eilsest ahhaa-hetkest ka natuke

Esimeses traavis oli Zillion tagant kuidagi loid ja imelik. Proovisime traavi ühele ja teisele poole ja kui läks paremaks, siis otsustasime jätkata, aga teha täna kergema trenni.
Homme, enne hüppamist vaatame üle, kuidas siis tundub.

Traavis tegime väikseid volte, viimasel ajal mässame taas peatustega. Kui me eile lõpetasime, siis oli väike heureka hetk.

Tavaliselt läheb aega, enne kui me lõpuks seisma jääme ja siis ei malda me kohapeal püsida. Seisame hetke ja siis hakkame ettepoole või tahapoole nihelema. Päris päris alguses, kui hakkasime koos töötama, siis ei tahtnud Z mitte mingil juhul taandada. Mulle kerkis kohe silme ette see, kuidas nad kord aprillis Feyga madistasid. Nüüd on selline olukord, et oleme saanud taandama, aga peatuses niheleme ettepoole ja kui ma ei luba, siis niheleme tahapoole. Selle peale kipun ma ratset ette andma (tervitused CD-le ja Zeppelinile!) ja kaotan kontakti. Ülla-ülla siis, et selle peale hakkabki Z kogu aeg taandamist pakkuma. Logish.

Eile tegime siis nii, et kui ta ka hakkas taandama, siis hoidsin ma sääri küll tugevamini vastas, aga ratsmekontaktist ei loobunud. Mitte midagi eest vabamaks ei lasknud. Eks alguses oli hobune tavapärasest rohkem segaduses ja me pidime harjutust mitu korda kordama. Tulime galopis keskliini pidi ja tegime peatuse. Läks vaja paar korda, kui Z sai aru, et ratse lastakse lõdvaks mitte ainult peatuse, vaid ka korrektses asendis oleva peatuse peale.
Täna alustasime sellega uuesti. Jälle oli ta alguses natuke üllatunud, aga väga kiiresti mõistis, mis temast tahetakse.

Galopis pidime tegema kiireid käiguvahetusi: 4 kokku, 6 edasi, siis 10 kokku ja 10 edasi. Või 3 kokku, 6 edasi. Pidin ise fuleesid lugema ja see peaks aitama õppida fuleesid parmeini nägema. Ja tunnetama?

peatused

Need kuradi peatused. Hingan sisse. Hingan välja. Püüan mõlemat teha õigel ajal ja õiges kohas.
Peas kummitavad Lika sõnad: "ma tean, selle hobusega pole eest mitte midagi vaja võtta."
Nii. Keha sirgeks. Ei, mitte taha kaldudes. Mitte eest haarates. Mitte alaselga pingesse tõmmates. Lihtsalt - sirutan ülespoole. Valmistume ... Kõhulihased tööle. Põlved vastu. Hobune reageerib, samm jääb lühemaks. Jääb lühemaks ja veel lühemaks, aga neid samme tuleb peale minu märguannet veel umbes ... 15 tükki.
Grrr.
Ei vaata alla.
Kui me siis seisma lõpuks jääme, hakkab Zillion murelikult eest ratsmeid tõmbama ja üritab ASAP jälle liikvele saada. Hmm. Midagi minu puusades ja istakus ütleb talle, et parem on põgeneda :)

So much work to do :) 

Midagi on teoksil

Kui ma koplisse jõudsin, seisis Zillioni kopli kõrval delegatsioon. Rahvas läks matkale, aga kui oli aeg metsa poole keerata, siis olid ponid võtnud erinevaid seisukohti ja kogu grupp seisis traadi ääres paigal.
Zillion kujundas oma seisukohta ja selleks ajaks, kui matkalised said ninad ühele poole ja jätkasid traavis mööda metsa äärt, oli Zillion juba plahvatanud ja jooksis täie itsiga ühest kopli otsast teise, pidurdas neli jalga kõhu all, rind vastu nööre, et siis teisele poole sama teha. Prrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!
Platsile jõudes avanes veidi hämmastav vaatepilt, kuidas pensionär  Zasmin jookseb oma koplis tuulega võidu. Lõpuks jooksis ta ka platsi äärega võidu. Platsi äär kaotas.
Kui siis Haldjas tegi trenni alguses Eliisega mõned kiiremad sammud, oli Zillionil selge, et täna hakkab midagi juhtuma. Ma ei saanud kuidagi meid ühele lainele, iga kord punaste hobuste koplist möödudes oli omavaheline kommunikatsioon null. Ta näis nii oma mõtetes ja muredes ja mina oma märguannetega ei teinud asja sugugi paremaks. Brrrrrrrrrrrrrr!
Trenni lõpuks läks paremaks.
Meil on viimasel ajal olnud üks väike mure. Tegelikult suur mure. Peatustega. Need ei õnnestu eriti. Läheb liiga palju samme, enne kui me seisma jääme ja paigal püsimine pole samuti eriti lihtne.
Treener viitas mu kõhulihastele ja kössi vajumisele sadulas. Ma pean palju rohkem ennast sirutama, kõhulihased pingule ja ennast kõrgemaks. Viimased peatused näisid tõepoolest juba palju palju paremad. 

