#760: tuuli trotsides

Rootsi tuuled plagistasid maneeziseinu ja need tõmbusid kummi ja siis plaksuga jälle teistpidi. Ma mängisin, et ma ei näe ega kuule neid. Zillion ei läinud õnge. Ta püüdis kedagi appi karjuda, aga seest tuli esialgu välja ainult mingid ... kriuksud ja piiksud. Mõne aja pärast hakkas ta juba hobuse moodi hirnuma, aga mind ajas ikka naerma.

Ainuke jalavahetus, mida me pidime täna tegema, tuli täitsa hästi välja ja ma võtan endale õiguse selle üle rõõmus olla, isegi kui see vahetus toimus vasakusse jalga, mis on alati olnud lihtsam.

Nägin täna ka ära treeneri musta seljas. Ta näitas, mismoodi hoida hobust välimises paindes, kui samal ajal tuleb hobuse tagumikku väljapoole lükata. Nii et esimesed jalad teevad väiksema ringi ja tagumised suurema. Ma püüdsin ise ka pusida, aga seekord ei piisanud improviseerimisest, ma lihtsalt ei mõelnud välja, kuidas seda välimist painet kõige selle juures hoida. Mida oma vasaku käega teha ja kuidas oma üliagarat paremat kätt ignoreerida?

Kui ma uuesti selga ronisin ja järgi proovisin teha, siis tuli natuke välja ka.  Vasakule poole oli palju kergem, paremale poole mitte nii väga. Pidin rohkem pingutama, et Zillion minust aru saaks.

Ma ei julge küll veel rõõmust päris hõisata, aga täna näis mulle selgemini tuntav ka see vahe, kui hobuse tagumised jalad hakkavad kõhu all risti käima. Ikka täitsa diagonaalis toolipadi oli :)

Sounds so easy

Kuidagi pidi hobust peale hüppetrenni premeerima ja ma plaanisin minna sadulata sõitma. Treener tegi küll üllatunud näo, aga loa saime. Hobusele näis see otsus meeldivat.
Eelmisel korral ilma sadulata sõites tundus mulle, et igas platsi nurgas voolan hobuse külge mööda alla. Seekord olin vähe paremas vormis. 

Noh, esialgu oli sirget joont mööda kõndimine paras ettevõtmine. Õnneks polnud kedagi, kes oleks meid puhuma pannud ja natukese aja pärast läks juba paremaks. Seni, kuni ma seinast ja nurkadest eemale hoian, on kindlam pind jalge all.

Sain jälle väga palju oma istaku kallal pingutada. Varbad otse, õiged lihased vastu hobust, jalad sirgemaks, ei toetu istmikulihaste peale, rohkem sisemiste reielihastega tööle, põlve ei suru vastu sadulat. Paremal käel on suur kiusatus kogu aeg hobust liiga palju sissepoole kutsuda. Mõlemas käes peab olema võrdne tunne. Paremale poole sõites pidin vahepeal hoidma pisut välimist painet ja pidin tegelema sellega, et ma ei vajuks sadulas kreeni.

Isegi kui alguses saad aru, et sisemine lood on paigast ja oled imelikus asendis seal seljas, siis kui seda Sulle just kogu aeg meelde ei tuletata, võib selline asi kergelt harjumuseks jääda. Ja sellest võib saada my thing. Noh, nagu see ratsanik, kes on alati küürus. Või see, kes kergendab kilomeetri kõrgusele. Ja see sõidab alati varbad väljapoole, jne jne.
Kui püsti või tagapool ma pean üldse sadulas olema? Ma saan Treve trennides kogu aeg selle eest, et vajun liiga taha. Püsti peab olema, mitte ees ja mitte taga. Sounds so easy, onju?

Kui ma sain täna ennast ilma sadulata hobuse ümber (täpselt ette loetud checklisti järgi, varvastest kulmudeni), siis ütles hobune "that's it!" ja liikus nii pehmelt ja lõdvestunult ja samas mõnusa reipa sammuga edasi. Ma ei julgenud mitu fuleed suurest rõõmust hingata.

siksak hüppetrenn

Takistused olid maneezi keskel, siksakikujuliselt ja me pidime (Liisu ja Lily olid ka) erinevaid kombinatsioone hüppama. Põnev.

Süsteem tekitab minus kahtlevaid mõtteid. Äkki midagi ei klapi, äkki hobune sureb enne takistust välja või teeb suurema hüppe ja ma pole tasakaalus ja jään talle pahasti suu peale ja äkki ja äkki... 

