venelanna

Algus oli lubav, tegin kõik mis suutsin, et hoida sääred a) õige koha peal b) kogu aeg kenasti töös, et Imperija allapoole tuleks. Rütmi oli raskem hoida, kui tavaliselt, venelanna näis täna ka rohkem ärevuses olevat, kui viimastel kordadel. Ta on teinud viimastel kordadel pidevalt mulle selgeks, et  ratset pole vaja näppida, ta ise hakkab seda mulle andma, kui ta on selleks valmis. Täna näis alguses ta seda 10 cm kaupa pakkuvat, kuniks jõudsime teise traavi ja seal hakkasid tekkima esimesed errorid.
Üleminekud sammust traavi läksid muudkui hullemaks, ta viskas iga kord pea lakke ja pööritas silmi "nii ei saa rallit sõita"-näoga. Enne galopitõsteid tuli meil tükk aega näha vaeva traavi korda saamisega. Galopis oli endiselt palju mugavam olla poolistakus.
Püüdes mitte vaese väikese turris Pätu või takistuste teele sattuda, jäid meile omakorda ette üleminekud, mis olid kõike muud kui sujuvad. Nagu mul niigi ei väriseks hing kogu aeg sees õrna venelanna pärast...
Võib-olla õrn, aga hingelt vägev Imperija oli mu peale päris pahane ja endiselt üleminekutel kuri, isegi kui ma andsin endast tänase hetke parima, et mitte jääda talle kuidagi käega suu peale, et olla seljas sujuv ja võimalikult õrn.
Nii et tänaseks lõpetasime ära.

Võrratu punane venku

Platsil oli kaks hobust ja samal ajal sätiti latte pukkide külge. Mul tuli keset soojendust kohe mõnus surin kehasse. Hüp-pa-me! Olin ennast pool-kogemata ette valmistanud sellega, et eile öösel guugeldasin Imperijat ja leidsin temast terve portsu hüppepilte, kus ta ületab suuri ja ilusaid takistusi.

Nagu ma pean pisut pingutama, et Imperija seljas tema galopist aru saada, pean ma ka pingutama, et tema hüpetest aru saada. Tal ei ole sellist laia selga nagu Carpe Diemil ja tema liikumine on palju kergem, kui Carpe Diemil. See teeb minu jaoks jalustele toetumise kergemaks, aga äratõukamishetke tabamise raskemaks. Poolistakus sama asi. Kogu soojenduse püüdsin hoida pingsalt sääri tagapool, ent ma tundsin, kuidas sellega läks põlv rohkem vastu sadulat ja säär ei olnud selle kohaga vastu hobuse külge, mis tavaliselt. Sammus-traavis võib-olla ei olnudki nii suurt vahet, aga üle soojendustakistuste minnes avastasin, et sellisel moel pole mu säärtes üldse nii palju jõudu, kui vaja oleks. Ja neid on ka keerulisem hoida paigal. Kui ma neid kergelt tahapoole lükkan, kipun rohkem ette vajuma. Seda ka pole vaja.
Nii et ülejäänud trenni hoidsin neid kokkuleppeliselt nii, nagu nad loomulikult jalusel asuvad. Nii oli ka palju kergem säärt hoida enne takistust peal. Jalusepikkust ei muutnud üldse, takistused olid pisikesed.
Natuke panin pange sellega ka, et ma kogu aeg ootasin, et ta hakkab samamoodi takistusele tõmbama, nagu meie eelmisel ühisel hüppamisüritusel, aga nope, ei midagi sellist. 
Valiklati ja valge takistuse vahele pidi tegema 3 fuleed. Ma keskendusin esimese hooga takistusele, kui oleks pidanud hoopis valiklatti vaatama.
Siis pidime tulema väikese raja, kus oli 6 takistust. Ma olin pisut over-worried sellepärast, et ma seda superkihvti looma kuskil valest jalast üle õla katki ei sõidaks ja vaatasin peale okserit kriminaalselt alla. Nagu ikka sellisel puhul juhtub - kuniks sa pilgu uuesti üles saad, on hobune juba korralikult sisse vajunud. Õnneks oli järgmise takistuseni korralikult aega, aga see jama tuleb ära lõpetada. Jalavahetused või mitte, aga pöördekaared tuleb korda teha.

