aasta viimane trenn

Sõitsime suurel platsil, nii et voldid üle platsi tundusid nagu reis ümber maailma. Rolly oli vana rahu ise, isegi kui ta märkas üht ammu ära koolenud erksinist batuudipõhja, mille tuuled olid platsi ääre külge tassinud. 

...

P.S. See on nüüd selge, et Amelie ei ole pere kõige teravam kriit. Võtsin ta täna talli kaasa ja lootsin, et nelja-aastane koer ehk oskab end kuidagi üleval pidada. Ehh...
Esimest korda üritas ta ennast ära tappa siis, kui jätsin ta kopli värava taha ootama. Eluaeg osanud oodata, seekord oli see, kui ma Rolly endale käe otsa haakisin, Amelie jaoks liig ja ta tormas minu juurde, et Rollyga tutvust luua. Röökisin koera kopli ääre juurde istuma. Tarson vaatas, et näe, meile toodi uus pall ja tõstis heinahunniku juurest pea ja hakkas Amelie poole kõndima. Amelie vingerdas kohapeal istudes rõõmust ja ronis kõhuli mutta, et Tarsonit lakkuda. Loll koer.
Kui läksime talli poole, mõtles Amelie, et kõnnib Rolly eest. Kui nii midagi põnevat ei juhtunud, läks täpselt Rolly tagajalgade taha kõndima.
Kui siis aga ta laperdas üliagaralt kettide vahel seisnud Veroni jalgade vahelt kaheksaid läbi, ei pidanud mu närvid enam vastu ja viisin ta autosse. Loll koer.

Milla, Rolly ja serpentiinid

Täna andis Milla tundi ja ei olnud erinevate harjutustega kitsi.
Alustasime millegi lihtsamaga - nelja-aasalise serpentiiniga :) Milla pakkus, et teeks ikka 5-aasalise, ma püüdsin kõigest jõust oma entusiasmi varjata. Et asi igav ei tunduks, tuli teha keskliinile jõudes kordamööda kas peatus või siis üleminek sammule (ja 3 sammu pärast taas traavile).
Siis jätkasime kolmeaasalisega, mille iga keskmise sirge peal tuli teha kahele poole väikesed 10-meetrised voldid (pisike 8). Piece of cake, hah?
Siis soojendusgalopp ja peale seda edasisõitmised ja tagasivõtmised.
Ratsmesse kutsumisega on mul nüüd segadus. Esialgu sain asjast ikka aru nii, et alguses kutsun säärega alla ja kui hobune allapoole tuleb, siis võtan käega kõik selle vastu. Nüüd aga olen pidanud vahel alustama sellest, et võtan ratsme kohe lühemaks (ja tunnen vastupanu) ning nö töötan hobuse sellele järele.
Galopis sõitsime voldi peal avatud küljel edasi ja enne nurka jõudmist oli vaja tagasi võtta. Edasi sõitmine polnud kordagi probleem, tagasi võtmine oli küll. Mõnikord kippusime traavi jääma. Sääre doseerimise küsimus ja hiljem hakkas Rolly juba mu soovi ennetama. Viimase üleminekuga jäime rahule ja tegime mõnuga lõdvestustraavi (mis oli täitsa tore) ja siis jalutasime uhkes üksinduses veel pikalt mööda platsi.
Rolly sai igal juhul vatti täie raha eest. Ta oli trenni lõpuks üleni läbimärg ja nautis pärast mõnuga solaariumit ja porgandeid. Mina olin endale üllatuseks rõõmus ja rõõsa, oleksin võinud veel ühe tunni otsa teha.

Hobust koplisse viies sain uue lambi ära katsetada. Võimas, sobib ideaalselt hobustele gestaapo tegemiseks. Jõuluvana tunneb asja.

Armas Rolly

Kui jõudsin talli, hõikas Anni, et ma hüppan Carpiga, ent platsile jõudes tuli välja, et Carpil on ühe jalaga täna pisut kehvasti ja pidin ta talli tagasi viima.
Kiiresti panin Anne suure abiga Rolly valmis ja kihutasin tagasi platsile.
Rolly on endiselt väga tore ja armas. Esimese traavi lõpus pisut kõigutas pead kahele poole, aga ma püüdsin siis olla nii pehme ja stabiilse käega, kui see on üldse minu jaoks füüsiliselt võimalik. Kuna ma kipun vasaku käega liialdama, siis kardan juba ise ka oma vasakut kätt.
Proovisin võimalikult vähe seljas võimelda, mitte kalduda ette ega taha. Ühe korra sain märkuse selle kohta, et lükkasin käed küünarnukist liiga ette, ühe korra selle kohta, et püüdsin liialt looma painutada, oli vaja rohkem mõelda otsesusele. 
Sammupauside ajal püüdsime hoida rütmi ja mitte eriti küliskõndi eksponeerida. Esialgu polnud meil latti, millest üle kõndida, plats oli niikuinii rahvast täis ja see oleks ilmselt teisi ka seganud, pärast pani Marit meile ka lati maha.
Galopitõsted olid peaaegu kõik enam-vähem. Esimene (või teine?) oli selline natuke imelik, kus lasin ikkagi ratsmed tiba pikaks, aga enamik õnnestus teha nii, et kõik läks sujuvalt ja rütmis. Paar korda avastasin peale tõstmist, et ma ei kasutanud üldse eriti välimist säärt?! See on midagi uut...
Paremale lõdvestus Rolly lihtsamini ja oli mugavam, vasakule mitte nii väga (asi seotud minu vasaku käega?). 
Tegin galopist ülemineku traavile ja kui Rolly tahtis väga alla minna, siis tõstsin õrnalt käed ja jätkasin niimoodi. Treener ütles, et oli väga hea olnud ja lõpetasimegi selle noodiga. Pisut kõndisime veel nurgas üht valget latti ja siis talli.

tordile..

Wiiiiiiiiiii, uus hobune! Suunurgad jälle selja taga  :)

Oleron oli Grafsiga talli taga aedikus. Tundus selline tore ja natuke hellik. Panin ta kettide vahel valmis ja ta seisis seal kuulekalt. Kui sadulat selga panin, siis andis Kertu igaks juhuks hobusele kommi hammaste vahele. Sama siis, kui ma võimalikult vaikselt ja märkamatult tõmbasin sadulavööd kinni ja kõik läks väga libedalt.

Seljas oli uus ja põnev tunne. Sellest, kui detailselt jagas treener juhiseid sammuks ja esimeseks traaviks, sain aru, et saab olema huvitav :) Sääred pidid olema ümber ja kogu aeg hobust toetama, kindlasti oli vaja rütm saada enda kontrolli alla ja kiirustada ei tohtinud, sellest läheb vaene pisikene murelikuks.

Kontakt oli ka oluline märksõna - pehme ja tore, aga samas kindel. Kogemustega sõitjatele on see kindlasti selge, nagu seebivesi, aga mul on ikka iga uue hobusega suu ammuli ja uus kogemus, et kuidas erinevad hobused sellesse suhtuvad ja kes mida vajab/tahab/talub. Oleroni puhul ütles Marit kohe, et ta on harjunud sõitma Liisiga, kellel on väga pehmed käed, nii et midagi äkilist ja ootamatut seal teha ei tahtnud. Uus ja huvitav tunne oli see, kuidas Oleron otsis esimese traavi alguses õiget positsiooni ja "asetus". Vau.

