Smokey Eye and me

Mõnikord talli minnes tead juba ette, kellega sõidad. Täna oli üks neist päevadest, autost välja tulles kirusin, et jätsin kindad koju, sest Grafs ilastab alati korralikult ja enamasti ei ürita ka oma helevalget karva kuidagi puhtana hoida. Tahvli peal oligi Grafs minu nime taga kirjas.
Laenasin Georgilt tagasi oma kindad (sorry, Georg, need said väga märjaks, pretensioonid esita Grafsile) ja hakkasin "lemmikut ilalõuga" puhastama. Tegelikult pole tal viga midagi, hobune nagu hobune ikka, ainult, et väikeste eripäradega. Täna üritas ühe korra mul eest ära kõndida.

See ütlus, et "people will work for money, but kill for recognition" toimib vist ka mõne hobuse puhul. Hoolimata kõigest näib, et Grafs on tegelikult väga äraostetav igasuguse kiitusega. Boksis on ta nõus kratsimise eest oma käpad kasvõi kõrva taha tõstma ning jookseb, hambad laiali, ise suulistele järele ja platsi peal unustab ta vahel kiitmise-sügamise peale ära, et ta peab jala jala ette panema.

Tal on ilusad silmad. Nagu oleks postkaardi jaoks maalitud.

Anyway.

Esimeses sammus ja traavis pigistasin vahel silmad kinni ja lugesin mõttes meile rütmi. Ei mingeid viivitusi, neli võrdset biiti. Grafs puhkis ja ähkis, aga saime liikuma.

Tõsi küll, kogu trenni läbivaks jooneks oli see, et Grafs kasutas iga võimalikku hetke, et sammu või seisma jääda. Igasuguse ettevajumise, sääre unustamise, alla vaatamise peale sain vastuseks enesekindla "käi jala". See tegi ka keeruliseks minu plaani galopitõstete vahepeal teda mitte sammule lubada.

Ahhaa, rääkides galopitõstetest... Tänane esimene oli imeilus. Just selline, et aeg jääb seisma ja sa näed ennast kõrvalt aegluubis. Kõik klappis. Me jõudsime nurka, ma olin püsti, ei vaadanud alla, võtsin teda õrnalt tagasi (kuule, Grafs, mul tuli üks mõte?), ta vastas kohe (aa, midagi hakkab juhtuma?). Siis tuli see tunne, et just nüüd tuleb tõsta ja ta tõusis selle peale nii loomulikult ja kergelt, ilma ohke või hädaldamiseta.

Järgmised tõsted ei olnud nii ilusad ja siis hakkas ta mulle keskmist kapja näitama. Kui tahad galoppi, siis tõsta korralikult või unusta ära.

Kui ma tundsin, et ta ignoreerib ka märguandeid traavi minekuks, otsustasin ikkagi stekki kasutada. Selle peale tahtis ta mu pikalt saata, lõi takka üles ja vehkis peaga ja läks galoppi. Mõneks ajaks ei olnud enam probleeme tõstetega või liikuma saamisega.

Siis tegime väikese sammupausi ja peale seda pidime tegema veel galopitõsteid. Traavist enam ei õnnestunud, Grafs näris vist läbi, et ta võib ka keelduda. Tegime samm-galopp üleminekuid.

Lõdvestustraavis oli meil minu meelest täpselt paras rütm, ta sirutas pea pikalt ette, nii et hoidsin ainult ratsme keskelt kinni (ja hoolikalt ennast püsti). Päris hea tundus.

Edit: Väliboksi oli tema jaoks pandud valmis kaer ja heinad. Viisin ta sisse ja ukerdasin ta ümber, et päitsed peast võtta ja boksist välja saada. Tundub, et poiss usaldas mind vähemalt nii palju, et hoidis oma kõrvad vaos ja seisis rahulikult. Ma vist ei tundunud talle eriti näljane, aga olin igal juhul kõrvust tõstetud, et ta lasi mul enda ja kaera vahelt rahulikult läbi pugeda ning võttis isegi hetke pausi, et mind mööda lasta. Tubli poiss. Temast võib asja saada, kui külm ära ei võta.

natuke maagiat

Täna lehvisin terve päeva jälle olude sunnil superwomani kostüümis ringi (piltlikult muidugi) ja selleks ajaks, kui jõudsin talli, oli tunne, et silmad vajuvad iseeenesest kinni. Kui Grafs hakkas oma keelega lähenema, tekkis mul kahtlus, et see ei ole hea mõte. Ta meenutas mulle seda alasti soomlast, kes eile laeva peal oli kajutist voodilina endale niudevööks sidunud, et baarist konjakit tuua. Keel samamoodi ripakil ja pilk vilav. Jumal tänatud, et Grafs on hobune. Talle tervislikum.

