Ratsmes Markus. Ratsmes Markus?!

Poiss läks täna kella 4-ks trenni ja ma sebisin ennast kella 5-ks.

Alguses aitasin lastele Diamondi ära tuua. Täna proovisin jälle eilset trikki, jäin tema kõrvale mõne meetri kaugusele seisma ja lihtsalt jõllitasin oma peopesa. Diamond vaatas, vaatas ja tuli lõpuks oma kommidele järele. Tsirkuseloom, ausõna :)

Poiss tegi täna uljalt üle platsi Pipiga galoppi, koos Eeriku ja Liisiga. Peale seda, kui ta on hakanud galoppi tegema, on tal tekkinud suurem huvi ratsutamise vastu, nüüd ta küsib minu käest ka väljaspool trenniaega igasuguseid hobuseküsimusi. Muu hulgas, et millal ta endale hobuse saab... Eeeemm...

Sõitma pidin Carpe Diemiga. Tõin ta koplist ära niipea, kui lapsed platsile läksid. Läksime talli, kus oli kena aknaga boks teda ootamas, andsin kaera ette ja hakkasin puhastama. Ta oli vaevu kolmandiku kaerast ära söönud, kui ta hakkas köhima, krooksuma, jalaga maad kraapima ja tema ninast ja suust tulid suured tatilärakad. Hetkega oli ta higist läbimärg ja tilkus. Kõigele lisaks tahtis ta veel maha pikali visata.

Kutsusin Taive, kes kuulas, vaatas ja helistas Maritile. Sain juhised ja viisin Carpi väiksele platsile jalutama. Jalutasime seal umbes pool tundi ja ta läkastas veel veidi, hirnus, tatistas ja siis muutus täiesti iseendaks. Ainult et läbimärjaks iseendaks. Õnneks ei olnud eriti tuult ega külma. Ma olin juba harjunud mõttega, et jätame tänase trenni ära. Mine tea, kui hea ma seal seljas peale magamata ööd ikka oleks.

Aga siis tuli Liisi ja ütles, et trenni saab ikka teha. Kui muudmoodi ei saa, siis kasvõi pärast Karinit, Liisi ise võib mind vaadata. Viisin Carpi talli ja siis sain teada, et saan Markuse võtta. Liisi aitas kiiresti-kiiresti ta valmis panna, nii et jõudsin veel Karini trenni.

Markus alustas oma juba mitu korda kuuldud statemendiga, et ta on põhimõtteliselt igasuguste säärtega manipuleerimise ja ratsmekontakti vastane. Karin soovitas lühendada ratset ja säärega peale sõita. Sellega tegelesimegi suure osa trennist. Esimese traavi ajal ei andnud mitte mingit lootustki. Markus laperdas, üritas mööduda jänkudest võimalikult kaugelt, lehvitas oma pead kahele poole nagu need mängukoerad, kes rekkajuhtidel armatuurlaua peal on. Tööta siis sellistega ...

Teise traavi alguses ohkas Karin, et kas on üldse kedagi, kes selle looma ratsmesse saaks. Ma vaikselt piuksusin vahele, et mul ükskord oli juba päris lootustandev seis.

Markus vist kuulis ja otsustas kõiki üllatada, sest teise traavi lõpuks, kui teised hakkasid lõpetama, oli mul ühtäkki ratsme küljes hobune, kes oli üllatavalt pehme, aeg-ajalt painutas kaela ja pead alla, jäi isegi üleminekutel samasse asendisse ja oli üldse väga väga mõnus. Oppaa!

Karin haaras kohe hetkest kinni ja lasi meil peatuses rahulikult selle kallal tööd teha. Tuletas mulle meelde, et minu sügav istak on see, mis hobust suunab ning küünarnukid peavad olema keha ligidal. Iga kord, kui käed on sirged ja kanged, rikub see asja ära. Püüdsin kogu aeg olla kogu kehast nii lõdvestunud, kui vähegi võimalik, ilma midagi ära andmata. Rahulikus rütmis kutsusin säärega, iga kord, kui Markus natukenegi lasi pead alla, kiitsin teda ohtralt, kratsisin ta turja, püüdsin hoida pehmet kontakti ja siis äkki oli Markus all ja rullis, nagu mõnikord Aaria või Rolly on olnud. Dziisus, hobune, kust see siis äkki tuli?!