Tema seljas oli lihtsam olla sirge ja püsti, sest ta näis nii väike, et ettekaldumine tundus kindel viis liiva prantsatada (irw). Tasakaalule ja istakule mõjuvad sellised hobused ka kainestavalt, sest kui satud ette vajuma või vaatad alla, arvab ta, et ta jääb ihuüksi ja läheb pabinasse, kui vajud liiga taha, on ta valmis kohe galoppi minema. Talking about unmovable frame...

Imemõnus oli sõita,  vähemalt siis, kui saime kena rahuliku rütmi suhtes kokkuleppele ja ta näis igatpidi nii pehme ja tore. Kergendada oli lihtne, lihtne oli sääri hoida vastas, põlvega teda tagasi kutsuda. Ainukesed kahtlased hetked olid tõesti need, kus ma lihtsalt kogemata kuskile vajusin. Aga ma kogu aeg niiiii püüdsin, kogu aeg käis mõttes: "pea - check, õlad - check, küünarnukid - check, jne jne."

Nagu juba tallis sosistati, siis kui keegi tagantpoolt galopis lähenes, oli poisil kohe lahkumisavaldus laual. Kaks korda ehmatas ta korderingis jooksva Beiruti peale, aga tuli ikkagi traavi tagasi ja oli nõus, pisarad silmis, jätkama. Treener tegi lisaks muule ka kogu aeg liiklusreguleerija tööd ja suunas meid voldile või sirgele vastavalt sellele, kes kuskilt ja kuhu suunas hakkas galoppi tegema.

Kui siis aga suur ja koledat värvi Grafs ilmus kuskilt suure hooga välja (oleme ausad, mul on ka tema suhtes tekkinud mingid kahtlused), ei pidanud Oleroni närv enam vastu ja ta otsustas oma saatuse enda kätte võtta, tõstis pea ja pistis punuma. Mina vaatasin, kuidas maneeži otsmine sein jookseb hirmsa kiirusega meie poole ja jõudsin mõelda, et kust kinni võtta nii, et Oleron veel lisaks ühtegi infarkti ei saaks, aga ma jääks selga? Tema kaelast? Lakast?

Oleron avastas ilmselt ka, et sein tuleb vastu ja tegi pöörde. Mina lahkusin vasakule, aga jäin tiba  Picanto jalgade ette. Minuga oli kõik korras, (peale pisikese peavalu, mis läks ka kohe ära), aga vaene väike hobune jooksis igaks juhuks maneeži teise otsa, kust Marit ta kinni püüdis. Marit istus talle ise selga ja tegi temaga natuke rehabiliteerimistööd.

Kui ma tagasi Oleroni selga läksin, siis tegime veel samm-traav üleminekuid. Unmovable frame oli natuke katki, sest ma ei olnud ka enam 100% ainult hobusele keskendunud, pöörasin rohkem tähelepanu igale neljajalgsele, kes kuskilt lähenes ja planeerisin volte ja sirgeid otsi pikemalt ette.
Otsustasime, et täna enam galoppi ei tee ja peale üht täitsa ok üleminekut tulin seljast maha.

Marit ütles pärast, et sadulaspüsimise refleksid on mul valed, aga kukkumisrefleksidega pidi kõik korras olema :)

to be continued

Lugesin rütmi, püüdsin mitte lasta Grafsi kuidagi laisaks muutuda. Säärtega olin ettevaatlikum. Suurt muutust eilsega ei saavutanud, kõik tundus suht sama.
Mis toimub mu istakuga, et ma kaotan trenni jooksul kümneid ja kümneid kordi jaluseid!?
Keset teist traavi loobusin täisistakust ja hakkasin kergendama. Täisistakus tundus kõik kuidagi  raskem ja ilmselt olin nii pahasti tasakaalust väljas, et Grafs lihtsalt suri ja suri ja suri. Kergendades oli kordades lihtsam ja seni, kuni ma ei tea, mismoodi sellele loomale tohib sääri külge panna, ma parem hoian säärtega temast eemale. Varsti ei julge ma vist enam kedagi ratsmesse kutsuma hakata :-)
Kui hakkas galopitõstete aeg, ei õnnestunud esialgu mitte ükski, aga vastupidiselt treeneri arvamusele ei andnud ma tegelikult alla. Mul lihtsalt lõppesid mingi aja pärast relvad otsa ja ma ei teadnud enam, mispidi Grafsile läheneda. Nende tõstete vahel, mille puhul kaotasin jaluse ja tasakaalu; kukkusin ette või andsin ratsme ette, oli mitmeid tõsteid, mis näisid mulle endale täiesti söödavad ja konkreetsed, aga Grafs ignoreeris selleks ajaks kõiki mu lintkavasid tema seljas.  Kui stekki kasutada ei tohi, siis mis edasi?
Marit pakkus, et ma teeksin vahepeal tõste sammust. Minu rõõm oli enneaegne - ka sammust tehtud tõsteid Grafs ei arvestanud. Mis tegi küll kurjaks, sest see oli midagi, mis varasemates trennides on 100% kindel lahendus olnud.
Palusin luba stekki kasutada ja see oli niipalju abiks, et galoppi me saime, mõlemale poole. Oiiiii kurja, Grafs...

Schoolmaster Grafs

Mõni hobune tekitab tunde, et sul tulevad mingid asjad juba natuke välja.
Mitte Grafs. Nope.
Täna kulutasin liiga palju aega sellele, et teda enda arvates edasi sõita (loe: säärt devalveerida) ja alla kutsuda (loe: säärt devalveerida). Esimese traavi ajal oli kõik veel lubav, aga teises traavis hakkas jälle peale see jama, et peatuses või sammus tuleb ta kenasti allapoole, aga siis jälle on jube keeruline teha üleminekut traavile, sest mu säär on juba teise tähendusega (või juba ilma tähenduseta). Kui hobust korralikult liikuma ei saa, siis on seljas nii raske olla.
See erinevate hobustega erinevalt sõitmine on tundmatu maa minu jaoks. Täna mõtlesin esimestes traavides selle peale, kuidas Taive Zeppelini sõitis või kuidas Milla mind juhendas, aga poleks pidanud seda kõike üldse Grafsi konteksti tõstma, sest kui Marit Grafsi selga istus, siis tegi ta kõike teistmoodi ja Grafs oli ka hoopis teistsugune hobune. See hobune, muide, mitte ainult ei tõuse imekergelt galoppi, vaid vahetab selles ka jalga nagu miilenki. Goddammit!
Olen ennast hoidnud Grafsi puhul stekiga tagasi, sest lisaks sellele, et pelgan olla ilalõua vastu pisut negatiivselt meelestatud, on selge see, et ma teen seal sadulas igasugu pornot - vajun ette, kõlgun ühele-teisele poole ja hoolitsen selle eest, et Grafsil ikka kulm kortsus oleks. Kummaline siis hobust karistada selle eest, kui ta selle peale galoppi ei tõuse.
Aga steki andmine selle eest, kui ta säärt ei kuula, kui ma teda alla kutsun? Õhuke jää, millele ma ei julge astuda. Kuniks ma juurdlen selle üle, kas tegin kõik õigesti ja ega mu õlad-selg-käed-küünarnukid-ristluu-sääred jms jms polnud valesti, on õige sekund juba steki kasutamiseks läinud. Rääkimata sellest, et ma ei saa ise tihtipeale arugi, et mu õlad vajusid ette!
Kui ma ütlen, et lähme traavi ja selle peale pole reaktsiooni, siis jõuan küll reageerida. See on palju lihtsam loogiline jada.
Kui palju teda siis tohib alla kutsuda, kui palju kasutada säärt? Millal ma peaks teda püüdma lõdvestada, millal ratsmesse kutsuda?
Pärast tegime voldi peal veel galopitõsteid. Mõned õnnestusid, mõned mitte üldse. Oleksin pidanud olema oma välimise säärega konkreetsem ja tugevam. Nätsa, nüüd peab olema ettevaatlik, kui järgmine kord peaksin Heinzu selga istuma, sest see plahvatab sellise tõste peale ennast vastu maneezi seina laiaks...
Detsember on olnud ka jaluste kaotamise kuu. Ma olen pannud juba mõnda aega meelega väga pikad jalused, et ma ei kipuks eriti kannaga kedagi togima, vaid säär läheks automaatselt esimesena vastu hobuse külge. Täna kaotasin jalused oma 20 korda. Mõistlik alternatiiv, onju?