Esialgu ei olnud meil piisavalt hoogu sees, aga viimane katsetus tundus juba nagu parkuuri sõitmine. Ainult, et ma tunnen, et ma pean rohkem poolistakus neid olukordi püüdma vastu võtta, et mingi kindlus kätte saada. Siiani on kogu aeg olnud hirm, et ma ei suuda poolistakus olla sama veenev kui täisistakus. Samas - niipea, kui tempo ja hoog suurenevad, pole see täisistakus rütmist välja põntsumine ju ka enam üldse veenev :D

eilsest ahhaa-hetkest ka natuke

Esimeses traavis oli Zillion tagant kuidagi loid ja imelik. Proovisime traavi ühele ja teisele poole ja kui läks paremaks, siis otsustasime jätkata, aga teha täna kergema trenni.
Homme, enne hüppamist vaatame üle, kuidas siis tundub.

Traavis tegime väikseid volte, viimasel ajal mässame taas peatustega. Kui me eile lõpetasime, siis oli väike heureka hetk.

Tavaliselt läheb aega, enne kui me lõpuks seisma jääme ja siis ei malda me kohapeal püsida. Seisame hetke ja siis hakkame ettepoole või tahapoole nihelema. Päris päris alguses, kui hakkasime koos töötama, siis ei tahtnud Z mitte mingil juhul taandada. Mulle kerkis kohe silme ette see, kuidas nad kord aprillis Feyga madistasid. Nüüd on selline olukord, et oleme saanud taandama, aga peatuses niheleme ettepoole ja kui ma ei luba, siis niheleme tahapoole. Selle peale kipun ma ratset ette andma (tervitused CD-le ja Zeppelinile!) ja kaotan kontakti. Ülla-ülla siis, et selle peale hakkabki Z kogu aeg taandamist pakkuma. Logish.

Eile tegime siis nii, et kui ta ka hakkas taandama, siis hoidsin ma sääri küll tugevamini vastas, aga ratsmekontaktist ei loobunud. Mitte midagi eest vabamaks ei lasknud. Eks alguses oli hobune tavapärasest rohkem segaduses ja me pidime harjutust mitu korda kordama. Tulime galopis keskliini pidi ja tegime peatuse. Läks vaja paar korda, kui Z sai aru, et ratse lastakse lõdvaks mitte ainult peatuse, vaid ka korrektses asendis oleva peatuse peale.
Täna alustasime sellega uuesti. Jälle oli ta alguses natuke üllatunud, aga väga kiiresti mõistis, mis temast tahetakse.

Galopis pidime tegema kiireid käiguvahetusi: 4 kokku, 6 edasi, siis 10 kokku ja 10 edasi. Või 3 kokku, 6 edasi. Pidin ise fuleesid lugema ja see peaks aitama õppida fuleesid parmeini nägema. Ja tunnetama?

mummud

Täna tegime maneežis jälle igasuguseid selliseid harjutusi, kus peab tegelema ühtepidi paindega ja siis hobuse tagumist otsa kuskile suunama. Edasi sõitmist ja kokku võtmist.
Treener soovitas sõita vahepeal kannustega, aga selliste päris pisikeste mummudega. Siis ehk õpib neid kasutama ka :)  Kand püsib igal juhul oluliselt paremini all.

need neli neetud latti

Kui hommikul tekib tunne, et täna ei ole õige päev hobuse selga ronida, siis tuleb seda tunnet kuulata. Aga ma mõtlesin, et isegi kui on külm ja paha, siis ratsutades saab ju ikka sooja, eks?
Sooja sai küll, aga hobusele oma soove edasi antud ei saanud. Me kas venisime või paindusime nagu koolakummiussikesed ühele ja teisele poole.
Harjutused üle nelja lati, mis olid maha pandud ja millest tuli üle sõita, ei tulnud ei traavis ega galopis välja. Olin igas suunas kõver. Eilsetest saavutustest polnud haisugi.

Õnneks on homme meil mõlemal hobusega puhkepäev.

milla istakutrenn

Kõik laupäevased lastetrennid olid maneežist kadunud, kui Milla meid mustaga kordele võttis.