Karin karjus "SUPER!" ja ma hakkasin vaikselt sammu tegema. Markus jäi alla. Terve volt nägi välja juba nagu päris ja Markus ei vehkinud ega laperdanud, oli justnagu keskendunud. Töövõit number 1.
Kui olime ringi ära teinud, ei julgenud ma oma õnnega mängida ja tegin Markusele demonstratiivselt pausi, kiitsin ja sügasin nii palju kui sain.

Siis proovisin vasakule poole. See on Markuse jaoks vist raskem, sest niipidi kippus ta rohkem platsilt välja vaatama ja ka pead veidi vehkima. Sellegipoolest, ka sedapidi oli ta varsti nõus alla tulema ja julgesin teha ülemineku traavile. Esialgu ei olnud see päris nii ilus, kui samm oli olnud, aga natukese aja pärast, kui ta sai vist aru, et keegi teda saagima ja tükeldama ei hakka, siis hakkas ta ka traavis pehmeks ja alla tulema. Töövõit number 2.

Galopitõsteid oli esialgu vaja pisut tõlkida, nende tegemine traavist ei ole meie tugevaim külg. Sammust tulid lõpuks välja. Et päev oleks täiuslik, tuli Markus ka galopis mulle kenasti alla, jooksis imeilusas rütmis, painutas sissepoole (paremale kenamini, vasakule vastumeelsemalt), oli pehme, kena hüppega, lasi mul seljas olemist lihtsalt nautida. Töövõit number 3.

No kui ma paneks neljanda töövõiduna kirja selle, et lõdvestustraav oli meil ka väga hea, siis oleks see tegelikult juba kekkamine. 

Ühesõnaga, täna oli ta täiesti tuttuus Markus, sellist polnud ma varem näinud. No ei ole võimalik! Kui trenni alguses poleks ta oma seisukohti väljendanud, oleksin arvanud, et võtsin vale looma :)

Karin tundus ka väga rahul, ta ütles mitu korda, et super on ja kiitis paremale galoppi väga. 

Tallis küsis Carp reipal ilmel, et millal me siis jahile lähme. Viisin ta koplisse tagasi, ta oli ära kuivanud ja hingas täiesti normaalselt.

Markusele andsin tiba heina ja kommi. Väike armas pugeja :)

Speedy Gonzales vol 2

Täna öösel ma vist ei maga, sest liiga palju on veel elevust sees. Käisime esimest korda matkal kodutalli hobustega. Hobuseid oli kokku 13, Milla viis meid metsa (tegelikult Muraste mõisa vastu platsile) ja tegime rahuliku sõidu (sammu-traavi). Vähemalt osad grupist tegid...

Señor Speedy Gonzales (sõpradele tuntud kui Laki) tuli koplis mulle hea meelega taas vastu. Isegi Diamond astus paar sammukest minu poole, mis pole temalik. Tõsi küll, nad mõlemad ootasid kopli väravas selliste nägudega, nagu tallis oleks pidu, millele nad hakkavad hiljaks jääma.

Tallis oli kergelt öeldes ummik, hobuseid polnud kuskile panna ja kogu aeg käis strateegiline planeerimine - kes kuhu. Panin Mariti juhiste järgi Lakile peale libiseva, ta mainis veel midagi pukitamisest ja tuletas meelde, et ma kiivri pähe paneks. Kõlas jube põnevalt. Läksime tiba varem välja väiksele platsile. Tegime pisut seal sammu ja kui kõik olid kogunenud, hakkasime minema.

Esimene osa matkast oli tõepoolest rahulik. Milla imeilusal täpilisel juhtis meid koplite kõrvalt mööda ja koplis olevad hobused tulid meid uudistama. Vahepeal läksime läbi metsa moodi võsast ja seal teatas meist paar hobust eespool olev King Kong, et tema üle mahalangenud puu ei lähe. Ootasime pisut tema taga ja Laki muutus närviliseks. Esialgu tahtis ta edasi tormata, siis hakkas tagurdama meie taga Tarsoni suunas. Siis üritas metsa tagurdada. Nalja nabani.

Läksime King Kongist ette ja Milla tuli korraks hobuse seljast maha ja aitas King Kongi raskest kohast üle. Meie ootasime koos teistega veidi maad eespool. Ootamine ei sobi Lakile. Kui ta nägi, et me kuskile ei liigu, hakkas ta jälle rahutult nihelema ja üritas võssa tagurdada. Siis hakkas esijalgadega hüppama, nagu tahaks tagajalgadele tõusta. Kui see ka ei õnnestunud, siis lihtsalt tammus kohapeal. Õnneks said Milla ja Kertu (kes oli tema hobust senikaua kinni hoidnud) kiirelt taas selga ja jätkasime matka.

