jahihooaeg

Ma jahin seda tunnet, mis viimastes trennides on taas tekkinud. Selline koondatuse ja pehme liuglemise tunne. Mõnikord võib see tunne petta ka, sest näib, et kõik liigub hobuse seljal ja sinu tagumiku all õigesti, aga kui viskad pilgu külje suunas, siis saad aru, et liikumine ei toimu enam edasi, vaid pigem üles-alla.
Tegelikult pole aus hobuselt midagi küsida või soorituse üle nuriseda, kui ma ise ei anna endast 100%. Ma ise ju ka saan aru, kui ma vajun ette või ühe jaluse/istmikuluu pealt teisele. Peale Diamondi trenni saan täie teadmisega aru, kui tihti ma vajun nurkades kõhust kokku (kui mu põhjendus makes any difference, siis see tuleb sellest, et ma kogu aeg kardan, et kui rada on sisse kõnnitud, siis hobune koperdab või komistab või ei võta näiteks kurvi välja ja ma kukun tasakaalust välja, kas sissepoole, väljapoole või tahapoole), mis on absurdne, sest sellega ma just toongi esile igasuguseid muudatusi hobuse sammus või rühis või hoiakus.

Zillion võtab seda kõike jube ladnalt, aga see ladna olek kajastub tema lihastes. Iga korraga tahaks saavutada rohkem % ajast seda õigetpidi liikumist. See pole vist eriti originaalne soov, ega ju?

üks hea päev

Täna oli jälle üks nendest päevadest, kus liikusime aeg-ajalt edasi õigetpidi. Vähemalt hobune näis õigetpidi, minu kohta ei oska öelda, aga tunne seljas oli hea. Natuke lendamise tunne.
Ma ei võtnud stekki kätte, saime ilma hakkama. Nõrka säärt sellega ikka ei kompenseeri ja ilma selleta on rohkem motivatsiooni "õiget nupud" üles leida.
Kõndisime ohtralt pika ratsmega sammu, ZIllion muudkui sirutas ja sirutas oma kaela ja kui ma hakkasin ratsmeid kätte koguma, siis ei tundunud tal midagi selle vastu olevat. Juba esimeses traavis tekkis tunne, et kuule, hobune, see on vist see, mida meil vaja on! Ajasin taga rütmi ja kui hobune liikus mõnusasti, siis proovisin, et mis juhtub, kui ma ratsme vaikselt pikemaks luban. Selle peale läks ta veel rohkem alla ja saime platsi äärest kiita ka, et väga hea on.
Teises traavis tegin natuke ilma jalusteta, natuke volte, natuke üleminekuid, sest ma ikka ei tunne ennast väga jalustel nende ajal.
Galopis alustasime paremale, ma tunnen ennast sinna suunda sõites kindlamalt. Vasakule sõites ei ole ma automaatselt tasakaalus või õigetpidi, nii et sinna suunda tuleb mul rohkem tööd teha ja jälgida, et mu raam liikumise suunas õigetpidi oleks. Vasak pool näib jälle Zillionile meelepärasem, aga ta ei jäta ikkagi ütlemata, kui ma seljas valepidi istun. Kui ma püüan vasakut säärt galopis vastu hobust lükata, aga puusad on risti vastupidi, siis on see nagu aptsurr. Ei toimi, sest vastu hobust pole üldse õige koht ega õige survega.
Pärast viisin ilusa musta dushi alla, et tal oleks põhjust jälle püherdada.
P.S. Kas ma mainisin, et tal on svammifetish? Ta jõllitab neid pesuruumis alati näljase näoga ja kui mõnele hambad taha saab, siis nätsutab mõnuga sealt vett välja. Armas weirdo <3 i="">

Glad to have you back, Heinz.

Ma olin täna siis "indikaator-ratsanik". Ei kõlanud julgustavalt...
Hobused võivad ju olla nii-nii erinevad oma liikumiste poolest, aga üks ühine tegur on neil kõigil, nii Minniel, Domingol, CD-l, Diamondil ja Heinzul olemas. See tunne, kui saabub mingi stabiilsus, rahu, rütm, lõdvestatus, liikumine muutub pehmeks, hobune läheb kuidagi teistpidi kaardu (mina seljas ka) ja sõita on nii pehme ja tore ja märguannete andmine näib nii lihtne. See on kõigiga sama tunne.
Heinzuga juhtus ka täna samamoodi ja kontrast oli minu jaoks eriti suur, kuna esimene traav oli peaaegu katastroof.
Esimene samm oli väga hea. Heinz kõndis reipalt, lõdvestunult ja läbi kogu kere pika ratsmega. Kui hakkasin vaikselt rohkem sääri vastu panema ja ratset tasakesi lühemaks võtma, et traavi minna, oli selgelt tunda pisikest muremõtet Heinzu kuklas.
Ilma rütmita usaldust* ei tule. Ilma usalduseta ei tule lõdvestust?
Teises traavis ei julgenud ma 7-aasalistest serpentiinidest või 5-meetristest voltidest isegi mitte unistada, vähemalt mitte enne, kui me mingi üksteisemõistmise Heinzuga saavutame. Liiga mitu korda juhtus, et rütm kadus ära, Heinz kadus sääre taha ja ma olin jälle justnagu jalgealuse kaotanud.
Aga kaheksad näisid meile mõlemale sobivat. Andsid mulle piisavalt aega ennast ümber asetada ja Heinzule aega minuga harjuda. Siis tuli ka vaikselt mingi kahesuunaline kokkulepe ja vaikselt hakkas hobuse pea ja kael allapoole minema. Murepilved hakkasid hajuma ja olgugi, et vahel jõnksatas ta pea korraks jälle üles, siis kogu aeg läks üldpilt paremaks. Loomulikult tegin ma mitmeid vigu, lükkasin voldil kogemata tasakaalu välimisele jalusele, sääred liiga ette või vaatasin alla, aga Heinz ei tundunud mu peale väga pahane. Lausa nii hästi läks, et natukese aja pärast julgustas treener meid kolmeaasalisi serpentiine proovima ja ei olnudki väga hirmus. Jäime ellu.
Natuke enne galopitõsteid tekkis väike tippimine ja ennetamine.
Galopp ei olnud nii "kapigalopp" kui ma mäletasin, aga mul oli päris palju punnitamist, et mitte väga palju tema seljaga kaasa sõita. Et oleksin võimalikult palju ikkagi ühe koha peal ja ainult säärtega sõidaks hobust. Pea püsti, kätega väga diskreetne, kui tunnen, et lähme liiga hoogu, siis kõhulihased tõmbavad ta tagasi.
Mõlemale suunda alustades juhtus, et Heinz hakkas tagumikuga välja vajuma ja pakkuma jälle mingit külgsuunalist liikumist, aga see kestis õnneks vaid paar meetrit ja siis saime jälle üksteisest samal moel aru. 
Ma ei mäleta, mis see täpsemalt oli, mida ma ta seljas varem kartsin?