Ja siis võttis ta mult ratsmed ära. Ja jalused ka.
Seinad plagisesid ja must ei olnud kõige lõdvestunum hobune, kui me võimlema hakkasime.
Venitused, ülakeha pöörded, painutused, jalgade tõstmised, ette-taha kõikumine, poksimine, silmad kinni sõitmine (oplaa, kuidas enam ei kergenda pilvedeni!) ja kõike, mis siin blogipostituses põhjalikult kirjas on.

Esialgu oli Zillion taas murelik, et mis eratrenn siin üldse käib? Maneez on tühi, tema karjumise peale kedagi kohale ei ilmu ja seinad plaksuvad tuule käes õudusttekitavalt. Ma ei tundnud ennast just kõige kõvema kärbsena, kui ma seal seljas tiritamme pidin viskama. Samas ei oleks olnud mõtet seda ka kellegi teise seljas teha. Lõppude lõpuks peab mul musta suhtes usaldus tekkima ja tema liikumiste suhtes pean ennast kohandama.

Isegi kui must Landboy möllamise peale vähe võnksatas, siis midagi erilist ta korda ei saatnud ja trenni lõpuks olin nõus temaga maailma lõppu minema. No eeldades, et tänavavalgustus on olemas, loomulikult.

saddle up and ride

and so I did :)

Oi oi oi, kuidas mustake eile kordel jooksis. Ma vaatasin ja mõtlesin, et kas see nüüd on tänu vihmale või pimedusele või külmale, aga ta võiks iga kord nii ümaralt, nii lõdvestunult ja nii ilusasti joosta.

risti-rästi, nagu kästi

Nii minu kui Zillioni eilne võimlemine andis tunda - must metsik oli nii entusiastlik, et hakkas juba esimeses traavis pakkuma mulle igasuguseid liikumisi ja reageeris väga väikestele märguannetele.

Pärast hobuseomanikuks saamist olen kogu aeg hirmuga oodanud, et millal ta siis nö grupihobustub. Sõitja jaoks on see halb, aga hobuse jaoks ilmselt pigem säästev? Kui ma hobuse seljas mõtlen kaastundlikke mõtteid, siis ei pane ma pahaks, kui tema reaktsiooni tuhmistuvad või kui mõnes keerulises olukorras teeb hobune ise valikuid, lähtudes sellest, kuidas ellu jääda või oma jalgu säästa. Minu kui ratsaniku seisukohast on see muidugi jama. Hea ratsaniku huvides on tuunida hobune nii tundlikuks, teravaks ja toredaks (3T) kui võimalik, aga siis ole ka mees (või naine) ja võta see, mis hobusesse istutatud on, väärikalt vastu, ilma, et hobune segadusse satuks või manduks.

Soojenduse ajal püüdsime koos korrata kõiki neid vihjeid, mida hüpates vaja läheb. Sõitsime palju kokku-lahku, tegime peatusi, jalavahetusi. Ma mõnulesin salamisi eilsete kahepoolsete jalavahetuste peale mõeldes. Peab tunnistama, et ka täna saime mitme jalavahetuse eest kiita.
Esimese vahetuse, mis paremale poole ette tuli, tegin küll harjumusest läbi traavi, sest miks riskida? Antu soovitas mul neid rohkem harjutada ilma vahepealse traavita.

Tegime tänagi selliseid harjutusi, mis panid meid mõlemaid Zillioniga kukalt kratsima. Kui me pidime penerolli esimesest ristikesest täitsa täitsa diagonaalis üle minema, ei uskunud me kumbki, et see päriselt nii on planeeritud. Tegelikult muidugi oli ja teisel katsel läks kõik juba palju paremini.

Viimastel nädalatel on igal pool palju valiklatte, ristide ja lattaedade ja okserite ees. Mis tähendab, et ma ei ole enam neid nähes nii paanikas, olgugi, et hirmsasti tahaks oma sõitu suunata just takistusele ja mitte valiklatile. Samas vaadata tuleb ju ikka latti?

Esimesed hüpped sain teha veel täisistakus, aga kui kõrgused natuke tõusid, siis oli selge, et kui ma ei taha hobuse selja peal mõttetult põntsuda ja teda rütmist välja viia, siis peale poolistaku muid variante pole. See andis mulle jälle hea võimaluse harjutada poolistakus erinevate kombinatsioonide läbimist. Peneroll, valiklattidega lattaiad, valiklattidega okserid. Poolistakus on alati tundunud keerulisem aru saada, millal see hüpe tegelikult hakkab aset leidma, aga täna ei olnudki nii hull. Tõsi küll, see säärtega kinni hoidmise kontseptsioon muutub selgemaks ja tasapisi hakkab tekkima ka seda tunnet, et kui palju säärt on palju säärt ja kui palju on vähe.