Aaria ja pisikesed kavaletid

Zeppelin möllas Liisil korde otsas, Aaria suhtus sellesse väga rahulikult. Ma eriti lähedale ei tahtnud temaga ronida, aga paar korda pidime korderingist ikkagi mööduma. 
Hüppasime pisikesi kavalette, alguses eraldi, pärast 4 tükki järjest. Esimesele ajasin teda tiba liiga edasi. Ootasin kogu aeg, et ta mingi tõrke mõttega lagedale tuleks, aga tundub, et pisikesed kavaletid pole seda väärt. Mõnikord tundus, et samm ei klappinud kuidagi, püüdsin hirmus täpselt temaga kaasa minna, et ma liiga vara ei roniks kuskile ette. Vist tuli enam-vähem välja.
Temaga on alati olnud tore hüpata, tulin jälle trennist hea tujuga.

Smokey Eye and me

Mõnikord talli minnes tead juba ette, kellega sõidad. Täna oli üks neist päevadest, autost välja tulles kirusin, et jätsin kindad koju, sest Grafs ilastab alati korralikult ja enamasti ei ürita ka oma helevalget karva kuidagi puhtana hoida. Tahvli peal oligi Grafs minu nime taga kirjas.
Laenasin Georgilt tagasi oma kindad (sorry, Georg, need said väga märjaks, pretensioonid esita Grafsile) ja hakkasin "lemmikut ilalõuga" puhastama. Tegelikult pole tal viga midagi, hobune nagu hobune ikka, ainult, et väikeste eripäradega. Täna üritas ühe korra mul eest ära kõndida.

See ütlus, et "people will work for money, but kill for recognition" toimib vist ka mõne hobuse puhul. Hoolimata kõigest näib, et Grafs on tegelikult väga äraostetav igasuguse kiitusega. Boksis on ta nõus kratsimise eest oma käpad kasvõi kõrva taha tõstma ning jookseb, hambad laiali, ise suulistele järele ja platsi peal unustab ta vahel kiitmise-sügamise peale ära, et ta peab jala jala ette panema.

Tal on ilusad silmad. Nagu oleks postkaardi jaoks maalitud.

Anyway.

Esimeses sammus ja traavis pigistasin vahel silmad kinni ja lugesin mõttes meile rütmi. Ei mingeid viivitusi, neli võrdset biiti. Grafs puhkis ja ähkis, aga saime liikuma.

Tõsi küll, kogu trenni läbivaks jooneks oli see, et Grafs kasutas iga võimalikku hetke, et sammu või seisma jääda. Igasuguse ettevajumise, sääre unustamise, alla vaatamise peale sain vastuseks enesekindla "käi jala". See tegi ka keeruliseks minu plaani galopitõstete vahepeal teda mitte sammule lubada.

Ahhaa, rääkides galopitõstetest... Tänane esimene oli imeilus. Just selline, et aeg jääb seisma ja sa näed ennast kõrvalt aegluubis. Kõik klappis. Me jõudsime nurka, ma olin püsti, ei vaadanud alla, võtsin teda õrnalt tagasi (kuule, Grafs, mul tuli üks mõte?), ta vastas kohe (aa, midagi hakkab juhtuma?). Siis tuli see tunne, et just nüüd tuleb tõsta ja ta tõusis selle peale nii loomulikult ja kergelt, ilma ohke või hädaldamiseta.

Järgmised tõsted ei olnud nii ilusad ja siis hakkas ta mulle keskmist kapja näitama. Kui tahad galoppi, siis tõsta korralikult või unusta ära.

Kui ma tundsin, et ta ignoreerib ka märguandeid traavi minekuks, otsustasin ikkagi stekki kasutada. Selle peale tahtis ta mu pikalt saata, lõi takka üles ja vehkis peaga ja läks galoppi. Mõneks ajaks ei olnud enam probleeme tõstetega või liikuma saamisega.

Siis tegime väikese sammupausi ja peale seda pidime tegema veel galopitõsteid. Traavist enam ei õnnestunud, Grafs näris vist läbi, et ta võib ka keelduda. Tegime samm-galopp üleminekuid.

Lõdvestustraavis oli meil minu meelest täpselt paras rütm, ta sirutas pea pikalt ette, nii et hoidsin ainult ratsme keskelt kinni (ja hoolikalt ennast püsti). Päris hea tundus.

Edit: Väliboksi oli tema jaoks pandud valmis kaer ja heinad. Viisin ta sisse ja ukerdasin ta ümber, et päitsed peast võtta ja boksist välja saada. Tundub, et poiss usaldas mind vähemalt nii palju, et hoidis oma kõrvad vaos ja seisis rahulikult. Ma vist ei tundunud talle eriti näljane, aga olin igal juhul kõrvust tõstetud, et ta lasi mul enda ja kaera vahelt rahulikult läbi pugeda ning võttis isegi hetke pausi, et mind mööda lasta. Tubli poiss. Temast võib asja saada, kui külm ära ei võta.

omaette Rollyga

Liisi oli Zeppeliniga, mina Rollyga.
Esimene traav tundus väga kandiline, ma ei saanud kuidagi stabiilset istumist kätte, oli tunne, nagu sõidaks tema ja tema sadulaga esimest korda. Pehmet tunnet ei tekkinud, ma ei teadnud, mida peaksin teistmoodi tegema.Liisi käskis rohkem ratset võtta ja peale sõita.
Siis hakkas Rolly hirmsasti eest tõmbama.
Teise traavi lõpuks saime tänu ohtratele voltidele, peatustele, üleminekutele kuidagi kokkuleppele ja sealt edasi läks ainult paremaks. Täitsa huvitav (ja samal ajal kõhe) oli ilma treenerita platsil pusida.
Galopp ei olnudki paha, saime kena rütmi, milles püsida, Rolly näis lõdvestuvat, mulle tundus ka mõnus ja kui Marit platsile tuli, kommenteeris ta, et Rolly on vist täna jälle tore, millest järeldan, et küllap paistis ka väljaspoolt enam-vähem välja. Tegime mõlemale poole 3-4 tõstet ja siis kõndisin jälle latte ja tegin väikseid volte ja peatusi, kuni Liisi ja Zeppelin hüppasid.

