Aariaga Heli trennis

Täna siis heli trennis Aariaga. Tundus, et läks OK, ainult et vahel ei saa päris hästi aru skeemist või pikast ülesandest, et kust nurgast ikka tõste ja kust nurgast sammule. Aaria hakkas poole tunni pealt kõike eeldama ja mulle pakkuma kogu aeg galoppi igal pool. Tegime me ju iga kujundit või skeemi korduvalt ja korduvalt, see aga andis talle idee, et ta ennetab mu signaale ja pakub ise.
Üldiselt võib vist rahule jääda. Ikka vahel vajun ette, kui on üleminek galopist sammule või traavi. Esimesed tõsted ei õnnestunud, aga suht kohe juba tulid välja.
Käed (küünarnukid) tuleb kindlamalt hoida, sõrmed ja peopesa samuti.
Kui treener seletab skeemi ("sealt tõstad paremasse jalga galoppi, siis peale seda nurka tõstad vasakusse jalga"), siis kõlab see esialgu minu jaoks 從角落裡飛奔到右腿 . Ma pean ikka kogu aeg mõttes arvutama välja, et mis mõttes ja kuhu jalga ja mismoodi...

Aaria

Eelmisel tunnil mainis Marit, et kasulik on sõita erinevate hobustega ja õppida neid tundma ja seekord oli mulle pandud kirja tahvlile Aaria, kes oli autoparkla kõrval koplis. Panin ta valmis, libiseva aitas Taive panna ja siis läksin Heli tundi. Jäin natuke jälle hilja, kurja küll, aga midagi polnud teha.
Kui Taive aitas libisevat panna, küsisin, et kas Aarial on mingeid eripärasid või midagi, mida pean enne teadma, aga ta ütles, et ei ole. Ja kui ta oli kaugemale läinud, siis kõrvalboksis hobust valmis panev tüdruk ütles mulle, et Aaria pidi olema kõige parem hobune tallis, kes alati teeb kõike kohe ja täpselt nii nagu palutakse.
Aaria oli tõepoolest väga tuli ja püüdlik ja tegi kõike nii nagu palusin, läks galoppi esimesest tõstest, oli traavis mõnus ja igatpidi mugav. Oli mõnus sõita ja hea trenn.
Mitte nii intensiivne, kui Maritiga, aga eks see loomulik, sest Marit keskendus ju mulle üksi, Heli trennis oli meid rohkem.
Keskendumist vaja veel sellele, et:
* küünarnukid kogu aeg nurga all ja keha ligi (see läheb mul juba paremini),
* galopi ajal hoida hobust rohkem rajal.
Püüdsin harjutada seda, mida Marit näitas - selgroo ja õlgadega hobuse pööramist ja see tõesti töötab! Annab kogu liikumisele mingi kerguse. Mida rohkem õpin, seda rohkem tahan veel!

Täna sain Winstoniga isegi korde otsa

Täna siis Kukrumäel Heli trenn. Olime jälle kahekesi, nii et mõlemad Kertuga saime rohkem tähelepanu. Nagu ikka tegime alguses sammu, traavi, natuke proovisin nurgast korralikult painutada ja treener ütles, et oli hästi välja tulnud. Siis üleminekud traavist galopile. Tasakaal oli mu enda meelest kohutav, aga treener ütles, et väga palju parem eelmisest korrast. Ta küsis trenni alguses, et mitu korda nädalas ma käin ja ma ütlesin talle.
Galopitõstetel saan Winstoni kiiresse traavi, aga mitte galoppi. Ma tahan ikka sammu ta tagasi võtta, aga peaks ilmselt traavist tõstma? Häda selles, et traavis on mu tasakaal tema seljas nii õrnake, täisistak tema seljas on jube keeruline. Mul puus siiamaani krampis eelmisest korrast :)
Treener võttis mu siis mingil hetkel korde otsa ja ütles, et ma ei muretseks selle pärast, kuidas hobune galopis hoida, ta teeb seda ise. Mina pean tegelema vaid oma tasakaalu otsimisega. Oli piinlik, kui mitu korda ta pidi mulle ütlema, et ära kaldu ette. No kuidas ma siis ei saa ...
Korde otsas oli muidugi lihtsam. Väikesi põnevaid hetki tuli ka ette, sest esimesed korrad, kui treener Winstonit edasi ajas, siis läks see sellise utsiga, nagu oleks kartma hakanud ja ma pidin kõvasti pingutama, et selga jääda. Raske uskuda, et ma seda ütlen, aga see oli kindlasti üks mõnusamaid hetki trennis. Nii tahaks juba saavutada seda tasakaalu ja rahu, et ükskõik millises olukorras hobust hoida ohjes.

