kontragalopp

Jalavahetuste harjutamised on päädunud sellega, et niipea, kui ees terendab diagonaal, on poisil tee selge. Jalavahetused tulevad ilma minu osaluseta. Punnisin ja punnisin, aga ikka vupsas neid ette ja taha. Püüdsin sõita tagasipöördeid, kontras rajani, aga ei tulnud välja.
Olime täna treenerita, ainult Merike ja Liisi viibisid samal ajal maneezis. Palusin jalutavat Merikest appi ja nad madistasid Zillioniga natuke aega, kuni must jälle kuulas ja nõustus Merikese ettepanekutega.
Täna sedaviisi.

kontragalopp ja hämar põld

Zillion tegi eile korde otsas seda krussitõmbumist - kui tõstsin paremasse jalga galoppi, siis keeras ta ennast sissepoole paindesse keerdu ja meil läks väga väga mitu kordamiskorda, kuni ta enam seda ei teinud ja jooksis enam-vähem otse.
Vahepeal on muidugi värskendav mõelda, millised probleemid olid mõni aeg tagasi, kus ta paremasse jalga tõusis kogu aeg risti või valest jalast või ei tahtnud sinna suunda üldse galoppi hoida. Sellega võrreldes pole vist praegu väga hull?
Anyways...
Täna oli jälle tavaline trenn, kus ma püüdsin jälle rohkem saada teda liikvele seljast, hoidsin tundlad püsti, et ta ei hakkaks loivama ja et ma tunneks kogu aeg mootorit oma istumise taga.
Kontakt on selline asi, mis iga trenn paneb pead kratsima. Ma olen aktsepteerinud ja aru saanud, et kui mu käed ei ole iseseisvad ja ei hoia kontakti hobusega pidevalt ja ühtlaselt, siis võin ma ennast lohutada, et ma vähemalt ei tiri teda suust, aga pikas perspektiivis teen ikkagi hobusele kahju.
Iga trenn on mingi ahhaa-hetk.
Taandamine pole meil välja tulnud ja täna parkisin treeneri kõrvale ja küsisin üle, et mis ma teistmoodi tegema pean. Saime paar sammu tahapoole liigutud küll.
Siis midagi, mis jälle mitu trenni on mõttes olnud, aga mida ma ilma treeneri silmata ei julge üksi teha - kontragalopp. Tegime nö tagasipöördeid - galopis nurka, sealt keskliini poole tagasipööre, rajale jõudes traavi ja siis uus tõste. Allright, Zillion hakkas kohe galopitõsteid pakkuma, tuli välja, et ta on ka sellest harjutusest enne kuulnud. Samamoodi proovis ta vasakust jalast paremasse minnes jalavahetust teha. Päris otseks ma teda sõita ei suutnud, pidin hoidma ikkagi natuke nina ühel pool või teisel pool sees, aga minu meelest paar katset tuli täitsa söödavalt välja.
Siis saadeti meid kolmekesi hobuste ja tekkidega koplite vahele muru peale jalutama. Pime ja hämar oli, aga Zillionil ei liikunud kulm ka. Carp korraks seisatas ja tõstis kõrvad selle peale, kui läbi lehtedest hõreneva metsa paistsid autode tuled, aga siis ütles "näääh..." ja lonkis edasi.
Ei paha. Ei paha.