Carpe Diem ja mõned hüpped

Koplist talli tuli Carpe Diem reipal sammul nagu pioneer.
Esimene traav möödub ikka karumõmmi unelaulu rütmis ja sinna Williamsi "Happy"-t integreerida on mission impossible. Teises traavis ja täisistakus oli pisut parem, tulime mõlemat pidi kolmeaasalisi serpentiine ja Carp oli rohkem itsi täis. Ma ei teinud eile täisistakut eriti palju ja täna oli omakorda tunne, et Carp hoidis vahepeal rütmi minu säärtest hoolimata, töötas automaatpiloodi peal. Ma ei teadnud, kas see on hea või halb. Selline tunnihobuse rütm pole mulle meeltmööda, aga samas, kui ma sääred vastu külgi panin, siis ta liikus küll.
Peale madistamist Zeppeliniga, kui kutsusin teda peatuses või sammus ratsmesse, ühelt poolt ja teiselt poolt, olen proovinud sama teha teistega. Grafs näiteks saab kohe vihjest aru ja tuleb suht vähese säärepigistuse peale "positsiooni". Heinz ja Rolly enamasti ka.
Carp ei ole mingi selline. Vähemalt mitte minuga. Ta ärritus mu peale ja hakkas vahepeal jalaga maad kaapima. Tegelikult tuli see isegi võibolla pisut kasuks, sest talle tuli mingi vunk sisse ja juba soojendusgalopis oli tema suhtumist tunda mõnusa hoo näol.
Nagu aamen kirikus tahan esimesel soojendushüppel ise nii palju osaleda, et ronin ikka igaks juhuks ette :)
Kui hakkasime okserit hüppana, siis vajus hoog ära ja Carp ei pingutanud ka eriti. Pidin tulema poolistakus ja selle peale hakkas mul peas alarm lööma, sest enamasti, kui üritan galopis jääda poolistakusse, vajume me traavi.
Ei jäänud. Saime okserist üle. Pärast hüppasime mõned takistused järjest.
Treener ütles, et ma olin täna korduvalt ratsme peale jäänud.

Edit: proovisin täna teha jalavahetusi galopis. Ükski ei tulnud välja :(

kaotatud "unmovable frame", leidjale vaevatasu

Hirmus hea trenn oli täna, ma jälle vaimustuses. Pusisin oma istaku ja tasakaalu kallal.

Mõtlesin tunni ajal selle unmovable frame peale. See istak, mis mul on traavi ajal, kui tempo, rütm ja suund on minu kontrolli all ja (NB!) hobune on sääre ees, kaob kuskile hobuse kõrvade vahele, kui Heinz lööb leekides pea püsti ja hakkab uhama kiireid volte galopitõste kartuses. Ehk - ma kaon tal tegelikult seljast ära, kuskile kaela peale ja mu sääred (eriti see vasak) ei oma enam seda efekti, mida nad enne omasid.

Ka galopis ei tohi kuskile seljast minema hüpata või säärt lahti lasta, sest siis satub pisike Heinz pabinasse. Paremale tulid galopitõsted välja (tehtud ainult traavist, välja arvatud üks kord, kui ta enne ukseni jõudmist ise sammust galoppi hüppas), aga mõnikord oli see hoog nii suur, et ma pidin kohe hakkama teda korralikult tagasi kutsuma.

Peale sammupausi, vasakule poole traavi alustades hakkas taksomeeter tiksuma ja Heinzul oli ühtäkki oi kui kiire. Võttis väga palju volte aega, enne kui saime galopitõste teha, ent enne seda oli vaja lahendada sisse langemise müsteerium ja vähem närvidele ei käinud see, et ei tempo ega trajektoor ei olnud minu kontrolli all. Vaevu sain teha nii suure voldi, et me platsil olnud takistusi küljega pikali ei jookse.

Püüdsin olla õrna käega (treener ütles, et targem annab järele...), aga tutkit, mõne aja pärast oli vasak käsi krampis, ratse liiga pikk, hobune näis jooksvat pea väljapoole, keha valepidi vibuna paindes (vähemalt seljas tundus nii) ja iga kord kui mu parem jalg tonksas kogemata vastu tema välist külge, näis ta tagumiku kohe sissepoole lükkavat, nii et seljas oli tunne, nagu ta jookseks diagonaalis ja mina oleks seljas kreenis - raskus välisel jalusel, välimine jalg sirge, sisemine käsi krampis ja kange.

Tegime siis natuke sama asja sammus - mina hoidsin sisemise (vasaku) sääre vastas ja vajutasin sinnapoole ka ristluuga (seljas alla vajuda ei tohtinud). Sisemise ratsmega kutsusin allapoole, välimist hoidsin vaid niipalju, et see võimaldas tal tulla. Heinzus kajastus muutus hetkega, ta oli kohe nõus kõigega ja ei trüginud enam sisse. Jälle üks neist roosa elevandi nõuannetest...

Selleks ajaks, kui oleme jõudnud galopitõsteteni, on Heinzu küljed enamasti nii tundlikud, et piisab mul vaid imekergelt vastu minna, kui ta juba läheb traavi või galoppi. Nii et viimased üleminekud sammust traavi tegin udukergelt, peaegu ainult mõtte jõul. See on, muide, väga väga kihvt tunne.

Peale mõningaid volte (mõni kiire, mõni ülikiire) kurtsin, et ma olen ikka kreenis ja diagonaalis hobuse seljas ja Marit muutis ülesannet ja käskis peale volti tulla otse risti üle platsi ja jääda nägu vastu seina seisma. No problem. Ma ei tea, kumb meist kahest juhmima näoga seina jõllitas, Heinz või mina. Marit omakorda küsis, et seletagu ma talle ära, miks ma nii saan teha, aga voldi peal hobust ilma sisse langemata hoida ei suuda.

Beats me :)

Hipoteraapia

Hea oli jälle tallis olla! Nädalavahetus möödus Soomes tuuletõmmet ja külma trotsides. Muud hullu pole midagi, aga "vana hea sõber" nohu haakis end külge. Põskkoopapõletiku suhtes ma pole veel otsustanud, kas ta lööb kampa või ei. Praegu olen plaaninud ta sel aastal vahele jätta. Lähtudes teooriast, et ratsutamine on lahendus kõikide hädade vastu, läksin täna trenni.
Esimeses traavis tundus Aaria väga tore, lubas juba head pehmet minekut, aga teises traavis hakkas järsku mingi vaidlus pihta. Kui kergendades saime nurgad läbi sõidetud ja püsisime suht otse, siis täisistakus ei suutnud ma enam nii korralikult kärupoolset nurka läbi sõita ja Aaria näis eest ka suht kange. Võib-olla olid mu käed liiga kanged ja säär liiga nõrk? Midagi oli igal juhul küll nihu, sest ma tundsin, kuidas Aaria ei teinud ei sammus, traavis ega peatuses eriti omapoolset üritust alla tulla. Täitsa mure sellega, sest see pole meil esimene selline tund, kus teises traavis omavaheline dialoog tiba negatiivse maigu omandab.
No olgu, võibolla polnudki pilt nii väga hull, üleminekuid saime tehtud, mõni oli täitsa kobe. Peatused ei olnud täna kõige helgem hetk tunnist, kui püüdsin teda "mõtte jõul" peatada, siis jäi ta üksikuid samme edasi astuma ja kui võtsin tiba rohkem ratset, siis tuli väga järsk peatus. Aga seljas olles jäi mulje, et ta ei usalda mind piisavalt palju, et lõdvestuda ja ennast alla pakkuda.
Ma ei teinud täna mitte ühtegi galopitõstet sammust ja kõik, mis tegin traavist, galopini meid ka viisid. Ma ei tea, kas sellega niiväga saabki kiidelda, sest tegemist on ikkagi Aariaga, kes niikuinii loeb su soove silmist, aga väike rõõmus tõdemine ikka. Püüdsin hoida galopi mõnusas rütmis ja mitte teda üle ajada. Ka galopis ei saavutanud ma sellist lõdvestust, nagu lootsin. 
Siis tulime pisikest kavalett ühelt poolt ja teiselt poolt. Vasakust jalast tulles (ehk siis maneezi uksest tahaseina poole) ei olnud mingi vaev hoida hobune peale takistust otse just nii kaua, kui plaanitud.
Püüdsin sõita nurgad läbi (vasakule keerulisem, kui teistpidi) ja kui suund oli takistuse poole, lugesin lihtsalt rütmi, sest näis, et Aaria ise mõõtis ära kõik, mis mõõta oli. Aega enne kavaletti oli maa ja ilm.
Kui tulime paremast jalast, ehk ukse poole, oli peale takistust otseks jäämine palju keerulisem. Marit käskis kiiremini keha tahapoole lükata ja siis sääred vastu panna. Mõjus kohe, päris ukseni ma Aariat ikkagi sõita ei suutnud, aga ikkagi parem, kui eelmine katse. Igal juhul tundus, et parandasin oma Grafsiga hüppamise tunni vea ära. Mariti arvates oli ok ja tegime lõdvestustraavi ära.
Nohu on vähemaks jäänud. Seis 1:0.