* ja kui ma ütlesin usaldust, siis ma mõtlesin selle all seda, et hobune enam ei oota paanikas, et millal see ratsanik nüüd ta hambad välja tõmbab, kaela peale ette vajub või külje peale kukub. Ma mõtlen seda rahunemist, et äkki me täna ei saa surma, sest näe, juba teine volt läheb rahulikus rütmis ja tempos ja ratsanik ka ei tundu hobust ära tapvat kavatseva, ehk võib nüüd kergendatult hingata?

koertest, hobustest ja minust

On detsember, peaaegu jõulud, aga meie saame suure platsi peal sõita, nanananaa!

Carp tegi suuri silmi "oi, kui palju siin vahepeal muutunud on!" Esialgu tahtis ta suure kiiruga traavi minna, siis tegi kaks spagaathüpet, et saada kõhuga maale lähemale (esimene neist oli mingi teisel pool platsi äärt oleva ujumisrõnga peale, teise põhjusest ma aru ei saanudki).
See roheline käru moodi asi platsi keskel oli kogu aeg ründepositsioonis ja Carp tema ümber kogu aeg kõver nagu kapsauss, oodates rünnakut. Tegime käru ümber vigurvolte, kuni see polnud enam nii hirmus.

Hakkasime esimest traavi tegema ja selline tunne oli, nagu see polekski vana hea Carp. Liiga palju minekut ja mootorit. Võib-olla oli põhjuseks tuul või hirm, et roheline käru jõuab meile järele. Minu kõhulihased said igal juhul kenasti soojaks. Ülejäänud lihased ja sääred ei tundunud eriti koormust saavat või vaeva nägevat ja ma ei pidanud igal sammul silmamunasid välja pigistama, et me sammu ei vajuks :) Panin tähele, et iga antud märguanne omas palju pikemat mõju, kui tavaliselt ja Carp ei üritanud uinuda või mingisse letargiasse vajuda. Ta lausa jooksis suure osa ajast sääre ees ja ootas järgmisi vihjeid. Mis nii viga sõita?

Teises traavis läks veel paremaks, Marit ütles isegi, et Carp jooksis paremini kui kunagi varem.

Võitlus pingetega.
Päris ratsutajad tunduvad olevat hobuse seljas ikka ülipalju oma kõhu- ja seljalihaste peal püsti. Raskus jalustel, aga kogu ülakeha toonuses, et mitte ette vajuda ja samas mitte ka selja peale vajuda. Kui ma püüan järgi teha, siis pean mehaaniliselt endal peaaegu vintsiga neid sääri tahapoole venitama ja ka puusast jalgu pikemaks venitama, aga selle peale tekib alaselga pinge. Mitte valu ega kramp, aga lihtsalt tunne, et ma pole lõdvestunud. Jalusteta sõitmine vist abiks.
Õlgadesse ja kätesse tuleb ka vahel pinge ja siis peab neid laskma allapoole ja rohkem lõdvestunuks.

Reaktsioonikiirus.
Noh, eelmine kord tuli juttu sellest, et rohkem tuleb premeerida soorituse ajal ja mitte peale sooritust, mis peaks olema siililegi selge. Täna aga pidin nentima, et nendel kõige parematel hetkedel ei saanud ma isegi häälega premeerida, sest ma lihtsalt olin nii füüsiliselt engaged ja tegelesin rohkem enda hingamise või hingeldamisega. Piuksugi häält ei saanud raskematel hetkedel välja, rääkimata mingist kratsimisest. Vaene loom, rassis seal ilma tagasisideta. Pausi ajal pole mingi probleem kratsida ja tutiplutitada, aga see on rohkem minu enesetunde jaoks kui sooritusvõime parandamiseks.
Galopist traavi jäämisel jäi samuti reaktsioonikiirust puudu. Mõte ja reaktsioon peab olema, mitte „ oi, näe, me jäime kogemata traavi“, vaid "mis mõttes me jääme traavi?!" Natuke sõitsin edasi, natuke kokku, suure osa poolistakus, sest seda on praegu mulle väga väga vaja.

Jalavahetused.
Ma tahaks nii anda selgeid märguandeid, aga kui esimesed katsed ei too tulemust, siis pingutan rohkem (tegelikult küll võimlen üle). Sisemisele jalusele on vaja vajutada, mitte selle peale vajuda. Kui ma avan enda arvates ratset, siis sellisel moel, et hakkan ise ära vajuma. Välimise jala taha viimine tähendab, et ma vajun sisemise peale ja see hakkab tasakaalu hoides vastu hobuse külge käima. Me mõlemad olime loomaga segaduses.
Siis pidime tegema sellist harjutust (poolistakus) nagu galopp-traav üleminekuid erinevate kujundite peal, üks kord vasakule, siis paremale. Reageerida tuli kiirelt, mõtlemisaega ei jäänud ja vaikselt hakkas midagi välja ka tulema. Seda peaks millalgi veel tegema.

Koerad vs hobused.
Kui koerte ja hobuste puhul on nii palju sarnast (mis puudutab õppimist või õpetamist), siis on ka nii palju erinevat.
Hobustega peaks olema ultimate reward puhkus, rahulejätmine, rohkem mitte küsimine. Teed õigesti ja pääsed tööst. Teed õigesti ja hakkab fun. Olen ma õigesti asjast aru saanud?

