Laki ja sõimusõnad

Kui hakkasime Lakiga talli sisenema, meelitasin ta kommiga boksi, mille Leiu ja teised õnneks oli tema jaoks hoidnud. Peale kettidevahelist intsidenti oli lõdvestav vahelduseks teda boksis valmis panna.

Kõik läks kenasti, tundus, et vanapoiss nautis sajaga massaazi ja ei avaldanud vastupanu isegi suulistele. Andis kenasti pea alla ja oli nõus oma vabaduse kommi eest ära vahetama.

Platsil tahtsin kõik teha õigesti ja ennetada igasuguseid variante, millega Laki on üldse kunagi esile tulnud. Igasuguse temapoolse eelduse puhul vahetasin suunda/käiku/tegevust. Kõik toimis.

Ühel voldil, majapoolses nurgas, hakkas Laki siiski end vasakule ära vedama. Ma panin pidurid peale ja kui sellest ei piisanud, siis tuletasin stekki meelde. Laki vedas end vastumeelselt paremale. Tegin jonnakalt uue ja samasuguse voldi. Kõik kordus taas - Laki arvas, et peale volti paremale oleks paslik vahelduseks vasakule keerata. Ikka jäi minu idee peale, hurraa!

Siis ilmus platsi äärde hirmkoleõudneaganiihuvitav saksa lambakoera kutsikas. Esimese ringi peal tõstis Laki ise nagu saksa lambakoer oma kõrvad kikki, aga kui ma teda edasi ajasin, siis sõitsime nurga ikka korralikult läbi. Ülla-ülla, järgmise ringi peal oli see kutsikas ikka seal ja seekord oli ta vist Laki jaoks veel hirmkoledam, sest Laki üritas nurka pisemaks teha, kangestus, nagu tahaks kuskile hüpata ja kiirendas sammu sissepoole. Kui seestpoolt tuli stekk vastu, siis võpatas Laki omakorda, justnagu tal oleks midagi meelde tulnud. Peale seda ei olnud kutsikas enam pooltki nii põnev.

2:0.

No ja kui siis ma tundsin, et ta hakkab mõnusalt liikuma, ei istu ratsme peal, vaid tõmbab kuidagi mõnusalt seljast liikvele ja aegajalt nohistab ja puriseb rahuloleva häälega, siis oli elu jälle lill.
Ta sõitis absoluutselt kõik nurgad kenasti läbi, läks igale voldile ilma protesteerimata või midagi eeldamata. Kuulas, reageeris säärele, lõdvestus, hoidis rütmi. Kratsisin teda õlgade pealt, lobisesin vahepeal temaga juttu ja ta keerutas oma kõrvu minu poole.

Kuni hakkasime galopitõsteid tegema... Võibolla oli tiba valesti ka see, et me tegime nii palju enne traavi ja suht palju tegime sammu, et mitte parkuuri sõitvatele kuskil ootamatult ette jääda, aga niipea, kui ma tegin esimese galopitõste, tõstis Laki pea, hakkas jälle kuskile täiesti oma valitud tempos ja trajektooris traavis kihutama, sõitis kõik nurgad ovaalseks, ei pööranud ei säärele, kannale ega stekile enam tähelepanu ja hakkas ka ühele ja teisele poole sisse kalduma. Nagu ma oleks poole trenni pealt looma vahetanud. Kuidagi ootamatult suurtes kogustes hüppas erinevaid sõimusõnu pähe.

Kui siis lõpuks saime galoppi, siis tõusis ta pigem ise, ennetas mind, ignoreeris säärt ja lihtsalt tormas. Sain tiba poolistakut proovida ja siis ta läks ühe tüdrukuga edasi ja jättis mu masendunult platsile. Vaatasin lohutuseks teiste hüppeid ja siis korjasin oma rändtsirkuse kokku ja tulin tulema.

Kui palju lihtsam on ikka koertega...

Eile arutasime R-ga seda, kui raske on midagi uuesti päris algusest õppida. Ma olen ise uues trennis käies hakanud palju mõtlema nende trennide peale, mida ma teistele teen. Saan neist inimestest ja nende kohmakusest või aeglusest paremini aru. Kõik, mis puudutab ajastatust või õppimise loogikat, on tegelikult ju enam-vähem sama, aga enesekindlus ja veendumus, et teed õigesti, on suures osas määravad. Kahtlev inimene ei anna kuidagi koerale selget tagasisidet (ta pole isegi usutav), saati siis saab ta anda vastureaktsiooni koera tegevusele nii kiiresti ja täpselt kui treener tahaks. See kõik on õpitav, aga võib võtta frustreerivalt kaua aega.

Urr päev toredate hüpetega

Tundus, et täna tuleb tore trenn. Marit saatis päeval sõnumi, et võtaksin Carpi, pärast käskis martingali panna (jee, me hakkame hüppama!)

Lõpuks läksin aga ikka koju nagu nurkalasknud kass. Hüpped ei läinudki kõige kehvemini, isegi parkuur tundus loogiline (famous last words), aga platsil juhtus igasugu asju ja kõik said järgemööda treeneri käest piki päid ja jalgu.

Kui tegin soojendust, siis hakkasid teised rada üles panema ja treener küsis, kui ma temast mööda sõitsin „vaim valmis?“ Kehitasin õlgu ja noogutasin. Ma polnudki nii väga närvis, aga olin mures, et ma soojendusel Carpi ratsmesse korralikult ei saanud. Mõnikord ei saanud me minu meelest õiget hoogu sisse, ikka kogu aeg pidid sääred vastu külgi käima. Treener ütles, et võtaksin galopis poolistaku, aga selle jaoks on vaja jooksvat hobust, keda ei pea kogu aeg säärtega taguma…

Nagu ikka, esimene hüpe läks nii minu kui Carpi närvide pärast nihu, hüppasime ristikesele liiga paremale ja vusserdasime. Teise hüppe ajal hakkas Carp aru saama, et this is why we are here for ja hakkas funktsioneerima.

Siis hakkas juba paremini minema. Ma vaatasin küll mõned korrad maha ja see segas Carpi. Hüppasime erinevaid takistusi eraldi ja lõpuks ka süsteemi. See tuli täna nii palju paremini välja! Ühe fuleega süsteem oli ja esimesel korral ma ei jäänud päris tasakaalu. Midagi katastroofilist ka ei olnud ja tulime kohe uuesti.

Teised korrad olid juba nii palju paremad, üks oli eriti hea, ma tundsin, kuidas liikusin täpselt hobusega koos ja jõudsin kenasti pehmelt selga tagasi, ilma igasuguste põntsumiste või rütmi segamistega.Ma olin nii rahul, et süsteem polnudki minu jaoks enam teab mis koll.

Ühe hüppe ees tegi Carp tõrke. Peatasin ta ja treener käskis taandada. Hmm, seda ma pole küll kunagi teadlikult pidanud tegema, aga mäletan, kuidas kunagi ammu Tõnu seletas, samal ajal, kui me hobuste seljas jaluserihmasid parajaks sättisime, et vot nii ei tohi samal ajal teha, siis hobune hakkab taandama. Eks ma pean üle küsima.

