Grafs ja pikad piitsad

Long time no see, Ilalõug?
Esimese traavi lõpuks lohutas Taive, et hobusega, kes ei taha liikuda, ongi raske sõita. Grafs tegi paar korda süütut nägu, et ta pole mitte kunagi aru saanud, mida tähendab, kui sääred vastu külgi pannakse.
Teise traavi ajal püüdsin täisistakus ja jalusteta saavutada sama, mida viimane kord Carpiga. Püüdsin teha võimalikult palju üleminekuid, peatusi ja volte ning samal ajal vältida otsasõitu ponidele, kes tassisid tähtsa näoga lapsi risti-rästi üle maneezi.
Kui platsi peal saab päikese käes sõites varju pealt kontrollida, et kuidas pilt väljaspoolt välja võib näha, siis maneezis tekivad mõnes kohas seina peale varjud ja nende pealt on näha, kui palju tegelikult mu keha täisistaku ajal hoolimata pingutustest loksub. Krampi ei tohi jääda, aga liigne vetrumine jälle segab hobust. Jama selle täisistakuga.
Hoolimata Liisi eelnevatest julgustustest (tema sõitis vahepeal Grafsiga), et valgel lätlasel on galopitõsted kenasti meelde tulnud, minu esimesed 15 galopitõstet paremale poole ebaõnnestusid. Hobusel ei liikunud ükski kulmukarv minu tõstete peale. Ta oli nii veenev, et hakka või kahtlema, kas ma üldse kunagi olen ise galopitõsteid teinud. Pikk stekk ei muutnud asja, palusime Taive abi ja Taive palus omakorda ühe suure kordesteki abi, mis vihises nurgas ja oli ilmselt veenvam kui Grafs.
Meelde tuli, ütles hobune, lõi korraks takka üles ja jätkas galopis. Tegime mõned tõsted samale poole veel ja vahetasime suuna. Vahepeal pakkus Grafs ennast hirmsasti rulli.
Ühes kunagises trennis püüdis Grafs hirmsast ratset käest tõmmata, täna ta seda kordagi ei teinud. Küll aga nägin vaeva, et galopis hoida ratset püsival pikkusel. Grafs näis pidavat võitlust, et mitu cm õnnestub mu käest ära tirida ja mind ette vajuma saada. Vahel õnnestus ka...

Laki, tänane üllataja

Tallis oli täna muusikat, kaks täkku olid boksides. Üks neist oli tõeline Pavarotti, teda oli kogu aeg taustaks kuulda. Ilus suur poiss, kuuldavasti nooruke A Big Boy poeg. Kõrval oli väike ja valge, kes oli ilmselt backilaulja, sest ka tema tõi kuuldavale mitmeid kaeblikke hirnatusi.

Mina läksin koplisse Lakile järgi. Ta tundus täna tulevat minuga erilise hea meelega, võibolla sellepärast, et keegi tumepruun ja valge lauguga segas tal kogu aeg söömist ja ajas teda magusatelt kohtadelt minema.

Esimesed traavid olid üllatavalt head, korraks tundsin läbi kogu oma keha, kuidas Laki oli lõdvestunud, ratse oli pehme ja ta ise kandis ennast edasi. Vau. Kas see ongi see? Nurkades siiski tuli mul suht kõvasti jalgadega vaeva näha, et ta õigetpidi oleks, eriti tahtis ta makipoolses nurgas jonnakalt väljapoole vaadata.

Kaks korda tekkis meil lahkarvamus pöörde suuna suhtes. Mõlemal korral jäi lõõpuks minu arvamus peale. Ühel korral oli koolisõidustekk minuga sama meelt ja Laki jäi lihtsalt vähemusse.

Vahemärkus - eile jõudsin ühe silmaga veel piiluda Milla ja Zeppelini trenni ja nende üleminekuid. See oli väärt kraam, sest ma nägin, kuidas Milla nõudis hobuselt sekundipealt ja resoluutselt üleminekuid. 5 sammu traavi, siis galoppi, siis traavi jne jne. Selline asi annab hea ettekujutuse, kuidas peaks tegema ja küsima.