Seda porgandimehe artiklit lugesin ma ka, mulle tundus kõik hirmus loogiline :)

Koertega ma päris nii ei saa teha, et kui tuli esimest korda hästi välja, siis jätad rahule ja lased puhkusele. Nad on loomupoolest võib-olla rohkem orienteeritud koostööle inimesega? Muidugi järgneb sooritusele vabastus, aga kui ühe sessiooni jooksul ma saaksin aikaan koeralt ainult ühe õnnestunud soorituse, siis oleks see tuhandemiiline tee käskluse kinnistamiseks. See võtaks megapalju aega ja mõne koera jaoks on harjutuse katkestamine pigem karistus kui preemia. Ilmselt on see püsivuse/püsimatuse küsimus ka, aga selleks, et see action – reaction jada jääks ükskõik millisesse mällu, siis on vaja mingi kriitiline arv õnnestunud kordi. Ja ma ei räägi sõnalistest käskudest, mis on koertele nii või teisiti loomuvastane suhtlemisviis ja mille kinnistamiseks läheb mõne uuringu väitel tuhandeid ja tuhandeid õnnestunuid kordi, kusjuures iga ebaõnnestunud sooritus viib sammu tagasi. Pluss ma juba näen silme ees Amelie pettunud nägu, et kas nii lühike trenn oligi?

Aga mina liigitun definitely sinna teise, koerte gruppi :P

Kui ma teen 10 jalavahetust ja neist õnnestub see üks ja viimane, saame kiita ja teeme sammupausi, siis käivitub dialgoog:

Aju: "Kowalski, analüüs! Mis me viimasel korral teistmoodi tegime?"
Tunne: "ma ei jõudnud selle ühe korraga midagi ära salvestada...“
Lihas: „ärge minu käest küsige, ma alles taastun!“
 (hetk vaikust)
Aju: "oh fuck... "

***

P.S. Ma ei saa jätta jagamata... Kurb lugu küll, aga ma naersin pisarad silma :)

Post by Алина Алексеева.

vigade parandus

Ma lootsin, et ma saan selle trenni Domingoga uuesti ümber kirjutada ja täna nii juhtuski.
Juba boksis oli teisiti kui eelmine kord. Valjastega sisenedes kordasin endale mõttes, et kui meil läheb jälle vaidluseks, siis ma lihtsalt ümisen endale "ommmmmm..." ja loen numbreid sajani.
Domingo võttis suulised kenasti hammaste vahele koos imelikult haisva kommiga ja oli seda nägu, et ta pole mitte kunagi pead lakke visanud ja suulistest keeldunud. Ooooookeiii..
Platsi peal oli ta ka leplikum, aga need õlaga välja vajumised ilmusid ikka välja ja mul oli kohe deja vu. Õigemini oli see tunne mu kehal. Nii palju on lihastel mingit arusaamist ilmselt tekkinud, et sellisel hetkel tekib ebamugavustunne, nagu gravitatsioon mõjuks valelt poolt. Mõnikord ja mõne hobusega ei saa arugi, kui juba ta on kuskile vajunud, aga Domingoga näib see mulle eriti rõhutatud. Sammus eriti. Tahad teha sümmeetrilist volti ja tunned, kuidas muudkui vajute ja vajute ja vajute...
Well. 
Paremale oli ta nõus keerama pea ja kaela krõnksu (mis muidugi polnud see, mida ma oleks tahtnud), vasakult poolt oma ripsmeid näitama ta aga ei soostunud. Püüdsin säärtega teha niipalju tööd, et hingata oli raske, kutsusin ühelt poolt, lasin ratset lõdvemaks teiselt poolt, tegin mõlemale poole kontrolli mõttes volte. Ja samal ajal püüdsin saavutada seda, et Domingo ei pakuks mulle enam, et "keerame siit vasakule, eksjuonju?" Esimesed keskliini pidi kõndimised-traavimised olid päris päris naljakad.
Kui ma tahan keerata paremale ja vasakult poolt hakkab ta välja vajuma, siis lisaks sellele, mida sisemine säär tegi, püüdsin hoida sealt vähe tugevamalt säärt vastas ja ratset kergelt vastu kaela. Ühesõnaga, improviseerisin meelevaldselt, katsetasin, kas on midagi, mis asja muudaks. Alla vaatasin liiga palju.
Tegime traavis mööda keskliini ka kaheksaid, kord paremale ja kord vasakule keerates. Siis ei tundunud see välja vajumine enam kohutav. Paar korda saime isegi kiita.
Kui eile tundus Rolly seljas galopp kõige mõnusam allüür ja seda hiljem just vasakule poole, siis täna Domingo seljas oli tunne, nagu teeks elu esimesi tõsteid. No ei tõuse hobune galoppi, tee mis tahad. Äkki oli see neljas kord, mis õnnestus? Või viies?
Ja mingit "istu ja naudi" tunnet polnud ollagi, iga sammu nimel tuli väga vaeva näha. Ma isegi ei julge kasutada igasugu fancy väljendeid, nagu galopi kvaliteeti, alustaks sellest, et kogu aeg jäime traavi. Ma vajusin pööretel ette, vaatasin alla, vajusin õlgadest ka ette, ent me vajusime traavi vahel ka siis, kui ma põhjust ei leidnud.
Paremale oli palju lihtsam, minu meelest tõusis ta kohe ja ei jäänud ka nii kergelt traavi. Olid küll mõned korrad, kus ma tundsin, et ta lihtsalt ei taha mu säärtest välja teha, ent mida rohkem edasi, seda paremini meie kommunikatsioon toimima hakkas.
Ja siis tegime vahepeal jälle sammus igasugu improvisatsiooniharjutusi - püüdsin sammu saada kokku, siis edasi, siis mõned peatused sekka ja märkamatult oli ühel hetkel Domingo kahtlaselt pehme, kahtlaselt kaardus kaelaga, kahtlaselt mugav ja ratsmed olid käes justnagu muuseas, mingit survet kumbki pool üksteisele ei avaldanud. Ohh. Wii.
Treener pakkus, et me teeksime veel sellisel moel mõned ringid ja see oli teistmoodi galopp küll. Üleüldse, kui hobune on nii mõnusalt pehme, siis on kogu juhtimine ja seljas istumine kordades lihtsam. Ok, võib-olla ma nüüd fantaseerin ja tegelikult olen ma lihtsalt selleks ajaks ise soojaks saanud :)
Natuke siis lihtsalt kruisisime mööda platsi ja nautisime ilma. Paar korda jäime ikka vasakule poole sõites traavi, aga siis püüdsin mitte traavi kaotada ja teha niipea kui võimalik, uus tõste.
Much better. Much much better.