tagurpidi galopp ja Mildora

Selle hobuse jaoks on vaja zen-meeleolu, ütles treener.
Ajas natuke muigama.  
Note to myself - ära kakle hobustega, muidu lubatakse varsti ainult tallisea selga ronida...
Mildora meenutas kedagi, äkki Imperijat? Alguses oli ta veidi sapsu täis, aga mitte närvis, pigem lihtsalt ülitähelepanelik. Minu sääred otsisid jälle kohta elus. Laia kõhuga hobuste puhul saan kogu aeg märkuse, et sääred on liiga taga ja kiitsakamate seljas on nad liiga ees.
Kui ma paar päeva tagasi vaatasin Liisit temaga sõitmas, siis mõtlesin endamisi, et huvitav, kas see galopp on seljas istuda samasugune nagu Imperijal, aga ei olnud.
Mis ajas nupu sassi, oli see, kui pidin tõstma ta seina ääres kontragaloppi. Mida?! Sirge peal? Valepidi galoppi?
Kogu mu keha, tasakaal ja sisemine kompass olid segaduses, sest poolteist aastat olen neid programmeerinud teistpidi tegema. Lihased ja jäsemed algatasid umbusaldusavalduse ja tõrkusid vastu, sest no ei saa ju teistpidi hobust galoppi tõsta? No ei saa noh! Võttis tükk aega jebimist ja sebimist, ma pidin peast kõik läbi laskma ja negatiivi tõmbama... Vahetasime vahepeal pooli ja proovisime minu tugevamat poolt, lõpuks tuli mõned korrad välja ka.
Marit ütles, et ta hakkas täna Mildorat vaadates mõtlema, et see jalakaotus, mida hobused minuga vahel teevad, ei olegi sellest, et säärt on vähe, vaid seotud sellega, et mu kehast käib läbi mingi jõnks, näiteks siis, kui vahetan jalga, millele kergendan. Ja et selja nõgususega peab ka midagi ette võtma. See pole enam nii hull, kui esialgu, aga ikkagi pole hea.

Mildora oli armas. Isegi ilma bling-bling pearihmata, irw.

kõrvadega Carp

Tahvli peal oli kirjas, et Carpile tuleb kõrvad pähe panna. Irw.
No mida platsil eriti polnud, oli kärbsed. Lisaks näis kummaline, et kui muidu kiusavad putukad  enamasti loomi sammus ja seistes, siis Carp hakkas peaga vehkima ja möllama vaid traavis ja hiljem galopis.
Ma ei osanud esialgu midagi enamat peale hakata, kui püüdsin hoida tempot, ei lasknud tal aeglustada ja ei nõudnud eriti ratset enda kätte ka. Las siis mängib oma ratsmetega, eks tal endal hakkab ju mõne aja pärast ebamugav? Või ei hakka? Minu jaoks oli muidugi ebamugav, aga ma püüdsin suhtuda sellesse, nagu lõputraavi - peaasi, et ma ise kindlalt seljas istun ja püüan märkamatu olla.
Paar korda olid käed ikkagi liiga kõrgel ja nii Carpe Diem kui treener tegid selle kohta mulle märkuse.
Ühe korra, kui ma sääred jälle tugevamini vastu külgi lükkasin, tundsin, kuidas hobuse esiots hakkab põrkama ja maast kerkima. Ohhoo.
Veidi aja pärast Carp leebus ja unustas mõneks meetriks vehkimise. Võibolla ta leebus ka sellepärast, et need imelikud pruunid kõrvad kukkusid peale paari volti peast ära. Varsti saime juba paar volti ilma vehkimata tehtud ja selle eest kiita ka. Liikumine näis juba ühtlasem ja pehmem.
Galopis sama lugu - esialgu vehkis ta korralikult ja lisaks hakkas pead alla tõmbama ja selga ülespoole vinnama, mõne aja pärast oli nagu Carp ikka.
Proovin kogu aeg pööretes tasakaaluga mängida ja ratsmeid mitte eriti puutuda. Vasakule poole pean kogu aeg endale meelde tuletama, et raskust vasakul jalusel võiks olla rohkem ja paremal jalusel võiks seda olla minimaalselt.
Siis tegime sellist harjutust, kus keskliinilt keerasime galopis tagasi raja poole (põhimõtteliselt kontragalopis), siis tuli võtta traavi, mõne sammu pärast tõsta uuesti õigesse jalga ja siis sama teistpidi. Kummaline on läheneda rajale, hobune vales paindes. Natuke nagu parkimisidioodi tunne, eriti kui hobuse pea vaatab väljapoole. Sümmeetria tunnetus oli täiesti haavatud.

Pärast supsti korraks Ruilasse ja jälle see nädalavahetus kuidagi kiiresti möödas.

El Beg, jah, seesama El Beg.

