Usaldusväärne Rolly

Rolly seljas oli kindel ja turvaline olla. Oskasin enam-vähem ennustada, mismoodi ta millelegi reageerib ja tema reaktsioonid olid usaldust tekitavad. Tundus, et see oli vastastikune, sest Rolly oli täna rohkem tuned in kui meie viimastes ühistes trennides.
Alustasin voltidega ja püüdsin hoida sammu erksa ja rütmis. Liisi pani meile latid maha. Kõndisime neist uljalt üle ja ei kolistanudki eriti palju.

Traavis hoidsin samuti jonnakalt rütmi, üks täpselt sobiva rütmiga lugu kummitas peas. Ma ei hakanud esialgu hirmsasti ratset nõudma, vaid proovisin kerida näppudega pisut iga kord, kui ta ise pead allapoole lasi. Vahepeal pidi Marit meelde tuletama, et ma laseks õlad vabaks, siis liiguvad ka käed allapoole. Peale seda oli Rolly kõigeks valmis ja trallisime traavis mööda platsi ringi.

Galopp oli ka täitsa mõnus. Kas tohin mainida, et Rolly tõusis esimesest tõstest ja ei saanud infarkti?
Esimesed ringid tuli mul küll endale meelde tuletada, et ma ei liiguks liiga palju sadulas kaasa, aga peale teist või kolmandat suurt volti Rolly lõdvestus mõnusalt ja tegi kohati isegi tunnustavat häält.

Mõnikord vist peabki lihtsalt niisama sõitma ja nautima seda, mis juba natuke tuleb välja ja mitte mõtlema sellele suurele ookeanitäiele asjadele, mida kärsitult juba tahaks õppida ja osata.

hobune üle mu võimete

Võtsin ettenägelikult jope enne hobuse selga ronimist seljast ja see oli õige otsus, sest juba esimese traavi lõpuks tundsin, et väga palavaks läheb ja minu jõuvarud hakkavad otsa lõppema. Enda arvates oli mu vaim valmis, aga tuli välja, et Zeppelini oma oli veel rohkem valmis. Säärele reageerimine - null. Stekist oli abi vaid sekundiks (juhul, kui see õnnestus üldse õigesse piirkonda suunata).

Esimesed galopitõsted pidin tegema sammust, aga seegi tundus lootusetu ettevõtmine olevat. Hobune näis olevat koomas või vähemalt sügaval meditatsioonis ning ei lasknud ennast minu sipsimisest häirida.

Lõppes see nii, et treener läks ise talle selga ja äratas ta üles. Kui ma siis uuesti hobuse selga istusin, oleks nagu taksoga sõitnud. Tahate galoppi? Palun. Sirge peal on vaja edasi sõita? Olge lahked. Tagasi tulla? Vabalt. Sellest jätkus üheks ringiks, aga tegi ikkagi tuju paremaks.

Gerard ütleb, et frustratsioon on üks elu edasiviivaid jõude, aga jätab täpsustamata, et kõik sõltub  sellest, mis järgneb. Kas jonn (sportlik viha, kui soovite) või jõuetus.

Sportlikku viha saab endale lubada, kui oskad hobust väga hästi lugeda; näed ennast kõrvalt sadulas ja oled 100% veendunud, et sina ei teinud viga ja (NB!) oled vaidluseks enam ette valmistunud kui tema.

Kui sul aga on vaim valmis, kuid oskused ja lahendused puuduvad, siis tekib jõuetus, ükskõik kui palju sul tahet ei oleks ja kui palju su ego sees ei möirgaks. 

Natuke silus turris karva see, et treener ütles, et eelmine kord oli meil hästi läinud ja seekord tundus, et lihtsalt ei olnud hea päev ratsutamiseks.

Nii et oota sa, Zeppelin, räägime sellest kunagi veel ;)

and we meet again, Zeppelin

Täna sõitsin Led Zeppeliniga :-P
Kui ma teda valmis panin, siis läks meie eest kettide vahelt üks hobune mööda ja Zeppelin tegi  hirmkiire hüppe edasi, ma olin tagapool ja ei näinud, mida ta üritas teha, aga kabi käis mööda maad nii, et sädemeid lendas ja õhus oli kõrbelõhna. Ahah. Ilmselt ei tule igav tund, mõtlesin endamisi.
Treener saatis meid esimesele ringile sõnadega, et otsesus on märksõna. Oli tunda. Ma pidin pidevalt ja kogu aeg mõtlema, kui otse ma ikka olen ja kui sügaval sadulas. Nurkades ja äärtes oli vaja tiba sisemise jaluse peale vajutada, sest mul tekkis tihti tunne, et kui ma ei palu tal 5 cm seespool kõndida, astub ta mingil hetkel platsi ääre peale. Igasugused vänderdused, laperdamised ja kobistamised hiilisid kogu aeg meie ümber. Igast sääre signaalist piisas umbes kolmeks sammuks... Steki suhtes oli ta ka üsna ükskõikne.
Veel üks asi, millele pidin keskenduma, oli tunne, mida teevad tema tagumised jalad minu istumise all. Kui ma sellele keskendusin ja üritasin aru saada, kuidas ma neid jalgu oma istakuga mõjutan, siis teise traavi lõpuks olin veendunud, et sellel hobusel on tegelikult 8 jalga, mis alluvad vaid tähtede seisule.
No tegelikult ei olnudki nii hull ja mõne aja pärast hakkas Zeppelin juba läbi igasuguste voltide ja serpentiinide juba natuke liikuma, tuli pisut alla (vabandust, tuli väga palju alla, nii alla, et pidin käsi ülespoole hakkama tõstma) ja vahepeal tekkis juba tunne, et tema viib mind edasi. Viis-kuus sammu, kui vedas. Aga vähemalt tundsin, kuidas ta hakkas teistmoodi hingama ja puristama. See ju ka hea märk?
Esimese peatuse ajal sain teada, et selle hobusega ei ole väga mõtet peatusi teha, tal tulevad kohe igasugused head ideed pähe. Ka sammupausid ei olnud liiga pikad, sest tal hakkas ilmselgelt kiirelt igav ja siis ta hakkas vigurdama, jäi seisma, hakkas möödujatele kõrvu lidutama.
Kui peatusin, et jopet ühe posti otsa panna (ausalt, selleks ajaks tundus 7 soojakraadi päris soe), siis lükkas ta elegantselt jalaga ühe okserit üleval hoidva posti pikali. Peab au andma, päris osav. Igaüks nii ei oska.
Esimesed galopitõsted ebaõnnestusid totaalselt. Perkele#&*"¤?!
Peale põhjalikke ettevalmistusi ja instruktsioone saime sammust ikkagi galoppi ja peale seda läks pisut paremini. Mõnikord vajusin ma ise tiba ette või andsin midagi eest ära, sest pärast oli ka selliseid tõsteid, kus hobune hakkas tõusma, aga poole tee peal otsustas ikkagi ümber.
Galopp oli väga mõnus, ilmselt tema jaoks kõik eelnev oli olnud lihtsalt väga väga igav. Sõitsin edasi, kutsusin tagasi, hobusele kõik sobis. Tema jaoks läks vist alles siis trenn põnevaks.
Selleks ajaks, kui kaska peast võtsin ja talle silo ette kandsin, olime juba päris head sõbrad.