overthinking, underdoing

Ma ei mäleta, et Aaria oleks kunagi varem eest nii põhimõtteliselt kange olnud... Kohe, kui ma hakkasin käega tegema stressipalliliigutusi, hakkas ta lõuga ettepoole vedama ja ma olin täitsa jännis. Nuta või naera, ma püüdsin olla kätega hirmus õrn, lõdvestada õlad, hoida ennast püsti ja kontrollida, et säär töötaks õige koha peal, et kannad kuskil ei tilbendaks, aga muutust ei mingit. Midagi jäi ikka puudu.
Veel üks asi, mis alguses väljakutseid pakkus, olid peatused. Ei ole ette nähtud, ütles Aaria ja vedas mind uljalt edasi.
Teises traavis tegin traav-samm-traavi üleminekuid, edasisõitmisi ja tagasivõtmisi. Selle lõpuks hakkas õrnalt tekkima ratsutamise tunne, aga kui oled paar korda elus saanud tunda seda päris õiget tunnet, kui hobune kannab sind udukergelt mööda platsi ja ratse on justnagu naljapärast näppude vahel, kuskilt midagi välja pigistama ei pea ja muusika kõlab kõrvus, siis enam see "niisama ratsutamise tunne" just doesn't do it for me ...
Hobused soojaks ja siis tulime galopis voldi peal üle maaslamava lati. Võiks ju arvata, et lihtne ülesanne, aga kaugelt paistis nagu kõrgem matemaatika. Ei ole vaja lugeda igasuguste Breisnerite artikleid, kui need pea sassi ajavad, irw...
Esimesed korrad pingutasin ise hullult seljas üle, pärast püüdsin lihtsalt hoida rütmi, joonistada voldi parajalt ümarama, saada hobuse lati keskele ja otseks, ei tõusnud sadulast välja ja kõik ülejäänud jätsin Aariale välja mõelda. Ma ei näe veel stride, eriti kui olen, keel suust väljas, ametis igasuguste nõmedate asjadega (nagu näiteks jaluste talla all hoidmisega, grrr!). Aaria näeb küll kui vaja.
Jalavahetus sinimustvalgel kavaletil. Kuidas kurat see õieti käis? Vaatasin, kuidas Milla ja Annabel seda tegid, aga kui püüdsin järele teha, kaotasin tasakaalu, kerkisin sadulast liiga välja või tegin muud sellist ebakonstruktiivset. Välja hakkas tulema siis, kui otsustasin, et ma ei tee midagi, lihtsalt püüan hobuse võimalikult otse ja toredasti sealt üle saada, ilma ise sadulas midagi tegemata.
Siis tegime mitmeid asju järjest (volte üle lati mõlemast jalast, seotud vahega lattaedu, valge latti ja sinimustvalget. Iga kord, kui lähenesime millelegi uuele, muutus esmatähtsaks kahtleva Aaria keskele tüürimine.
Pilt oli treeneri sõnul olnud päris paha. Poolistakus tuldud rohelisetriibulised lattaiad oli olnud ainuke enam-vähem sooritatud osa rajast.
See viimase aja jaluste draama on tingitud sellest, et ma ei toetu neile piisavalt. Kui tegime lõdvestustraavi, pööras Marit tähelepanu sellele, et siis olid mu kannad all ja toetus õiges kohas. Traavis on see muidugi lihtne, kergendades ei saa kuidagi ignoreerida jaluste funktsiooni, galopis kipun ma ikkagi hoidma sääri suht kangelt fikseeritud asendis hobuse külgede ümber ja jalused kaotavad minu jaoks osa oma tähtsusest...

omaette Rollyga

Liisi oli Zeppeliniga, mina Rollyga.
Esimene traav tundus väga kandiline, ma ei saanud kuidagi stabiilset istumist kätte, oli tunne, nagu sõidaks tema ja tema sadulaga esimest korda. Pehmet tunnet ei tekkinud, ma ei teadnud, mida peaksin teistmoodi tegema.Liisi käskis rohkem ratset võtta ja peale sõita.
Siis hakkas Rolly hirmsasti eest tõmbama.
Teise traavi lõpuks saime tänu ohtratele voltidele, peatustele, üleminekutele kuidagi kokkuleppele ja sealt edasi läks ainult paremaks. Täitsa huvitav (ja samal ajal kõhe) oli ilma treenerita platsil pusida.
Galopp ei olnudki paha, saime kena rütmi, milles püsida, Rolly näis lõdvestuvat, mulle tundus ka mõnus ja kui Marit platsile tuli, kommenteeris ta, et Rolly on vist täna jälle tore, millest järeldan, et küllap paistis ka väljaspoolt enam-vähem välja. Tegime mõlemale poole 3-4 tõstet ja siis kõndisin jälle latte ja tegin väikseid volte ja peatusi, kuni Liisi ja Zeppelin hüppasid.