Ja siis parkuur. See oli nagu kaheksate sõitmine, nii et meelde jätmisega polnud probleemi, aga ma poleks pidanud seda kõvasti välja ütlema. Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu ja seegi kord polnud erand.

Alustame sellest, et jalavahetus ei ole meil Carpiga mingi kokkuleppeline sooritus. Ühelt poolt – tunnistan, et see pole mul veel käpas (kamoon – eelmisel korral oli meil umbes 8 ebaõnnestunud üritust ja siis lõpuks 1 õnnestumine, seegi peale seda, kui treener Carpile ülesande selgeks sõitis). Nii et täna, kui oli vaja esimeselt lattaialt okserile keerata, mässasin jalavahetusega ja muudkui pidin seda takistust uuesti ja uuesti ja uuesti tulema. Lõpuks vahetasin läbi traavi, aga see segab rütmi ja peatab sujuvuse. Tahaks jalavahetusi rohkem teha. Seni, kuni see on veres.

Sõitsin parkuuris lattaia, okseri, nizza, süsteemi, sini-must-valge lattaia ja pidin uuesti tulema esimese lattaia, aga hakkasin kahtlema, kas see oli ikka järgmine ja jõudsin sellele liiga lähedale, et normaalselt peale tulla. Treener ütles, et lõpetame tänaseks ja kast, mille kõrval olnud redelit Carp oli terve tunni jõllitanud, jäigi hüppamata.

Treener hakkas andma tagasisidet parkuuri kohta, kui me põrkasime peaaegu Restaga külgepidi kokku ja meie jalad oleks napilt sõlme läinud. Ma püüdsin Carpi seina poole lükata, kui nägin Restat tulemas, aga seal oli keegi samuti ees ja nii oligi kokkupõrge vältimatu.

Olgugi, et ma tundsin, et süsteem ja parkuur läksid paremini kui eelmine kord Carpiga sõites, ei olnud tunnet, et peaks tähistama.

Head tordiretsepti, anybody?

Sel nädalal olen iga päev saanud ratsutada ja reedene trenn oli lihtsalt kirss tordil.

Olin kell 11 tallis ja sain Aaria valmis panna "hüppesuunalise sadulaga" (jipijee!). Olime platsil kolmekesi, ja tegime soojenduse enne treeneri tulekut. Tundus, et oli ok, treener tegi küll platsile tulles märkuse, et ma ei küsinud piisavalt ratset.

Aaria on nii tundlik ja kiirelt reageeriv, et suur vastutustunne vajub õlgadele. Peaaegu nagu Avellaga sõites - iga liigutus loeb ja kui hobune nii siiralt ja kohe vastab, siis väga niheleda seljas või millelegi muule mõelda tundub eriti ebaõiglane. Keskendud 100% hobusele ja enda märguannetele.

Galopis proovisin teha seda harjutust, mida Karolin, Anne ja Katrin kolmapäeva õhtul - voldi peal edasi sõitmine ja koondamine. Sain aru, et ilma esimeseta ei saa teist teha. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, Aaria vajus sõnakuulelikult traavile. Siis treener seletas, kuidas säärt kasutada ja õnnestus! Tagasihoidlikult öeldes olin vasikavaimustuses.

Siis hakkasime vaikselt tulema erinevaid takistusi. Esimene takistus oli roosa ja madal, ent see valmistas meile mõlemale Aariaga pisut ärevust. Püüdsin küll sääred peal hoida, aga tasakaal oli paigast, päris keskele me ei suutnud rihtida ja üldse olime mõlemad kuidagi ebakindlad.

Järgmised takistused läksid paremini. Viimati hüppasin Aariaga talvel, äkki jaanuaris? Ja mäletan, kuidas ta tõmbas tohutu hooga takistuse poole. Täna oli meil palju rohkem rütmi ja hoogu, peaaegu kõik tundus õnnestuvat.

Kord paar meetrit enne rohelist lattaega kaotasin jaluse. Selge see, et seda enne takistust otsima hakates segan hobust. Nii et läksime üle ilma jaluseta ja ma olin nii rahul, et viskasin teise ka minema.

No ja siis tuli see tordivõlg ikka ka ära... Rohelisele takistusele lähenedes unustasin sääred ja leidsin ennast teisel pool takistust liivas. Muigama ajas, sest ma olin ratsetpidi ilmselt kena poolkaare üle takistuse teinud. Marit nokkis ka, et tuleb tunnistada, ratsanik ületas takistuse puhtalt, ühtegi latti maha ei ajanud :)

Kuidas nad ikkagi jäävad ratsmest kinni hoidma, kui nad kukuvad? Ma lasin küll teadlikult lahti, kui see pingule läks, mõtlesin kui ebamugav võib Aarial olla, kui ma jonnakalt ratsme otsas ripun, ise maas lamades? Ja vaevalt, et ta pistab kuskile punuma.

Igal juhul ronisin uuesti selga (jube hästi läks, mitte üht valusat kohta kehal ei leidu) ja Marit koostas meile väikese parkuuri! Kokku oli takistusi vist 7 ja süsteem jäi välja.

Aaria on imeline! Kui muidu valmistab mulle kõik see takistustevaheline peavalu (õiged pöörded, õige tempo, jalavahetused jne), siis temaga tundus see kõik nii palju lihtsam. Ta reageeris kõigele ja kohe. Ka sammud tundusid tihti klappivat, me jäime takistuse peal üheks tiimiks ja üldse - NII MÕNUS OLI!

Parkuuri viimase osa pidime ikkagi uuesti üle tegema, sest üks pööre ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud.


See, kuidas suudetakse meelde jätta 15 minutit enne võistlust 12-15 takistusega parkuur, on mulle endiselt täielik raketiteadus ...

No ja nüüd siis pommuudis (tervitused Myyle) - treener ütles, et kui mul just ei ole ette näidata lennupiletit Lõuna-Aafrikasse kuupäevaga 24.august, siis tuleb mul minna ratsakoolide meistrikal starti!

Hurraa ja appi! :)

Laki, tänane üllataja

Tallis oli täna muusikat, kaks täkku olid boksides. Üks neist oli tõeline Pavarotti, teda oli kogu aeg taustaks kuulda. Ilus suur poiss, kuuldavasti nooruke A Big Boy poeg. Kõrval oli väike ja valge, kes oli ilmselt backilaulja, sest ka tema tõi kuuldavale mitmeid kaeblikke hirnatusi.

Mina läksin koplisse Lakile järgi. Ta tundus täna tulevat minuga erilise hea meelega, võibolla sellepärast, et keegi tumepruun ja valge lauguga segas tal kogu aeg söömist ja ajas teda magusatelt kohtadelt minema.

Esimesed traavid olid üllatavalt head, korraks tundsin läbi kogu oma keha, kuidas Laki oli lõdvestunud, ratse oli pehme ja ta ise kandis ennast edasi. Vau. Kas see ongi see? Nurkades siiski tuli mul suht kõvasti jalgadega vaeva näha, et ta õigetpidi oleks, eriti tahtis ta makipoolses nurgas jonnakalt väljapoole vaadata.