Imperija

Jalutasime alguses pikalt niisama käe kõrval platsil.
Esimese traavi alguses näis, et ta otsib õiget kohta, kuhu kael ja pea panna, treener ütles ka suht kohe, et ma pean oma kätega olema õige koha peal ja kindlam. Kahtlustab, et minu "pehme käsi" tähendab tema või hobuse mõistes "mitte mingit kätt". Ja siis (nagu ka Taive fotod eelmisel kuul tõestasid) hoian ma lisaks muule tihtipeale ratsmeid kuskil näppude vahel, mitte korralikult rusikas ning käed on randmest murtud. Vuih.

Kui märkustest veel rääkida, siis see, et mu vasak ratse on käes alati pikem, on nii tõsi! Eile avastasin mitu korda, et kui lugeda ära need nagad ratsme peal, siis vasak ratse on peaaegu alati default ühe vahe võrra pikem kui parem.

Teine krooniline mure on, et mu parem (välimine) küünarnukk läheb voltide peal ette ja sirgeks.
Sellest hoolimata näis Imperija nii kenasti alla tulevat ja teise traavi ajal oli meil päris mitu suunurkasid tõstvat hetke. Eelmine kord ei oleks justnagu sama hobusega olnud.

Mul oli trenni alguses tunne, et jalused on lühikesed, ent jätsin nad nii nagu oli, sest samas tundus, et hobuse vastu läks õige koht säärest. Ja muidugi kogu aeg püüdsin töötada säärega ja mitte jääda kinni selga põlvede või reitega.

Ja mul oli üks heureka hetk! No varem on ka olnud juttu, et ma peaks rohkem olema jalustel ja vähem selja peal. Täna ühest jalast teise traavi sõites vahetasin tasakaalu ühest jalusest teise ja see tundus kuidagi nii automaatne ja õige, et ma oleks peaaegu naerma hakanud. Mõnus, kui midagi välja tuleb.

See, kui hobune ütleb sulle, millal sa midagi valesti teed, on väärt, aga see, kui ta ütleb sulle, millal teed õigesti, on lihtsalt hindamatu!

Tegime traav-samm üleminekuid ja kui alguses iga kord traavist sammu jäädes olid esimesed sammud tippivad ja ebakindlad, siis pärast läks paaaaalju paremaks.

Galopp oli ... endiselt selline ... põnts-põnts galopp. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga ma ei osanud päris hästi seal istuda. Saime mõlemale poole teha nii u 2-3 tõstet ja siis jälle ülemineku traavi.

Pärast jalutasime platsil ringi ja vaatasime, kuidas koll Georg tõi homseks koolituseks kolli käruga kolle takistuseposte. Imperija meelest oli see liiast, aga ta ei teinud suurt draamat ja jäi varsti jälle oma mõttesse. Mina jälle mõtlesin, et olgugi, et mõni varasem spordiala võib anda tugevad eelised ratsutamises näiteks tasakaalu näol, on minul ka kaks tugevat eelist, mida pole kerge mujalt leida. 

Markus ja Maher

Kiitsin ennast mõttes vapruse eest, kui trenni minnes püüdis lõikav tuul mul jäsemeid küljest lõigata.
Keegi hea inimene oli Markuse sisse toonud.
Ta oli vähem protestine, ilmselt sellepärast, et sõitsin tema enda sadulaga. Kokkuleppel treeneriga ja mu põlvedega ei teinud täna eriti täisistakut. Korra proovisin lihtsalt mugavuse pärast, sest mul on ikka kuklas tunne, et  Markuse jaoks on see toredam, aga ei jäänud sellele pidama.
Minu jaoks oli soojaks saamine paras väljakutse. Alguses tundsin kergendades, et midagi ei klapi, ma kuidagi õõtsun inertsist edasi-tagasi ja samas olen ühe külje peal ka liialt. Tegin ühe jaluse lühemaks ja oli kohe parem. Kahtlane värk muidugi, kui tasakaal sõltub 1 cm-sest jaluseaugu pikkusest. 
Nagu alati Markusega sõites, kujutasin ette, et mul ratsmeid peaaegu polegi ja on ainult sääred. Püüdsin olla püsti, mitte vajuda taha, igal voldil ja ringil tegin kontrollpunkti õlgade ja käte jaoks.
Kui ratse hakkas jälle lönti vajume, kogusin võimalikult diskreetselt seda enda poole ja teise traavi lõpuks oli juba täitsa tore tunne. Paar hetke olid lausa imelised!
Galopitõstete alguses väitis Markus jälle, et me ei räägi sama keelt ja traavist tõusmine ei ole tema stiil. Esimese tegime Mariti loal sammust ja peale seda traavist. Markus hakkas püüdlikult igasugu asju ennetama, millest paaril korral pigistasin silma kinni. Näiteks peale seda, kui olin talle stekki andnud, siis hakkas ta tõusma galoppi selle peale, kui vaid õrnalt istusin sadulasse ja võtsin ratset. Tõstet kui sellist ma lõpuni viia ei saanudki, kui vanake juba tõusis. Ma ei kurtnud. Las olla praegu pigem niipidi.
Täna kaotasin tõste ajal jälle paar korda jaluse. Ma keeran ennast (eriti just paremasse jalga tõstes) kuidagi viltu seal seljas - mu sisemine säär liigub ettepoole ja klammerdub samuti hobuse külge. Kui see säär juba seal ees on, siis on ühtlasi ka raskem hoida hobust rajal, nii vajusime täna ka diagonaalil ukse pool sisse.
Pidime tegema jalavahetusi läbi galopi, kui Markusel lülitus sisse autopiloot ja ta skippis traavi ja hakkas galopis jalga vahetama. Ma oleks võinud võtta raamatu ja kohvitassi kätte ja härra oleks ise kaheksaid mööda maneezi jooksnud elegantsete jalavahetustega, ihii.
Selle pulli me muidugi lõpetasime ära ja saime mõned tehtud ka minu algatuse peale ja läbi traavi.
Markus sai kogu mu tasku sisu endale ja läksime talli.
Jõudsin koju täpselt selleks ajaks, kui telekas näitas Ben Maheri ja Scott Brashi sõite USA-s. Korraldasin lapsed magama ja püüdsin teha kaht asja korraga - endale suppi tõsta ja Maheri ümberhüppeid vaadata. Not a good idea. Pool taldrikutäit suppi maandus sülle. Damn you, Ben Maher.

