonoomne, ei ole vaja liiga kõrgele tõusta.

Marit ütles, et mu jalad peavad kehast sõltumatult, iseseisvalt tööle hakkama. Et kui ma keskendun õlgadele, seljale ja ülakehale, siis jalad ei laperdaks all nagu juhtub ja varbad ei oleks all nagu baleriinil.

Üleminekute puhul tähtis asi - traavist sammu jäädes jääb säär endiselt peale, mitte ei kao ära ja ma ei vaju kössi. 

Täisistak on minu oma pisike deemon, mille kallal tegime ka tööd. Lõdvestatus, õige rüht, mitte liiga ette ja mitte liiga taha kummarduda, kannad all, pingul säärelihased, ilma jaluseid kaotamata. Vahel õnnestub, seekord lausa tuli mitu ringi välja. Alguses põntsusin rohkem läbi selja, siis käskis treener end kõhulihastega hoida. See säästis selga ja oli tõesti efektiivne, aga järgmisel päeval ma nürist seljavalust ei pääsenud ja pidin Tiinale helistama, et ta mu jälle otseks keeraks.

Esimene galopitõste oli selline vuhhhhh! Järgmised olid sujuvamad ja oh taevas, kui mõnus galopp tal on! Peaaegu hakkas muusika helisema. See pole muidugi ainuke põhjus, miks kõik seda hobust imetlevad, Maarja ta oma lemmikhobuseks deklareeris ja Tõnugi võistlustel teda kiitis. Aga ma tundsin puhast rõõmu ta seljas olemisest.

Järgmisel päeval andsid kõhulihased endast märku. Tund läks 100% asja ette. Mul ei ole enam illusioone, et ratsutamine aitaks vormi saada või hoiaks vormis. Ratsutamise jaoks on vaja vormi saada.

P.S. Seda, et kui oluline on kõik jaluserihmad korralikult õigetesse kohtadesse toppida, õpetas mulle nüüd beebibanaani suurune sinikas sääre peal. Lesson learned. 

P.P.S. Eelmisel nädalavahetusel oli Ruilas võistlused. Tundus, et viimasest Ruilas käigust on möödunud igavik. Jooksin võistlustel kokku mitme tuttavaga, keda polnud kaua näinud. Tuli välja, et Jüril ja Kaial on Ruilas hobune, CanCan nimeks, ma sain teda ka koplis näha. Selline strike-a-pose-hobune, uhke olekuga ja kena ilmega. Iluuuuus.

Vaatasime 110 cm sõidud ära ja Tõnu kutsus mind kööki, pakkus kohvi, võileibu ja imehead moosi. Jäime jutustama ja märkamatult liikus aeg edasi. Vahepeal käis keegi köögis ja andis edasi info, et 120 polnud veel alanud. Selles pidi Kamilla sõitma Led Zeppeliniga ja ma plaanisin enne äraminekut neid veel filmida. Siis aga tuldi ütlema, et juba sõidud käivad ja kui ma siis hakkasin maneezi poole tormama, nägin juba Kamillat ja Liisit Picantoga õues. Küsisin, et kuidas Kamilla sõit läks, aga ta vastas, et hoopis Marit sõitis Picantoga. Damn. Oleksin tahtnud seda näha.

Igiliikur Vivaldi

Vivaldi pani mind korduvalt täna muigama. Ta on nagu igiliikur. Traavi? Ok, teeme ruttu-ruttu traavi. Rõhk sõnal ruttu. Ja kui ta läheb, siis ta jääbki minema. Ma ei usu, et seda hobust on kunagi vaja edasi sundida või suruda. Ta lihtsalt L Ä H E B !!!

Esimese osa tunnist käskis treener keskenduda sellele, et mina määraks 100% ajast nii suuna kui tempo ja ei laseks hetkekski hobust tuiama. Enamasti läks ka korda. Paar nurka trenni jooksul ikka lõikasime ja paar korda, kui jäin treenerit kuulama või unustasin "skeemi", tuli ka meetri-paari võrra tuiamist ette, aga kui ma olin keskendunud, siis olid ka sooritused puhtamad.

Rajal hoidmine ei olnud üldse raske. Ma peaaegu ei pidanud selle peale mõtlemagi. Tempo hoidmine oli samuti kergem, kui ma arvasin. Vivaldi kuulab väga hästi põlve ja seda, kui ma kergendan aeglasemalt. Ühel hetkel, kui ta sirgete peal tõmbas pead ette ja hirmsasti tahtis kiirendada, siis ma nalja pärast sosistasin talle rahustavalt rütmi - tik-tak-tik-tak. Tundus, et talle see meeldis, igal juhul olid kõrvad minu poole ja poiss jäi lausa hääle rütmi peale kenasti tiksuma.