Hobune tundub ka kuidagi kindlam ja kui ma tema väiksemate fuleede peale enne takistust ei jäta teda üksi, siis hüppab natuke kindlamalt. Ma usaldan teda ka natuke rohkem. 

füsio ja latid

Tiina oli eile Zillioni kohta öelnud, et Zillion on ... Zillion. Et kõik minevat natuke paremaks, aga vanad mured pole ära kadunud.
Enne kui Zillion Tiina kätte mudida ja masseerida läks, tegime kiire trenni koos Liisu ja Lilyga. Jälle väga palju kombinatsioone lattidega, võimlemist nii mulle kui hobusele. Kogu selle võimlemise ajal avastasin ühel hetkel, et me vahetame mõlemale poole jalga, selle peale mõtlemata! :)
Raske oli mitte suud kõrvuni vedada, aga mul oli nii hea meel!
Ma pean rohkem jääma igas olukorras sadulasse, ei tohi lasta tal võtta vastu otsuseid ja reaktsiooni säärele tuleb ka nõuda resoluutsemalt.

Must on ikkagi tubli. 

Foto: Kertu Kosk

Julge Jänes vs Lehviv Sall

See on lugu sellest, milline julge jänes mu must ikkagi on...

Külli tuli hommikul talli meid pildistama, enne kui lumi alla tuleb ja viimased värvid minema viib. Viis meid metsa, pani kõrgete kõrte vahele seisma ja hoiatas, et ta võtab nüüd reflektori välja ja hobused võivad seda karta. Ellips vaatas unise näoga toimuvat pealt, Springsu tõstis lihtsalt kõrvad pea kohale kokku ja Zillion vaatas 2x1m reflektorit sellise stoilise rahuga, nagu ta sööks neid pühapäeviti hommikuks.

Kõik läks üleüldse suht rahulikult, kuni Zillion otsustas Springsu kõrvade auks lehviva salli pärast ikkagi stseenilt lahkuda. Rebis ennast lahti ja hakkas kodu poole jooksma, ratsmed hooletult jalge ees rippumas. Enne kui ta koplite juurde jõudis, jäi ta veidi juhmilt seisma ja vaatas minu poole sellise näoga, et ega ta tegelikult ei tea, kuspool kodu on ja palun tule korista need ratsmed nüüd mu jalgade eest ära.

Võtsin ratsmed ja jalutasime tagasi metsa. No see polnud päris jalutamine, aga kui mõned pisikesed murelikud tatsumised välja arvata, siis jõudsime turvaliselt tagasi metsa.

Iga kord peale mingit pinge välja elamist (pukitamine enne võistlusi, kaklus platsile mineku üle, vms) on ta ülikeskendunud ja kui me platsile läksime, siis oli temaga kuidagi tore sõita. Peaks rohkem salle talli varuma ja iga kord enne trenni mingi lintkavaga välja tulema?

say no more

hah!

No Way Jose :)

selline sügisepilt tänase päeva puhul

valgustavad maalatid

Novembri keskpaik ja meie sõidame ikka suurel platsil. Nah-na-na-naah-naah!
Saime lähenemiskeelu platsi äärele. Mina vajun ära ja hobune otsib seinast tasakaalu. Järgmistel nädalatel on minimaalne kaugus rajast 2 meetrit.
Platsil oli väga palju huvitavaid latikombinatsioone. Lehvikukujulisi, millest tuli kord tulla üle sisemisest äärest (ja nagu päris-päris sisemisest) ja teisel korral laiemast äärest. Keel suunurgast väljas, punnisime ühtpidi ja teistpidi. Siis oli vaja tulla ühed latid galopis, siis traavis või vahetada jalg vms. No kas pole põnev?
Enlightening the same time. Meie kommunikatsiooniprobleemid joonivad alla mu segased signaalid. Selliste harjutuste puhul, kus peab reageerima kiirelt ja otsustavalt, jääb hobuse jaoks pisut segaseks, et millal ma tahan teda edasi, millal koondada. 
Siis tulime rida, esialgu kuue fuleega, siis kaheksaga. Story of my life on andiselt see, kui kaua läheb mul peale hüpet aega ennast uuesti paika saada. Läheb liiga kaua, enne kui olen jälle tagasi sadulas. Vahepeal kaotan hobuse ja väärtuslikud 2-3 fuleed.
Trenn oli intensiivne ja ma andsin endast kõik, et ignoreerida fakti, et väsitav. See ei jäänud ka väljaspoole märkamata ja ma lubasin endale, et võtan hüppenööri uuesti oma sõbraks.