Edit: Leidsin netist selle sõidu ümberhüpete võrdluse ka:


Uiiiii, kui nummi video sõbranna just saatis... Nagu Robbie ja Diamond...

Markusja

Terve esimese traavi õnnestus läbi ajada ilma pea jõnksutamise või vehkimiseta ja mul oli juba suu kõrvuni. Teise traavi alguses võtsin ratset lühemaks ja siis ajas Markus ka pea püsti, nii et esimesed kaheksad ja diagonaalid ei tundunud enam üldse toredad, aga muutsime pisut Mariti soovitusel trajektoori ja ma püüdsin ka olla ekstra vaikne oma kätega ja pilt läks palju paremaks.
Markus muutub palju leplikumaks siis, kui ma suudan oma sääred kohe "lukustada" tema külgedele, need ei loksu ja ei vehi, aga vaikselt annavad endast ikkagi märku. Nendel hetkedel on tunda, kuidas Markuse liikumine muutub ja kael/pea hakkavad ka teismoodi jõnksuma. Aga kui meil on käsil mingi vaidlus teemal "ratsme pikkus", siis ei ole ma ikkagi nii heas tasakaalus, et ma ei vajuks ette või taha. Niipea, kui mu säär lahkub hetkeks tema külje vastast, pole ka sujuvast Markusest jälgegi alles.
Vahepeal käisime kaheksaid üle lati, püüdsime seda teha nii, et mitte kuskil rütm ei muutuks.
Treener rääkis kõhulihastest, sellest, kuidas kõik osad kehast peavad oskama üksteisest sõltumatult reageerida ja Markuse eripäradest ka pisut.
MA SAIN TA JÄLLE TRAAVIST GALOPPI! Ja see ei tundunudki täna nii keeruline, nii et mulle tuli alles mõne aja pärast jahmatusega meelde, et ahjaa, see oli ju see hobune, keda ma sain ainult sammust galoppi.
Galopis ajasin teda kohe liiga edasi ja siis seletas Marit, et millal ja mismoodi reageerida. Esimesed üleminekud galopist traavi püüdsin liiga palju jaluste peale jõuda, see aga muutis üleminekud kuidagi eriliselt järsuks ja iga kord ma vajusin ette selle peale. Kõige parem üleminek tuli siis, kui ma üldse ei mõelnud selle peale, kuidas seda teha.
Ja siis jalavahetused - tegime diagonaalil mõned. Endale jäi tunne, et ma väänlesin kuidagi eriliselt üle seal seljas, aga treeneri arvates oli ok. Ühel korral lähenesime liiga suure hooga ja seetõttu oli Markusel olnud raske vahetada, aga ta vahetas siiski. Nii lahe loom.
Lõdvestustraavi ajal ta pisut sirutas oma kaela ja pead ette ja allapoole.
Nii vähe ongi õnneks vaja :)

kellele seda sadulat ikka vaja on?

Ma mäletasin Domingot hoopis teistsugusena. Mäletasin, et ta ei tahtnud ühele (ei mäleta kummale) poole üldse mingit painet lubada ja temaga oli keeruline nurkasid korralikult läbi sõita (Anne kinnitas sama).
Seekord oli ta nõus igale poole painutama ja kui mul oli vähegi meeles küsida, sõitis nurgad kenas paindes läbi. Olime ilma sadulata, aga kui mu tagumik (see kaebleb siiani...) välja arvata, siis ma eriti sadulast või jalustest puudust ei tundnudki.
Juba esimeses traavis sain kenasti hakata ratset kokku koguma, ta lihtsalt viskas ise seda mulle paari sentimeetri kaupa kätte, teises tegime volte, üleminekuid, serpentiine. Ilm lubas suurel platsil sõita (pidu-pidu!) ja seni, kuni talli jõudsime, ei tulnud taevast piiskagi alla.
Tegelikult tegi Domingo mulle mõne märkuse ka. Näiteks kui ma tegin esimesed galopitõsted. Ta tõusis, aga ma vajusin ette ja Domingo ütles ka selle peale, et ma kukele läheks. Kolmas tõste oli täitsa korrektne ja peale seda läks kõik lihtsamini, sest ma pingutasin ennast seljas püsti hoida ja mitte alla vaadata.
Pärast sõitsime mõned voldid üle lati.

overthinking, underdoing

Ma ei mäleta, et Aaria oleks kunagi varem eest nii põhimõtteliselt kange olnud... Kohe, kui ma hakkasin käega tegema stressipalliliigutusi, hakkas ta lõuga ettepoole vedama ja ma olin täitsa jännis. Nuta või naera, ma püüdsin olla kätega hirmus õrn, lõdvestada õlad, hoida ennast püsti ja kontrollida, et säär töötaks õige koha peal, et kannad kuskil ei tilbendaks, aga muutust ei mingit. Midagi jäi ikka puudu.
Veel üks asi, mis alguses väljakutseid pakkus, olid peatused. Ei ole ette nähtud, ütles Aaria ja vedas mind uljalt edasi.
Teises traavis tegin traav-samm-traavi üleminekuid, edasisõitmisi ja tagasivõtmisi. Selle lõpuks hakkas õrnalt tekkima ratsutamise tunne, aga kui oled paar korda elus saanud tunda seda päris õiget tunnet, kui hobune kannab sind udukergelt mööda platsi ja ratse on justnagu naljapärast näppude vahel, kuskilt midagi välja pigistama ei pea ja muusika kõlab kõrvus, siis enam see "niisama ratsutamise tunne" just doesn't do it for me ...
Hobused soojaks ja siis tulime galopis voldi peal üle maaslamava lati. Võiks ju arvata, et lihtne ülesanne, aga kaugelt paistis nagu kõrgem matemaatika. Ei ole vaja lugeda igasuguste Breisnerite artikleid, kui need pea sassi ajavad, irw...
Esimesed korrad pingutasin ise hullult seljas üle, pärast püüdsin lihtsalt hoida rütmi, joonistada voldi parajalt ümarama, saada hobuse lati keskele ja otseks, ei tõusnud sadulast välja ja kõik ülejäänud jätsin Aariale välja mõelda. Ma ei näe veel stride, eriti kui olen, keel suust väljas, ametis igasuguste nõmedate asjadega (nagu näiteks jaluste talla all hoidmisega, grrr!). Aaria näeb küll kui vaja.
Jalavahetus sinimustvalgel kavaletil. Kuidas kurat see õieti käis? Vaatasin, kuidas Milla ja Annabel seda tegid, aga kui püüdsin järele teha, kaotasin tasakaalu, kerkisin sadulast liiga välja või tegin muud sellist ebakonstruktiivset. Välja hakkas tulema siis, kui otsustasin, et ma ei tee midagi, lihtsalt püüan hobuse võimalikult otse ja toredasti sealt üle saada, ilma ise sadulas midagi tegemata.
Siis tegime mitmeid asju järjest (volte üle lati mõlemast jalast, seotud vahega lattaedu, valge latti ja sinimustvalget. Iga kord, kui lähenesime millelegi uuele, muutus esmatähtsaks kahtleva Aaria keskele tüürimine.
Pilt oli treeneri sõnul olnud päris paha. Poolistakus tuldud rohelisetriibulised lattaiad oli olnud ainuke enam-vähem sooritatud osa rajast.
See viimase aja jaluste draama on tingitud sellest, et ma ei toetu neile piisavalt. Kui tegime lõdvestustraavi, pööras Marit tähelepanu sellele, et siis olid mu kannad all ja toetus õiges kohas. Traavis on see muidugi lihtne, kergendades ei saa kuidagi ignoreerida jaluste funktsiooni, galopis kipun ma ikkagi hoidma sääri suht kangelt fikseeritud asendis hobuse külgede ümber ja jalused kaotavad minu jaoks osa oma tähtsusest...