Kui jõudsime Muraste mõisa kõrvale platsile, kõndisime pisut ringi ja hakkasime tagasi tulema. Jõudsin juba mõelda, et kahju, et galoppi ei saa teha, kui Laki otsustas asja enda kätte võtta ja tegi kohapeal kannapöörde ja hakkas tormama kodu poole, sealhulgas jättes pool gruppi endast tahapoole. Jalused lendasid kannaka ajal jalast, Milla karjus "jää selga!", mina surusin kandu alla, põlvi kokku ja peale mõndakümment meetrit rõõmsat õnnesööstu jäi Laki pettunult traavi ja meil õnnestus gruppi tagasi sulanduda.

King Kong ei olnud teab mis õnnelik selle üle, et Laki peale teda vantsis ja vahtis meid aeg-ajalt silmanurgast pahuralt. Et oma seisukoha eriti puust ja punaseks teha, viskas üks kord igaks juhuks takka üles.

Rändasime edasi ja õhtu oli ilus. Jõudsime tagasi koplite kõrvale, kui ühel hetkel hakkas kostma madinat. Kuus, ei, seitse .. ei, kaheksa hobust tormamas kaugel meie poole, Picanto vägesid juhtimas. Minu taga olevad tüdrukud hakkasid kiljuma "issand, mis nüüd saab!", hobused võtsid ka rühikamad hoiakud sisse. Laki oleks mitu korda tahtnud käiku vahetada ja galoppi minna. Hobused jäid loomulikult nööri äärde seisma ja uudistasid rahumeelselt ja tundus, et põnevus on selleks korraks läbi. Jõudsime maantee äärest mööda ja keerasime kruusatee peale.

Siis otsustas Picanto, et teeb duubelvõtte ja alustas uuesti amokijooksu meie poole. Õnneks ülejäänud võttegrupp otsustas, et iga provokatsiooniga kaasa ei lähe ja Picanto vahtis meid üksi nööri ääres.

Selle eest avastas tanklapoolsem kari, et mingid hobused on tee peal, kus nad olema ei peaks, ja tormasid meie poole. Carp sattus nii pabinasse, et tagurdas nööri. Juba tundus, et ta hakkab püsti tõusma, aga kõik lõppes rahumeelselt.

Milline õhtu! On palju põnevam niimoodi matkata, kui sa natuke hobust tunned. Me pole Lakiga muidugi veel mingi tiim, aga mul oli turvalisem tunne, sest tema liigutused või hüpped on tuttavad ja mul on teda kergem lugeda. Väga lahe!

Kui ma Andrele autos muljeid jagasin, siis ta tegi kurva näo ja kurtis, et tema ei saa kunagi matkale, sest ta on veel liiga väike. Lohutasin, et ehk kunagi ikka saab ja mõtlesin, et jätan homsed plaanid üllatuseks ;)

Hüpped - hüpped - hüpped!

No mind ikka nii tõmbab kogu aeg talli poole, et see on nagu narkootikum. Eile andis Taive oma objet proovida ja pidin korraks tallist läbi lipsama, et see ära tuua. Lõppes see ikka sellega, et istusin paar tundi ja vaatasin/pildistasin teiste hüppetrenni.

Täna oli ka Andrel trenn ja ta sõitis El Begiga. Ma pean ausalt tunnistama, et see oli esimene kord, kui mul hakkas sees pisut kõhe. Vaatasin, kuidas ta teda puhastab ja tundsin, et pean vist boksist kaugemale minema, muidu võtan üle või veel hullem - Andre saab aru, et mul sees õõnes tunne mõelda, et ta läheb uue ja suure hobuse selga.

Platsil toimus parmudisko ja loomulikult ei tahtnud hobused paigal seista. Püüdsin ruttu aidata Andre selga ja saatsin ta liikuma, läksin ise Carpe Diemit valmis panema. Aeg-ajalt piilusin aknast, et kas Andred on paista või ega ei kostu mingit potsatust, hirnatust vms. Kõik oli vaikne. Ainult tallis tegi keegi hobune oma boksis vahepeal smurfi häält.