polaarsuste vahetumine

Mu keha poolsused on vahetunud, sest täna oli paremale poole kõik raskem. Nurkasid oli sinnapoole raskem läbi sõita. Kui tegime galopis jalavahetusi läbi traavi, siis ühelt poolt sõitsin kenasti nurgad läbi, kontrollisin rütmi enesekindlamalt, joonistasin täpselt mõttes endale joone ette, kust ära keerata jne. Suunaga paremale poole tundsin, kuidas kõigun edasi-tagasi looma seljas, otsin säärtele jälle kohta, tagumises lühikeses seinas ütles Imperija "pajeeeehaliiii", pöördekaared ei olnud nii sümmeetrilised, plaaniga kergelt tagasi võtta jäime hoopis näiteks mürtsuga peaaegu sammu. Weird. Ma pusin viimasel ajal peaaegu kõigi hobustega üleminekutega. Imperijaga samuti, just see sadulas tasakaalus istumine, sääred ümber ja ette kaldumata ei tule alati välja. Ja olin seljast ka murdunud.
Selle eest oli täna Imperija selgelt paremas tujus ja me ei läinud eriti kaklema. See juba tegi tuju heaks. Ma muidugi olen esimeses traavis kogu aeg hirmus leebe selle ratsme küsimisega ja väga ei stressa, mis omakorda aga viib selle tulemuseni, et kui ma teises traavis tahaks ratset lühemaks saada, siis Imperija ütleb, et vot enam ei anna ja tõstab kõrvad jälle mulle nina alla. Tegelikult näis, et ta oli tige hoopis kärbseparve peale, kes tema pea ümber tungles.
Ma keskendusin siis rohkem voltidele ja painutustele. Üleminekuid ei tahtnud eriti teha, sest need ei tulnud alguses eriti välja ja ei mõjunud kuidagi soodustavalt meie ratsmekontaktile. Iga kord traavile minnes või sammu jäädes lihtsalt tõusid need kõrvad jälle mu vaatevälja. Sääred näisid selle eest täna paremini haakuvat ja voldid ja painutused mõjusid ka väga hästi. Ratsmepikkusest ei kujunenud mingit vaidlust, vastupidi, tekkis sarnaseid hetki nagu Rollyga üleeile - ühel hetkel liikus hobune nii pehmelt ja sujuvalt, ratsmes oli õhkõrn kontakt ja mul läksid ilmselt silmad iga voldiga üllatusest suuremaks ja suuremaks. Ohh, kui tore hobune ta ikka on.
Tegime pärast galopist läbi traavi jalavahetusi, mis olid jälle paremasse jalga lihtsamad kui teisele poole. Esimesed olid natuke piinlikud, ma vajusin ette, ei suutnud sääri peal hoida ja üldse oli väga koba. Noh ja muidugi oli üks platsipool, kus kõik õnnestus paremini kui teisel pool :)

Sellest hoolimata on ikkagi nii hea olla, kui midagi on välja tulnud ja koostöö sujub kasvõi natukene paremini kui eelmisel korral. Mõnus tunne.

torisev ja ühtäkki mittetorisev venku

Täna teeme paremini, ausõna! Nii mõtlesin täna Imperijaga alustades. Tegime korralikult mõlemas suunas pika ratsmega mõnusat pikka sammu ja siis läksime paremale poole traavi. Säärt on tema puhul palju rohkem vaja kui vanasti ja palju selgemalt ütleb ta nüüd torisedes ära, kui olen kätega liiga järsk või ebastabiilne.
Nii et sääred rohkem tööle.
Samas oli ka hetki, kus ta näis jooksvat kenasti ja lõdvestunult ja rütmis, nii et ei saanud olla kõige hullem? Kui torisemine välja arvata, siis tegelikult tundus, et ta ärevuses või endast väljas ei olnud ka.