Galopp? Hmm.
Ütleme nii, et kui Laki läheb, siis Laki läheb. Esimesed ringid on õmbusmasinal mineku tunne ja tagumik oleks justnagu igal sammul korraks pool meetrit õhus. Kergem oli poolistakus olla. Ajas muigama, sest mul tuli meelde, kuidas Kertu eelmine kord naeris: kui Laki galoppi läheb, on seda teise platsi peale kuulda.

Treener lahendas mu müsteeriumi, miks Laki ennast peale tõstet ise hakkab "ajama" ja tõuseb alles peale kolmandat-neljandat sammu. Ratse kindlamalt kätte ja saime tõstedki kohe selgemaks.

Juhitavus galopis? Eee... rahuldav? Laki minek on nii uljas, et mingi väike külje peal töllerdav säär küll teda ei häiri. Stekk õla peale oli küll abiks, aga mitte väga veenev.

Tegime hüppeid ja (jeeeeeee!) süsteemi. Lakil oli selline hoog sees! Minek oli hea, aga juhtimine polnud päris see ja tasakaal ka mitte. Isegi lihtsalt galopis oli vaja aeg-ajalt endale meelde tuletada, et raskuskese peab olema kannas, siis tunned ennast seljas turvaliselt. Takistuse peal tuleb see automaatsemalt, seal tekib reaalselt mõte, et hobuse seljast on võimalik alla pudeneda.

Ükskord tulime vale nurga all takistusele ja esimene tuli kolinal koledasti maha. Laki päästis päeva lihtsalt sellepärast, et talle meeldib hüpata. 

Päeva pärl oli üks katse, kus ma tundsin, et ma olin mõlema hüppe ajal, enne, vahel ja pärast tasakaalus, ei haaranud lakast (aga ka ei jäänud ratsmesse), ei vaadanud maha ja sain pärast kohe end püsti. Voila! Oleks mul inimesekomme kaasas olnud, oleks ennast sel hetkel nendega premeerinud.

Treener aga ütles, et seda, et ma lakast kinni ikka haaran, ei tohi karta, pigem vastupidi, seda teevad ka paljud päris sõitjad ja põhjusega. Veidi lohutas.

Laki tundus pärast ka endaga rahul ja sai pisut kaera ja peotäie hobusekomme.

P.S. Täna platsile minnes tuli meelde üks trenn Budaga (üks neist mitmeist), kui sain vatti sellepärast, et ma ei saanud Budale piisavat hoogu sisse. Peast käis läbi, et võibolla on trenn produktiivsem siis, kui kardad treenerit rohkem kui hobust ning hobune kardab ratsanikku enam kui kolle. Täna tuli see esimene osa sellest mõttest meelde, kui vaatasin, kuidas üks hobune loivas ja tõrkus mitu korda takistuse ees, enne kui treener pidi sekkuma ja ta sealt üle utsitama. Kui mõelda, et mis on hullem, kas see, et treener ajab hobust edasi ja hobune läheb hooga, milleks sa valmis polnud või see, et tõrgute, ajate latid maha või komistate koos end takistusse vigaseks, siis on valik ju suht selge.

P.P.S. Treener ütles pärast, et plaanib mind millalgi maastikule saata :)