Treener ütles, et Andrel oli olnud trennis küll raske, aga kõik oli läinud hästi. Andre ise oli jälle väga rahul ja küsis pärast, et kas ta saaks käia iga päev trennis. Kahtlustan, et see polnud vaid hobuste ja ratsutamise pärast, vaid selle pärast, et ta sai täna paar tundi minu trenni ajal teiste lastega mängida.

***

Esimese poole trennist tegime vaikset traavi või sammu, ma püüdsin teha ratsmetööd, aga tähelepanu oli tegelikult ikkagi suures osas neil, kes hüppasid parkuuri.

Pärast sain hüpata väikseid nizzasid ja korra ka pikka parkuuri. Marge ja Ellips hüppasid enne meid ja meil oli aega parkuuri pähe õppida. Imestasin, et see nii kergelt meelde jäi, aga tegelikult oli ta liikumise suhtes üsna loogiline ka. Mõned pöörded olid küll keerulised, aga tuleb meelde jätta, et trennis pole aja peale sõit, vaid võib ja peab ikkagi kogu platsi ja iga nurka ära kasutama, et pöörded ja pealesõidud oleks võimalikult ideaalilähedased.

Enne parkuuri sõitmist tegi Marit nalja, et kas jätab süsteemi kõrguse nii, nagu on (~ 120 cm?). Ei saa öelda, et seest poleks kõditanud. Ühel päeval ikka ;) Tänaste oskuste puhul oleks ma ilmselt hoopis tordi võlgu jäänud.

Ma polnud süsteemi jube kaua hüpanud (üks kord vist ongi seda enne ette tulnud?) ja võib ausalt, pea norus, tunnistada, et seda oli kaugele näha. Esimene kord läks juba sellele lähenemine nihu (hakkasin noort rajal vastu tulevat täkku kartma) ja lasin Carpil lõigata. Teine katse oli parem.

Esimene kord okserile sõit oli suht hale - jäin lootma Carpi aususele ja unustasin sääre. Carp aga vaatas, et noh, kui pole niiväga vaja, mis ma siis ikka niisama tola mängin. Seal me siis seisime, peaaegu täpselt okseri keskel ja jõllitasime maha aetud latte.

Üleüldse läks see nurk meil kogu aeg valesti. Oleksin pidanud soojendusgalopi ajal ikka kõik nurgad läbi sõitma või volditama senikaua, kuni Carp mu säärt paremini kuulab ja harjub, et KÕIK nurgad tuleb läbi joosta. Traavis on ta nii püüdlik ja täpne, aga galopis kipub lõikama ja mina suunan energia pigem ettepoole - lähme-lähme, ära jää traavi - ja teen allahindlusi nurkade läbisõitmises.

Kui lähenesime okserile, siis ta ei pannud mu vasakut jalga millekski. Stekk oli aga teises käes ja enne okserit ma ju ei hakka riskima sellega, et jään stekivahetusel ratsmesse istuma või lasen need käest.

Tule taevas appi, kuidas ma tahtsin täna mitu korda enne hobust lendu minna! Ainult ettesirutatud käed ja sukeldumismask olid puudu.

Saime parkuuri ikkagi lõpuni tehtud, aga väga kobalt. Ühe pöörde eest treener ütles head sõnad, aga juhtimine oli kolme väärt.

Aga sellised trennid on ikkagi nädala kõrghetk. Pole midagi samasugust, mis suu kõrvuni viiks ja vere adrenaliini täis pumpaks.

Carpe Diem ja mõned hüpped

Täna sõitsime Andrega koos talli. Ta turtsus ja porises, sest ta pandi lasteaiast tulles fakti ette, et nüüd vahetad riided autos ära ja ruttu trenni. Sain vahetult kaela kõik selle, et ta ei täna trenni minna, tegelikult ei taha ta üldse trennis käia ja treener pahandab ja Tarson ei kuula jne jne jne. Kuulasin ta ära ja lükkasin talliuksest sisse, Tarsoni käe otsa ja saatsin platsile.
Kui ma siis aga peale trenni koduteel küsisin, et kuidas läks, siis vahutas ta mulle õnnelikult, kui hästi tal oli läinud ja kui palju ta oli igasuguseid harjutusi teinud, kõhuli hobuse peal olnud ja kui hästi oli Tarson teda kuulanud ja kuidas ta armastab ratsutamist ja et emme, palun osta mulle oma hobune. Kuueaastaste puhul on see vist normaalne? Tema arutlusi teemal "hobune versus poni" kuulates oli raske tõsiseks jääda, sest ta pidas mulle pika müügikõne ja analüüsis põhjalikult, et kummaga on tal lihtsam jaluseid sättida ja kuidas poni puhul poleks meil isegi taburetti vaja, et talle selga minna. Milline kokkuhoid!