Teises traavis pidime tegema midagi sellist nagu "õlad sees". Oooooo. Midagi uut, seda pole ma varem teinud. Täpsemaid juhiseid ei kuulnud korralikult, kõrvu jäi "sisemine säär" ja "välimine ratse". Oh, well, esimesed ringid vaatasin ühe silmaga, kuidas teised teevad ja püüdsin samal ajal jälle Imperijat saada soosivasse meeleollu (loe: saada Imperija kõrvad asendisse, kus need ei kõditaks mind nina alt).
Siis hakkasime vaikselt pusima ja mingi tunde sain kätte, Imperijale näis see harjutus ka meeldivat, mõne aja pärast ta lõpetas mu ninaaluse kõditamise ja hakaks mõnusalt rütmis ja sügavalt hingama, muutus eest nii nii pehmeks ja isegi kui me koreograafiliselt harjutust õigesti teha ei suutnud (ühes nurgas oli treeneri sõnul olnud "lubav"), siis olin vähemalt natuke rahul sellega, kuidas Imperija koostööd tegi ja lõpetas mossitamise. No see tunne hobuse seljas, kui kõik näib nii kerge, nii pehme ja nii sujuv, on VÕRRATU!
Pärast tegime sama asja veel sammus. Paremale näis lihtsam, vasakule oli minu jaoks füüsiliselt raskem ennast õigesti istuma panna. Lisaks näis Imperija liikumine vasakule poole ... imelik.
Galopis püüdsin olla rohkem täisistakus, ka see oli vasakule poole palju raskem. Vasakule poole sõites oli tunne, et maa külgetõmbejõud on nihkunud ja mõjub nüüd külje pealt. Parem jalg tahab ikka võtta raskuse enda kanda ja sisemine jalg näib nii väeti ja nõrguke. Kindlasti on kuskil olemas selle jaoks mingid harjutused?

Hädasti on vaja leida keegi, kes filmib ilustamata, räigelt ausalt ja lähedalt mu trenne. Vaatasin Kertu eilsed pildid üle ja kõik, mis üle mu huulte tuli, oli "püha-jumalaema-dziisus-kraist, shoot me now..."
Ok, seda, et Rolly pööretel (ja mitte ainult) esiotsal on, on seljast sama valus tunda kui pildilt vaadata, aga see, kuidas ma pika sirge peal olen välja vajunud ja täiesti risti hobuse liikumise suunas, on lihtsalt kriminaalne. Ja Rolly vantsib ikka eesli kannatlikkusega samamoodi edasi...

Nautige nüüd täiskuud ja augustikuu "kuiva" äikest, ma lähen magama.

Imperija Imperija Imperija

Tegelikult ma saan alati hea fiilingu ka sellest, kui hobused teevad midagi minuga paremini kui varem. Kui Carp enam ei kraabi jalaga maad kettide vahel toitu oodates. Kui Diamond ei astu enam ühtegi sammu tagasi, kui ma ta kõrvale jõuan. Kui Carp ei jää enam teel talli poole seisma ja ei vaata mulle kõrgelt alla. Kui Imperija tuleb minuga hea meelega kaasa.
Kui aga ma olen trennis tundnud, kui mõnus Imperijaga on sõita, kui ta on kõigega nõus ja nii nii pehme, sujuv ja mõnusalt ratsmes, siis peale seda on nii raske leppida vähemaga. Nii võibki olla, et kui teised ütlevad mõne hea sõna, et see või teine asi oli hea, siis mina tuletan meelde meie trenni kahe nädala eest ja ei saa jätta mõtlemata, et see oli nii mitu korda parem kui tänane. We can do better than this...
No tänane ei olnud ka vist väga hull, aga mul olid jätkuvalt olnud jalad liiga ees.
Alguses leplikum, palju pidi säärtega tööd tegema, ta ei tulnud alla nii kergelt kui varem. Milla trennis olin palju konkreetsemate kätega ja natuke tülitsesime ka, aga täna ei võtnud ma isegi stekki kätte.
Sääre eest astumine - vasakule poole oli mul vaja parema jalaga ikka kõvasti tonksata, enne kui ta sellele reageerima hakkas. Midagi uut. Teisele poole oli lihtsam.
Galopis võtsin targu kohe poolistaku ja selles püüdsin mitte väga ette vajuda. Seda enam oli irooniline, kui just selle kohta sain hiljem märkuse.
Pidime tegema galopis ühele ja teisele poole volte ja jalavahetust läbi traavi. OMG, kui keeruline see oli. Galopis olin esialgu poolistakus ja kui tahtsin traavi jäämiseks jääda täisistakusse, siis jõnksatas kogu loo, sattus segadusse ja mina sattusin tasakaalust välja. Poolistakus vajun kas talle liiga palju esiotsa peale või siis lihtsalt laperdavad mu sääred edasi tagasi, üles alla. Not good. 
Noh, vähemalt me üritasime :) 