Kaks korda tekkis meil lahkarvamus pöörde suuna suhtes. Mõlemal korral jäi lõõpuks minu arvamus peale. Ühel korral oli koolisõidustekk minuga sama meelt ja Laki jäi lihtsalt vähemusse.

Vahemärkus - eile jõudsin ühe silmaga veel piiluda Milla ja Zeppelini trenni ja nende üleminekuid. See oli väärt kraam, sest ma nägin, kuidas Milla nõudis hobuselt sekundipealt ja resoluutselt üleminekuid. 5 sammu traavi, siis galoppi, siis traavi jne jne. Selline asi annab hea ettekujutuse, kuidas peaks tegema ja küsima.

Galopp? Hmm.
Ütleme nii, et kui Laki läheb, siis Laki läheb. Esimesed ringid on õmbusmasinal mineku tunne ja tagumik oleks justnagu igal sammul korraks pool meetrit õhus. Kergem oli poolistakus olla. Ajas muigama, sest mul tuli meelde, kuidas Kertu eelmine kord naeris: kui Laki galoppi läheb, on seda teise platsi peale kuulda.

Treener lahendas mu müsteeriumi, miks Laki ennast peale tõstet ise hakkab "ajama" ja tõuseb alles peale kolmandat-neljandat sammu. Ratse kindlamalt kätte ja saime tõstedki kohe selgemaks.

Juhitavus galopis? Eee... rahuldav? Laki minek on nii uljas, et mingi väike külje peal töllerdav säär küll teda ei häiri. Stekk õla peale oli küll abiks, aga mitte väga veenev.

Tegime hüppeid ja (jeeeeeee!) süsteemi. Lakil oli selline hoog sees! Minek oli hea, aga juhtimine polnud päris see ja tasakaal ka mitte. Isegi lihtsalt galopis oli vaja aeg-ajalt endale meelde tuletada, et raskuskese peab olema kannas, siis tunned ennast seljas turvaliselt. Takistuse peal tuleb see automaatsemalt, seal tekib reaalselt mõte, et hobuse seljast on võimalik alla pudeneda.

Ükskord tulime vale nurga all takistusele ja esimene tuli kolinal koledasti maha. Laki päästis päeva lihtsalt sellepärast, et talle meeldib hüpata. 

Päeva pärl oli üks katse, kus ma tundsin, et ma olin mõlema hüppe ajal, enne, vahel ja pärast tasakaalus, ei haaranud lakast (aga ka ei jäänud ratsmesse), ei vaadanud maha ja sain pärast kohe end püsti. Voila! Oleks mul inimesekomme kaasas olnud, oleks ennast sel hetkel nendega premeerinud.

Treener aga ütles, et seda, et ma lakast kinni ikka haaran, ei tohi karta, pigem vastupidi, seda teevad ka paljud päris sõitjad ja põhjusega. Veidi lohutas.

Laki tundus pärast ka endaga rahul ja sai pisut kaera ja peotäie hobusekomme.

P.S. Täna platsile minnes tuli meelde üks trenn Budaga (üks neist mitmeist), kui sain vatti sellepärast, et ma ei saanud Budale piisavat hoogu sisse. Peast käis läbi, et võibolla on trenn produktiivsem siis, kui kardad treenerit rohkem kui hobust ning hobune kardab ratsanikku enam kui kolle. Täna tuli see esimene osa sellest mõttest meelde, kui vaatasin, kuidas üks hobune loivas ja tõrkus mitu korda takistuse ees, enne kui treener pidi sekkuma ja ta sealt üle utsitama. Kui mõelda, et mis on hullem, kas see, et treener ajab hobust edasi ja hobune läheb hooga, milleks sa valmis polnud või see, et tõrgute, ajate latid maha või komistate koos end takistusse vigaseks, siis on valik ju suht selge.

P.P.S. Treener ütles pärast, et plaanib mind millalgi maastikule saata :)

Libiseva seiklused

Täna alustasime Carpe Diemiga samuti nätsu venitamisest ja esimene traav läks kirja ratsanikust higi välja pigistamisena. Mõlemad olime alguses kanged. Ja väljas oli temperatuuri ligi 30 kraadi. Tõõtamine ekstreemtingimustes, Carp tundus esialgu nagu surnt kronu, mille ümber tiirlevad tuhanded kärbsed muljet süvendasid. Samas, minu ümber tiirles neid vist samavõrra...
Kui hakkasime üleminekuid tegema, tuli elu natuke sisse ja tulid välja igasugused vead, näiteks kuidas ma sammust traavi minekul teda liiga palju lükkan. Vähem hüppamist sadula peal ja rohkem säärt.
Tegime kolmeosalisi serpentiine, vahepeal sammule jäämisega.
Pärast tegime volte üle pisikese kavaleti. R filmis meid (lisan video hiljem) ja ka filmi pealt on näha, kui vähe ma eluvaimu suutsin hobusesse puhuda. Vasakusse jalga galoppi tehes ta lihtsalt magas. Paremasse tõusid jalad ehk pisut kõrgemale.
Lõdvestustraav ei olnud see, mis parimatel päevadel.
Libiseva saaga algas sellest, et sidusin ta sõlme ja lootsin, et sellega asi ants. Kogu trenni pidin seda siis allpoole tirima, sest korduvalt oli see Carpe Diemil peapaelaks ja peaaegu silmade ees. Kahetsesin, et ma seda näppude vahele ei võtnud.
Kui platsilt ära läksime, siis ühel hetkel käis hele laks, minu väike sõrm oli tagurpidi ja Carp jäi seisma nagu oleks elektrilöögi saanud. Nüüd see siis juhtus, meil oli õnnestunud see libisev Carpi jala alla saada. Õmblustest lahti ja mõneks ajaks tööst maas. Minu väike sõrm ka mõnda aega stressipalli liigutustes ei osale.