Mina sõitsin Carpe Diemiga. Kui alustasime traavi, siis peale esimest ringi arvasin, et sellest trennist tuleb jälle üks ärasuremise performance. Vaikselt aga hakkas Carp soojemaks saades ka hoogu juurde pakkuma.

Proovisin teda ratsmesse kutsuda, nii sammus kui traavis, aga päris harmooniat ei tekkinud. Paar korda ta pakkus mõnusasti, aga isegi kui pea ja kael tulevad alla, siis ülejäänud keha ei tundu oluliselt pehmem või mõnusam. Olen küll temaga vaid mõned korrad sõitnud, nii et ma ei tunne teda ju ka üldse, aga sellist sujuva ja pehme koos liikumise tunnet, nagu Vivaldi või Aariaga, me Carpiga veel saavutanud ei ole. Loomulikult piisab kergest komistamisest ja/või minu pisikesest tasakaalukaotamisest kui oleme jälle tagasi alguses. Temaga on ka hea oma kehahoiakut kontrollida - kohe kui vajud ette, vajub ta sammu (või galopist traavi).

Kahtlen, kas kasutan oma säärt ikka ökonoomselt ja õigesti või lihtsalt tuimestan ta külgi. Stekki ei julge eriti kasutada, sest kogemus ütleb, et enamasti teen ise midagi valesti. Täna püüdis ta vahepeal pead üles visata. Katsetasin ratsme pikkusega ja kui lasin pisut järele ning hoidsin rohkem säärt vastas, läks oluliselt paremaks. Lõdvestustraavi ajal jälle viskas pead alla.
Ta komistas jälle traavis mitmeid kordi. Miks?

Paar üleminekut sammust traavile olid kenad, ka treener märkis ühe ära.
Galopitõsted olid justnagu paremad. Olgu, olgu, ma tõusin paar korda jalustele ja jäin ka mõnikord põntsuma, aga üldjoontes oli õnnestumiste protsent parem. Kuna Carp hakkas ka kuumemana tunduma ja tahtis pea ees kiirustada, võtsin aega ja kutsusin teda aeglasemaks. See ei olnud täna kõige kergem ülesanne, aga ka mitte midagi ületamatut.

Peale soojendusgaloppe tegime veidi traavis latiharjutusi. 4 + 4. Esimene läks kohe nässu, sest ratsanik kõõritas latte rohkem kui hobune. Teisel korral vajusime viimaste lattide peal pisut paremale. Pärast saime paremini hakkama. Sellised harjutused meeldivad mulle.

Ja siis saime üht ristikest proovida!
Hoog tuli.
Tõsted olid kenamad.
Pöörded nii ja naa. Carp on väga mõnusalt tundlik selle suhtes, kuhu pööran pea, ta saab kohe vihjest aru ja kui keeran õlad-puusad järgi, ongi ta kenasti õigel rajal. Mis viga sellise hobusega sõita ...

Ainult paremale poole galoppi tehes ja väravale lähenedes kippus ta kogu aeg õlg ees nurka lõikama ja seetõttu läks meil üks hüpe ka pisut nihu. Ma jäin lihtsalt vaatama, et kurja, hobune valele poole paindes ja takistus tuli kuidagi ootamatult kiiresti vastu.
Paar korda jäin hämmingusse, sest tundus, et midagi ei klappinud - täpselt enne hüpet jäi justnagu üks poolik samm veel puudu ja ma ei saanud aru, kuidas Carp selle kavatseb lahendada - teha lisasamm või hüpata kaugelt? Tulemuseks - ratsanik läheb igaks juhuks enne hobust hüppele :(
Marit tõstis veel pisut takistust (85 cm) ja Carp tõstis hoogu.  Ma jäin kahe-kolme hüppega ise ka rahule, hurraa.

Koju jõudes ei saanud ma enam autost välja. Ägisesin ja tundsin, et parem puus on nii kange ja valus, et ma keskelt enam kokku-lahku ei käi. Homme Tiina juurde. Ma süüdistan kaevamist ja aiatöid. Ilmselt pole päris minu ala.