Back to square one...

Täna jälle üks nendest trennidest, kus tundsin nagu oleks mitu sammu tagasi astunud. Winstoni ilmselgelt häiris miski ja paar korda, kui andsin märku edasi minna, püüdis ta tagajalaga ette lüüa. Treenergi (Heli) imestas, et vaata aga tüüpi. Galopitõsted olid naljakad. Vahel läks kenasti, aga täna ma ei suutnud teda eriti galopis hoida ja ta vajus kogu aeg traavi. Minu täisistak traavis oli täitsa imelik, ma olin jälle nagu jahukott. Katsu niimoodi tasakaalus olla ja galopitõsteid teha...
Uhhh...
Nüüd võiks jälle minna Ruilasse ja teha Jumboga tuhat ringi ümber maneezi.
Tegelikult juba ammu tahan minna päeval, valgel ajal Mariti juurde eratrenni, aga see maksab nii palju ja praegu lihtsalt ei ole raha, ei saa seda endale lubada enne, kui uus auto on makstud ja kõik jälle jonksus. Küll varsti läheb paremaks.

Kukrumäe, Winston Churchill ja Heli trenn

Mulle meeldib see treener väga. Ta on rahulik ja seletab just täpselt kõik nii lahti kui vaja.
Täna sõitsin Winstoniga ja mul oli natuke piinlik ka, et unustasin porgandid maha. Winston ei teinud õnneks sellest hullu numbrit, aga boksis lõgistas alumist mokka ja kenutas oma pead püüdlikult. Miks?
Saime 17:10 platsile ja siis tegime kerged soendusringid (jah, ma sain seekord maast sadulasse hüpatud ilma, et ma oleks hobuse tagumiku peale kukkunud, hahaa). Olime trennis kahekesi, vaid ühe tüdrukuga, kes tegi tõesti juba tõelisi koolisõiduelemente. Mina harjutasin galopitõsteid, nii sammust, traavist, täisistakust ja erinevatelt kohtadelt. Treener andis ka mulle skeeme (lähen keskjoonele, sealt maneezi küljele, siis tõstan nurgast galopile, teen jälle voldi ja siis traavi tagasi). Püüdsin olla nii nii püüdlik ja tõesti teha kõike nii, nagu treener ütleb. Tundsin ennast palju kindlamalt kui eelmine kord, Winston läheb ka tegelikult väga kenasti galopile ja sain ka sirge peal teda kenasti tõstetud. Päris alguses jõllitas natuke käru nurgas ja hakkas rajalt minema nihverdama, aga saime kenasti sellest kõigest üle.
Täisistak polnud küll täna 5-punktine, mul on tunne, et sõltub ka tempost. Kui hobune teeb aeglasemat traavi, pole üldse hullu, aga niipea, kui tegemist on kiire traaviga (näiteks galopist üle minnes), siis ma kipun seal liigselt jõnksutama seljas.
Täna oli ka edasiminek selles, et hobune hoida galopis. Sain päris mitmed voldid juba nii tehtud, et hobune püsis kenas galopis. Vahepeal kadusid küll jalused ära, aga sellest polnud ka midagi. Eriti hea meel oli selle üle, et ma ei pidanud täna stekiga eriti vehkima. Paar korda oli seda küll vaja, aga siis tõepoolest vaid meeldetuletuseks.
Mõnus, tunnen et olen oma tänase doosi kätte saanud, aga tahaks nii veel. Homme on paus, aga ülehomme lähen jälle, siis juba Ruilasse.
Treeneri märkused:

• Tasakaal, tasakaal, tasakaal. Piinlik, aga ikka mõnikord vajun ette, just galopi eel, järel või ajal. Mitu korda pidi treener hõikama, et ma sadulasse istuks.  
• Käed küünarnukist kõverdatud, et tasakaal oleks parem. 
• Pea ikka otse ette, liikumise suunas. Paar korda eksisin ka selle vastu. 

Treener ütles tunni lõpul mulle, et üldpilt on juba palju parem kui eelmine kord, mille peale mul läks suu kõrvuni. 