Laki ja roosa ristike

Hea trenn oli. Nalja sai ka, näiteks kui ma enda arust olin sadulavöö tõmmanud nii palju kinni kui jaksasin ja siis sadulasse minnes "astusin" sadula külje peale viltu. Note to myself - pruunid kindad sakivad. Nendega jaluserihmasid reguleerida on nagu boksikinnastega tikkida.
Laki oli täna jälle väga tore, ma ei olnud ise nii kange, kui tavaliselt trenni alguses. Makipoolset nurka suksu küll esialgu võõrastas ja kui avastas aedikust jänesepojad ja selle kõrval mängivad lapsed, siis pingestus paar korda üle terve kere, aga mingit kollijahti ei toimunud.
Tegin jälle palju iseseisvat tööd, natuke üleminekuid ja püüdsin teda ratsmesse kutsuda, nii hästi-halvasti kui oskan. Ta oli väga tubli ja isegi premeeris mu pingutusi mõne korraliku puristamisega. Kahjuks ilma mõne õlg-ees äravedamiseta me ikka hakkama ei saanud ja paar korda olin täitsa nördinud. Koolisõidustekist oli muidugi rohkem kasu, kui minu lühikesest stekist.
Vaiksel, platsi teises otsas proovisin teha poolpeatust. Proovisin, aga polnud kindel, kas tuli õigesti välja. Üleminekuid ja peatusi tegin ka. 
Esimesed kaks tõstet galoppi ei õnnestunud. Kolmanda ajaks võtsin ratsmed ühte kätte, steki teise kätte. Galopis oli ta ka täna rohkem juhitav, kui tavaliselt (ma ei saa veel öelda, et ma oleks 100% saanud kätte kõik need trajektoorid, mis mul plaanis olid).
Siis hüppasime üht pisikest roosat ristikest.
Esimene hüpe igas trennis on alati huvitav hetk. Tunned, kuidas süda hakkab kiiremini lööma ja kiiresti mõtled läbi, mis teha tuleb. Kõõritad alla hobuse poole ja juurdled, kas ta ikka on juba eelneva töö peale piisavalt reageeriv ja juhitav, et kõik välja kukub. Lakiga muidugi ei ole seda hirmu, et ega ta ometi ei tõrgu, aga nurkade läbimised toovad küll vahel higipisarad otsaette. Niipea, kui ta nina kuskile suunda keerab ja galoppi läheb, meeldiks talle lihtsalt edasi tormata.
Kannad all, hoog piisav? Ei ole? Alla ei tohi vaadata. Nüüd vist on juba täitsa hea, keerame Laki takistusele. Ei keera? Laki? EIIIII, Laki! Mitte sinna!!
Teisel korral saime pöörde ehk paremini tehtud, aga peale pööret tormas Laki hooga paremale, kui tegelikult oli ülesandeks vasakule keerata. Alrighty, uuesti sama asi. Ikka paremale. Olin ise kuskil palju kõrgemal, säärt polnud piisavalt peal, tasakaal paremal pool, nii et vaene loom ei saanudki midagi teisiti teha.
Siis käskis treener teha sama asja traavis ja võtta suuna platsi ukse suunas. Saime lõpuks õigele poole ja õiges tempos.
Laki läks järgmisesse trenni ja viisin ta teisele platsile, ise seljas istudes. First time for everything.

Pärast sotsialiseerisin Poola kutsikat. Juhul, kui ta meile jääb, siis oleks ju kena, kui oleks üks koer, keda julgeksin talli kaasa vahel võtta. Lasin Markusel esialgu nuusutada ta tagumikku, hoidsin kutsikat kaugemal ja Markus pistis peaaegu kogu pea välja, et teda nuhutada. Pärast viisime kutsika Ellipsi juurde, kes on seda värvi kollaste tüütustega harjunud. Ellips tõmbas samuti sõõrmed kutsikalõhna täis.
Sotsialiseerimist sai kutsikas mitme päeva jagu, laste tähelepanu umbes kuu jagu.

Kukrumäelt on alati nii raske ära tulla ja ka täna, kui hakkasime Johannaga ära minema, ei õnnestunud see kohe, sest treilerist astus välja maailma kõige armsam asi, dalmaatsia varss. No tegelikult küll lihtsalt üks täpiline pooleteise kuune varss, kes tuli oma ema kõrval treilerist välja ja kõndis tema kõrval, aga see oli nii ilus, et me pidime veel teda imetlema jääma. Kõige armsam asi maailmas.

P.S. Panen siia ühe täna loetud hea lause kirja: "the difference between a good rider and a very good rider is the speed of their reactions."

üks teine Winston

Täna oli Winstonil hea minek. Oli rohkem rahvast ja ma sain platsil ise erinevaid asju proovida. Suutsime nurgad kenas paindes läbida, Winston oli rohkem ratsmes ja väga koostööaldis. Olgu, paar korda ta tahtis autopiloodi peale minna ja Diamondi või Domingo sappa end haakida, aga see ei kujunenud probleemiks.
Täisistakus vajun ikka vahel liiga taha. Samuti ütles treener täna, et ma ei tohi ette kummardada ja lasta käsi järele, sest siis laseb Winston pea liiga alla ja kogu see mugavus kaob ära. Paar korda üritas Winston küll "liiva kaduda". Ma püüan mitte vaadata alla, aga kui tahan kontrollida, kas oleme ikka konkreetselt rajal või mitte, siis vajub pilk koos kogu peaga ikka alla.
Kuna galopis koondamine on ikka natuke veel mulle tume maa, siis püüdsin täna seda harjutada. Lihtsalt tunnet kätte saada. Mõnikord kadus rütm ära, aga mõnikord jälle tuli välja. Winston ei jäänud täna nii kergelt traavi kui tavaliselt, nii et saime julgelt ringi-paar ära teha, siis võtsin igaks juhuks ta ise traavi ja patsutasin ohtralt. Galopis sain vahepeal kena hüppe kätte. Nii kahju, et ise ennast kõrvalt ei näe. Oleks nii hea trenni teha, kui saaks oma sooritused hetke pärast suurel ekraanil üle vaadata. Peale tundi juba ei mäleta, mis tunne seljas oli või mis kontekstis probleem ilmnes.
Kõhulihased tuletasid end eilsest pisut meelde, aga pigem olin positiivselt üllatunud, et peale kolme järjestikust trenni tunnen end suurepäraselt. Ainult see koht andis tunda, kuhu rattaga kukkusin, nagu kiuste vajutab saabas just sellesse kohta, aga see on järgmiseks trenniks niikuinii ära paranenud.
Vaatasin pärast Liisi ja Milla hüppeid.
Esiteks - kuidas neile see parkuur meelde jääb? Ma vaatasin ja filmisin neid korduvalt seda läbimas ja praegu ikka ei mäleta kõikide takistuste järjekorda.
Teiseks - see on ikka palju palju keerulisem, kui tundub. Vahel on säärt liiga vähe, vahel liiga palju. Vahel tuleb eest rohkem hoida, vahel saavad kõik vatti, et jäävad ratsmesse või ei anna järele. Ja siis see tasakaal. Ja jalavahetused. Ja hobuse hüppe ootamine. Näib nii lihtne video peal või kaugelt vaadates. See peab olema väga palju kinni tunnetuses ja konkreetses hobuses, eks?

Laki ja SUURED KOLLID!

Tuulepea ja veel üks tuulepea.

Hea surfiilm. Pisut kehvem ratsutamisilm.
Täna sõitsime Lakiga suurel platsil. Esialgu olid KÕIK neli nurka tuule käes lehvivaid kolle täis. Vaevaga saime selle arvu kahe ja pooleni vähendatud, aga tagumised nurgad olid ikka sama õõvastavad kui enne ja Laki vedas mind neist minema, maksku mis maksab. Paar korda ta lendas galoppi, ühe korra lõi igaks juhuks kollile takka üles. Täitsa nalja tegi.
Pool tundi üritas ta mind mingile oma rajale ära vedada. Tahtsin voldile keerata - EI! Kolm või neli korda EI! Ei tahtnud isegi seisma jääda, kui ma, nutumaik suus, muudkui vastu jonnisin. Paremaks läks alles siis, kui hakkasime latte sõitma, traavis ja galopis. Nagu treener ütles, mõtted läksid tööle, mitte rumalustele. Mõned hüpped saime ka tehtud, olgugi, et tema juhtimine tundus nagu raketiteadus - ta ei reageerinud täna säärele, ignoreeris ka stekki, rühkis ikka omasoodu edasi. Kui ma pärast temaga käekõrval jalutasin, siis polnud kuskil mingeid kolle. Hmm.
Tundus, et mu vasak säär on nõrgem, kui parem. See võib muidugi olla täitsa tõsi, sest ma olen ju harjutusi teinud peamisel paremale poolele.
Pärast vaatasin pisut Picanto trenni ja koju.