Laki ja roosa ristike

Hea trenn oli. Nalja sai ka, näiteks kui ma enda arust olin sadulavöö tõmmanud nii palju kinni kui jaksasin ja siis sadulasse minnes "astusin" sadula külje peale viltu. Note to myself - pruunid kindad sakivad. Nendega jaluserihmasid reguleerida on nagu boksikinnastega tikkida.
Laki oli täna jälle väga tore, ma ei olnud ise nii kange, kui tavaliselt trenni alguses. Makipoolset nurka suksu küll esialgu võõrastas ja kui avastas aedikust jänesepojad ja selle kõrval mängivad lapsed, siis pingestus paar korda üle terve kere, aga mingit kollijahti ei toimunud.
Tegin jälle palju iseseisvat tööd, natuke üleminekuid ja püüdsin teda ratsmesse kutsuda, nii hästi-halvasti kui oskan. Ta oli väga tubli ja isegi premeeris mu pingutusi mõne korraliku puristamisega. Kahjuks ilma mõne õlg-ees äravedamiseta me ikka hakkama ei saanud ja paar korda olin täitsa nördinud. Koolisõidustekist oli muidugi rohkem kasu, kui minu lühikesest stekist.
Vaiksel, platsi teises otsas proovisin teha poolpeatust. Proovisin, aga polnud kindel, kas tuli õigesti välja. Üleminekuid ja peatusi tegin ka. 
Esimesed kaks tõstet galoppi ei õnnestunud. Kolmanda ajaks võtsin ratsmed ühte kätte, steki teise kätte. Galopis oli ta ka täna rohkem juhitav, kui tavaliselt (ma ei saa veel öelda, et ma oleks 100% saanud kätte kõik need trajektoorid, mis mul plaanis olid).
Siis hüppasime üht pisikest roosat ristikest.
Esimene hüpe igas trennis on alati huvitav hetk. Tunned, kuidas süda hakkab kiiremini lööma ja kiiresti mõtled läbi, mis teha tuleb. Kõõritad alla hobuse poole ja juurdled, kas ta ikka on juba eelneva töö peale piisavalt reageeriv ja juhitav, et kõik välja kukub. Lakiga muidugi ei ole seda hirmu, et ega ta ometi ei tõrgu, aga nurkade läbimised toovad küll vahel higipisarad otsaette. Niipea, kui ta nina kuskile suunda keerab ja galoppi läheb, meeldiks talle lihtsalt edasi tormata.
Kannad all, hoog piisav? Ei ole? Alla ei tohi vaadata. Nüüd vist on juba täitsa hea, keerame Laki takistusele. Ei keera? Laki? EIIIII, Laki! Mitte sinna!!
Teisel korral saime pöörde ehk paremini tehtud, aga peale pööret tormas Laki hooga paremale, kui tegelikult oli ülesandeks vasakule keerata. Alrighty, uuesti sama asi. Ikka paremale. Olin ise kuskil palju kõrgemal, säärt polnud piisavalt peal, tasakaal paremal pool, nii et vaene loom ei saanudki midagi teisiti teha.
Siis käskis treener teha sama asja traavis ja võtta suuna platsi ukse suunas. Saime lõpuks õigele poole ja õiges tempos.
Laki läks järgmisesse trenni ja viisin ta teisele platsile, ise seljas istudes. First time for everything.

Pärast sotsialiseerisin Poola kutsikat. Juhul, kui ta meile jääb, siis oleks ju kena, kui oleks üks koer, keda julgeksin talli kaasa vahel võtta. Lasin Markusel esialgu nuusutada ta tagumikku, hoidsin kutsikat kaugemal ja Markus pistis peaaegu kogu pea välja, et teda nuhutada. Pärast viisime kutsika Ellipsi juurde, kes on seda värvi kollaste tüütustega harjunud. Ellips tõmbas samuti sõõrmed kutsikalõhna täis.
Sotsialiseerimist sai kutsikas mitme päeva jagu, laste tähelepanu umbes kuu jagu.

Kukrumäelt on alati nii raske ära tulla ja ka täna, kui hakkasime Johannaga ära minema, ei õnnestunud see kohe, sest treilerist astus välja maailma kõige armsam asi, dalmaatsia varss. No tegelikult küll lihtsalt üks täpiline pooleteise kuune varss, kes tuli oma ema kõrval treilerist välja ja kõndis tema kõrval, aga see oli nii ilus, et me pidime veel teda imetlema jääma. Kõige armsam asi maailmas.

P.S. Panen siia ühe täna loetud hea lause kirja: "the difference between a good rider and a very good rider is the speed of their reactions."