kättesaamatu väike venku

Tänane päev läks korda juba sellega, et ma sain Imperija peale läbirääkimisi koplist kätte. Ta positsioneeris ennast täpselt paremale poole karja, pisut eraldi teistest ja kui ma lähenesin, siis juba 100 meetri kaugusel hakkas nihelema ja kaugenema. Tükk aega mängisime ja siis, mitu minutit ja mitu kommi hiljem sain talle päitsed pähe ja nööri neile külge. Sellest veel ei piisanud, sest ka siis seisis ja vaatas ta mind sellise ilmega, et ta on absoluutselt teadlik, et kui ta kõvasti tõmbab ja lärmi teeb, jään ma talle kaugelt järele lehvitama.
Saime väravani ja Kertu aitas meil ka väravast välja saada.
Trennis läks täna rabedamalt kui eelmine kord. Eelmisel korral oli Imperija vaid esialgu pabinas (ja noh, galopitõstete ajal ka ei olnud kõik väga sujuv), ent hiljem väga rahumeelne ja keskendunud. Täna oli neid hetki, mil ta ütles, et talle aitab, kuradi amatöörid. Seisma jäi ka kaks korda ja ei tahtnud enam edasi liikuda. Ma läksin nii metsikuks kätte, et võtsin lausa steki kätte ja ühe korra kasutasin seda ka (loe: panin õrnalt selle otsa Imperijale vastu külge). Seismajäämised kadusid ära ja ma viskasin mõne aja pärast steki ka ära.
Tegime Milla juhendamise peale jälle üleminekuid, volte, töötasime selle kallal, et ta jookseks kenasti ja pehmelt, läbi selja ja ratsmes, aga see oli palju keerulisem kui oodata võis. Täna tõstis Imperija rohkem ja rohkem pead ja kurtis elu üle. Mu käed peaks olema palju pehmemad ja osavõtlikumad.
Milla jälle kurtis, et ma teen õigeid asju ainult siis, kui mulle neid ette öelda ja ma peaks rohkem tegema seda kõike siis, kui ma sõidan üksi. Rohkem hobuselt nõudma.
No igal juhul õnnestus saavutada päris mitmeid väga toredaid hetki ka, kus jooksime väga mõnusasti, väga pehmelt ja all ning igasugu painutused õnnestusid, voldid nägid voltide moodi välja, rütm oli minu ja kõik näis hästi olevat.
Galopitõstete eel hakkas Imperija ennetama ja mul tuli mõelda mitte galopi vältimise, vaid traavi väljasõitmise peale. Täisistak ei olnud midagi toredat ja ma läksin suht ruttu poolistaku peale, mis Imperijale sobis samuti palju paremini. Ahjaa, traavis püüdsin ka Milla käsul mõni aeg täisistakut teha, aga jälle näis see palju raskem kui muidu.
Pärast tegin veel traavi ja venitusi.
Keiju ütles pärast, et täitsa hea oli välja näinud. Mul kohe parem tunne.