Hüpped - hüpped - hüpped!

No mind ikka nii tõmbab kogu aeg talli poole, et see on nagu narkootikum. Eile andis Taive oma objet proovida ja pidin korraks tallist läbi lipsama, et see ära tuua. Lõppes see ikka sellega, et istusin paar tundi ja vaatasin/pildistasin teiste hüppetrenni.

Täna oli ka Andrel trenn ja ta sõitis El Begiga. Ma pean ausalt tunnistama, et see oli esimene kord, kui mul hakkas sees pisut kõhe. Vaatasin, kuidas ta teda puhastab ja tundsin, et pean vist boksist kaugemale minema, muidu võtan üle või veel hullem - Andre saab aru, et mul sees õõnes tunne mõelda, et ta läheb uue ja suure hobuse selga.

Platsil toimus parmudisko ja loomulikult ei tahtnud hobused paigal seista. Püüdsin ruttu aidata Andre selga ja saatsin ta liikuma, läksin ise Carpe Diemit valmis panema. Aeg-ajalt piilusin aknast, et kas Andred on paista või ega ei kostu mingit potsatust, hirnatust vms. Kõik oli vaikne. Ainult tallis tegi keegi hobune oma boksis vahepeal smurfi häält.

Treener ütles, et Andrel oli olnud trennis küll raske, aga kõik oli läinud hästi. Andre ise oli jälle väga rahul ja küsis pärast, et kas ta saaks käia iga päev trennis. Kahtlustan, et see polnud vaid hobuste ja ratsutamise pärast, vaid selle pärast, et ta sai täna paar tundi minu trenni ajal teiste lastega mängida.

***

Esimese poole trennist tegime vaikset traavi või sammu, ma püüdsin teha ratsmetööd, aga tähelepanu oli tegelikult ikkagi suures osas neil, kes hüppasid parkuuri.

Pärast sain hüpata väikseid nizzasid ja korra ka pikka parkuuri. Marge ja Ellips hüppasid enne meid ja meil oli aega parkuuri pähe õppida. Imestasin, et see nii kergelt meelde jäi, aga tegelikult oli ta liikumise suhtes üsna loogiline ka. Mõned pöörded olid küll keerulised, aga tuleb meelde jätta, et trennis pole aja peale sõit, vaid võib ja peab ikkagi kogu platsi ja iga nurka ära kasutama, et pöörded ja pealesõidud oleks võimalikult ideaalilähedased.

Enne parkuuri sõitmist tegi Marit nalja, et kas jätab süsteemi kõrguse nii, nagu on (~ 120 cm?). Ei saa öelda, et seest poleks kõditanud. Ühel päeval ikka ;) Tänaste oskuste puhul oleks ma ilmselt hoopis tordi võlgu jäänud.

Ma polnud süsteemi jube kaua hüpanud (üks kord vist ongi seda enne ette tulnud?) ja võib ausalt, pea norus, tunnistada, et seda oli kaugele näha. Esimene kord läks juba sellele lähenemine nihu (hakkasin noort rajal vastu tulevat täkku kartma) ja lasin Carpil lõigata. Teine katse oli parem.

Esimene kord okserile sõit oli suht hale - jäin lootma Carpi aususele ja unustasin sääre. Carp aga vaatas, et noh, kui pole niiväga vaja, mis ma siis ikka niisama tola mängin. Seal me siis seisime, peaaegu täpselt okseri keskel ja jõllitasime maha aetud latte.

Üleüldse läks see nurk meil kogu aeg valesti. Oleksin pidanud soojendusgalopi ajal ikka kõik nurgad läbi sõitma või volditama senikaua, kuni Carp mu säärt paremini kuulab ja harjub, et KÕIK nurgad tuleb läbi joosta. Traavis on ta nii püüdlik ja täpne, aga galopis kipub lõikama ja mina suunan energia pigem ettepoole - lähme-lähme, ära jää traavi - ja teen allahindlusi nurkade läbisõitmises.

Kui lähenesime okserile, siis ta ei pannud mu vasakut jalga millekski. Stekk oli aga teises käes ja enne okserit ma ju ei hakka riskima sellega, et jään stekivahetusel ratsmesse istuma või lasen need käest.

Tule taevas appi, kuidas ma tahtsin täna mitu korda enne hobust lendu minna! Ainult ettesirutatud käed ja sukeldumismask olid puudu.

Saime parkuuri ikkagi lõpuni tehtud, aga väga kobalt. Ühe pöörde eest treener ütles head sõnad, aga juhtimine oli kolme väärt.

Aga sellised trennid on ikkagi nädala kõrghetk. Pole midagi samasugust, mis suu kõrvuni viiks ja vere adrenaliini täis pumpaks.

Mõnus trenn Carpe Diemiga

Jälle üks väga hea trenn. Kui Carp just ei uinunud, oli temaga väga mõnus sõita, täna kuidagi pehmemgi kui muidu. Tegime nii traavis kui galopis latiharjutusi, pärast pidime tüürima diagonaalis lati pealt platsi teises otsas olevale kavaletile.

Mul oli hea Marge ja Ellipsi pealt spikerdada, nemad tegid seda esimesena ja ma jõudsin nende sammud enne kavaletile pööramist ära lugeda. Aga peale kavaletti otseks jäämine nõudis minult küll natuke vaeva.
Carp oli tubli, nagu ikka, isegi kui vahel sammus tükkis uni peale, siis tegelikult ei olnud tema äratamine täna küll eriti raske.

Vaatasin eile oma eesmärke, mis olin aasta alguses kirja pannud. Kui veel paar kuud tagasi tundus peaaegu võimatu, et ma suudaks rada aasta lõpuks kenasti läbida ja vahepeal läks kõik üle kivide ja kändude, siis viimaste trennidega on kuidagi usk taastunud. Ma kahtlustan, et selles on ikka süüdi Carpe Diem. 

Väga väga mõnus trenn.

Hüppetrenn Carpe Diemiga, wiiiiiii!

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Ilm oli sobilik parmusöötmiseks ja esimeste soojendusringide ajal ründasid nad meid nagu neil oleks noad-kahvlid käes ja salvrätt ette seotud. Stekiga sain neid vaese hobuse kaelalt ära lükata, aga nad tulid tagasi veel vihasemalt uuele ampsule.

Soojendus ei tundunudki endale nii väga hull, aga kui treener tuli platsile, siis ütles ta konkreetselt, et Carp näeb välja nagu kaelkirjak. Ju ma siis enne kartsin ratset lühemaks võtta ja teda konkreetsemalt kutsuda, aga kui seda tegin, siis tuli ta meelsasti allapoole ja läks pehmemaks. 