Edit: Hommikuks ei saanud enam voodist välja. Nüüd sain mingid rohud peale ja juba saan ilma lonketa kõndida. Isegi juba istuda saan, ilma röökimata ja grimasse tegemata. Ratsutamisest sel nädalal midagi välja ei tule. Rahulik reziim. Nuuks.

Domingo ja pisike kavalett

Täna tuli välja kuidagi eksprompt trenn, sain õhtul peale Andre trenni minna Mariti trenni.

Esialgu räägin Andre trennist ka. Jäime muidugi hiljaks, sest sain ta täna koolist hiljem kätte ja ta pidi riideid vahetama autos, sõidu ajal. See ei olnud päeva kõige teravam mõte, sest loomulikult hakkas ta vinguma, kui ei saanud ise sääriseid peale ja hakkas neid sõidu ajal mööda autot laiali loopima ja jorrama. Kui siis lõpuks kohale jõudsime, oli Karin saatnud juba Tarsoni kellegagi trenni, aga palus tüdrukutel Winstoni valmis panna ja Andre sai ikka teha vahetuse ja Tarsoniga sõita.

Kuna minu trennini oli pisut aega, olin 20 minutit Andre trenni lõpust maneezis ja vaatasin. Täna sõitis Andre esimest korda latte. Ta ise ei saanud küll muhvigi aru, et see kuidagi eriline võimalus oli, aga mul oli küll uhke tunne oma Viplalat Tarsonit lattide peale juhtimas vaadata.

Peale trenni, teel Tarsoniga talli poole kurtis Andre, et "ma ei jäänud trenniga täna rahule, sest Tarson ei läinud kohe traavi kui ma tahtsin. Läks teise hobuse järgi, aga ma tahtsin, et ta läheks ise!".
Hoidsin naeru tagasi, teisel nii tõsine mure, aga ma lohutasin südamest, et usu mind, mul on vahel täpselt sama tunne!

Õhtul, enne magama minekut, peale issiga rääkimist jutustas Andre mulle veel oma trenni uhkest hetkest: "Emme, mina läksin lati peale Tarsoniga otse, aga El Beg ei läinud! Ta läks vaata nii..." ja ta joonistas raamatu peale näpuga lati ja suuna. Ei saanud muiet tagasi hoida, ennäe last!

Kiirelt minu trennist, sest ma täna üle pika aja tõesti väsinud. Sõitsin Domingoga, keda oli kerge koplist tuua ja sain ta 30 minutiga kenasti sadulasse ja valmis. Väga sümpaatne olend.
Tegime kõike, nagu ikka. Jändasin mõnikord rajal olemise ja püsimisega, ma ikka lähen vana rada pidi ja haaran valest ratsmest. Mõned pöörded ja painded tulid küll välja. Proovisin ratsmesse kutsuda, paremale tuli kergemini, vasakule poole mitte nii väga. Galopis oli mulle uus tunne (ma vist polegi eriti varem Domingoga galoppi teinud?), aga ta läks küll kenasti esimestest tõstetest.

Kui ta hoo sisse saab, siis läheb nagu Jumbo - piltlikult viie tõmbega teise maneezi otsa. Lihtsalt võrratu! Mõlemal Jumboga on ka väga ilmekas nägu.

Ja siis saime pisikesi hüppeid teha! Väike kavalett, millest tuli üle tulla. Tuli välja enam-vähem, ma ei jäänud rahul sellega, mis peale hüpet toimub. Treener ütles ka tabavalt, et maailm lõpeks justkui takistuse peal ära. Hilisemad katsed olid juba paremad, siis sain kiiremini selga tagasi ja sääre peale. Enne takistust olin säärega kindlam ja endale tundus, et maha ka enam nii palju ei vaadanud. Meeles mõlkus see uurimus silma liikumisest ja Stockdale silmade uurimisest. Youtubest on ikka pisut kasu ka :)

Nii et see oli üks neist jess-trennidest, mille lõpetasin märja ja härmas hobuse ning üleüldise väsimusega. Täna tundsin, et trenn läks asja ette, nii et nüüd, kui lapsed voodis ja koerad talitatud, on silmad juba poolkinni ja hirmsasti ajab haigutama.

Mis kõige parem - homme jälle!