Aga trenni vahelejätmine tundus veel halvem mõte. Kolmandat päeva järjest? Enne võistlusi? Nope, very bad idea.

Kui esimene traav satub olema hea ja paljulubav, on suur kiusatus teha seda natuke kauem. Õnneks oli täna platsil Jenny, kelle traavide järgi oli hea aega jälgida.
Teise traavi ajal nautisin juba kena koostööd. Ma ei mäletagi, millal meil Grafsiga niimoodi sujus. No paar korda pani kulmu kortsutama, kui ta jäi sammu, aga see oli vaid minu ebastabiilsete säärte ja ettevajumise süü. Esimeste peatuste ajal olime ka järsud (Marit ütles tabavalt, et nagu sein oleks maast ootamatult üles tõusnud), aga kui natuke rohkem aru saime, mida me üksteiselt tahame, siis hakkasid peatused ka paremini välja tulema. Üleminekud ka.

Maagiline õnnestunud galopitõste hetk. Või kaks. 
Galopitõstete ajal käis mu käsi jälle ette. Vahel tundsin ise ka, kuidas ma liigun tõste ajal ülakehaga tahapoole ja käed lähevad ette. Vahel ei saanud ise aru, aga treener kinnitas fakti. Grafs midagi tasuta ei kinkinud ja galoppi minna ei tahtnud. Mul hakkas tekkima paranoia, et ka mitte siis, kui ma tegin õigesti. Igal juhul hakkas kogunema mingi error. Oleksin ilmselt kasutanud stekki, sest Grafs ei läinud galoppi ka siis, kui treener teda utsitama hakkas, aga Marit ütles, et ta peab ikka normaalse galopitõste peale minema, mitte steki peale. Ebaõnnestunud tõsteid oli selleks ajaks kogunenud umbes 20? 30? Mingist nurgast õnnestus ta siiski kahepeale galoppi saada (elegantse takka üles viskamisega) ja siis sai hobune soojaks. Stekki tohtisin alles siis kasutada, kui ta uuesti hakkas galopitõsteid ignoreerima.

Ise ka ei usu, aga galopitõsted olidki täna kõige mõnusam osa trennist. Peale seda, kui sain tehtud paar tõstet nii, et käed mitte ainult polnud paigal, vaid pigem haarasin pisut kadedalt ratset. Müstiline, kuidas miski, mis õnnestub, näib reaalajas toimuvat nagu aeg-luubis ja tekib see tunne. Ma nägin, et esialgu liikus minu poole Grafsi kael, siis tundsin, kuidas ta tagantpoolt kaardub ja lükkab end galoppi ja voila! Kui siis seda tõstet õnnestus korrata, huilgasin nagu oleks loterii võitnud. Vauu!

Case-by-case-faktor.
Ühes tunnis lubatakse hoida käsi õlgade laiuselt. Teises tuleb hoida nad suuliste laiuselt ja mitte laiemalt. Ühe hobuse puhul surun teda traavis säärega edasi, et teda alla kutsuda, teise hobuse puhul käsib treener sääre devalveerimise kohe lõpetada ja lasta säärtel lõdvalt mööda hobuse külgi lebada.
Kord saan riielda, et ratse on kogu aeg liiga pikk ja hobune jookseb nagu kaelkirjak. Teine kord takistan ma ratsmega hobuse liikumist.
Ühel päeval saan riielda, et kogu aeg ahistan hobust liiga lühikese libisevaga, teisel päeval selle eest, et see ripub.

Aga millal ma hakkan ise aru saama, mida mingi hobune parajasti vajab? Uhh, kui keeruline.