Milla, Rolly ja serpentiinid

Täna andis Milla tundi ja ei olnud erinevate harjutustega kitsi.
Alustasime millegi lihtsamaga - nelja-aasalise serpentiiniga :) Milla pakkus, et teeks ikka 5-aasalise, ma püüdsin kõigest jõust oma entusiasmi varjata. Et asi igav ei tunduks, tuli teha keskliinile jõudes kordamööda kas peatus või siis üleminek sammule (ja 3 sammu pärast taas traavile).
Siis jätkasime kolmeaasalisega, mille iga keskmise sirge peal tuli teha kahele poole väikesed 10-meetrised voldid (pisike 8). Piece of cake, hah?
Siis soojendusgalopp ja peale seda edasisõitmised ja tagasivõtmised.
Ratsmesse kutsumisega on mul nüüd segadus. Esialgu sain asjast ikka aru nii, et alguses kutsun säärega alla ja kui hobune allapoole tuleb, siis võtan käega kõik selle vastu. Nüüd aga olen pidanud vahel alustama sellest, et võtan ratsme kohe lühemaks (ja tunnen vastupanu) ning nö töötan hobuse sellele järele.
Galopis sõitsime voldi peal avatud küljel edasi ja enne nurka jõudmist oli vaja tagasi võtta. Edasi sõitmine polnud kordagi probleem, tagasi võtmine oli küll. Mõnikord kippusime traavi jääma. Sääre doseerimise küsimus ja hiljem hakkas Rolly juba mu soovi ennetama. Viimase üleminekuga jäime rahule ja tegime mõnuga lõdvestustraavi (mis oli täitsa tore) ja siis jalutasime uhkes üksinduses veel pikalt mööda platsi.
Rolly sai igal juhul vatti täie raha eest. Ta oli trenni lõpuks üleni läbimärg ja nautis pärast mõnuga solaariumit ja porgandeid. Mina olin endale üllatuseks rõõmus ja rõõsa, oleksin võinud veel ühe tunni otsa teha.

Hobust koplisse viies sain uue lambi ära katsetada. Võimas, sobib ideaalselt hobustele gestaapo tegemiseks. Jõuluvana tunneb asja.

pretty fly for a white guy (Grafs)

Midagi Grafsi liikumises on mugavat. Või siis nautisin ma täna lihtsalt seda, et ei olnud tunnet, nagu oleks vagunid taha haagitud :)
Alguses pidin natuke sammu utsitama, et mingi rütm taustaks kõlaks, aga traavis tuli pigem pisut rahulikumaks teda kutsuda ja keskenduda väga palju rütmile, sest seda ta ise loomulikult küll ei hakka hoidma. Pigem vastupidi, ta ujuks hea meelega vahelduvas rütmis.
Täisistak ei olnud tema seljas nii kandiline, kui ma mäletasin, aga võibolla on asi natuke ka selles, et olen seda rohkem viimasel ajal teinud. Tema oli treeneri sõnul ka teises vormis. Täna oli ka tunda, et mu lihased hakkavad vaikselt mu mõttele järele jõudma. Ei olnud enam kuskilt valus või raske.  Tasakaal kaob ikkagi natuke ära, õigemini, ma kipun vajuma nurkades või voldil külje peale, eriti täisistakus.
Oli selliseid hetki, kus ta ise pakkus ennast kenasti alla, oli väga pehme ja mõnus. Ma unistan sellest, et ma suudaks sõita nii heas tasakaalus, rütmis ja tunnetuses, et see kestaks absoluutselt kogu aeg, mitte et ta vahel nõksatab jälle ennast kangeks, kas minu kangestunud õlgade, käte või tasakaalukaotuse peale. Igal juhul oskab see hobune olla väga tore, juhul kui sa istud piisavalt kaugel, et ta ei saa sind lakkuda või kommi manguda :)
Galopitõstete ajal andsin lahkelt ratset ette, aga õnneks saime kiiresti treeneri abil jaole ja siis tulid ka tõsted välja nii nagu oli vaja. Mõlemasse jalga. Pean pigem mõtlema, nagu ma võtaks ratset tagasi, siis näeb see kaugemalt välja, nagu ma hoiaks seda paigal :)
Pärast tegime galopp-traav-samm üleminekuid ja tõsteid sammust. Keskendusin sellele, et ma hoian säärt peal ja kohe säilib ergas liikumine. Ette ei tohi ka vajuda. Täitsa toredasti läks, see oli kindlasti kõige parem harjutus täna. Tundus, et klappisime Grafsiga ka varasemast paremini.
Lõdvestustraavi puhul lõdvestus ta minu meelest korralikult ainult kaugemas seinas, ukse pool haaras miski tema tähelepanu, ta hakkas kiirustama ja tõstis pea. Tegime kahele poole kaks volti ja sillä siisti.
Iga kord, kui ma hakkan tegema lõdvestustraavi, siis tuleb mul silme ette üks tüdruk Ruilast (kelle nime ma ei tea), aga keda nägime Maarjaga aasta tagasi seal sõitmas. Ta tundus olevat hobusega nii üks, et kui ta kergendas, näis, et ta ei tee ise mitte midagi, hobune lihtsalt kergelt lükkab teda üles. Ning et tegelikult on ka sadula külge kinni kasvanud. See oli väga ilus vaatepilt, kahju, et ei mäleta, kes see oli, ehk leiaks ta kuskilt video pealt.
Ahh, kõige tähtsama oleks peaaegu unustanud! Ma lähen vist varsti starti! How fun is that? :)

Carpe Diem. I did.