Zep-Zep-Zeppelin

Elu pole üldse igav, kui ühel päeval saad sõita hobusega, kes tahab alt minema tormata, sest nii kiire-kiire-kiire on ja siis järgmisel päeval vedada teist hobust säärte vahel enda järel, pigistades iga normaalse sammu jaoks endast viimast võhma välja :)

Ma ei tea, kui palju sellest abi oli, et vaatasin enne maneezi minekut videot, mille laupäeval Taivest ja Zeppelinist filmisin, võibolla see andis natuke enesekindlust küll juurde.

Zeppelin andis täna treeningut esimestes traavides kogu raha eest, mina hambad ristis seljas rütmi lugemas ja palvetamas: "ei sure ära, ei sure ära..." Täisistaku ajaks läksid mõtted juba teemadele massöör, seljavalud, lihaskrambid... Nali naljaks, aga tunda annab praegugi, on tunne, nagu oleks täna poolmaratoni jooksnud vms.
* märkus - kui säärega surumine ei mõjunud, võtsin jalgu hobuse külgedelt kaugemale, et hooga tugevamat efekti saavutada, aga treener ütles, et see pole vajalik ja nii kaotan ma kaks head sekundit.

Aeglane lahtisulamine hakkas tegelikult tekkima teise traavi lõpuks. Zeppelin näis rahulikum ja ei saatnud oma kõrvadega nii palju morsesõnumeid, kui mõnes teises tunnis. Päris minule keskendunud ta küll polnud ja kui ma võlustekki kasutasin, siis paar korda vehkis sabaga, aga tõsisemaid vaidlusi ette ei võtnud.

Esimese soojendusgalopi tegime paremale ja ma pean üles tunnistama, et kõik galopitõsted tegin sammust. Proovisin traavist, korduvalt, aga kui ei õnnestunud, siis mõtlesin, et esimeseks prioriteediks võtan galoppi saamise ja pärast vaatame, kuidas traavist tõsted hakkavad õnnestuma.

Needless to say, ei hakanudki. Sammust tulid küll täitsa kenad välja, mõnikord suutsin seljas ka olla märkamatu ja minna hobusega kaasa ilma ratset ette viskamata või selili vajumata. Paremale galopp näis ikkagi pisut köieveovõistlusena - Zeppelin arvas, et tal peaks rohkem ratset olema ja minu säär ei ole piisav argument, mina vastu, et päris laiali me ei tohi ju ka joosta?

Galopp vasakule oli see, mis tõi rahulolu, sest mingil põhjusel Zeppelin lõdvestus, oli seljast pehme, läks alla, puristas pisut ja kõige magusam osa - hakkas tekkima mingi mõnus sünkroonsus, ma olin  seljas vaikne, ei pidanud mingit vaeva nägema, et teda galopis hoida, säär hoidis rütmi (see näis kõik nii kummaliselt lihtne ja loogiline, et ma ei saanud jätta mõtlemata, et mis pagan see eelmised pool tundi toimus, et siis mu säär noormehele ei kõlvanud?). Musyka nazyvajetsja.

vana hea Heinz

Heinz oli kuidagi tavalisest enam murelik. Panin ta valmis ja läksime välja. Nautisin täna Taive isiklikku tähelepanu, sest peale minu oli ainult üks pisike laps Tarsoni seljas, kes tegi päris esimesi samme hobusega.
Kui sisenesime maneezi, ahastas Heinz jälle kõva häälega ja hirnus meeleheitlikult igas suunas. Kui võtsin tal tekki pealt, pidi Tarson olema ilmtingimata vaateulatuses. Sama asi, kui tunni lõpetasime. 
Esimestes traavides oli kõik ok. Taive rõhutas kogu aeg, et pean teda rohkem edasi sõitma ja seda ma püüdsin teha, nii et tuleks impulss, aga rütm jääks samaks. Käed püüdsin hoida paigal, õlad all, "saba jalge vahel", nagu Taivele meeldib öelda. Pean rohkem vaeva nägema sellega, et ma hoiaks kukalt ja pead õigesti, ikka vajun natuke kössi. Ja Taive käskis mul täisistakus kõhu ka rahule jätta, nii et ainult ristluu liigub, kui vaja.
Teise traavi ajal tegime pisut sääre eest astumist. Jändasin natuke sellega, et saada normaalset traavirütmi kätte. Kui seda pole, on väga raske sääre eest astumist teha, me kas surime välja või kiirustasime. Esimene peatus oli liiga järsk, teise puhul jälle tuli vahele 2-3 sammu. Ratsme ja sääre õiget doseerimist veel polnud.
Let the race begin... Esimese galopitõste tegin Taive soovitusel suht kiiresti peale teist traavi ja paremale. Olin ise ka üllatunud, et see õnnestus. Küll aga oli see galopp jälle väga-väga kandiline ja nurgeline ja põntsutas mind korralikult sadulas hoolimata püüdlustest jääda seljas vaikseks ja märkamatuks. Järgmine tõste oli natuke plahvatuslikum ja Heinz oli juba palju murelikum. Taive käskis "ainult mõttega" hobust galoppi tõsta ja peale trenni Grafsiga, kellega galopitõste on hoopis midagi muud kui Heinzuga, näis see väga hea soovitus. Paremale poole see vist tuli mõned korrad välja, aga trall hakkas siis pihta, kui hakkasime vasakule tõsteid tegema.
Appiiiii, nõksatas Heinz ja kui olin teinud ülemineku traavi, hakkas tormama valimata suunas. Ma püüdsin jääda nii rahulikuks kui võimalik, aga mõned korrad tiris ta mind pool voldiringi, enne kui saime sellisesse temposse, mis mulle sobis või siis sammu/seisma. Galopp vasakule oli veel kandilisem ja Taive nentis, et kui hobune ei tööta läbi selja, siis ei olegi tema seljas mugav olla.
Mina mäletan seda ühte erilist trenni suurel platsil, kui me Heinzuga hõljusime galopis mööda platsi nagu koolisõitjad, kõik oli pehme, mõnus, harmooniline. Sel korral algas see ka paanikaringidest, aga lõpuks, peale pikka proovimist saime siiski, mida tahtsime. Võttis palju aega. Täna meil nii palju aega kasutada ei olnud, lõpptulemus ei olnud ka päris selline, nagu ma oleks soovinud, aga vähemalt saime tehtud galopid ja mõned üleminekud, mis Taive meelest olid juba väga head ja lõpetasime tunni positiivses võtmes.
Lõdvestustraav ei olnud midagi väga ilusat, sest Heinz oli ikkagi seda meelt, et kohe tuleb kuskilt nurga tagant mõni hirmus galopitõste välja.