Tegime üleminekuid ja lihvisime neid sujuvamaks. Vivaldiga piisab kiiremale tempole üleminekuks vaid imekergest pigistusest või lükkamisest.

Galopis tormas ta samal moel - non-stop - mööda rada ringi ja mind ajas naerma see tunne, kuidas ta kurve välja võtab. Nagu mootorratas, kergelt külili. Ta pole ju ka kõige suurem hobu ja mind ajas naerma mõte, et mul võib hakata sisemine jalg maad puudutama, kui ta veel kiiremini kihutama hakkab. Ka galopis sai väga hästi aru sellest, kui ma põlved natuke kokku pigistasin. Üleüldse oli nii mõnus tunne, kui ma sain aru, et ta tegelikult ka kuulab mind.
Tänase päeva üks tähtsaim õppetund oli see, et kõik sõltub sujuvatest üleminekutest. Kui üleminek pole sujuv ja seda ei tee ratsanik ja hobune koos, siis vajub kõik järgnev koost ja hobune jookseb laiali.

Teine oluline asi, millest tuli juttu, oli see, et Vivaldi usaldus on ikkagi seotud sellega, kui palju võtan ma vastutuse suuna/tempo eest ja kui palju lasen tal tuiata. Niipea, kui ma jäin kahtlema või unustasin, kuhu ja millises allüüris tuli harjutust jätkata, oli Vivaldi kohe üksi ja hädas.

Kui tunni alguses jäi tunne, et mul on suht lihasmälus juba see, kuidas reageerida, siis lõpp tõestas, et skeemid ja pikemad harjutused tekitavad ikka segadust.

"Sealt nurgast tõstad galopile, sõidad maneezi teise otsa, teed suure voldi, siis võtad käru juurest traavile, sõidad poole platsi peale, risti üle platsi, nurka jõudes tõstad galopile, sõidad teisele poole platsi, teed voldi, nurgast võtad traavile..."

Ja kui enne seda olid üleminekud sujuvad ja mõnusad, siis ühtäkki ei suuda ma kahte asja korraga enam teha. Kui mõtlen paaniliselt, et kuhu ma poole ringi pärast ja mis allüüris pean liikuma, unustan seljas töö ära teha. Urr.

Mariti trennis Aariaga

Trenn on korda läinud, kui pärast seda lihased surisevad ja vaim on väsinud. 
Mina olin Aariaga, Maarja Gingeriga. Soojenduse alguses olin jälle nagu puupakk, aga kui soojaks läks, tekkis juba mingi tunne ja tunnetus. Minu meelest ma ei kaldunud täna üldse nii väga ette. Vahel lugesin endale vaikselt rütmi, et paremini tunnetada, kui Aaria maneezi keskel tahab maha jääda või aeglustab. Pikendamine tuli ka välja, peaaegu ei kaotanud tasakaalu.
Siis tegime väikest latti traavis. Treener pani torbikud lati taha, et me liiga vara ära ei keeraks. Enamus kordades tuli täitsa ok välja. Paar korda läksime üle lati kergelt diagonaalis, Aaria tahtis suunaga ukse poole pigem vasakule vajuda. Paar korda jäi enne latti unistama ja ma pidin teda edasi suruma.
Siis tegime sama galopis. Ikka otse ja läbides kaks takistust, ees ja taga torbikud.
Oluline infokild: isegi kui oleme takistusel kergelt viltu, siis selle ületamise ajal tuleb hobusele anda hüpperahu. Peale takistust on see hetk, kui a) panen ennast korda b) annan hobusele suuna.
Kaks korda sõitsin seetõttu ka torbikutest mööda, et ei saanud ennast piisavalt kiiresti tagasi sadulasse. Tasakaal - uuu?
Aaria on imeline. Not of this earth.

Heli tund Aariaga

Ausalt, see hobune on kingitus inimkonnale.
Tegime erinevaid üleminekuid, serpentiine traavis, galopis, kontragalopis. Jala eest astumist, mis tuli Aariaga päris ilusti välja, treenergi kiitis. Lõppu pikendusi diagonaalidel.
Alguses olin pisut puine, aga pärast oli väga mõnus.