Juhhei, täna sain Carpe Diemi selga istuda!
Natuke oli sabin ka sees, ikkagi ju uus hobune, täiesti tundmatu loom veel. Ja suur loom. Mära. Tegelikult, kui nii mõelda, siis väga rahulik mära. Mina pidin selle eest maneezis iga viie sekundi taga lugema mantrat - õlad lõdvaks, selg lõdvaks, käed pehmed. Ommm.

Koplis veel sabinat ei olnud, ta tuli peale paari puiklemist kenasti kaasa. Boksis samuti polnud, ta oli väga rahumeelne ja leplik. Maneezis aga transformeerus ta Budapesti wannaby-ks. Ainult et kasvult palju suurem. Küll oli huvitav tunne, kui ta pea lakke tõstis ja hakkas jalgu kõrgele tõstes minust ettepoole kiirustama.
Ma ei hakanud elu ülemäära huvitavaks tegema, otsustasin, et ei lähe selga enne, kui Marit ja Picanto on ka maneezis. Kõndisime natuke niisama ringi. Õnneks tulid teised ka üsna varsti ja treener hoidis CD-d kinni kui ma selga läksin.

Seekord oli mul ka libisev käte vahel ja selle kokkukerimine trenni ajal tekitab tunde, nagu mul oleks mõlema käe küljes topeltkomplekt sõrmi - see kleepub kinnaste külge, ei tule edasi, kerib end ümber valede näppude, rippuv osa takerdub hobuse ja sadula esikaare vahele.

No ma muidugi mõistsin, et ma polnud CD-le esialgu mingi usaldusväärne partner ja ta ei jätnud välja näitamata, kui mures ta oli. Esimesed ringid sammus ei saanud ma raja lähedalegi minna, sest ta kõõritas iga nurka. Mõne aja pärast ta küll unustas mured ja koostöö läks lihtsamaks. Tegelikult oli see (minu sapsu ja CD sapsu arvestades) minu meelest isegi päris tore koostöö. Või isegi ülitore. Ma sain lisaks adrenaliinile ülipositiivse tunde sellest, kui kenasti CD jooksis ratsmes, kuidas ta kordagi ei vehkinud või ei vajunud ratsme peale. Treener juhendas kuidas teha "stressipalli liigutust". Ma tundsin tema liikumises muutust, kui ta lõdvestus. Ausalt tundsin.

See tundmise osa võtab ilmselt aega. Ma mõtlen selle all seda, et kui ma istun seal üleval, siis ma ei saa alati päris täpselt aru, mida tagumine ots teeb või mis jalg kuidas astus. Heh, ma ei saa isegi alati aru, mida esijalad teevad (räägime näiteks valest jalast galoppi minemisest või valele jalale kergendamisest). Kas see tuleb ajaga?

Ühel vallatul hetkel hakkas ta esimeste ja tagumiste jalgadega keksima ja ma ei saanudki aru, et kas see nüüd oli siis nagu pisutviisi pukitamine või? Nii tahaks oma trenni video pealt hiljem näha ...

Esimesed galopitõsted ei olnud teab mis tõsiseltvõetavad, ikka kipun püsti tõusma ta seljas. Saan täiesti meie kommunikatsiooniprobleemidest aru. Mõistus saab aru, keha ja instinktid tõrguvad veel vastu. Galopis aga hakkasin jändama sellega, et talle tõelist hoogu sisse saada. Sama jama, mis Budaga. Siinkohal tervitused Vivaldile.

Kui säär ei mõju, togin kannaga, aga liiga palju, nagu treener selgitas. Piisab ühest, konkreetsest ja siis stekk kasutusele. Mul õnnestus oma stekk kuskile nii korralikult ära panna, et pidin võtma ühe lühikese punase maneezist, aga selleks, et sellega õigesse kohta pihta saada, pidin ratsmed võtma ühte kätte. See aga tundub mõnel juhul ohtlik mu tasakaalule või siis ei jõua ma seda teha piisavalt kiiresti, et ajastada see õigele sekundile.

Kas kuiv trenn aitaks? Lihtsalt käeliigutuse tegemine, ilma stekki kasutamata, ainult selleks, et õppida kiirelt ratsmeid (ja libisevat) plastiliinist näppude vahel ketrama?

Igal juhul mitmel korral sai CD hoo sisse treenerist möödudes, aga mitte minu ajamise peale ja see tegi mulle küll muret. Kujutage ette takistussõiduvõistlust, kus treener jookseb raja kõrval kaasa...

Hakkasime tegema pisikesi takistusi, ühte latti, ühte ristikest ja väikest okserit. Hüpata oli CD-ga lausa lust, kui välja arvata see, kuidas ta oli ühtepidi "ülejuhitav" nagu treener ütles ja ma pidin väga täpselt mõtlema, kuidas ma teen pöörde ja lähenen takistusele. Mõned hüpped olid treeneri meelest ka päris head. Mõned olid lausa haledad - kui me lähenesime takistusele sama hoogsalt, nagu pensionär bussipeatusele. Üks lähenemine oli selline, et ma imestasin, et me okserile lihtsalt peale ei astunud. Mõni vähem kogenud hobune ilmselt oleks lihtsalt selle segi astunud.

Ma saan aru küll, miks on nii oluline hoida tempot. Just CD seljas oli selgelt aru saada, kuidas õige tempo ja hoog meid viib üle takistustest kõige vähem muresid tekitaval viisil. Probleem oli pigem selles, et CD tõesti ei kuulanud mu säärt.

Viimaste hüpete ajal hakkasid lapsed tulema maneezi ja meil oli jäänud vähe aega. Kaks korda üritasin tulla ukse poolt ja iga kord seisis ees mõni hobune või oli kahe hobuse (ja kahe lapse) vahe nii väike, et ma ei julgenud sealt galopis läbi tuisata. Arvasin, et küllap CD sellise hoo maha võtmise peale võtab tuurid alla, aga õnneks saime viimased hüpped ikkagi tehtud ja lausa normaalses tempos. Hüpata temaga on lihtsalt imeline.