kavaletirada ja Grafs

Eilne trenn ülipüüdliku Rollyga näitas täna Grafsi ebasoodsast valgusest :)
Traavides olime samal lainel ja see oli kõige parem osa trennist. Mõtlesin kogu aeg sellele, et kui mu säär juba kord külge puudutab, siis peab Grafs selle peale ka edasi liikuma. Iga kord kui sain ta liikuma, siis sügasin ja kiitsin teda ohtralt. Tundus lubav ja Grafsi samm oli rütmi täis, mõlemad saime soojaks, ta oli õnneks nii palju rütmis ja hoos, et ma sain ainult enda õlgade ja käte ja kandade peale mõelda.

Teises traavis hakkasin teda veel rohkem allapoole kutsuma ja proovisin nii, nagu Zeppelini ja Millaga tegime - sammus kutsun ühele ja teisele poole, istun sügavalt sadulasse ja sääred kogu aeg töötavad. Grafsiga oli see palju produktiivsem kui Zeppeliniga. Palju üleminekuid, mõned peatused ja täisistakut. Karin küsis, kas Grafs kavalettidest üle tuleb. Mul tuli meelde meie suvine lahe hüppetrenni ja kiitsin valget lätlast, et kui tal hoog sees on, siis tuleb väga ilusasti (famous last words, hahahaa, oleksin pidanud hoopis meenutama seda trenni, kus Anne temaga hüppas ja tuli seljast maha tigedana kui herilane). Siis pani Karin platsil olnud takistused imemadalaks ja ütles, et võime galopis neist üle tulla (rõõmutantsu koht).

Tegime esimesed hüpped, kui tuli ikkagi välja, et kui Rolly või Buda või Carpe Diemi puhul (Laki ei jäänud siit nimekirjast mitte juhuslikult välja) piisab heas galopis pöördeks see, kui hoian jalad torus tema ümber ning keeran pea, õlad ja käed takistuse suunas, siis Grafsiga nii vähesega hakkama ei saa. Ma pean ikka välimise jalaga vägivaldselt tonksama, et ta üldse pööraks. Karin ütles, et ma pean rohkem välimise ratsmega pöörama, aga mul ei tulnud ka see eriti välja ning sellest hetkest, kui pidime hakkama viit takistust järjest tulema, hakkasid kogunema meie kahe kohale murepilved. 

Kui pöörded ei ole täpsed (viide eelmisele lõigule), siis ei klapi miski. Grafs tegi selliseid kaugeid ja hooletuid hüppeid, et mul käis luust ja lihast läbi, kui ma kuulasin seljas olles, kuhu ta tagumised jalad koliseda kavatsevad, lattide peale või vahele. Oleksin pidanud teda tagasi kutsuma või edasi sõitma, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ta hakkab kilomeeter enne hüppele minema. Mulle näis, et ta oleks saanud veel ühe sammu teha, ei osanud oodatagi, et ta nii kaugelt läheb lendu. Nüüd guugeldan märksõnu "how to see the stride" ja "seeing the stride".

Peale mõnda ebaõnnestunud pööret torbiku ja ukse vahel jäi ta juba automaatselt traavi ja ma ei saanud teda enam takistuste vahel galoppi. Sammust? Anytime. Traavist? Nope. Kavaletid jätsid teda nii ükskõikseks, et ka traavis neist üle minnes oli ta suht hooletu. Mul hakkas kergelt sees keerama ja ma võitlesin tahtmisega tema seljast kohe maha ronida.
Karin lasi meil teha mitmeid korduskatseid, ent korralikult me ei suutnud seda rada kordagi läbida, ikka vajusime traavi, puudusid normaalsed pöörded ja trajektoor. Stekki ei oska ma õigesti kasutada, käsi käib liialt kaasa ja tirib hobust suust. Mitte, et Grafs oleks tundnud end mingilgi määral sellest puudutatuna... Karin jäi olukorda arvestades ülirahulikuks. Mina mitte niiväga, aga lõdvestustraavi ajal jõudsin mõelda, et lõppkokkuvõttes oli see ainult üks natuke nässu läinud tund, hobune jäi terveks, mina ka ja kindlasti läheb järgmine kord paremini.

Grafs sai pärast pisut solaariumis mõnuleda ja siis naases oma lõunasöögi juurde boksi. Mina võtsin märgade silmade ja külmunud jalgadega lapse, kes oli peale oma trenni otsustanud minna istuma sooja riietusruumi asemel külma autosse, viisime Georgi ära ja tulime koju end soojendama. Laps jäi oma trenniga väga rahule, oli saanud Karinilt kiita oma istaku eest. Poiss ise oli ka väga uhke, kui rääkis oma galopist "emme, ma hoidsin täna Zasminit üks ring ja veel pool ringi galopis!"

Rolly, hea tuju ametlik maaletooja

Mõnus on sõita hobusega, kes reageerib igale liigutusele, mida sa seljas teed ja liigub vabatahtlikult. 

Imeline Rolly!

Hakkasin peaaegu nurruma, kui ta esimeses traavis hakkas liikuma ühtlases ja mõnusas rütmis ja ma pidin pigem teda tiba aeglasemaks kutsuma, mitte iga kolme sammu tagant ellu äratama. Mis nii viga seljas istuda… Rääkimata sellest, kui kenasti ta hakkas vaikselt allapoole tulema. Selline väärika töö tegemise tunne tekkis. Keskendusin oma istumisele, peahoiakule ja õlgadele, aga ei saa eitada, et iga natukese aja tagant käis peast läbi mõte „this is fun!“

Palusin Õnneleiul panna mõned sammulatid maha ja pauside ajal kõndisime nendest üle.

Teises traavis tegin truult täisistakut ja kuna rütmi oli tavalisest kergem hoida ja hobune liikus edasi vähese vaeva peale,  siis sain mõtelda rohkem selle peale, et kuidas need sääred nüüd nii fikseerida, et nad külgedel ei kolksuks, aga samal ajal ei pigistaks nendega kogu aeg hobust liigselt. Natuke koolisõitja tunne tekkis ka ja heas mõttes.

Sain meeldetuletuse, et kipun kõhust ikkagi murduma ja pean rohkem kõhulihaseid rakendama, aga seda polnud raske teha. Millalgi peaks tegelikult kellelegi kaamera kätte andma ja laskma end filmida, sest nii ammu pole ennast kõrvalt näinud.

Jäin ka galopitõstete ja galopiga rahule. Tõsted õnnestusid, aga üks kord hüppas Rolly sellise hooga edasi, et jäi rabe mulje. Mul on tunne, et temaga peaksin paremini tunnetama ära täpse hetke, millal tõste teha, et oleks võimalikult sujuv ja märkamatu minek.