"vana hea" Imperija

Jõudsin ära kirjutada "vana hea Imperijaga" ja siis mõtlesin, et mis mõttes vana hea Imperijaga? Peale Zillioni näib Imperija juba vana ja tuttav? Naljatilk.
See, et ma olen temaga mitu korda sõitnud, on võibolla ta pisut vähem eksootilisemaks teinud, ent nupud on tal ikka õigete kohtade peal ja sõidumõnu jätkub endiselt terveks trenniks.
Tallist välja tulles näis ta samm nii lühike ja tönts. Platsil jälle aitasid putukad kõvasti kaasa sellele, et samm oleks teravam ja veidi kiirem käik kohe sisse saaks. Noh, jalutasime pikalt mõlemas suunas ja samm hakkas ka tunduma juba täitsa tore, vahepeal tegin mõned võimalikult suured voldid, kui liiklus võimaldas.
Traav aga näis lahendavat kõik putukaprobleemid, sest Imperija oli kohe palju rahulikum ja keskendunud, minu asi oli samaga vastata. Jalused jätsin pisut lühemad ja esialgu üritasin venitada jalgu nii palju pikemaks, et tundsin, kuidas reielihased hakkasid häält tõstma. Põlvedega püüdsin vähem sadula vastu puutuda, kui põhjust polnud, aga säärega töötasin kogu aeg. Nurkades jälgisin oma välimist kätt, et see ette ei läheks. Oleks tahtnud ennast kõrvalt näha, kas väljaspoolt oli ka mingit progressi näha.
Imperija oli sama mõnus nagu alati ja temaga näib kõik nii palju lihtsam. Tasakaaluga pööramine ja ratsmesse kutsumine. Ok, tegelikult vahepeal olin natuke mures ka, sest mulle näis, et painutasime nurkades rohkem kaela kui keha. Ja rütmi hoidmisega pidin ka palju tegelema, eriti alguses, kus tundus, et tal on plaanis parmude eest lihtsalt võimalikult kiiresti minema joosta.
Teises traavis tegin kaheksaid, paar serpentiini, muud sellist. Tabasin ennast jälle miljon korda alla vaatamast. Nurkades rikub see kõik ära, siis on mul õlad kuskil vöö vahel ja käed ka jumal teab kus. Nii et nurkades pean veel eriti keskenduma sellele, et vaatan liikumise suunas ja ei lase sisemist õlga alla vajuda.
Galopp algas samamoodi nagu eelmistel kordadel. WTF? Miks mul on seal nii raske istuda, miks ma põntsun ja ei saa kuidagi rütmile pihta? Selline tunne (palun ärge Imperijale öelge) nagu istuks shetlandi poni otsas. Hmm. Võtab nii nii nii palju harjumist. Mõne aja pärast otsustasin poolistaku kasuks ja Imperija näis selle otsusega samuti rahul olevat, vähemalt oli tema liikumine palju ühtlasem ja rütmi oli kergem hoida. Ja suunurgad ajab alati kõrvuni, kui piisab ainult kergest säärepigistusest ja hobune kohe reageerib.
Siis tegime jälle sammu ja pärast mõned jalavahetused. Kuna täisistakus tundus mulle, et ma segan Imperijat rohkem, siis saime teha seda poolistakus. Ma kahtlesin, kas ma sellega hakkama saan, aga sellise hobusega poleks ilmselt vaja olnud kahelda. Ma oleks pidanud ilmselt ainult tegema vahetused pisut varem, kui diagonaali peal rajani jõudes, eriti kui sõitsime suunaga paremale. Sinna suunda tõmbas Imperija ka kolm korda peaga kõvasti alla ja ma selle peale ei jõudnud ilmselt piisavalt kiiresti reageerida ja käsi piisavalt ette anda.

hüppetrenn ilusa punase venkuga

Soojenduse tegin "koolisõidujalustega", mis selga ronides näisid nii kohutavalt pikad, aga kui hakkasime sõitma, siis oli just see tunne, et sääred on õige koha peal. Imperija ei tundunud väga kurtvat. Esimese traavi ajal näis isegi, et meil on lõdvestatus ja meil on rütm. Võtsin riski ja jätsin ka hüppamise ajaks sama pikad jalused. Mõtlesin, et kui takistused peaksid tõusma, siis tõstan vahepeal jalused kõrgemale.
Ahjaa, note to myself: jalgu peab puusast kogu aeg pikemaks venitama. 
Küsisin enne trenni Katrini käest, et mis tunne Imperijaga hüpata oli. Ta ütles, et oli teda liialt tagasi hoidnud ja oleks pidanud laskma rohkem liikuda.
Minul juhtus vastupidi. Kui mõne hobusega teeb murelikuks, et tal pole seda "look & lock" hetke, siis Imperijaga oli täitsa vastupidi - niipea, kui takistus silme ees, oli hobune seda nägu, et lähme. Ta oli tegelikult seda nägu juba soojenduse ajal, kui iga kord takistusele liikudes tuli teda hullult takistuseliini pealt minema togida. Millegipärast meelitas teda eriti rohelisetriibuline lattaed, mis raja ääres seisis. Kuni trenni lõpuni.
Esimesed hüpped läksime liiga kaugelt lendu.
Püüdsin siis teda pigem hoida tagasi ja kontrollida rütmi ja mingi piirini oli progressi ka tunda (loodetavasti ka näha), aga enne takistust, kui püüdsin hoida säärt vastas, aga mitte teda edasi sõita, siis ta ikka improviseeris rohkem kui oleks tohtinud. Marit ütles, et ma olin tagumikuga ikkagi hoogu andnud ja siis proovisin tulla poolistakus. Saime "palju paremini" okserist üle ja lõpetasime tänaseks ära.

Veelkord Imperija

Ei olnud nii meeliülendav trenn kui eilne, aga õpetlik igal juhul.
Kohe alguses on vaja kasutada rohkem säärt ja rohkem peale sõita. Ja nurkades samamoodi rohkem sisemist säärt ja välimist ratset. Vahepeal juba näis kõik õnnestuvat.
Käed on viimase aja märksõna. Ja küünarnukid. Ja randmed. Õlad püsivad lõdvestunud ja õige koha peal ainult siis, kui ma sellele kogu aeg mõtlen. Lika käskis teha sammu ajal õlaringe, ühele ja teisele õlale eraldi.
Mõnus tunne on, kui hobune läheb ainuüksi pisikese puusanõksatuse peale traavi ja jääb väljahingamise peale sammu. Mmm.
Tegime pärast voldi peal pikendamist traavis. Paremale õnnestus paremini, vasakule oli jama.