________________________________________
* Kõhulihaseid 50
* Hüppenööriga 100

SELLINE päev

Oli oht jääda loivama ja vajuda esiotsale. Mõnikord lihtsalt on selline päev.
Hobune näis ka veidi loid ja udune, kui jooksime traavis üle kolme diagonaalse lehvikukujulise lati.

kiire "üleliigutamine" maneežis

Tuli ettepanek metsa minna, aga kampa ei saanud kokku, vihma ladistas ja mul valutas kõht nii hullult, et mõte metsas poolistakus kõlkuda libeda muru peal tundus kõike muud kui meeldiv. Not today.
Anne kutsus meid hoopis maneeži, et tal oleks laste vahel midagi muud ka vaadata. Me püüdsime pakkuda midagi vaatamiseks, tegime kiire trenni, natuke alguses püüdsin jälle saada hobust veidi lõdvemaks. Ta oli küll energiat täis, aga hirmus pinges, pidevalt hüüdis kellegi poole ja muretses.
Sõitsime serpentiine, natuke galoppi ja that's it for today.

Kurtna võistlused

Järgmisel päeval peale hüppetrenni oli Zillion kordel ja siis toimusid juba Kurtnas võistlused. Meil vist esimesed sisevõistlused?
Igasuguseid asju hakkas jälle juhtuma ja nende tulemusena jõudsin soojendusse siis, kui teised hakkasid juba ninasid okseri poole seadma. Gosh, don't you just hate when that happens? Urr.
Ei tundunud hea soojendus, poolik tunne jäi sisse. Ma tundsin, et hobuse hüppest on mingi kummipael või venitus puudu. Ja siis oli segadus nimedega, starti kutsuti keegi teine ja ma ei teadnud, et kas tohin sõitma minna või mitte. Esimene sõit oli üks igatpidi ukerdamine ja sellest pole õnneks ka ühtegi videosalvestist, minu kaamera andis otsad ja telefoniga keegi vist ei filminud.
Kõrgemat sõitu ei olnud mõtet üritama minna, aga vigade paranduse tohtisin ikkagi teha ja see ei olnud kõige hullem.

filmis Ida, aitäh!

veidi mööda hüppetrenn

Tegelikult täitsa mööda hüppetrenn, kui aus olla :)
Võib-olla külmast, võib-olla millestki muust, aga kui soojendushüpete ajal mul veel keha, käed ja jalad liikusid, siis parkuuri ajaks olin ma ühtlane külmunud keha ja kõlkusin lihtsalt hobusega kaasa. Ma ei tundnud enam näppe ja ratset käes ja ei saanud aru, kas jalused on varba või talla all. Brrr! Kõik see hüppeliigese peal õõtsumine toimis seni, kuniks veel tundsin oma jalgu, aga parkuuri ajaks enam mitte. Kogu mu keha toimis aeg-luubis - tahad ennast püsti ja istaku jonksu ajada, aga apaatne keha tõrgub vastu, jäin hiljaks ratsme järeleandmisega, ei liikunud hobusega kaasa ja oi seda süsteemi... Kaks korda läks hobune imeliku koha pealt lendu ja see oli õõvastav. Ma olin pisut üllatunud, et ta oli nõus süsteemi teise takistuse ikkagi hüppama. Au talle.
Oi oi oi oi oi. Raske juhtum.
Hüppasime veel ühe korra ja siis väikese paranduse, millega jäime juba rohkem rahule. Ühtpidi olin ma soojem, teistpidi õnnestus ka hobune rohkem ellu äratada. 

