Gonitwa - uus kogemus

Täna mul polnudki uue hobuse krampi. Võibolla sisendas Rolly sadul kindlust, sest see fikseeris mu suht kindlalt ära. Võibolla sellepärast, et Gonitwa tundus juba boksis nii mõistlik ja mõnus. Igal juhul ei olnud mul grammigi hirmu kõhus.

Pisut teistmoodi tunne oli küll. Näiteks kui ta esialgu pead vehkis, aga samas väga kiiresti ja kohe ratsmesse end pakkus. Ta on nii püüdlik ja tubli ja kuidagi nii pehme sõita. Samm oli kohe alguses rütmis, traavis oli kohe paras tempo, ei olnud kiire ega aeglane ja kui me galoppi tegema hakkasime, mõtlesin, et ma tahan jäädagi temaga siia mööda platsi tiirutama. Nii mugav ja mõnus.

Tundub, et mul ei läinud kõige hullemini, sest treener ütles ka vahepeal, et on väga hea. Täisistakus traavis natuke pusserdasime, ma ei ole veel täisistakus nii stabiilse säärega, kui peaks. Üleminekud olid keerulised, õigemini ta vastas kohe ja kenasti, aga kui näiteks peatusest hakkasime taas liikuma, siis pidi hullult vaeva nägema, et ta uuesti ei hakkaks pead üles viskama ja tuleks pehmelt alla. Käed hoidsin piinlikult täpselt kogu trenni ajal all, aga kontakti ja sääre kohta sain paar märkust. Pärast oli kontakt juba stabiilsem ja ühtlasem.

Galoppi tõusis ta päris esimesest õrnast tõstest ja püsis selles kaks ringi, kuni ma ise palusin ta traavi. Pidu minu õuel...

Pisut piilusin sammupauside ajal ka teisi, kes hüppasid hirmsaid kombinatsioone mööda diagonaali. Süsteem (ühe sammu vahega), siis maalatid ja siis kõrgem ristike. Raketiteadus, ma ütlen...