Parmud ei lasknud väga pikalt sammupause pidada, vaene loom tundis iga kord kergendust, kui jälle kiiremini liikuma saime ja putukad kannult raputasime.

Siis hakkasime väikseid hüppeid tegema. Latid takistuse ees tekitasid esialgu väikese mõttesegaduse. Mis hetkel ta kavatseb hüppele tõusta? Alla vaadata ei tohi. Esimesed korrad tõusin jälle igaks juhuks ise esimesena. Treener tegi märkuse ja pärast tuli natuke hüppekindlust ning ootasin ikka hobust ka.

Mul on hea meel, et Taive minust ka mõned pildid tegi, piltide pealt on eriti hästi näha, kui väga ma ikka tegelikult sadulast armastan välja ronida... 

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Täna sain selle tunde, kuidas on sõita, kui hobune on su "jalast ees". Mitmeid kordi õnnestus läheneda takistusele õige hoo ja impulsiga ja ma tundsin, et iga märguanne loeb. Aitäh, Carp.
Teine huvitav tähelepanek oli, et kui ma panen käed üksteisele ligi (nagu siis, kui tahaks ratsmeid ühte kätte võtta), siis selle peale Carp ka tõstis tempot.

Jalavahetus tekitab segadust... Üks pööre oli eriti hull. Tulime sini-must-valgelt lehvikult, vale jalaga. Mõtlen segaduses olles, et kas ma jõuan enne valget okserit veel läbi traavi jala ära vahetada? Treener hõikab, et edasi! Ma ei julge hakata siin järelejäänud nelja meetri peal hakata riskima traavi jäämisega. Saame üle okseri - ikka vale jalg!

Püüan vahetada, esimene kord ei õnnestu. Samal ajal püüan hoida rütmi, Carp, ole sõber, work with me, ära kaota hoogu, meil läks juba päris hästi... Tunnen, et hobune justnagu hakkab vahetama, kõõritan silmadega alla (ok, ok, tegelikult vajub kogu mu pea alla ja ma jõllitan hobuse õlga). Tekib selline aeg-luubis koha peal hüppe hetk... nii? Aga see viib mu tasakaalust pisut välja, ma põntsun kuskil sadulast kõrgemal ja samal ajal peaksin tegelikult ümber torbiku jõudma, et mõne sammu pärast rohelise lattaia üle jõuda. Üle jõuame, aga midagi ilusat see pole ja Carpi käest palun andeks ka.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Põhjust andeks paluda oli veel. No alustame juba esimestest takistustest, kui oli vaja nurgast keskliinile keerata ja takistust kohata. Ta vajus sisse, minu säär ilmselt polnud piisavalt tugev ja nii jooksiski roosa takistus meile ootamatult kiiresti vastu. Ups, my bad.

Esimesed hüpped tegin pikemate jalustega ja võib-olla ka seetõttu kaotasin neist ühe mitu korda ja tegin ka ühe hüppe ilma ühe jaluseta - hobuse kaela peal istudes. Ups, my bad twice.

Carp andis mulle täna selle ettekujutuse, kuidas õige kehahoiak mõjub nagu vinnas vibu - kui peale takistust sain end korda, selg sirgeks, pilk ette, säär vastu, oleks ta justnagu iga kord uue hoo saanud ja tormas edasi.

Triibuliselt okserilt tulles pidi Carp tegema 7-8 fuleed ja see teadmine aitas mul peale okserit kiiresti püsti saada. Ma lihtsalt hakkasin juba okseri peal valmistuma sammude lugemiseks. Üleüldse on palju lihtsam siis, kui fookus pole mitte hüppel, vaid järgmisel ülesandel. Teoorias lihtne, praktikas nõuab see aju ümbertreenimist.

Käed lendasid vahepeal õhus. Enda arvates püüdsin neid hoida kogu aeg all, aga kui tulime triibuliselt okserilt ja kaldusime kahtlaselt vasakule, hakkasin hullult rohelisele lattaiale tagasi tüürima ja see, mida mu käed olla samal ajal teinud, oli puhas porno, mitte ainult ei vehkinud ma üles-alla, vaid ka risti-rästi...

Hoolimata minu sahmimisest ja vigadest oli Carp väga pühendunud ja aus. Ma olen nii tänulik, et saan temaga trenni teha. Kui mu blogis oleks lubatud emotikonid, paneksin siia praegu talle rea südameid.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

 

 

Carpe Diem

Nädal aega vahet trennidel on täpselt paras selleks, et piinavalt aru saada, et su keha ei suuda endast anda 100% ja ülehomme valutavad täpselt needsamad lihased, mis nädal aega tagasi. Enesepiinamine, mitte midagi enamat. Sel nädalal tuleb leida võimalused tihedamini käia.
Esialgu oli Andre trenn. Karin ütles, et tal on juba väga hea kergendamine traavis ja kõrvalt vaadates tundus, et poiss sai palju paremini hobusega hakkama ka. Ta tuli iseseisvatele voltidele, ei jõlkunud teiste sabas ja nüüd oli talle ka stekk kätte lubatud.


See video on tema üle-eelmisest tunnist, kui ta oli esimest korda suure hobuse seljas.

 

Esimese traavi ajal olime mõlemad Carpiga jälle suremas. Tema liikus vaevaliselt ja mina veel vaevalisemalt. Soojaks saamine võttis aega, aga läks treeneri nõuannete abil kiiremini, kui arvasin. 

Rohkem peaks täisistakut tegema. 

Kui me seal esialgu loivasime, siis ma ei hakanud ka üleminekuid tegema, sest arvasin, et ega need niikuinii välja enne ei tule, kui me oleme mingi rütmi liikumisse saanud. Pärast tulid ka mõned välja.

Carp komistas vahepeal ja treeneri sõnul oli see ka seotud minu sadulas istumisega - toetasin vähem jalustele ja rohkem sadulakaare tagumisele otsale, mistõttu ka Carp ("pikema raamiga hobune") kaotas kergemini tasakaalu. 

Veendusin täna jälle, et õpin kõige kiiremini läbi nägemismälu. Kui jäin galopitõstetega hätta, manasin silme ette tõsteid koolisõitjatelt ja lihtsalt püüdsin järele teha. Mõned olid söödavad.

Vasakule poole galopp oli IRMUS. Ta vajus kõigest hoolimata kogu aeg traavi ja ma kuulsin seda mootori seismajäämise häält. 

Paremale oli parem hoog sees ja ka lati pealt üle saamine õnnestus paremini. 

Lõdvestuse eest saime kiita. 