Kui kohe peale trenni blogi ei kirjuta, siis tulevad lühikesed sissekanded :P

wiiiiiiiiiiiiiimperija

Täna oli nii tore Imperijaga sõita, et terve õhtu ei näinud jalad maad puudutavat ja trennist ära sõites röökisin autos jälle kõvasti ja valesti kaasa laulda.
Kui šeff hobune see on! Ta on nii hea õpetaja, mul oli tunne, et tänane trenn õpetas mulle rohkem, kui mõnikord õpin kuu aja jooksul.
Samm oli minu meelest täna jälle parem kui eelmine kord, see "asetumine" läks kiiremini ja esimene traav (note to myself - temaga peab alustama alati paremale) näis ka täitsa tore. Ja üleminekute jaoks sammust traavi on tõesti vaja ainult pisikest liigutus ristluuga, nii lahe!
Lika võttis meid vahepeal rajalt maha ja painutas mu käsi, näitas, kuidas randmed peavad olema ja mis juhtub, kui nad on väljapoole kõverad. Küünarnukkide (eriti parema, mis läheb nurkades kogu aeg kuhugi valesse kohta) pärast sain pragada.
Vasak ratse on endiselt pikem. Ma olen ilmselt ise nii kõver, et kui ma vaatan nende nagade järgi, mis ratsme peal on ja võtan ratsmed täpselt sama pikkuseks, siis tundub mulle, et keeran hobuse pea vasakule. Very weird. 
Galopiga jäin ise ka rahule, see näis kõvasti parem kui eelmine kord ja treener näis ka rahul olevat. Esialgu oli tõste liiga järsk, pärast püüdsin pigem teha galopitõste ka ristluuga. Ma ei valda seda peaaegu üldse, aga Imperija näis mind mõistvat. Püüdsin olla ülevalt ja altpoolt puusasid pikk, aga hoida ikkagi sääred korralikult ümber. Esimeste voltide ajal mõtlesin, et see põntsumine või tunne, et ma ei liigu ühtlaselt temaga kaasa, on ka sellepärast, et tema pea galopis näib liikuvat kuidagi teistmoodi - ummm, seda on nüüd keeruline seletada ja võib naljakalt välja kukkuda, aga kui näiteks Rolly puhul ma juba tajun, mis hetkel ratsmest galopi ajal kutsuda, siis Imperija puhul oleks see nagu just vale hetk, nii et ma pidin tükk aega mõtlema, kuidas neid käsi galopis edasi anda, et ma teda eest ei tiriks, aga samal ajal ikkagi vajadusel õigel hetkel kutsuda. Ja galopp ei tundunud enam nii tõka-tõka.
Põneeev!
Ahh, sellised trennid teevad nii tänulikuks...

Imperija

Jalutasime alguses pikalt niisama käe kõrval platsil.
Esimese traavi alguses näis, et ta otsib õiget kohta, kuhu kael ja pea panna, treener ütles ka suht kohe, et ma pean oma kätega olema õige koha peal ja kindlam. Kahtlustab, et minu "pehme käsi" tähendab tema või hobuse mõistes "mitte mingit kätt". Ja siis (nagu ka Taive fotod eelmisel kuul tõestasid) hoian ma lisaks muule tihtipeale ratsmeid kuskil näppude vahel, mitte korralikult rusikas ning käed on randmest murtud. Vuih.

Kui märkustest veel rääkida, siis see, et mu vasak ratse on käes alati pikem, on nii tõsi! Eile avastasin mitu korda, et kui lugeda ära need nagad ratsme peal, siis vasak ratse on peaaegu alati default ühe vahe võrra pikem kui parem.

Teine krooniline mure on, et mu parem (välimine) küünarnukk läheb voltide peal ette ja sirgeks.
Sellest hoolimata näis Imperija nii kenasti alla tulevat ja teise traavi ajal oli meil päris mitu suunurkasid tõstvat hetke. Eelmine kord ei oleks justnagu sama hobusega olnud.

Mul oli trenni alguses tunne, et jalused on lühikesed, ent jätsin nad nii nagu oli, sest samas tundus, et hobuse vastu läks õige koht säärest. Ja muidugi kogu aeg püüdsin töötada säärega ja mitte jääda kinni selga põlvede või reitega.