Siis tegime lõdvestava traavi, mis oli treeneri sõnul olnud selle hobuse viimase aasta parim. Hurraa!

Võibolla üks mu viimastest trennidest Vivaldiga

Oi, kuidas mulle see väike armas loom on meeldima hakanud! Lausa kahju, et ta siit tallist peagi ära läheb.

+ Ka tänases trennis jätkus tal hoogu nii sammus, traavis kui galopis. Kõik, mille pärast muretsema pidin, oli rütm, tempo ja üleminekute sujuvus.
+ Sain temaga esimest korda hüpata. Tal on nii sujuv ja pehme hüpe ja endiselt meeletu hoog sees. Tegime pisikest kavaletti ühelt ja teiselt poolt, esialgu traavis. Kõige keerulisem oli teda traavis hoida, sest ta tahtis kogu aeg galoppi minna.
- Samuti tahtis ta kogu aeg laiali joosta. Paar korda kolisesid kabjad ikka päris koledalt all kokku.
- Kui tal aga juba hoog sees oli, siis oli mul raske teda tagasi hoida. See oli tõesti väljakutse. Aga selline meeldiv väljakutse.

Trenni kõrghetk ei olnud tema mõnusad hüpped ega ka mitte mõnus galopp. Kõige võimsam hetk oli see, kui ma esimest korda elus tundsin, kuidas hobune pakub ennast ratsmesse. Olin rõõmust sõnatu. Ükskõik, kas see oli nooruse ja rikkumatuse, sõnakuulelikkuse või selle tulemus, et Taive on temaga viimasel ajal sõitnud, sel hetkel pidid mulle pisarad silma tulema.
Paar korda juhtus seda trenni jooksul veel ja ma püüdsin väga olla usalduse vääriline. Õnneks treener juhendas kõrvalt üsna täpselt, mida teha.

Töötame lõdvestatuse kallal. Nii minu kui hobuse puhul.

Domingoga grupitunnis

Saavutuste üleslugemist alustaks sellest, et olin pannud tagumised kaitsmed valepidi. Libisevat ma ei pannud, kuna tahvlil minu ja Domingo nime taga seda ei olnud kirjas. Tuli välja, et oleks ikka pidanud panema.
Tegime paindes sõitmist (jess!) ja Taive seletas kõik kenasti lahti. Ühtepidi tuli mul see Domingoga nii kenasti välja, et mu suu oli ilmselt kaks ringi järjest kõrvuni. Teistpidi ta seda eriti pakkuda ei tahtnud, hoolimata mu pingutustest.
Taive märkis endiselt ära mu liiga pikka ratset ja õpetas ratsmesse sõitmist. Näitas Domingo peal ette ja see oli suureks abiks. Ma ei saa kahjuks hoobelda sellega, et mul oleks see samamoodi välja tulnud kui ma uuesti Domingo selga istusin, aga ma püüdsin. Lohutasin ennast sellega, et ka mõned inimesed, kes on kümme aastat ratsutanud, õpivad seda veel.
Grupitrenn toob uued probleemid välja, sest platsil liiklemine teistega koos võtab liiga palju mu tähelepanu. Tunni alguses sain hoiatuse, et Domingo võib hammustada. Sellest juba piisas, et mööda selgroogu sipelgad jooksma hakkaks. Kui tegime galoppi ja üks hobune oli ukse juures ning sõitsin tema selja tagant mööda, sain riielda, et mul ei ole platsil orientatsiooni ja ma pean kaugemalt mööduma.
Järgmine kord, kui mul oli ainuke tee minna takistuse ja hobuse vahelt ning ma selle asemel jäin seisma, et tüdrukud mööda lasta, siis ütles treener, et tüdrukud nägid küll, et ma tulen ja oleksid sellega arvestanud.
Täisistak oli mugav ja mõnus, suurema osa ajast tuli rahuldavalt välja. Galopitõsted õnnestusid paremini peale seda, kui ma olin korraks stekki meelde tuletanud.
Tema rajal hoidmine oli keeruline. Taive hüüdis, et sisemine säär, sisemine säär, mina surusin seda nagu jaksasin, aga tolku ei miskit. Küsimus on tunnetuses, ütles Taive.
10-pallisüsteemis annaksin hinde "kolm". Ego lakub haavu ja mina suurest nördimusest pesin kodus kõik aknad ära.

P.S. Peale seda, kui hakkasin sügisel ratsutamas käima, tuli välja, et peaaegu kogu maailm ümber minu on kunagi ratsutamas käinud. Kes 8 aastat, kes 10. Tuli uus kutsikaomanik, nägi esikus saapaid, ütles, et oi, ma käisin 15 aastat. Teine kutsikaomanik teatas, et neil on Ruilas tall. Või siis kooliõde teatas, et ta on noorena võistelnud 120 cm parkuure. Kus mina siis olin?
Mina aga imestasin, et miks inimesed lõpetavad? Minu meelest see on üks harrastus, mille puhul sa jääd täielikult sõltuvusse. Sellisel moel, et sa näed seda unenägudes ja mõtled selle peale autoroolis valgusfoori taga seistes. Miks inimesed küll sellest loobuvad?
Sugulase puhul oli asi kolimises ja selles, et tema võistlushobune müüdi tallist. Nüüd, pea 5-6 aastat hiljem tahab ta jälle hakata käima. Pisik on sees.
Ühe kutsikaomaniku sõnul ei ole tal lapse kooli ja trennidesse sõidutamise kõrvalt enam aega.
Ma saan neist põhjustest aru, aga olen ilmselt veel nii sõltuvuses, et praegu ma teeksin kõik mis võimalik, et vähemalt aeg-ajalt tallilõhna minna nuusutama.
Mis aga tundub kõige raskemini lahendatav põhjus, on ikkagi motivatsiooni kadumine ja ego.  Need hetked, kui mõistus on otsas ja tunned, et oleksid justnagu tagasi alguses. Miski ei õnnestu. Kogu vaev ja töö oleks justnagu potist alla lastud. Või kui sa tunned, et su treener on sinus pettunud. Või käega löönud. Need on ilmselt kõige raskemad hetked.