Mees filmis pisut, viskan pärast need lõigud ka siia üles, et aasta pärast vaadates saaks jälle silmi häbi pärast ära peita :)

Taastumistrenn Winstoniga

Läks nii, nagu lubasin - täpselt kahe nädala pärast sadulas. Tunne oli väga hea, kuskilt ei valutanud ega andnud tunda, veidi võhmale võttis küll. Pärast trenni sidusin hoolimata palavast ilmast endale jaki ümber puusade. Pirnlihasega nalja ei tehta.
Winston oli vana hea Winston, püüdlik ja tubli. Piki platsi pandud latid panid ta küll paar korda kõõritama, aga ainult hetkeks.
Viilisin pisut ja tõstsin teda mõned korrad galoppi sammust. Paremale oli galopp imemõnus, tundsin, et ma ei pumpa eriti tema seljas ja kõik (rütm, paine, sääred, käed) oli nagu ok. Vasakule oli hoopis teine tunne, juba tõste ajal kadus tasakaal ja esimesed galopisammud põntsusin tal seljas.
Lõdvestusega nägin vaeva ja ta sirutas vahepeal täitsa kenasti ennast välja, aga ega ma ei tea ju, kuidas päris õige on, loodan, et oli ok.
Tallis sügasin ta otsaesist, mille peale ta surus pea vastu kätt ja hakkas pead üles-alla liigutama, nagu tahaks märku anda, et siit silmade vahelt ka! Kratsisin siis ta laupa, mille peale suruti õrnalt pea vastu mu õlga, pandi silmad kinni ja nauditi. Aww. Nunnuobuze hetk.

Õmblusmasinal (Rolly)

Ah, et Laki seljas kiskus diagonaali kõikuma? See on pisiasi selle kõrval, kuidas ma täna Rolly seljas nõelusin. Täpseim kirjeldus oleks siksakkpiste õmblusmasinal. Seda kohe, kui traavi alustasime.
Tema samm oli jõnksuv ja ma punnitasin traavi korda saada.
Nägin nii palju vaeva, et mu tasakaal selle vetrumise peale ei kaoks, et unustasin hobust juhtida. Tema aga ootas minupoolseid otsuseid ja sain selle pärast ka hiljem treenerilt pragada.
Galoppi läks kenasti, paremale poole polnudki väga hull, aga vasakule poole paindesse ei soostunud minema.
Pärast vaatasin, kuidas Marit jooksutas üht noort täkku ja üht mära.
P.S. Pole mingit mõtet lugeda, milline on üks või teine hobune olnud eelmistes tundides, sest tihtipeale järgmine kord on suur üllatus. Mul oli meeles, justnagu oleks Rollyl olnud tohutult minekut ja väga kiire hoog igas allüüris. Täna ta komistas väga palju ja tundus väsinud?

Mõnikord kohe kõik õnnestub. Eriti Aariaga.

Jäin tundi hiljaks, olin endale valesti kellaaja kirja pannud.
Ma tean, et kordan ennast ikka ja jälle, aga Aaria ei ole siit maailmast. Ta on lihtsalt suurepärane.
Sain suht palju ise teha, püüdsin nii sammus kui traavis kenasti teda kutsuda. Ta on nii tubli, aga kui tasakaal on ebakindel või ise ei mõtle päris sirgjooneliselt ette, siis võib vahel laperdada kuskile välja. Küll aga on ta nii sõnakuulelik, et väga kiiresti kuulab kõike, mida palud teha.
Igal juhul tuli meil mõned ratsmesse kutsumised-tulemised täitsa ilusasti välja. 
Tegime diagonaali peal harjutusi, edasisõitmist, läbi traavi galopis jalavahetusi, jms.
Jälle üks väga hea trenn. Lasin tal pärast teise platsi juures veidi rohtu näksida. Mõnus õhtu.

P.S. jooksin Ruilas Alexela GP ajal kokku Myy ja Desireega. Vaatasime võistluse lõpuni, ma jõudsin paari sõitu filmida ja Myy rääkis oma uuest hobusest, nad olid hobused just eelmisel nädalal koju kolinud.
Helistasin koju ja teatasin, et lähen hobusekatsikule.
Siis aga hakkas Myy ajama, et kuna tema on operatsiooni pärast "voodireziimil" (pane tähele = Ruila tallis, takistussõidu võistlustel...) ja ei saa selga ronida, Kairel aga olevat keegi hobune varbaluud katki astunud, siis oleks tegelikult vaja kordetada. Eeeeeeee... ma seletasin, et ma pole kunagi kordetanud ja olen ainult lugenud või videoid vaadanud selle kohta, aga Myyd see ei heidutanud, ta ütles, et annab mulle kõrvalt juhised kätte. Tema juurde jõudes ta juba pakkus mulle, et mingu ma selga, ta kordetab. Sellest keerutasin end välja.
Kui ta siis hobused koplist koju hüüdis ja nad talli tulid, tutvusin kuulsa Avellaga. Oli hirmus ilus. Ja hirmus suur. Myy ütles, et ta kasvab veel ja pakuti, et võib tulla 172 cm +.
Myy hakkas asju sättima ja kui ta luugi alla lasi, tegi see kägisevat häält. Avella polnud rahul. Avella hakkas jalgadega trampima ja oli täitsa ehmunud. Nii ehmunud, et otsustasime oodata, kuni ta rahuneb. Esimest korda elus tundus mulle kõrvalt vaadates, et ka Myy oli ehmunud. Ta oli vaid kolm korda Avella seljas käinud ja nüüd opi pärast paariks nädalaks rivist väljas.
Aga kui Avella oli rahunenud, hakkas Myy talle hakkas pessoat peale panema. Läksime platsile ja Myy juhendas ja õpetas. Saime vist täitsa ok tehtud, olgugi, et päris "alla" jooksis Avella vähe, kuigi aeg-ajalt oli helgeid hetki.

See pilt on tehtud päris alguses ja jah, ma tean, et
Avella ei ole siin kõige kenamas asendis, aga
pärast võtsin korde enda kätte ja ei saanud enam pildistada :P

Väiksed hüpped Budaga

Kui meil oli Diamondiga istakutund, siis pärast tallis küsis üks väike ja väga uudishimulik poiss minu käest, et kellega sõitsin. Kui kuulis vastust, siis tegi imestunud ja võibolla isegi pisut põlgliku näo ja küsis "miks?". Ma ei osanud eriti midagi vastata, ütlesin, et Diamondil oli mulle palju õpetada.
Budal oli täna samamoodi mulle palju õpetada. Näiteks endiselt seda, kuidas hüpe ise on nii väike osa tervikust ja selleni viiv galopp ja pöörded ja juhtimine on suht kõikemäärav.
Mäletan, et paar kuud tagasi ühes tunnis sain Buda peaaegu koha peal galoppi tegema, peaaegu nagu hüppama kohapeal. See oli mõnus, aga kuidas ma seda tegin? Täna tundsin, kuidas nii mõnigi kord puudus Buda galopist see õige vint, see hüpe.
Tema hüppe tekitas ennekõike takistus, olgugi, et pisike. Kui ta sai soojaks, siis hakkas kõik vaikselt paremini kokku sujuma - galopp, pöörded, juhitavus, tempo, hüpe. Ma tegin niipalju kui oskasin, aga ma sain aru, et väga mitmel korral oli Buda see, kes kogu asja müüdavaks ja söödavaks kokku mätsis. Päästis olukorra.
Paar korda hüppasin temast ette. Temast oli armas, et ta mulle selle andeks andis.
Paar korda ei võtnud me kurvi täpselt välja ja ei jõudnud enam takistusele pöörata.
Paar korda oli vaja jälle säärtega kõvasti ja kaugemalt tonksata, et ta ei aeglustaks enne takistust. Treener tegelikult ütles, et mu käed olid ka enne takistust teinud mingi kahtlase jõnksu, mis muidugi võib hobuse kahtlema panna. Siis mõtlesin, et muudan mõtteviisi. Kui varem püüdsin mõttes kiirelt teha nimekirja, et kas kõik on õige, et takistusest üle saada ("käed - check, säär - check, pilk ettepoole - check jne jne), siis viimased hüpped keskendusin vaid tempole ja enne takistust mõtlesin, et "this is fun, we can do it."
Tuju hea.