piruetid

Peale selliseid eratrenne tuleks maha istuda ja lasta nõuannetel paar tundi settida, et kõik korralikult kinnistuks. Leiaks mooduse, kuidas kõik väärt nõuanded talletuks kohe lihasmälusse? Nii, et kui oled kord selle saavutanud, siis järgmisel korral mäletaks lihased ise, et kuidas see tulemus tuli.
Aga ma väga naudin seda, kui teeme midagi uut. Mõnikord on see midagi uut näiteks harjutus, mida pole varem proovinud. Täna oli uus asi näiteks see, kuidas galopis painutada hobust väljapoole, aga samal ajal kordamööda sisemise või välimise jalaga tema tagumikku sissepoole või väljapoole suunata. Oleme ausad, see harjutus tõi veelgi valusamalt välja fakti, kui raske võib olla hobuse seljas hobuse käest midagi nõuda, kui Sul on endal raske ühele või teisele poole ennast painutada, aga eesmärgi huvides olin valmis ennast kasvõi ogaraks keerutama, alla anda ei saa.
Ühes H&R artiklis räägiti väga põhjalikult ja IMHO hästi kontaktist ja seal oli nõuanne, et mõtle oma küünarnukkidest kui kõige raskematest kohtadest käes. Päris tänase trenni alguses ütles Antu, et ma pean mõtlema selle peale, kas mu hüppeliiges toimib vedruna, mis võtab kogu keha raskuse enda peale. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma pole seda varem kuulnud (tervitused Springsule), aga kui ma täna keskendusin küünarnukkide ja hüppeliigese peale, siis nentis treener, et jube kiirelt jäi säär paigale sinna, kus ta olema peaks.
Piruetilaadsete harjutuste eesmärgina mainis Treve ka seda, et nii tekib parem tunnetus ja arusaam sellest, kuidas hobuse tagumine pool töötab. Tunne oli väga hea, Zillion muudkui pingutas ja pingutas ja mina muudkui püüdsin vaikselt talle sosistada, et ta on NII NII TUBLI POISS!
Peale iga väikest raskemat harjutust saatis Treve meid suuremale ringile, kui nii traavis kui galopis sai vähe vabamalt ja kiiremalt edasi sõita, et asjad settiks ja hobune saaks ka järele mõelda.
Mu kätega peab ilmselt veel tükk aega vaeva nägema, aga mulle endale tundub, et läheb natuke küll juba automaatsemaks see, et ma ei hoia neid enam nii all ja ei painuta randmeid nii palju. 

jahukoti tunne

Tunne valetab.
Noh, ma otsin ikka seda tunnet, kuidas sõita forward and low, nagu kunagi Fey sõitis. Ma pole ilmselgelt mingi fey, sest kui ma lasen hobusel allapoole minna, siis tuleb välja, et ta on esiotsal :D
Aga kui mulle tundus, et jube kaklemine käis läbi ratsmete ja olin üle kere ja läbi käte-õlgade pinges ja hobune ütles selle peale, et talle ei meeldi ja treener ütles, et meil kummalgi pole toonust (can't argue with that), siis treeneri sõnul oli loom vahepeal ikkagi väga hästi jooksnud, nii et natuke rahule võib ikkagi jääda.
Endaga ei saa üldse rahul olla. Ok, ma võin olla vähe maganud ja sellepärast soss, aga ikkagi olin liiga  jahukott seal sadulas.

not our day today

Täna oli selline päev, kus ei tulnud kohe midagi välja.Ma tahtsin sõita teda esimeses traavis alla ja ette, nagu Fey ja nagu Antu trennides, aga ta oli hoopis esiotsal ja ma ei saavutanud ligilähedaseltki sama lõdvestatust.
Traavis pidime keskliini pidi tegema õlad-sees. Alguses ühele poole, siis kaks volti paremale - vasakule vahele ja siis teisele poole. 
Galopis tegime kontras tagasipöördeid ja siis läbi sammu jalavahetus. Paremale oli raske, sest hobune pakkus kogu aeg diagonaali lõppu jõudes jalavahetust. Pidin hoidma pigem pead paremale poole väljas ja mõlema ratsmega. Siis saime isegi hakkama. Päris sujuvat üleminekut sammu ei tulnud.
Vasakule galoppi sõites tunnen viimasel ajal, kuidas ta kaob täiesti sääre eest ära, laseb omas tempos ringi, mul on raske teda kokku võtta, keerata või üleüldse kontrollida. Allavaatamine rikub ka palju ära.

suure platsi peal üksi

Sõitsime üksi suure platsi peal. Vahepeal näis kogu kompott õige, ta liikus mõnusa sammuga, selg õõtsus mõnusalt ja ta sirutas ennast allapoole, ilma kuskilt krampi tõmbamata ja ilma esiotsale vajumata. Vahepeal ütles mu kontakti kohta sitasti.
Kas ma juba mainisin, et mulle tundub viimasel ajal, et suulise veidi kõvemat närimist tuleb rohkem siis ette, kui kontakt on niruvõitu? Isegi sammus.