Kukrumäel, Zasmin ja Heli trenn

See on kindlasti olnud mu kõige piinlikum trenn, ma loodan, et hullemaid või samasuguseid enam ei tule. Ma tundsin vahepeal, et ma oleks nagu kõige kõige esimest korda tallis.
No ega algus ka polnud kerge, loomulikult hindasin oma võimeid üle ja ei olnud variantigi, et oleksin hambaarsti juurest jõudnud õigeks ajaks. Nii ma siis kihutasin, aga jõudsin 15 minutit enne sadulasse istumise aega. Marit oli suurel platsil, hõikas mulle, et Zasmin on õueboksis ja talle käivad kõik kaitsmed ja võtku ma pikk koolisõidustekk ja et kui ma Zasmini saduldan, pangu ma ta sinna postide vahele, sest ta kipub hammustama, kui sadulavööd kinni tõmmatakse.
Huhh. Kiirelt siis õueboksidest hobust otsima. Kui läksin temaga sisse, siis igaks juhuks küsisin veel ühe poisi käest, et kas see ikka on Zasmin, keda ma saduldama hakkan.
Arva, kas Zasmin oli mudane?
Kui ma ta olin talli toonud, hakkas ta vasakule ja paremale kurja nägu tegema ja kõrvu lidutama. Püüdis mind ka hirmutada ja ma käratasin talle peale. Siis vaatas mind sellise pika pilgu ja suurte silmadega, nagu mõõtes, et mis tirts ma selline olen. Paar porgandit ja meil hakkas peaaegu juba tekkima üksteisemõistmine.
Siis otsisin sadularuumist tema asju. Tema nime all olid kahed kaitsmed, mõlemad tundusid tagumiste jalgade omad olema. Tükk aega seisin nõutult seal ees, aga kuna nad olid ikkagi mõlemad Zasmini pulga otsas, siis võtsin nad kaasa. Panin nad isegi oma aruga ära, aga siis kutsusin selle poisi jälle juurde ja ta ütles (õnneks küll ei naernud), et ei, ette käivad ikka need pika kujuga.
Ja siis kui tahtsin maneezi minna, oli sinna muidugi vahepeal ju talveseinad ette pandud ja ma ei teadnud muhvigi, kustpoolt sellele läheneda. Seisin nõutult, hobune käe otsas, nurga juures, kui kaks tüdrukut tulid mööda ja juhendasid, et pean ukse peale koputama ja kui öeldakse "jaa", tohib ukse sangast üles tõmmata nagu garaaziukse ja siseneda.
No ja nüüd siis kogu minu ratsutamise "kõrghetk". Hakkasin Zasminile selga minema ja sel hetkel, kui oli aeg jalg üle selja visata, tundsin, kuidas vasaku jala kõik lihased korraks nõrgaks läksid. Parema jala sain üle küll, aga naaaatukene jäi puudu ja istusin nagu tola sadula taga. Ajas natuke naerma, aga nutma ajas ka. Kujutan ette, kui koomiline oli mind eemalt vaadata. 
Piinlik oli muidugi pool tundi hiljaks jääda, aga see pool tundi, mil sain trenni teha, oli tõesti väga hea. Ma tahan järgmine teisipäev ka minna.
Zasmin on väga mõnus sõita, eriti galopis. Tõstetega on mul ikka probleeme, sammus saan veel enam-vähem tõstetud, ei vaju ette, ei kaota tasakaalu, ei lähe reitest krampi. Aga tõstmine täisistakust või kergendatud traavist tundub veel utoopia.
Treeneri märkused:

• käed on liiga üleval ja õlad liiga krampis. Marit pärast ütles mulle ka, et ma vajun õlgadega valesti ära nurkades ja et ma tohin ainult kanda alla vajutada, mitte end lödevaks lasta. 
• hobune ikka kiiremasse traavi, et oleks teda lihtsam juhtida. Tegime kaheksaid ja ma tundsin ise ka, kuidas nurka sisse sõites ta jäi aeglasemaks. Treener käskis anda säärega kaks kiiret signaali. Mõnikord õnnestub, aga mul on ikkagi tunne, et mu signaal ei ole piisavalt konkreetne. 

Lihased ei hakanudki peale 2 ndl pausi nii palju valutama, kui kartsin, aga eks homme näeb.