Ja mul oli üks heureka hetk! No varem on ka olnud juttu, et ma peaks rohkem olema jalustel ja vähem selja peal. Täna ühest jalast teise traavi sõites vahetasin tasakaalu ühest jalusest teise ja see tundus kuidagi nii automaatne ja õige, et ma oleks peaaegu naerma hakanud. Mõnus, kui midagi välja tuleb.

See, kui hobune ütleb sulle, millal sa midagi valesti teed, on väärt, aga see, kui ta ütleb sulle, millal teed õigesti, on lihtsalt hindamatu!

Tegime traav-samm üleminekuid ja kui alguses iga kord traavist sammu jäädes olid esimesed sammud tippivad ja ebakindlad, siis pärast läks paaaaalju paremaks.

Galopp oli ... endiselt selline ... põnts-põnts galopp. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga ma ei osanud päris hästi seal istuda. Saime mõlemale poole teha nii u 2-3 tõstet ja siis jälle ülemineku traavi.

Pärast jalutasime platsil ringi ja vaatasime, kuidas koll Georg tõi homseks koolituseks kolli käruga kolle takistuseposte. Imperija meelest oli see liiast, aga ta ei teinud suurt draamat ja jäi varsti jälle oma mõttesse. Mina jälle mõtlesin, et olgugi, et mõni varasem spordiala võib anda tugevad eelised ratsutamises näiteks tasakaalu näol, on minul ka kaks tugevat eelist, mida pole kerge mujalt leida. 

kodumaa kangelane

Kui ma nägin täna oma nime taga sõna "Imperija", siis peaaegu ahmisin õhku. Päriselt? Vau.
Äkki peaks panema midagi pidulikumat selga?
"Kodumaa kangelane" oli kõike seda, mida lubati. Kõike, mida ma küsisin, tehti sekundiga ja ka need soovid täideti, mida ma kogemata ja enese teadmata lendu lasin. Dziisus, kui kergelt see hobune ainult tasakaalu muutmise peale oma repertuaari välja tõi. Sentimeeter vajute ette? Pole probleemi, jääme sammu. Sentimeeter taha? Kiirendame. Säär liikus taha? Küljendamine pole meile mingi probleem. Jalused näisid nagu pedaalid ja ma üldse ei hakka rääkima, mis juhtus, kui istmikukondid ühele või teisele poole kaldusid. Või õlad...
Tegelikult oli mul tunne, nagu ma oleks kellegi Ferrari ära varastanud ja ei tunne ühtegi nuppu armatuuril. Riskides kellegi ego peale astuda pean välja ütlema, et Avella tundus selle kõige kõrval nagu matkamaasu. Heinz samuti. Nagu Marit nokkis - Imperija tegi kiirelt selgeks, kui palju Heinz mulle tegelikult mu kõverad istumised või tasakaalukaotused andeks annab.
Natuke pahasti, et sammu pikemaks ja vabamaks saamiseni läks nii palju aega, ma pean tunnistama, et suhtusin "kodumaa kangelasse" võibolla liiga suure aupaklikkusega, aga no ausalt, ma ju olin teda paar korda näinud sõitmas ja eile Merikesega hüppamas. Oli ju põhjust ka?
Lisaks tundus ta alguses lihtsalt natuke võõras. Nii me siis alguses tippisime. Ratse pidi olema olemas, aga käed väga hellad. Sääred ikka peal, aga samuti delikaatsed, sest kiiresti pakuti mulle traavi ja isegi galoppi. Paremale näisid kõik allüürid lihtsamad.
Traavi eest saime kiita, mõne nurga eest ka. Ja traav näis kindlasti tänase päeva lihtsaim ülesanne, kõige keerulisem oli minu jaoks samm. Just selle mõnusa liikuva seljaga, lõdvestunud ja haarav samm. Galopp oli paremale selgelt parem, pidin rütmi hoidma, võimalikult pikk nii ülalt kui altpoolt puusa olema (Lika trenni pealtvaatamine päeval tuli kasuks) ja mitte põntsuma selja peale. Kõ-hu-li-ha-sed. 
Vasakule ei olnud galopp kordagi päris mugav, aga saime mõned ok tõsted tehtud.
Dziisus, millised pidurid sellel hobusel on! Ma jõudsin mõelda, et hakkaks ukse juures traavi jääma, kui me juba olime sammus.
Kuidas selliseid hobuseid tehakse? Tundlikkus +  hea ratsastus?
Kui kihvt võib temaga olla veel siis sõita, kui sul juba on tasakaal, hea tunnetus ja kõik tuttavad nupud? Please don't change, Imperija...