Milline sümpaatne vanahärra!
Juba esimeses traavis oli ta nii mõnus, liikus hooga, tuli kenasti ratsmesse, hoidis kogu oma keha nii kergelt, seljas oli mugav istuda. Saime kahe peale mitme päris sujuva ja konkreetse üleminekuga hakkama. Paar korda komistas, aga see võib olla ka kivi minu kapsaaeda.
Iga hobuse seljas tundub see "hobune sääre ees" pisut teistmoodi tundena. Tema puhul tundusid mu jalad hoopis palju pikemad ja teise koha peal olevat kui näiteks Aaria puhul. Eks see on vist loogiline, kui nad on erinevate kehaehitustega. Ise peab iga kord kohanema.
Sääre eest astumised - ma tegin kõik endast oleneva ja tegelikult jäin mõne korraga täitsa rahule (paar korda lasin õla tiba ette vajuda). Natuke ajas naerma, sest El Beg oli ülitähtsa olemisega: "oota, ma tean seda harjutust, püüa mitte segada, ma teen selle ise ära!"
Soojendusgalopis lasin ta esialgu laiali joosta :( Teine katse oli parem, aga mul lõi puusa krampi ja oli füüsiliselt rohkem nõudev. Kehv vorm? Peaks külmade ilmade tulekuga seoses hakkama soojendama enne trenni?
Pidevalt tundus, et vasakule sõites vajume vastu platsi piiret, sest minu välimine jalg hakkas vastu aeda kolisema ja selleks, et seda ei juhtuks, püüdsin hoida teda kuidagi ... seespool ja samal ajal vajutada rohkem sisemisele jalusele. Tegelikult tähendas see seda, et olin alatasa ja alateadlikult  seina ääres kreenis. 
Galopis tegime sama harjutust, mis Markusega - diagonaalilt kontragaloppi ja jalavahetus lühikeses seinas. Jeeeee! Täitsa välja tuli! Üks kord jäi jalavahetus pisut hiliseks, aga ülejäänud korrad olin rahul. 
Peale jalgade pesu viisin ta boksi, võtsin nööri ära ja hakkasin uksest välja minema. Ta seisis mu selja taga, pani pea mulle õla peale ja ohkas rahulolevalt. No kui lahe saab üks vanake olla?
Mul on tunne, et mind hellitatakse seal tallis nende toredate hobustega nii ära, et ma pärast kuskil tavaliste grupihobustega ilmselt hakkama ei saa või ei tahagi saada...

Markus, jalavahetuste äss.

Ma ei saa aru, miks Markusel on selline maine, nagu tal on. Mulle ta kohe meeldib. Muidugi pole temaga lihtne, kui ta hakkab pead ühele ja teisele poole vehkima, aga seda juhtub meil ainult nendel hetkedel, kui krabada kiiresti ratset ja hakata nõudma ilma viisakate läbirääkimisteta.
Kui ta juhtub olema keskendunud ja töötama kaasa, siis pakub ta väga magusaid hetki.
Täna oli meil väga hea trenn, ma püüdsin olla kätega õrn, aga mitte allaheitlik ja juba esimese traavi lõpuks oli hea tunne saavutatud. Markus ei visanud pead ega avaldanud mingeid seisukohti.
Ta läheb närvi siis, kui mina frustreerun. Näiteks, kui üritan teha traavist galopitõstet (mis ei õnnestunud täna kordagi). Samas, ma pole kunagi Markust traavist galoppi saanud, nii et ma ei ole sellepärast veel väga õnnetu.
Sammust saime galoppi täna iga kord :)
Markust galoppi tõstes hakkas tekkima see ettekujutus, mida tähendab "lähed ristluuga kaasa". Kuidas seda traavis tehakse, kui ajab põntsuma?
Vahepeal vaatasime teiste hüppeid ja lugesime fuleesid. Markus vaatas kella ja pööras siis pea minu poole ja vaatas mind pettunud näoga: "alla ei hakka ronima või?"
Aga meil olid kavas veel jalavahetused (wiiiii!) ja kontragalopp. Harjutus oli siis selline, et lähme diagonaalile, jätkame kontras ja lühikese seina keskel vahetame jala. Siis tuleme diagonaali teiselt poolt.
Ei olnud üldse nii raske kui arvasin. Magusaks tegi asja Markus, kes elavnes silmnähtavalt ja tegi kõike nii püüdlikult. Vasakusse jalga vahetasime iga kord kenasti, paremasse (ülla-ülla) esimesed korrad ei õnnestunud - ta vajus mitu korda traavile või siis vajusime sisse.