Esialgu tahtsin teda liialt edasi sõita, aga treener ütles, et kui galopp on kena, siis pole selleks eriti põhjust. Vahepeal saime mõnusa põrkega galopi kätte ja voldi peal tundus Rolly lõdvestuvat. Teda on nii lihtne edasi sõita ja tagasi kutsuda, ta kuulab sind nii tähelepanelikult ja reageerib vastu vaidlemata, et jätab seljas istuvale kergelt mulje, et too juba oskab midagi. Hea tuju garanteeritud.
Ta hakkas galopis tiba liiga alla minema ja siis pidin natuke tahapoole end hoidma ja käsi ka pisut kõrgemale tõstma.

Võib-olla ma leppisin liiga vähesega, mul jääb mõnikord tunne, et küsin hobuselt liiga vähe või pakun talle liiga vähe vaimset stimulatsiooni, aga samas - kui keegi on nii armas vastik väike pugeja, nagu seda on Rolly, siis ei ole õiglane teda ju kiusata.

Pärast vaatasin, kuidas Ebbe-Liisa lendas Sprinksuga takistustest üle ja siis läks Rolly boksi kaera nosima.

Laupäeval olid Kurtnas võistlused, kus ma käisin meie omasid filmimas ja Myyl suukorvi peas hoidmas :P

70 cm rada tundus palju keerulisem, kui eelmise nädalavahetuse Veskimetsa oma, just paari pöörde tõttu. Kui esialgu kibelesin rajale, siis hiljem olin isegi natuke rahul, et sain sõite kaugemalt vaadata. Kui algas viimane parkuur, näis soojenduse järgi olevat alanud täitsa teistmoodi sõit, kõik nägi palju professionaalsem välja.

Vaatasin eile, kuidas Taive sõitis Zeppeliniga. Samuti väga hea õppematerjal.

unine Zeppelin

Nägin jälle suurt vaeva, et Zeppelini liikuma saada ja ei saanud kordagi õiget tunnet kätte. Sääre ees olemisest ei olnud juttugi, enamiku ajast olin võhmal ja Zeppelin tahtis kogu aeg jääda sammu või traavi. Püüdsin teda kohe esimeses traavis äratada, aga minu "äratus" mõjus vaid ajutiselt ja Zeppelin vajus peagi tagasi oma pärastlõunasesse uinakusse. Ma ei osanud midagi peale hakata,  peale selle, et püüdsin kogu aeg säärega teda edasi sõita. Null efekt.
Ärevaid hetki ei olnud ja kui teised hakkasid parkuuri hüppama, mõtlesin, et huvitav, mis harjutusi sel ajal teha, et Zeppelin ei hakkaks mingeid krutskeid välja mõtlema. Zeppelin aga mediteeris sügavas rahus ja ei korraldanudki midagi. Harjumatu.
Galopitõsted nõudsid veidi pusimist. Minu tasakaalule andis hävitava hinnangu see, kui tegin enda arvates tõste ja Zeppelin selle peale uhke enesekindlusega hakkas küljendama, hahaa... Tegin esimese tõste sammust ja pärast traavist. Saime galoppi, tegime mõlemale poole mõned ringid. Peale galoppi tundus ta suht lõdvestunud ja lõputraavis näis minu jaoks ka suht ok.
Võibolla pakkusin täna Zeppelini jaoks liiga vähe vaimset stimulatsiooni, aga ta ei teinud sellest suurt numbrit. Ma ise ei olnud ka just eriline elektrijänes :)

Whohooooo!

Selliste trennide nimel võin Zeppeliniga tundide kaupa vaielda küll.
Sain esimest korda elus Zeppeliniga hüpata. Olen enne paar korda näinud pealt, kuidas Ebbe-Liisa, Milla, Birgit ja Marit on temaga hüpanud ja see on väljaspoolt väga fun välja näinud.
Soojenduse probleemid lahendas treener väikese voldi peal Zeppelini kiirema äratusega. Poiss tõmbas ennast käima ja ühtäkki muutusid kõik allüürid tema seljas nii kergeks, irw.
Teisel korral polnud Maritil vaja isegi kolli mängida, kui Zeppelin tõmbas hooga minema. Ma polnud selleks võrdselt valmis ja mingi jõud hakkas mind sadulast välja tõmbama. Püüdsin midagi näppude vahele saada, aga lõpuks jäid ainult ratsmed kätte. Nende abil ma siis tegin väikese kaare ümber hobuse ja potsatasin pehmelt tema jalgade ette. Isegi seda kirjutades ajab naerma :)
Selga tagasi ja siis tegime soojendust edasi. See polnud üldse seesama loom, kellega ma eelmised päevad olin sõitnud. Kõik see vaev, mida olime näinud, tundus olevat olnud lihtsalt mingi petekas. Zeppelin sõitis edasi, tuli tagasi, tuli ratsmesse ja võttis mind täna päris tõsiselt. Juhhei!
Pingutasin kõvasti aju, et mitte esimeste hüpete ajal sadulast välja ronida, sest see on ikka ainult peas kinni ja uue hobusega hüppamine on soodustav tegur. Kui tulime ristikest ja planku järjest, siis vaatas Zeppelin enne hüpet alla ja selle peale hüppasin mina küll tiba varem ette. Pärast polnud enam midagi hullu, tunne tema seljas on nii nii nii nii mõnus. Sääred kohe nagu sobiks tema ümber, kui ta hüppele läheb.
Aga need sammupausid, kui teised hüppavad ja meie peame ootama, on igavene nuhtlus. Olgu, ma püüan teha väikseid volte, serpentiine, painutusi, aga ilmselgelt on see tema jaoks liiga vähe. Carpe Diemi seljas tuleb sellistel hetkedel kogu aeg mõelda, et ta ära ei sureks või magama ei jääks. Zeppeliniga on tiba teisiti, tema jaoks on igavus puhas agoonia ja et kõik sellest aru saaks, valab oma frustratsiooni välja a) takistusepostide peal b) platsi äärte peal (ma ausalt ei tea, kui palju suure platsi puitääre haavu tema südametunnistusel on, aga kuuldavasti palju) ja c) tüütute valgete grafside peal. Kogu aeg peab valvel olema.
Üks pirakas käis küll ära, ma juba arvasin, et tuleb kaks torti tuua. Olime nurgas, Susanna vist just hüppas teisel pool platsi ja ma ei tea, kas keegi ilmus meie selja taha või Zeppelin lihtsalt oli nii tüdinud, et tahtis nurgas seisvat kavaletti ära tappa. Igal juhul lõi ta takka ja ette üles ja ma juba mõtlesin, et ooooooot, midagi sellist oleme me täna teinud. Jäin õnneks tasakaalu, lükkasin jalad talle vastu ribisid, mille peale Zeppelin tormas nagu segane edasi, püüdes maad võimalikult vähe puutuda. Saime mõne sammu pärast tagasi traavi ja olgugi, et ta tundus tuline ja elevil, rohkem selliseid situatsioone ei olnud.
Kui oleme saavutanud mingi kvaliteetgalopi, on teda nii lihtne juhtida ja hoida rütmis. Olin ahvivaimustuses. Saime rada teha, kus oli viis takistust (joonistan millalgi hiljem), millest üks okser, üks seotud vahe.
Galoppi pidin tõstma varem, et saaks rütmi enne kätte, kui vaja esimesele takistusele pöörata ja peale seda oli lihtsalt muusika. Zeppelin teadis täpselt, mida ta teeb, vahed tundusid klappivat, jalad vahetusid iseenesest, peale valget latti fikseerisin kohe okseri ja saime selle keerulise pöördega ka hakkama. Viimasele lattaiale hoidsin püüdlikult rütmi, aga tundsin, kuidas Zeppelin tegi viimased tõmbed tugevamalt. Kratsisin kukalt, et kas oleksin pidanud pigem tal minna laskma ja teda usaldama või ikkagi tagasi hoidma. Pärast sain teada, et see oli olnud 90 cm. Ja minu esimene 90 cm :)
Hobust tutuplutitada tohib, muide, alles siis, kui hüpe kenasti lõpetatud, võetud hobune traavi või sammu, mitte varem. Täitsa teistmoodi, kui koertega, tuleb ümber harjuda.

