Chill Zillion

Ootasin ja lootsin, et keegi veel jõuab läbi selle tuisu ja lume talli, aga peale sepa polnud kedagi ja ma pidin ikka üksi maneezi minema.
Zillion oli chill, aga mitte selle sõna positiivses mõttes. Ta oli ikka nii chill, et tundus kange ja külmunud. Ma sain temast küll aru, aga tegime siis vähem pause ja rohkem nühkisime üleminekuid, volte, pikendusi, kokkuvõtmisi, nii palju kui mu aru välja suutis mõelda.
Tulemus vaikselt tuli ja soojaks läks ka.

Parempööretes kallutan ma vanast harjumusest oma sisemist õlga tugevalt ette, kui püüan sisemist jalga tahapoole viia. Why, oh why? :) 

veidi mööda hüppetrenn

Tegelikult täitsa mööda hüppetrenn, kui aus olla :)
Võib-olla külmast, võib-olla millestki muust, aga kui soojendushüpete ajal mul veel keha, käed ja jalad liikusid, siis parkuuri ajaks olin ma ühtlane külmunud keha ja kõlkusin lihtsalt hobusega kaasa. Ma ei tundnud enam näppe ja ratset käes ja ei saanud aru, kas jalused on varba või talla all. Brrr! Kõik see hüppeliigese peal õõtsumine toimis seni, kuniks veel tundsin oma jalgu, aga parkuuri ajaks enam mitte. Kogu mu keha toimis aeg-luubis - tahad ennast püsti ja istaku jonksu ajada, aga apaatne keha tõrgub vastu, jäin hiljaks ratsme järeleandmisega, ei liikunud hobusega kaasa ja oi seda süsteemi... Kaks korda läks hobune imeliku koha pealt lendu ja see oli õõvastav. Ma olin pisut üllatunud, et ta oli nõus süsteemi teise takistuse ikkagi hüppama. Au talle.
Oi oi oi oi oi. Raske juhtum.
Hüppasime veel ühe korra ja siis väikese paranduse, millega jäime juba rohkem rahule. Ühtpidi olin ma soojem, teistpidi õnnestus ka hobune rohkem ellu äratada.