Väga-väga mõnus trenn oli.

Heli tund Aariaga

Ausalt, see hobune on kingitus inimkonnale.
Tegime erinevaid üleminekuid, serpentiine traavis, galopis, kontragalopis. Jala eest astumist, mis tuli Aariaga päris ilusti välja, treenergi kiitis. Lõppu pikendusi diagonaalidel.
Alguses olin pisut puine, aga pärast oli väga mõnus.

80 cm Budaga. Nii vähe on õnneks vaja!

Täna sõitsin Budaga ja Maarja oli Gingeriga. Buda oli armulises tujus, ei üritanud hammustada ega teinud nägusid. Kui, siis ainult El Begile kõrvalboksis.
Tegime soojendused ära ja siis hakkasime latte tulema. Alguses rahulikult maas ja sammus, hiljem traavis ja galopis. Peale nende, mis meie jaoks püsti pandi, oli ka süsteem ja mingid okserid, aga neid me muidugi ei puutunud.

Ratsmekontakt ja -pikkus jääb vahel mulle veel segaseks. Sammus-traavis Buda nii kenasti pakub ja siis võtan selle lühemaks, aga galopis hakkab ta mõnikord jälle kaelkirjakut jooksma ja see väsitab füüsiliselt. Küsisin, et kas liiga palju ratset või liiga vähe säärt ja treener arvas, et see viimane. Nüüd saan juba Budaga täielikult galopis sõita ilma külge klammerdumata ja mu sääred lähevad kinni-lahti juba vastavalt vajadusele. Ka kehaga võimlen vist vähem. Aga vahel on ikka säär liiga nõrk või hobune ignoreerib seda. Täna oli mul koolisõidustekk kaasas ja sellest oli paar korda abi.

Siis saime rada teha, esialgu 2 takistust, siis 4 ja siis lõpuks 5.

Kui takistused hakkasid kõrgemaks kasvama, sai Buda hoo sisse ja vot see oli muusika! Tema seljas on hüpe nii mugav. Puhas lendamine! Ja tegelikult ma ei usu, et see oli tema maksimum sooritus. Milline ta veel siis on, kui ta päriselt hoos on?

Notes to myself:

• Rada ei lõpe ära viimase takistuse peal, vaid alles selle järel. Treener pani mulle ka topsi maha, et ma mäletaks sealt paremalt poolt mööduda. Viimasest takstusest tulles aga unustasin selle täiesti ära, kohe peale takistust lasin end lõdvaks. 
• Maha ega hobuse kaela ei tohi vaadata (tõsi küll, see viga ei kordu enam nii tihti)
• Liiga hilja vaatan järgmist takistust (eriti selle kitsa takistuse puhul, kus oli kiire ja järsk pööre hädavajalik)

Ma ikka ei tunne veel alati ära, kui hobune läheb valest jalast galoppi. Mõnikord on selgelt seda seljas tunda, aga teinekord tuleb mulle üllatusena, kui treener meelde tuletab, et vale jalg

Jalavahetused - mul tuli need mitu korda täitsa söödavalt välja! Selle all muidugi mõtlen seda, et ma andsin Budale signaali ja ta selle peale vahetas, mitte neid kordi, kus ta ise selle ette võttis. Kui ei õnnestunud takistusel, siis enne nurka proovisin uuesti. Aga siiski!

Kui viimast korda viimast latti tegin, siis teatas Marit, et see oli olnud 80 cm! Ma isegi ei näinud, et ta oleks seda tõstnud.

Terve õhtu käisin ringi, suu kõrvuni peas. Õhtul käis kogu trenn järjest ja järjest silme eest läbi. Öösel nägin unes, et olin jälle Vivaldiga trennis.