Edit: Hüppetrennide kohta käivaid postitusi tuleb tsenseerida. Püüan hommikul korjata üleliigsed hüüatused ja emotikonid ära ;)
Praegu tuttu.

Never a dull moment with Zeppelin

Selles hobuses on minu jaoks nii palju väljakutseid ja iga kord kui suudan mingi murda, hüppab uus kuskilt välja. Põnev, aga oi kurja kui väsitav. Peale trenni temaga vajan mõttelist restarti ja survepesurit. Kui aus olla, siis saan restarti endale tegelikult lubada alles peale seda, kui ta on turvaliselt boksi ära toimetatud.
Täna oli Milla jälle pisikese täkuga platsil ja aitas mul Zeppeliniga toimetada. Esialgu ratsmesse kutsuda, siis üleminekuid teha. Siis edasi sõita, galopitõsteid teha ja galopp-traav üleminekuid teha. Nii raske oli! Poolte galopitõstete ajal olin võhmal ja ruigasin Millale, et ma ei jaksa enam, tema vastas, et ja mis siis. Karm tsikk...
Täna ei olnud vasakule poole nii hullu kõikumist, aga Milla ja Taive viskasid pilgu peale ja nentisid, et käiguvahe on. Käskisid ratsme ära visata ja traavi teha ja ülla-ülla - käiguvahe kadus ära. See siis ongi see kurikuulus ratsmelonge :( allakirjutanu peab vaatama enda kätekasutuse üle. Marit tuletas pärast tallis meelde, et ma olin eile ka liialdanud vasakule paindesse kutsumisega.
Ja kui me juba jõudsime kontakti teemani, siis see on mulle tõeline mõistatus. Toetun täielikult välisele silmale, ehk sellele, mida treener ütleb, sest ma ei usalda enam oma sisetunnet. Eriti nüüd peale Zeppelini trenne. Mis hetkel on hobune piisavalt all, kuidas on kael, pea, millal on ta liiga all, jne jne. Ma saan aru sellest tundest, kui asi muutub ja hobune ühtäkki on pehme, mugav ja mõnus, aga kuidas sinna erinevate hobustega jõuda, ma ei saa veel aru. Milla trennis on lihtne, ta ütleb kohe täpselt, et nüüd võta ratset, nüüd lase libisevat järgi, nüüd säärt, nüüd sammu ja uuesti ratset. Ma ei suuda veel kõiki asju korraga automaatselt teha, mõnikord jääb säärt väheseks, mõnikord ei ole stekikasutus piisavalt konkreetne või lasen ratsme käest pikemaks tirida ja nii hakkabki Zeppelini nunnude kõrvade vahel põlema väike lambike - "ähh, algaja!"
Kuna ma lasen ennast ratsmest liiga ette tõmmata ja kaotan tasakaalu, siis loomulikult liiguvad mu sääred (tsiteerides Millat:) sellisesse kohta, kuhu ei tohiks füüsiliselt olla võimalik neid panna. Sellest asendist normaalset galopitõstet teha ei saa. Ja nii see Zeppelin seal vahepeal streikiski. Esimesed tõsted tulid veel enam-vähem välja, aga kui hakkasin ratsmega mängima, siis näitas ta mulle keskmist kapja.
Milla võttis mu käest selle imesteki ja püüdis voldi seest meid aidata, aga Zeppelin ei pannud ka seda miskiks. Madistasime tükk aega, kuni saime paar järsku galopitõstet ja pärast mõned viisakamad ka. Mõlemas suunas. Ja tegime traav-galopp üleminekuid. Milla arvas, et ma peaksingi neid tegema voldi peal, treeneri silma all. Ja soovitas ikkagi jalused sadulavöö külge siduda. Tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi natuke.

Vaatasin täna seda looma ja silmade ees jooksis film, kuidas ta ükskord sõitis Ebbe-Liisaga või kuidas Milla tegi temaga samm-galopp üleminekuid. Külmajudinad käisid üle kere. Respekt.

Trenazöör nimega Zeppelin

Temaga on alguses raske, ma olin peale esimest traavi läbimärg, sest rütmi jaoks ja liikumise jaoks oli vaja kogu aeg olla ise aktiivselt töös. Mina nägin rohkem vaeva kui hobune. Ta natuke koperdas ja nagu treener muigas, siis ei pane teda tema jalgade saatus mitte just väga muretsema.
Alustasin traavi paremale poole ja see tundus täitsa ok, aga kui siis vahetasime suunda, hakkas peale selline kõikumine, et jää või merehaigeks. Mõne aja pärast läks pisut paremaks, aga ikkagi midagi uut.
Tundub, et iga korraga läheb pisut paremaks nii meie koostöö kui üldine pilt.
Täisistak võttis jälle läbi, lihased said korraliku trenni :) 
Trenni lõpuks hakkas tulema juba mingi hobusepoolne liikumine ka, kuigi pidin galopitõstetega jälle vaeva nägema. Esimesed õnnestusid, aga vahepeal tekkis jälle mingi kommunikatsiooniprobleem. Siis tegime mõned sammust (mis ei tahtnud ka alguses õnnestuda). Vahepeal, kui läksin voldile, õnnestus saada soovimatu jalavahetusega hakkama :)
Esimesed minutid oli tunne nagu jookseksin ise galoppi, kuidagi vaevaline minek ja see tekitas tasakaaluprobleeme ka. Püüdsin keskenduda sellele, et ma mingi hinna eest ei vajuks ette ja sääred (ja kannad!) oleks õiges kohas. Vahepeal, kui tundsin, et mu säärele polnud mingit reaktsiooni, pidin stekki kasutama. Kui siis hobune hakkab ise liikuma, on ühtäkki seal seljas olla nii mõnus ja lihtne.
Lõdvestustraavil polnud ka midagi hullu viga. Vist.
Peale trenni näib Zeppelin alati nii miilu välja, selline rahulik ja leplik.
Solaariumis korraldas ta paraja ehmatuse. Paigal seismine pole just tema cup of tea ja juba enne trenni üritas ta hammastega kinni võtta sellest seina külge kinnitatud nöörist, mis päitse külge kinnitub ja tiris seda järsu pealiigutusega. Ma keelasin ja ta näis idee unustavat. Huvitav, kust ta sellise triki selgeks on saanud?
Panin talle seal tekki peale ja ei näinud, et ta tegi seal sama trikki. Seekord aga jäi see nöör talle lõua ümber kinni ja ta hakkas selle peale pead lakke viskama (tabades osavalt solaariumilampi, mis hakkas edasi-tagasi kõikuma). Vabastasin ta nöörist ja kõik läks hästi, midagi hullu pealtnäha õnneks ei juhtunud, tundus, et suu oli ka terve, niipalju, kui ilalõug mul seda vaadata lubas.