soojendustest, jalusepikkusest ja märajalutusest

"Kõik sõltub soojendusest," mõtlesin siis, kui maneezi läksin, "soojendusest ja galopist."
Esimese traavi ajal oli Buda seda meelt, et ta tuli siia rasedate joogasse ja ükski käpp maast üle 5 cm tõusta ei tohi. Alati kui nad niimoodi mu all loivavad, tekib mul kahtlus, et ega neil midagi ometi viga ei ole, äkki nad hakkavad ära surema ja ma ei tohiks neid sundida?
Jäin niipalju endale kindlaks, et sammus peab olema rütmi ja ta peab vähemalt keerama kohe igale poole sel sekundil ja kenasti ümaralt, nagu ma tahan, traavis samamoodi.
Tegelikult hakkas ta ellu ärkama alles kolmandas raundis, kus ma hakkasin tegema temaga sammus igasuguseid edasilükkamisi ja kokkukutsumisi. Üllatavalt kenasti reageeris. Peale seda oli ka traav palju kenam ja kergem juhtida. Ja alles siis hakkas tekkima tunne, et mu sääred on kuskil tema külgede peal fikseeritud. Enne seda kahtlustasin kogu aeg, et jaluse pikkus on vale. Ma olen harjunud tegema soojendust pika jalusega ja panen need enne hüppamist ülespoole, aga siis jälle tundub, nagu teeksin galopitõsteid kannaga ja selleks, et säärega pihta saada, pean hullult pingutama. Treener ütles ükskord, et ma peaks siis ka soojendust tegema lühikeste jalustega. Proovisin täna, aga natukese aja pärast panin nad siiski vahepealseks. Mitte päris pikaks ja mitte väga lühikeseks. No esimestes traavides ei olnud seda tunnet, et jalad on paigal ja mõnusalt ümber hobuse. Kogu aeg tuletasin endale meelde, et ma jumala pärast Budale kandadega kallale ei läheks, sest kui jalus on lühike, on nad nii kiusatuslikult lähedal Buda külgedele.
Tahtsin galopis ka nii proovida teda edasi sõita ja kokku võtta, aga mitmed korrad ei tundunud mu säär piisavalt veenev olema, et ta kokkutulemise asemel traavi ei jääks. Tõsi küll, paar planeeritud üleminekut traavi olid minu meelest täitsa ok.
Saime paar korda väikest valget latti hüpata, aga ma tundsin, et ma jäin kuidagi kauaks sadulasse või vähemalt põntsus see mulle liiga lähedalt vastu. Läksin jälle jalusepikkusele kallale ja tõmbasin selle veel lühemaks. Pärast seda oli juba täitsa hea tunne, järgmised hüpped näisid olevat kuidagi loogilisemad. Treener ütles, et olid täitsa head olnud. Meil oli mingi rütm ja seekord Buda näis ka enne hüpet minu jalast välja tegevat.
Siis lähenesime samale latile vasakust jalast ehk pidime rada pidi lähenedes tegema korraliku pöörde ja keerama diagonaali suunas tagasi.
Olin halvimaks valmis ja mu suu vajus üllatusest lahti, kui ma tundsin, kui kenasti Buda minuga koos pöörde oli nõus läbi sõitma ja kui vähe selleks higi ja pisaraid kulus. Me ei vajunud eriti kuskile, minu silma järgi sõitsime normaalset trajektoori pidi, saime latile enam-vähem keskele pihta ja hüpped olid ka olnud kenad.
Suunurgad tõusevad üles, kui sellele mõtlen.

***

Pärast sain kahe märaga jalutada - Springstorm lonkis esialgu mu kõrval nagu hajameelne uteke, kuni Zeppelin ja Lukrecija hakkasid korde peal mingeid sünkroonseid pukiharjutusi tegema. Sattusime sel hetkel täpselt Zeppelini kõrval olema ja Sprinksu tõstis igaks juhuks esimesed jalad õhku, aga see oli kogu programm.
Imperija oli palju reipam ja seda meelt, et tegelikult võiks me ikka traavi ka teha. Kasvõi kohapeal. Või siis vähemalt võiks tema olla grupijuht, püüdku ma tempot pidada.

***