101 - Diamond ja istakutrenn

Trenni sõites mõtlesin, et kui pean täna koplis Budaga jälle madistama, siis selleks ajaks, kui selga saan, olen surnt. Peale hommikust 2,5-tunnist maratoni üht Mehhiko musta isast taga ajades (= üht koera, mida teie siis arvasite?), olin täitsa õnnelik, kui treener ütles, et toogu ma Diamondi.
Ma ei tea, miks kõik ütlevad, et Diamondit on raske koplist kätte saada? = famous last words?
Mul ei ole seni vist temaga tagaajamist toimunudki. Jah, ta on küll skeptiline, ent kui alustada läbirääkimisi kommide, patsutamiste ja sugemistega, siis paari minuti pärast on ta alati küps paela kaela panemiseks (see ei kõlanud hästi, ega ju?).
Trenn oli jälle korralik. Nii korralik, et lisaks neile lihastele, mis olid hommikusest 2,5-tunnisest koera taga ajamise maratonist väsinud, said kõik ülejäänud lihased ka vatti. Ütlesin Maritile, et homme te mind siin ei näe.
Diamondi seljas on istuda nagu vanajumala selja taga. Temaga ei tule hetkekski tunnet, et võid maha kukkuda. Noh, olgu, ilma jalusteta üleminekuid tehes võib aimdus tekkida küll, ent kõiges muus on ta väga mugav. Täisistak? Saame hakkama. Galopp? Mõnus.
Tegime taas seda sama harjutust, mis Budaga, kus igas nurgas tuli väike volt ja diagonaalide peal sõitsin juurde. Viimased korrad oli vist päris söödav, treener tundus igal juhul rahule jäävat.

100 korra seljas käidud. 9900 jäänud?

Tegelikult peaks olema selle sissekande nimi Cowboy Games.

Ma polnud varem aru saanud, milline seiklus võib olla hobuse koplist äratoomine. Seda, et ma sattusin valele koosolekule, tegid Buda ja Co mulle kiirelt selgeks. Nööri otsa sain Buda kergesti, see polnud probleem. Aga kohe, kui hakkasin teda kuskile poole tüürima, hakkas tema kõrvadega lehvitama ja liitus keegi, kes hakkas meie poole amokki jooksma. Mina röökisin talle vastu, ent Buda sapsis minu kõrval jalgadega trampida, vaadates vilavate silmadega, et kas joosta must ümber või üle. Paar korda see tal õnnestuski. Õnneks küll see esimene versioon. Mul hakkas tekkima tunne, et see on vandenõu. Kolmandal korral kui sain nöör kaelas, mööda koplit lippava Buda käe otsa, oli ta nõus minuga värava poole tulema, ent rõõm oli enneaegne, sest poole tee peal tuli tal meelde, et ta oli midagi (või kedagi) maha unustanud ja ta hakkas mu kõrval traavi tegema ja ümber minu tiirutama, igatsevalt teiste poole karjudes. Väravani sain, aga seal läks ta nii itsi täis, et hakkas ühele ja teisele poole keerutama, jalgadel keksima, karjus ikka aeg-ajalt endale karjast kedagi appi, aga õnneks keegi tast niiväga puudust ei tundnud.
Ma ei julgenud väravat hakata avama, sest tegelesin kogu aeg sellega, et mitte talle alla jääda. Piinlik lugu, aga kutsusin abi. Treener naeris, et näe, kus on kümme aastat hobusel turjalt kadunud.
Boksis rahunes metsik noor ürghobune silmnähtavalt. Kohe, kui oli mind tagumikust hammustanud. Sai siiski libiseva kaasa ja saime platsile.
Adrenaliini Budaga jätkub. Seda varianti, et hakkame kohe mööda rada soojendama, ei ole, sest igas nurgas varitsevad pisikest Budat suured ohud. Vääga murettekitav. Kohutavad elupuupõõsad ja veel kohutavam Villi.
Galopitõsted olid ehk gramm paremad, kui eelmine kord. Midagi hõisata ei olnud endiselt. Tegime traavis üht head harjutust:

Ja galopis sellist:

Lõpulõdvestus tundus ok.

Buda ja valesti läinud ristike

Kuna pidime jälle nädalaks sõitu minema, tahtsin reedel kindlasti veel trenni jõuda. Trenn algas paljulubavalt, kui sain Buda valmis panna ja platsile minna. Seal lootsin teha soojenduse enne treeneri tulekut ära, aga Budal olid teised plaanid, sest põõsad olid hirmsaid olendeid täis ja ühel hetkel keeras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole punuma. Nii ajas naerma. Vaene väike Buda.
Soojendusgalopp Budaga on oma nime väärt. Olen peale seda läbimärg ja kuumem kui Buda.
Kui siis hakkasime tegema kitsast kavaletti (nizzat?), pidin pisut stekki meelde tuletama. Treener juhendas, et mis hetkel ja kuidas seda teha. Unustasin küsida, et kas ja mis juhul seda tohib teha enne takistust või hüpet.
Ja siis see juhtuski. Pidin tulema ristikest ja esimesel katsel sõitsime sellele sisse ja Buda hakkas lonkama... Ma jäin talle ratsme peale ja ta muidugi võttis selle peale hoo maha. Nagu treener ütles, ta on kahjuks või õnneks õpetatud ratsanikku usaldama. Täna siis kahjuks. Viisin ta talli, lasin jalale vett peale, Marit pani talle veel midagi jalale. Hirmus. Lihtsalt hirmus.

Uuele katsele Carpe Diemiga

Haruldaselt armas ja ilus suksu.
Mis galopitõsteid puudutab, siis ma justnagu läheks sammu võrra tagasi. Viimased paar tundi ei tule need kuidagi välja. Täna Carpi seljas ei saanud ma korralikult täisistakusse jäädagi, olin seljast nii kange ja hakkasin rappuma. Jalused olid kohe jalast kadunud ja katsu siis ilma nendeta samm hiljem poolistakut võtta.

Lõdvestus ei olnud ka päris see, mis eelmine kord.

Sellist kogemust ja juhendamist, nagu ma sellest tallist saan, ei saa vist mitte kuskilt. Paari nädala pärast täitub mul 100 tundi sadulas. Palju erinevaid hobuseid ja uusi kogemusi. Mida rohkem õpin, seda paremini mõistan, kui pikk on tegelikult tee oskuste ja eesmärkideni. Pisut nukker, aga teeb kannatlikumaks.

Mobiiliga filmitud, aga abiks siiski: