sõber plank

Ohh, jälle väike üllatus, täna sõitsin taas Carpiga.
Peale Minnie't tundus ta kuidagi tuimakene. Armsalt tuttavlik, aga ikkagi - what's up selle ratsmekontaktiga? Minnie suunurgad tunduvad vahtkummist olevat võrreldes CD omadega.
Soojenduse pidime ise tegema. Vaatasin silmanurgast, et teistele järele jõuaks.
Galoppi alustasime olude sunnil vasakule poole. Ma püüdsin kogu aeg hoida andurid töös - kui palju ikkagi üks või teine istmikuluu vastu sadulat toetab, kui palju pööravad mu õlad, kas mu parem käsi tõuseb kõrgemale ja et ma mingil juhul alla ei vaataks. Ja kui mul on puusa ebameeldiv vasakule pöörata, siis, kirevase päralt, töötamegi täna ebamugavustsoonis.
Paremale õnnestus olude sunnil rohkem galoppi sõita ja see näis ikkagi mugavam, sujuvam, kumeram. Natuke sõitsin edasi, natuke püüdsin kokku võtta, aga ennekõike püüdsin mõelda, et kuidas teda mitte laiali sõita ja kuidas saada kõik see enda alla.

Marit pakkus, et ta võib korraks Carpi selga istuda. Jess! Nojah, mõnikord on paha tunne, kui näiteks midagi välja ei tule ja siis treener läheb hobust remontima, aga täna mitte, mul oli pigem suur kergendus. No esiteks see, et siis ta tunneb looma ja saab anda täpseid juhiseid, et mida teha. Ja enamasti lõpeb see ikkagi sellega, et kui sa pärast uuesti selga saad, on tunne, nagu oleks vahepeal loom ära vahetatud, kõik nupud töötavad. Ma tahan ka nii osata!

Ta ei teinud Carpiga just eriti palju, natuke sammu, traav, galoppi ja siis paar ristikest, aga peale seda oli CD uut elu täis. Hea uudis oli see, et Carp ei tundunud talle füüsiliselt kuskilt katki, mis omakorda tähendab minu jaoks siis halba uudist, et ta on lihtsalt kõveraks ratsutatud.

Siis rääkis ta sellest, mismoodi ja mida ta oli CD-ga teinud, kuidas on vaja istuda ja kuidas ei tohi lasta ennast tõmmata ratsmete kaudu valesse istakusse. Jutust käis läbi ka sõna "kõhulihased". 
Palju palju tööd vaja teha...

Hüpped olid rohkem hüpete moodi kui eelmine kord, nii treeneri sõnul kui ka seljast oli selline tunne. Kui ma räägin "tundest", siis on see tegelikult tihtipeale ainult mingi aimdus, kõhutunne, mida on jube raske põhjendada. Mõnikord ei lähe see üldse treeneri arvamusega kokku.

No ja mis välja tuli - parkuuri meeldejäämisest palju rohkem ajab kupli sassi selle väljamõtlemine. Kui mitu korda ma olen mõelnud, et nii lahe oleks lihtsalt sõita rada nii nagu ma ise tahaks. Täna võis igaüks endale ise raja välja mõelda. Isegi endatehtud raja meelespidamine ei ole iseenesest mõistetav. Ma jõudsin selle vahepeal ka segi ajada, eriti kui ma teiste radu vaatasin.
See nägi välja selline:

Kaks korda planku ületada oli lihtsalt a must, eriti peale seda, kui Carp jõnksatas paar korda sellest möödudes kapsaussiks. Paar korda püüdsin teda sammus sinna ligi suruda, aga ega ta pilk paremaks ei läinud.
Kui me sõitma hakkasime, tuli välja, et tädil on nii palju sisu, et võta või lakast kinni. Minekut oli nii palju, et ma sattusin jälle jänni oma poolistakuga. Sama tunne nagu Veska võistlustel viimane kord - kuidagi liiga palju on hoogu, et sadulasse istuda, aga poolistakusse ennast ka ei usalda, äkki ei ole säärt siis piisavalt?
No ja pakkuge kas tuli tõrge? Või viis? :)
Paar tükki tegime muidugi sõber plangule - ma ei saa öelda, et ma poleks seda oodanud, aga kui ma selle vasakpöörde ajal punnisin, keel suust väljas, midagi teha, siis viimasteks sammudeks jäi seda ilmselt väheseks. Teisel korral sama lugu ja siis ma kasutasin stekki. Kolmandal korral tundsin nina plangu poole keerates, et jep, nüüd me lähme siit üle, isegi kui Carp peaks viimased sammud enne planku pikemad tegema. Ta näis sama mõtlevat, üle me jõudsime.
Aga ülejärgmine okser (4) sõitsime me ... piinlik lugu, aga ... vasakult poolt mööda. Tädil oli selline hoog sees, et ma jäin juba peale pööret turisti rolli ja ei saanud galoppi kuidagi enda alla. Mul oli küll hea meel sellest, kuidas ta täna oli valmis lendama, aga kui me teine kord vasakule mööda läksime, oli juba nõme.
Üle kahe korra tõrkuda sama takistust oleks ka CD arvates ilmselt plass.
Kui sõitsin viimasele okserile, siis päris keskele pihta ei saanud ja tundus, et rikkusin sellega taaskord lähenemise plangule ära, aga CD oli nüüdseks otsustanud, et plank on täna tema ning läks sellest siitpoolt siiski esimesel katsel üle. Au talle. Treener naeris, et mina olin okseri ja plangu vahel teinud mingeid jänesehaake sadulas, püüdes ühele ja teisele poole hüpata.
Nii et parkuuri saime sõita lõpuni ja ma sain jälle paraja adrekalaksu sellest, kuidas CD-l oli mootorit ja lendu. Kui nüüd õpiks seda ise äratama... ?

CD ja hüppetrenn 10.12.2014

No ma ei tea... soojenduse alguses oli mul tunne, et siit ei tule täna head lugu. Kõik näis väga ... tuim olevat ja ma sain ise ka aru, et esimese traavi ajal tonksasin jalgadega rohkem kui vaja oleks pidanud, justkui lootes, et ehk siis CD mõtleb ümber ja hakkab kiiremini reageerima.
Sammus proovisin teha viimases H&R-s olnud harjutusi tunnetuse jaoks, et aru saada, mida tagumised jalad teevad. See lõppes veidi aja pärast sellega, et kummardasin alla, et silmadega veenduda. Muhvigi ei näinud, Carpi suur kõht oli ees. Natuke nägi varjudest maneezi seinal. 
Teise traavi ajal juba natuke andis lootust ja paremale galopp hakkas ka lõpuks tunduma selline, et võib vaikselt hakata küsima enamat. Ma punnisin, hambad ristis, igasuguse traavi jäämise vastu ja kohe utsitasin looma edasi, püüdsin traavi kohe edasi sõita. Sammu jäädes vajume mõlemad kohe kössi ja sellest positsioonist on väga raske tagasi töösse saada.

Soojendushüpete ajal tabas mind taas tõdemus, et mõtlemine ajab pea sassi. Viimastel hüppetrennidel püüan mõelda, et toetun rohkem sellele jalusele, kuhu jalga hobust peale takistust vaja saada on. Süüdistage selles siis jalavahetuste foobiat vms, aga nüüd on see toonud kaasa uue mure - mu jalad vajuvad nii palju rohkem ette ja tulemuseks potsatan ma tagumikuga sadulasse suht järsult ja valel hetkel. Kui treener sellele tähelepanu pööras, siis proovisin üleüldse mitte üritada hobust õigesse jalga "maandada" ja siis oli kõik korras.

Okserile tegi Carp jälle tõrke. No päriselt - mis toimub? Seekord oli stekist küll kasu. Ma ootasin tõrkeid plangu juures, aga väga madinaks ei läinudki.

Parkuur oli selline:

Carpiga (ja ükskõik millise hobusega vist) on kõige mõnusam ikka sõita siis, kui teda peab ikka rohkem tagasi hoidma kui edasi sõitma (tervitused Tõnule) ja kui seda ei juhtu, siis ma kergelt poolistakusse tõusma ei kipu. Sest poolistakus tundub mu säär veel vähem maksejõuline kui muidu.
Ma ei mäletagi, millal me viimati CD-ga poolistakus parkuuri läbisime, niuks.

Plaanipäraselt väikest pööret ümber plangu teha ei julgenud, KK oli täna vallatus tujus ja muudkui mängis oma seljas istuva lapsega põrkepalli ja pukitas, kui mõni suurem hobune veidi lähemalt mööda sõitis. Hindasin minu ja Carpi võimalusi mitte eriti kõrgeks ja otsustasin pigem sõita ümber lattaia. 

7ndale, 8ndale ja 10ndale takistusele oli justkui minu nimi peale kirjutatud, toredad pöörded ja kaks neist veel vasakust jalast, jeiii.

Ma oleks võinud mürki võtta, et peale 6-ndat ei saa Carpi õigesse jalga. Õnneks oli planguni natuke aega, aga see valest jalast jooksmine näib jube ebamugav meile mõlemale, kui on vaja pööre läbi sõita. 

Urr päev toredate hüpetega

Tundus, et täna tuleb tore trenn. Marit saatis päeval sõnumi, et võtaksin Carpi, pärast käskis martingali panna (jee, me hakkame hüppama!)

Lõpuks läksin aga ikka koju nagu nurkalasknud kass. Hüpped ei läinudki kõige kehvemini, isegi parkuur tundus loogiline (famous last words), aga platsil juhtus igasugu asju ja kõik said järgemööda treeneri käest piki päid ja jalgu.

Kui tegin soojendust, siis hakkasid teised rada üles panema ja treener küsis, kui ma temast mööda sõitsin „vaim valmis?“ Kehitasin õlgu ja noogutasin. Ma polnudki nii väga närvis, aga olin mures, et ma soojendusel Carpi ratsmesse korralikult ei saanud. Mõnikord ei saanud me minu meelest õiget hoogu sisse, ikka kogu aeg pidid sääred vastu külgi käima. Treener ütles, et võtaksin galopis poolistaku, aga selle jaoks on vaja jooksvat hobust, keda ei pea kogu aeg säärtega taguma…

Nagu ikka, esimene hüpe läks nii minu kui Carpi närvide pärast nihu, hüppasime ristikesele liiga paremale ja vusserdasime. Teise hüppe ajal hakkas Carp aru saama, et this is why we are here for ja hakkas funktsioneerima.

Siis hakkas juba paremini minema. Ma vaatasin küll mõned korrad maha ja see segas Carpi. Hüppasime erinevaid takistusi eraldi ja lõpuks ka süsteemi. See tuli täna nii palju paremini välja! Ühe fuleega süsteem oli ja esimesel korral ma ei jäänud päris tasakaalu. Midagi katastroofilist ka ei olnud ja tulime kohe uuesti.

Teised korrad olid juba nii palju paremad, üks oli eriti hea, ma tundsin, kuidas liikusin täpselt hobusega koos ja jõudsin kenasti pehmelt selga tagasi, ilma igasuguste põntsumiste või rütmi segamistega.Ma olin nii rahul, et süsteem polnudki minu jaoks enam teab mis koll.

Ühe hüppe ees tegi Carp tõrke. Peatasin ta ja treener käskis taandada. Hmm, seda ma pole küll kunagi teadlikult pidanud tegema, aga mäletan, kuidas kunagi ammu Tõnu seletas, samal ajal, kui me hobuste seljas jaluserihmasid parajaks sättisime, et vot nii ei tohi samal ajal teha, siis hobune hakkab taandama. Eks ma pean üle küsima.

Ja siis parkuur. See oli nagu kaheksate sõitmine, nii et meelde jätmisega polnud probleemi, aga ma poleks pidanud seda kõvasti välja ütlema. Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu ja seegi kord polnud erand.

Alustame sellest, et jalavahetus ei ole meil Carpiga mingi kokkuleppeline sooritus. Ühelt poolt – tunnistan, et see pole mul veel käpas (kamoon – eelmisel korral oli meil umbes 8 ebaõnnestunud üritust ja siis lõpuks 1 õnnestumine, seegi peale seda, kui treener Carpile ülesande selgeks sõitis). Nii et täna, kui oli vaja esimeselt lattaialt okserile keerata, mässasin jalavahetusega ja muudkui pidin seda takistust uuesti ja uuesti ja uuesti tulema. Lõpuks vahetasin läbi traavi, aga see segab rütmi ja peatab sujuvuse. Tahaks jalavahetusi rohkem teha. Seni, kuni see on veres.

Sõitsin parkuuris lattaia, okseri, nizza, süsteemi, sini-must-valge lattaia ja pidin uuesti tulema esimese lattaia, aga hakkasin kahtlema, kas see oli ikka järgmine ja jõudsin sellele liiga lähedale, et normaalselt peale tulla. Treener ütles, et lõpetame tänaseks ja kast, mille kõrval olnud redelit Carp oli terve tunni jõllitanud, jäigi hüppamata.

Treener hakkas andma tagasisidet parkuuri kohta, kui me põrkasime peaaegu Restaga külgepidi kokku ja meie jalad oleks napilt sõlme läinud. Ma püüdsin Carpi seina poole lükata, kui nägin Restat tulemas, aga seal oli keegi samuti ees ja nii oligi kokkupõrge vältimatu.

Olgugi, et ma tundsin, et süsteem ja parkuur läksid paremini kui eelmine kord Carpiga sõites, ei olnud tunnet, et peaks tähistama.