Aariaga Taive trennis

Päevad pole vennad. Aaria polnud päris keskendunud, mina polnud päris keskendunud. Minu meelest ei tulnud ta täna nii alla, nagu ta tavaliselt tuleb, vaid tundus pigem isegi pisut häiritud sellest, et ma üldse küsisin. Kogu aeg tahtis kiirustada, pidin jonnima hakkama ja nõudsin mitmeid kordi peatusi.
Tegime traavis volte, vahepeal täisistakus (viimasel ajal teen seda liiga vähe ...), sõitsime lattide vahelt läbi. Nii traavis kui hiljem galopis. Taive andis meile harjutuse, kus pidi tegema jalavahetuse lattide vahel läbi traavi.
Kui mul see juba Aariaga välja ei tulnud, siis ma ei taha mõtelda, mis ma oleks teinud kellegi teise seljas.

Nii et sorry, Aaria, ma pean veel mõtlema selle koerast nimekaimu projekti peale ;)

Täna kahe hobuse seljas.

Kui ma Ruilasse jõudsin, ei paistnud Tõnu mitte kuskilt. Kui ma talle helistasin, siis tuli välja, et tal oli üks ootamatus ette tulnud. Hmm.
Eha ütles, et ma peaks ikka sõitma minema. Tõnu utsitas ka, et küllap on keegi seal, kes saab mind ja Theodorit vajadusel vaadata. Eha jälle nentis, et kõik on tegelikult maneezis hobuseid ostjatele näitamas, aga ma saavat ju üksi ka hakkama. Võtsin hetke mõelda.
Läksin istusin maneezis. Seal sõitsid igasugu tippsõitjad kobaras igasuguste põnevate hobustega. Veidi vaatasin, keel suust väljas, kuidas üks hobune vahetas imepisikeste voltide peal jalga ja siis tuli isu peale ja mõtlesin, et mis seal ikka, see on ju ainult Theodor (tõsi küll, Theodor, kes pole kuu aega kellegagi sõitnud).
Ta tuli sisse, panin ta valmis ja läksime väiksesse maneezi. Kõik läks ilma igasuguste vahejuhtumiteta ja ei tea, kas saabki trenniks nimetada sellist trenni, kus treenerit ei ole ja midagi uut ja põnevat ei tehta.
Tegime pisut kõike, volte, üleminekuid, serpentiine, peatusi, galoppi mõlemasse jalga. Ei mingeid suuri sündmusi ega emotsioone. Peale eilset trenni Galaxyga tundus Theodor nagu mänguhobune. Mitte ainult selle pärast, et ta on nii väike.  Theodor oli tubli ja püüdlik, saime rütmi kätte, hakkas vahepeal mõnusat häält tegema, aga ikkagi oli pisut ... igav?

Õhtul oli selle eest kõiki neid emotsioone, mida üks hüppetrenn pakub. Hüppetrenn Aariaga. Juba teda valmis pannes oli tuju laes.
Soojendus temaga on alati mõnus, sest ta tuleb kiiresti alla, on väga kergelt juhitav ja puhas rõõm sõita.
Iga esimese takistuse ees ta kahtleb korra. Äkki ikka ei läheks? Kui kord üle saadud, ei ole järgmine kord kahtlusepoegagi, aga esimesel korral tuleb mul olla väga väga otsusekindel ja lihtsalt kanaliseerida ta säärte vahel sealt üle. 
Pisut tekitas hämmingut traavis valiklatiga takistusest üle saamine. Keeruline oli aru saada, mis hetkel Aaria hüppele läheb?! Nagu sipsik püüdsin kogu aeg püsti hüpata ja enne teda üle takistuse jõuda. Galopis tundub kõik loogilisem.
Valget planku tuli meil mitu korda parandada, sest tänu valesti valitud trajektoorile ja sellele, et ma vaatasin mitu korda maha, ei õnnestunud õigesse jalga maandumine esialgu kuidagi.
Hüppasime ristikest, okserit, lattaedu ja neid kõiki ka koos. Okserile minnes püüdis Aaria küll vasakule vedada, aga veensin ta ümber. Much better kui eelmises hüppetrennis temaga roosat lattaeda sihtides :)
Peaks mõnele kutsikale Aaria nimeks panema ja vaatama, kas tast tuleb ka selline... imeline.

Galaxy. Vau.

Vau sellepärast, et ma olen mitu korda vaadanud, kuidas teised temaga sõidavad ja mõelnud, et ta on täitsa lahe hobune. Mitte siis, kui ta tallis jalaga kolistamisega tähelepanu ja õuna nõuab, aga platsi peal küll.
Boksis oli ta väga rahulik, lasi ennast kratsida, nuusutas taskud üle. Sellest taskust, kus kommid olid, võttis hammastega hellalt kinni. Noh, et kui ma vihjest juhuslikult aru ei peaks saama.
Uus hobune = minu pinges õlad. Ma ei saa arugi, kui see juhtub. Ühel hetkel lihtsalt tuletab treener meelde ja siis avastan, et oih, on jah, pinges. See mõjub hobusele vist samamoodi, nagu koerale mõjub omanik, kes võõrast koera nähes tõmbab rihma pingule - "appi, midagi jubedat hakkab kohe juhtuma!"
Traavis ei juhtunud veel mitte midagi jubedat. Galaxy oli kerge liikuma, kergelt läks säärepuudutuse peale edasi, vaikselt tuli kenasti allapoole ja kui ratsanik suutis hoida pisut kontakti ja oma selja lõdvestunud, oli ikka päris-päris hea sõita. Nii hea, et pinged läksid ka minema ja vahepeal tekkis tahtmine silmad kinni panna ja lihtsalt nautida.
Nurkades pean rohkem hoidma ennast püsti ja keskel.
Kui tunnihobused teavad täpselt, kust läheb rada ja kust lähevad keskmised voldikaared või kus kohtub kabi platsi äärega ja teevad selle matemaatika elutargalt ise ära, siis näib, et selliste "sporthobuse nägu" liiklusvahenditega nagu Galaxy laskub kohe ratsaniku õlgadele suur vastutus, sest kui satud hoidma raskust valel jalusel või oled ise kuidagi viltu, püüab tema kohe olla meele järgi. Ühes nurgas kippusime sellepärast kogu aeg liiga serva peale minema.
Teise traavi ajaks oli tal juba minek sees, nii et pidin põlvedega hakkama rohkem tööd tegema. Tegelesin suures osas sellega, et saada ta söödavasse rütmi ja vältida kiirustamist. Eriti kiirelt tahtis ta mööduda Taivest, kes kordetas pika piitsaga üht hobust platsi kaugemas otsas. Hirmus pikk ja hirmus sinine koolisõidutekk, mille olin seinalt kaasa võtnud, ei aidanud ilmselt ka lõdvestusele kaasa, nii et selle pidime ära viskama. UUPS, praegu tuli meelde, et selle unustasin pärast üles korjata ja see veedab nüüd ilmselt öö õues ...
Galopp paremasse jalga oli treeneri sõnul olnud hea ja rütmis. Seda enne seda, kui me läksime suure hooga platsi äärt ära tapma, sest see jooksis meile väga kiiresti vastu ja ma hakkasin kahtlema, kas võtame kurvi paremale välja. Võtsime vasakule. Läks väga napilt, platsi ääre vastu me ei jõudnud, tegime mingi imeliku pöörde ja jäime seisma. Sekund hiljem püüdsin ennast teha seal seljas madalamaks kui kükkis mannatera, sest kujutasin ette, kui kurjaks treener saab. Ei saanud nii kurjaks, kui ma kartsin. Aga ikkagi läks see päris pahasti ja ma patsutasin Galaxyt enne kui hakkasime liikuma. Noh, et anna andeks või nii. 
Minu jaoks oli harjumatu, et ta oli galopis eest hoopis teistmoodi, kuidagi rohkem eest all ja raskem. Suure entusiasmiga püüdsin säärtega rohkem rütmi hoida, aga väga palju sellest ei muutunud. Ilmselt on harjumise küsimus. Viimasel ajal olen ma sõitnud ju ka palju Rollyga ja Markusega, kelle galopp on lihtsalt teistmoodi.
Vasakusse ei olnud rütm nii hea ja pöörded ei olnud nii täpsed või sujuvad kui oleksin tahtnud. Lõdvestustraavi ajal tekkis mitu korda tunne, et pange muusika peale ja las ma natuke veel sõidan. Pärast tuiasime käsikaudu hämaral platsil ringi ja Galaxy mugistas komme süüa.

Esimene peneroll.

Hobused olid kaugel taga, kadakate juures. Carp vaatas mind hämminguga, ilmusin vist tema vaatevälja liiga varajasel kellaajal. Kui teda puhastasin, läks Marit boksist mööda ja ütles, et libiseva asemel võin martingali panna (loe: hüppetrenn, wiiiii!).

Esimese traavi ajal püüdsin kogu aeg mõelda - hobune sääre ees, hobune sääre ees. Võttis küll pisut võhmale, aga tegelikult ei olnud see traav nii rasitav kui tavaliselt, Carp oli täna rohkem ärkvel ja vastas kõigele. Soojendus oli kiire, lühike, aga üle ootuste efektiivne. Treener soovitas, et jääksin konkreetsete ja selgete märguannete juurde ja ei hoiaks kogu aeg säärt peal.

Tegime mõned soojendushüpped ja minu esimese penerolli, mis oli palju lihtsam (ja lõbusam) kui kaugelt välja näeb. Esimesel korral tundus Carp küll olevat mõttes oma jalgade kokkulugemise ja nende ristikeste vahele mahutamisega, aga pärast tuli sealt üleoleva kergusega üle. Show-off.

Pärast sõitsime parkuuri moodi asja:

Saime tehtud ilma üleliigsete voltideta, aga päris ausalt tunnistades teostusid mõned hüpped vaid sellepärast, et Carp on kuldse südamega hobune, kes päästab mõnikord oma ratsaniku naha. Sellega ei tohi ära harjuda, mõni hobune ei pruugi olla eriti vaimustuses sellest, kui jõuad peale pööret sadulasse ja tasakaalu alles siis, kui takistuseni on jäänud kaks sammu.

Ma pean paremini planeerima. Kui on vaja rada meelde jätta, siis pole küsimus ainult takistuste järjekorras ja suunas, vaid pigem pöörete ja trajektoori läbi mõtlemises, fikseerimises ja plaanile  kindlaks jäämises. Siis klapivad ka sammud ja takistused või jalavahetused ei tule ootamatult ette. Täna maksis kätte see, et ma ei olnud läbi mõelnud, kust täpselt valgele lattaiale pöörata või kus teha jalavahetus, kas enne või pärast sini-must-valget latti.

Paar korda tegime rada ja siis parandasime mõnda pööret ja hüpet.

Jumal tänatud, et trenni hinnad ei sõltu saadava adrenaliini kogusest, sest siis ma oleks sunnitud hakkama vara maha müüma :)

perpetuum mobile Heinz

Meie olematut tutvust arvesse võttes oli Heinz boksis väga pealetükkiv - püüdis igasse taskusse pugeda, keerutas ringi ja nuusutas kogu aeg mu pükse, nii et neile jäid kenad kollased lärakad teda meenutama.

Esimene samm oli kummaline, tundus, et tal ei olnud mingit oma rütmi ja ma pidin kogu aeg hoidma säärt peal, lugesin mõttes korduvalt rütmi, et leida mingit head biiti, mille järgi tatsuda.

Traavis hakkas ta iga kord kiirustama, aga kui ma ka üritasin aeglasemalt kergendada või õrnalt teda tagasi kutsuda, siis reageering oli aeglane tulema. Võttis tükk aega, enne kui saime normaalsesse rütmi. Kui see viimaks juhtus, hakkas kõik toimuma, ta tuli alla, oli mõnus sõita, kerge edasi saata. Jälle üks neist imelistest hobustest, kellega sõitmine on nagu muusika.

Kõik muidugi ei olnud nii roosiline, meil oli piduritega raskusi nii traavis kui galopis. Kokkusurutud põlved polnud mingi argument.  Iga peatuse tegemisel läks mitu meetrit, enne, kui me lõpuks pidama saime :(
Tihti jäin seljast pingesse ja Heinz läks selle peale ka endast välja. Heh, rääkimata sellest, kuidas me absoluutselt üksteisest mööda rääkisime galopitõstete vahepeal, kui Heinz hakkas püüdlikult pakkuma mulle igasugu käike, mida ma tellinud polnud.

Galopis oli kogu aeg kihutamise tunne ja ilusat hüpet ei tekkinud. Rääkimata sellistest kenadest koondamistest, mida nägin kord pealt, kui Katrin Heinzuga sõitis.

Ikkagi oli mõnus. Õhtu oli nii soe, et sai veel lühikeste varrukatega sõita. Kuu oli taevas nagu kollane pannkook. Isegi lapsed ajasid vaikselt kuskil omi asju. Chill.

Täna külastas mind põgusalt Istak

Hurraa!

Lõpuks ometi sain kergendades selle päris õige tunde kätte, selg polnud nõgus, kergendasin nii nagu vaja, ei tõusnud liiga kõrgele, hobune oli sääre ees. Esialgu tundus, et istun liiga tooliistakus, aga samas tundus liikumine keha jaoks väga loogiline ja selge, sääred olid suht fikseeritud Rolly külgedele, ei laperdanud, kõik tundus paigas, käsi oli lihtsam hoida iseseisvana. Nagu mingi klikk oleks seest läbi käinud, endal tekkis ka tunne, et that's it!
Treener ütles, et kõik on väga õige, nüüd tuleb see tunne meelde jätta.
Natuke vist aitas kaasa ka eilne trenn Markusega ja sügava istaku harjutamine.

Ratsme võtmisest tuli ka palju juttu. Olen liiga mures selle pärast, et ma hobust suust ei haaraks ja kohe, kui hakkan ratset võtma, läheb istak paigast ära. Rohkem tööd näppudega, ei tohi karta hobuselt ratset küsida.

Galopitõsted tegime esialgu kõik koos paremasse jalga ja sammust. Hiljem traavist.

Veel sain täna uue kogemuse - hüppasime Rollyga üle pisikeste takistuse moodi asjade, väikeste lattide ja madala ristikese. Oi, kuidas ta selle peale elavnes!

Selliste pisikeste hüpete kohta otsustas ta esimesed korrad jube kaugelt hüpata ja see ajas mu segadusse, kippusin enne teda lendu minema. Aga tema hüpe oli nii mugav ja mõnus, et rahunesin kohe maha ja lasin hobusel tema asja teha. 

Hüppasime ka kaks takistust üksteise järel, kus oli vaja teha 6 fuleed vahele. Arvestades, kuidas ma alguses ei saanud teda hoitud heas rütmis, sest mõned sammud enne takistust hakkas ta kiirustama ja takistusele peale kihutama, kartsin, et me ei saa samme klappima, aga tundub, et Rollys on peidus pisike annus matemaatikut, sest peaaegu kõik sobis kenasti.
Seda, kuidas nähakse juba kaugelt  silmaga, et kas samm klapib, kas on vaja pikendada/lühendada või kuidas on võimalik sättida hobuse esijalad enne takistust tikutopsi peale, ma isegi ei ürita veel mõista. Selleks peab vist ka väga hästi tundma konkreetse hobuse fuleede pikkuseid ja kõiki käike.

Siis hüppasime raja moodi asja. Esimene vasikas läks aia taha, mulle jäi liialt pähe jutt, et pean tegema jalavahetuse traavis, seetõttu vussisin neljandale takistusele pealesõidu ära. Teisel korral õnnestus paremini.

Rollyt oli vaja rohkem tagasi hoida, meenutas mulle natuke talviseid hüppetrenne Aariaga, kus tuli ratse hoida ülikonkreetne. Ta tahtis enne takistust kiirendada ja peale seda üleüldse lendu minna. Viimased korrad võtsin teda palju konkreetsemalt tagasi, ta ei pannud seda mulle pahaks ja viimased hüpped olid treenerit tsiteerides - "euro". 

Markus, the schoolmaster.

Täna jälle kuulsuse seljas - Karini trennis Markusega sõitmas. Sellist vau-trenni, nagu temaga eelmine kord, ei juhtunud. Markus tegi mulle enamuse ajast puust ja punaseks selgeks, et temasuguse GP hobuse jaoks on minusuguste algajatega koostöö tegemine lihtsalt vastuvõetamatu.

Peatuses tuli ta kenasti alla, isegi ülipüüdlikult ja pisut üle pakkudes (minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt). Seda traavis säilitada oli aga keeruline. Püüdsin manada silme ette mõnd väga hea tasakaaluga sõitjat, hoida keha otse, sääred peal ja mitte mingil juhul ette vajuda või käsi sirgeid hoida. Sügav istak, sügav istak... Mõnikord õnnestus ja see kajastus paaril helgel hetkel ka Markuses. Mõned korrad ta komistas ja koperdas. See viib ikka tasakaalust välja, eriti kui oled just-just saavutanud mingi rütmi ja stabiilsuse. Back to square one.

Käed on eraldi teema. Esialgu sain pragada iga kord, kui Markus kangekaelselt (võibolla on see just õige sõnade valik) pea välja või sisse keeras. Vasakule sõites keeras ta selle platsilt välja. Paremale sõites tahtis pigem sisse keerata. Pragada sain sellepärast, et ei tohi ratset käest ära anda ja käed peavad olema sadula suhtes samal joonel. 

Püüdsin olla oma kätega hell ja vaikne ja lihtsalt õrnalt Markust nurkades sääre ja käega sissepoole kutsuda, aga mõnikord polnud selleks vaja isegi ratset katsuda, et ta viuhti pea teisele poole viskaks ja ma pragada saaks, et haaran liiga kõvasti ratset.

Vahepeal võttis Karin meid käekõrvale, ratsme ja steki enda kätte ja juhendas niimoodi. Markus hakkas suurest entusiasmist pakkuma talle kõrgema klassi liikumisi/astumisi, vastik väike pugeja! :)

Esimene galopitõste õnnestus kenasti (sammust), saime kiita ja tegime mõned voldid. Peale seda me mõnda aega enam galoppi ei tõusnud, lihtsalt ei õnnestunud kuidagi. Grrr.
Siis tegime paremasse jalga ja see õnnestus paremini. Tegime mõned tõsted, mõned ringid ümber platsi ja siis proovisime jälle vasakusse. Nope.

Karin ütles lõpuks, et kui veel ühe korra saate vasakusse jalga galoppi, siis lõpetame tänaseks ära ja Markus sai perfektselt temast aru, sest sekundi pärast saime tõste tehtud ja Karin hakkas laginal naerma.

Üks hea lause, mille leidsin ühest teisest hobuseblogist:

"It's the difficult horses that have the most to give you." - Lendon Gray. 

No team spirit today.

Tiimitunnet meil Rollyga täna ei tekkinud. Esimene traav oli vaevaline, Rolly loivas ja ei tahtnud liikuda. Ükskõik kuidas ma ei püüdnud, libises ratse kinnaste vahelt minema. Võtsin kindad käest ja lootsin, et ehk nüüd püsivad juhtmed paremini käes. Tühjagi. Teine traav oli pisut parem, aga vaid seetõttu, et treener juhendas samaaegselt ja suunas meid väikseid volte ja kaheksaid tegema. Samuti oli Rolly jaoks pandud latid maha, et ta ei lülituks välja. Eredaid hetki ei sähvatanud kordagi.

Minu tasakaal oli peaaegu olematu, kaldusin ette, vaatasin alla, viisin käed ette (kuidas võtta ratsmeid lühemaks nii, et ette ei vaju ja käsi sirgeks ei lase?), ratsmed libisesid kogu aeg pikemaks, nii kinnastega kui ilma, ühesõnaga, mitte mingit harmooniat. Ime siis, et Rolly kõikus igas suunas, ei tahtnud kuidagi alla tulla, komistas ja kobistas.

Selleks ajaks, kui hakkasime galoppi tegema, hakkas tekkima tunne, et äkki lõpetaks ära? Pole kunagi veel seda hobuse seljas mõelnud, aga täna ei tundunud olevat üks sellistest päevadest, kus ühe hobuse seljast maha ronides tahaks kohe järgmisele selga ronida.

Peale galopitõsteid soovitas treener Rollyle mitte infarkti tekitada. Vaene loom tõmbas nende peale sellise plahvatusega minema, et arvasin, et lendan seljast. Tegin enda arvates järgmised tõsted vaiksemalt, efekt oli sama. Treener soovitas  ギャロップを上げる (loe: teha tõste ainult ristluuga). Kui palju ma annaks selle eest, et seda osata :(


Võibolla tõesti olid viimased tõsted pisut paremad, aga Rolly oli selleks ajaks lõputust traavis tiirutamisest ja ebastabiilsest ratsanikust sellises meeleseisundis, et kui ta oskaks kirjutada, oleks loomakaitsesse juba kiri teel. Mulle tundus, et kui hakkasime lõdvestustraavi tegema, ohkas ta ilmselge kergendusega.
Mina ka.

Ratsmes Markus. Ratsmes Markus?!

Poiss läks täna kella 4-ks trenni ja ma sebisin ennast kella 5-ks.

Alguses aitasin lastele Diamondi ära tuua. Täna proovisin jälle eilset trikki, jäin tema kõrvale mõne meetri kaugusele seisma ja lihtsalt jõllitasin oma peopesa. Diamond vaatas, vaatas ja tuli lõpuks oma kommidele järele. Tsirkuseloom, ausõna :)

Poiss tegi täna uljalt üle platsi Pipiga galoppi, koos Eeriku ja Liisiga. Peale seda, kui ta on hakanud galoppi tegema, on tal tekkinud suurem huvi ratsutamise vastu, nüüd ta küsib minu käest ka väljaspool trenniaega igasuguseid hobuseküsimusi. Muu hulgas, et millal ta endale hobuse saab... Eeeemm...

Sõitma pidin Carpe Diemiga. Tõin ta koplist ära niipea, kui lapsed platsile läksid. Läksime talli, kus oli kena aknaga boks teda ootamas, andsin kaera ette ja hakkasin puhastama. Ta oli vaevu kolmandiku kaerast ära söönud, kui ta hakkas köhima, krooksuma, jalaga maad kraapima ja tema ninast ja suust tulid suured tatilärakad. Hetkega oli ta higist läbimärg ja tilkus. Kõigele lisaks tahtis ta veel maha pikali visata.

Kutsusin Taive, kes kuulas, vaatas ja helistas Maritile. Sain juhised ja viisin Carpi väiksele platsile jalutama. Jalutasime seal umbes pool tundi ja ta läkastas veel veidi, hirnus, tatistas ja siis muutus täiesti iseendaks. Ainult et läbimärjaks iseendaks. Õnneks ei olnud eriti tuult ega külma. Ma olin juba harjunud mõttega, et jätame tänase trenni ära. Mine tea, kui hea ma seal seljas peale magamata ööd ikka oleks.

Aga siis tuli Liisi ja ütles, et trenni saab ikka teha. Kui muudmoodi ei saa, siis kasvõi pärast Karinit, Liisi ise võib mind vaadata. Viisin Carpi talli ja siis sain teada, et saan Markuse võtta. Liisi aitas kiiresti-kiiresti ta valmis panna, nii et jõudsin veel Karini trenni.

Markus alustas oma juba mitu korda kuuldud statemendiga, et ta on põhimõtteliselt igasuguste säärtega manipuleerimise ja ratsmekontakti vastane. Karin soovitas lühendada ratset ja säärega peale sõita. Sellega tegelesimegi suure osa trennist. Esimese traavi ajal ei andnud mitte mingit lootustki. Markus laperdas, üritas mööduda jänkudest võimalikult kaugelt, lehvitas oma pead kahele poole nagu need mängukoerad, kes rekkajuhtidel armatuurlaua peal on. Tööta siis sellistega ...

Teise traavi alguses ohkas Karin, et kas on üldse kedagi, kes selle looma ratsmesse saaks. Ma vaikselt piuksusin vahele, et mul ükskord oli juba päris lootustandev seis.

Markus vist kuulis ja otsustas kõiki üllatada, sest teise traavi lõpuks, kui teised hakkasid lõpetama, oli mul ühtäkki ratsme küljes hobune, kes oli üllatavalt pehme, aeg-ajalt painutas kaela ja pead alla, jäi isegi üleminekutel samasse asendisse ja oli üldse väga väga mõnus. Oppaa!

Karin haaras kohe hetkest kinni ja lasi meil peatuses rahulikult selle kallal tööd teha. Tuletas mulle meelde, et minu sügav istak on see, mis hobust suunab ning küünarnukid peavad olema keha ligidal. Iga kord, kui käed on sirged ja kanged, rikub see asja ära. Püüdsin kogu aeg olla kogu kehast nii lõdvestunud, kui vähegi võimalik, ilma midagi ära andmata. Rahulikus rütmis kutsusin säärega, iga kord, kui Markus natukenegi lasi pead alla, kiitsin teda ohtralt, kratsisin ta turja, püüdsin hoida pehmet kontakti ja siis äkki oli Markus all ja rullis, nagu mõnikord Aaria või Rolly on olnud. Dziisus, hobune, kust see siis äkki tuli?!

Karin karjus "SUPER!" ja ma hakkasin vaikselt sammu tegema. Markus jäi alla. Terve volt nägi välja juba nagu päris ja Markus ei vehkinud ega laperdanud, oli justnagu keskendunud. Töövõit number 1.
Kui olime ringi ära teinud, ei julgenud ma oma õnnega mängida ja tegin Markusele demonstratiivselt pausi, kiitsin ja sügasin nii palju kui sain.

Siis proovisin vasakule poole. See on Markuse jaoks vist raskem, sest niipidi kippus ta rohkem platsilt välja vaatama ja ka pead veidi vehkima. Sellegipoolest, ka sedapidi oli ta varsti nõus alla tulema ja julgesin teha ülemineku traavile. Esialgu ei olnud see päris nii ilus, kui samm oli olnud, aga natukese aja pärast, kui ta sai vist aru, et keegi teda saagima ja tükeldama ei hakka, siis hakkas ta ka traavis pehmeks ja alla tulema. Töövõit number 2.

Galopitõsteid oli esialgu vaja pisut tõlkida, nende tegemine traavist ei ole meie tugevaim külg. Sammust tulid lõpuks välja. Et päev oleks täiuslik, tuli Markus ka galopis mulle kenasti alla, jooksis imeilusas rütmis, painutas sissepoole (paremale kenamini, vasakule vastumeelsemalt), oli pehme, kena hüppega, lasi mul seljas olemist lihtsalt nautida. Töövõit number 3.

No kui ma paneks neljanda töövõiduna kirja selle, et lõdvestustraav oli meil ka väga hea, siis oleks see tegelikult juba kekkamine. 

Ühesõnaga, täna oli ta täiesti tuttuus Markus, sellist polnud ma varem näinud. No ei ole võimalik! Kui trenni alguses poleks ta oma seisukohti väljendanud, oleksin arvanud, et võtsin vale looma :)

Karin tundus ka väga rahul, ta ütles mitu korda, et super on ja kiitis paremale galoppi väga. 

Tallis küsis Carp reipal ilmel, et millal me siis jahile lähme. Viisin ta koplisse tagasi, ta oli ära kuivanud ja hingas täiesti normaalselt.

Markusele andsin tiba heina ja kommi. Väike armas pugeja :)

üks "esimene" ja üks "viimane"

Jumbo oli Kukrumäe tallis. Seisis rahulikult boksis ja vaatas ringi. Oli hallimaks läinud, kui enne. Läheb homme Soome. Sügasin teda pisut ja tundsin, kuidas kõris pitsitab.

Pidime hobustele järele minema, aga suurel platsil tehti vabahüppeid ja hiilisime sinna piiluma. Põnev oli vaadata, nägime kahe hobuse hüpped ära. Valgel hääldamatu nimega ponkul oli terve võimlemiskava ette valmistatud.

Tegime Lakiga erinevaid latiharjutusi ja pärast hüppasime erinevaid huvitavaid latikombinatsioone.
Koolisõidujalustega hüpates saab nalja rohkem kui rubla eest. Kolm korda käisin Laki kaela peal sõitmas ja pidin sealt tagasi sadulasse hüppama, treener naeris korduvalt, et küllap mul on mõni huvitav uus tordiretsept. Torti ei saanud, tänu Lakile, kes ilmselt on kaela peal kõlkumistega nii harjunud, et laseb stoilise rahuga rada mööda edasi, kõlkugu tal kaela peal kasvõi terve armee tasakaaluta piloote.

Ta oli täna üldse kuidagi rahulik, pisut ka tuim. Ei mingit reaktsiooni säärele. Terve esimese traavi pidin vaeva nägema, et ta sääre peale liikuma hakkaks. Kui saime liikuma, hakkas ta kiirustama. Kui saime tempo enam-vähem kontrolli alla, läks ta küll pehmemaks. Esialgu püüdis ta kõik nurgad sõita läbi, nagu ta oleks ristkülik, pärast juba tuli natuke painet ka.

Galopis oli ta ikka suht juhitamatu, aga vähemalt takistused lähevad talle alati peale. Esimesed traavilatid olid tema jaoks nii olulise tähtsusega, et ta otsustas neist lihtsalt korraga üle hüpata ja jätkas galopis. Kui juba, siis juba. Lahe poni.

Kui olin ta ära viinud, tulin talli asju ära panema. Jenny pidi Jumbo saba kammima ja ma pakkusin ennast tema asemele. Rääkisin Jumpsiga juttu ja muudkui kammisin ja kammisin ja kammisin ja vahepeal spreitasin tema saba. Laka tegin ka korda ja kui ma ta kaela sügasin, pani ta pea alla ja nuusutas mu kõhtu. Tema lakast tuli vana head tuttavat Jumbo lõhna ja ... mul hakkasid lihtsalt pisarad mööda põski alla jooksma. Ruila peatükk oleks justnagu nüüd ametlikult lõppenud. Igasugu episoodid tulid meelde ja ... nii pikalt ma polegi ühegi hobuse saba veel kamminud.
Mul on hea meel, et sain temaga juttu ajada ja teda sügada enne, kui ta Soome läks. Esimesed pisarad ühe hobuse pärast on nüüd valatud.

Eliko ja veel paar mu tuttavat on minu küsimuse peale "miks te ratsutamise lõpetasite?" vastanud, et nende lemmikhobune müüdi ära. Ma hakkan vaikselt aru saama. Arvasin, et see tuleb oma hobusega. Või vähemalt mõne ülitoreda ja kuuleka hobusega. Või vähemalt hobusega, kellega sa oled rohkem sõitnud kui 8 korda.
Aga nii koerte kui laste kui hobuste puhul kehtib vist see reegel, et need, kellega rohkem tulest ja veest läbi käidud on, kriibivad jälje hinge.

Ma lähen võtan nüüd ühe klaasi veini.

Singing in the rain (Buda, hüpped)

Mul pidi lõug maani kukkuma, kui kuulsin, et võtan Buda. Sõna "mõned hüpped" lause lõpus pani suu jälle kinni ja kihutasin koplisse hobuse järele.

Kui Sul on ainult 30 minutit, et vahetada riided, tuua hobune koplist ja ta valmis panna, siis on enesestmõistetav, et hobused on kopli kõige kaugemas nurgas.

Vaatasin Budat tükk aega ja mõtlesin, et kas on ikka õige hobune. Aga teist Buda näoga hobust seal ka ei olnud, nii et võtsin selle nööri otsa ja ta vantsis minuga hea meelega kaasa. Mul tekkis kahtlus, kas on ikka Buda. Jõudsime kõndida sadakond sammu, kui ta jäi seisma, hirnahtas kõva häälega selja taha ja kogu kamp jooksis traavis talle järele ja siis meist mööda, kahte lehte laiali. Kahtlused hajusid. Vana hea Buda.

Kui jõudsime talli, hakkas padukat sadama ja mul puges hinge hirm, et need mõned hüpped, mida  treener lubavalt mainis, võivad ohtu sattuda, sest sellise padukaga suurel platsil töötamine ei tundu võimalik.

Kui vihm lõppes, läksime väiksele platsile, kus Georg ja Marleen juba hüppasid kaht takistust, lattaeda ja okserit. Tegime Budaga esimesed kiired traavid ja kui galopiks oli aeg küps, jäi Georg mind juhendama, teised läksid talli. Peale meeldetuletusi, et ratse ei lähe ette, isegi märkamatult mitte ja et säär jääb kohe peale, saime mõlemale poole galopid tehtud. Ilma stekita kahjuks ei õnnestunud, aga pisike meeldetuletus mõjus pikaks ajaks ja kauboiliigutused säärtega jäid ära. Georg arvas, et aitab, ma võin teha lõdvestustraavi ära ja läks platsilt ära.

Vaatasin Budat, kes hakkas alles hoogu sisse saama ja mõtlesin, et isegi kui treener ei peaks jõudma enam meile trenni teha, oleks Buda jaoks 20-minutiline trenn ilmselt mõnitamine, nii et teen ikka natuke veel temaga midagi.

Üleminekuid, volte, diagonaale, peatusi. Peatusi, diagonaale, volte, üleminekuid.

Esialgu oli tema selja võnkumine harjumatu, võttis aega, kuni ma sain niimoodi seljas kergendatud, et ei tundunud teda väga segavat. Galopis oli võibolla vähem "jooksen-ise-mööda-platsi"-tunnet, aga ikkagi tulid meelde talvised trennid, kus ma, higipull otsa ees, püüdsin sellesse hobusesse mingisugust elu sisse saada ja peale esimest galopiringi olin nagu surnud spagett ta seljas.
Täna oli palju-palju parem, aga ka Buda oli hoopis teistsugune Buda.

Siis tuli treener tagasi platsile ja saimegi hüpata. Enamike hüpetega jäin rahule, tegi rõõmu, et Budal oli minekut ja ta ei uinunud eriti. Paar korda tuletasin stekki meelde, aga kui nina oli takistuse poole, siis Buda ei kahelnud küll üldse. 

* paar korda jäi säärt väheseks ja mul tekkis enne takistust mõtteline segadus, et kas tonksan või surun?
* jalused tundusid täna eriliselt libedad, ühe hüppe tegin ilma ühe jaluseta.
* kui me tulime paremast pöördest okserile, siis takistust vaadates tundsin, kuidas ma ei ole päris keset hobust ja võttis paar sammu, enne kui sain päris tasakaalu. Mu käed aga olid peale seda okseri peal nõka-nõka teinud, mis pani hobuse lati maha kobistama.
* mitmeid kordi läks säär valesse kohta ja siis tekkis galopis põntsumine. See ilmselt ajab ka käe imelikke kontrollimatuid liigutusi tegema.
* ühel korral, kui tulime liiga väikesest pöördest lattaiale, tegi Buda enne takistust mõned meeleheitlikud kiiremad sammud ja tõmbas peaga ettepoole. Ma andsin igaks juhuks ratset tiba järele, sest mulle tundus, et tal on seda liiga aeglase tempo kompenseerimiseks vaja, aga pärast unustasin ikka treeneri käest selle kohta küsida.
* pöörded vasakule on minu jaoks keerulised, mitmeid kordi hüppas Buda sellise trajektoori pealt ja kaugusest, mis olid tegelikult tema suhtes ebaõiglased. Aga ta hüppas siiski. Sest ta on juba kord Budaks sündinud ja nagu täna öeldi, siis Budad alla 130 cm takistusi tõrkuma ei hakka. Eneseväärikuse küsimus.

Sääre ees olemine ... noh, ütleme nii, et kohati tekkis hetki :)

Ma pean pidevalt endale meelde tuletama, et mu õlad peaks galopis olema piltlikult öeldes puusadest tagapool (isegi kui nad tegelikult ei ole). Just Buda galopiga on ettepoole kaldumine minu jaoks eriti kerge tulema. Hämaral platsil oli ka takistuste jõllitamine või maha vaatamine lihtsam, sest muud lihtsalt pole eriti vahtida. Kui siis aga mu sääred püsisid õiges kohas ja keha oli ka sirge ja otse, oli Budal küll paar korda sarnane minek, mis Carpil ühes tunnis, kui ma sain aru, et ta oligi sääre ees. Mitte kauaks, eks ma põntsusin varsti ta motivatsiooni jälle madalamaks, aga mõned helged hetked tegid tuju heaks.

Mõned korrad hüppas Buda suure hüppe ja ma ei olnud selleks päris valmis, nii et peale takistust jäin kätega kaela peale, aga hobusele suur kiitus, ta tõi mind igast takistusest auga üle. Õues pime, platsil hämar valgus, õhk niiske ja märg, selja taga raske päev, aga iga hüppega läheb tuju muudkui paremaks ja paremaks. Kuradi kihvt harrastus.

Hello, Rolly

Mul oli täna trenni sõites tunne, et täna tuleb Rollyle koplisse järele minna ja tunne osutus õigeks.
Esimeses traavis punnisime ratsmepikkuse kallal ja ma ei olnud seljas päris stabiilne, täna tundsin rohkem kui tavaliselt, et säär kõikus edasi ja tagasi.
Kas põhjuseks oli see, et ma polnud kaks päeva hobuse seljas istunud või Rolly vetruv selg, igal juhul oli kergendades vaja kogu aeg mõttes analüüsida, et kas liigun ökonoomselt või hüppan jaluste peale püsti, kas säär ei laperda ja kas liigun õigest kohast. Järelikult on harjumus kui selline veel habras.
Ma püüdsin hoolega hoida ratset piisavalt lühikesena, aga otsisin ikka kuldset keskteed nõudmise ja palumise vahel. Tahaks, et säär tuleb esimesena, hobune pakub ja siis kerib käsi ratset. On see õige?
Teises traavis tegime üleminekuid ja volte. Väga meeliülendavaid samme ratsmes ei olnud, aga samas jäin enam-vähem rahule sellega, mida me saavutasime. Paar korda viskas Rolly pea alla, kaela ümaraks, nii et käed olid "tühju ratsmeid" täis.
Nurkades kipun käsi ette viskama või siis ise ette kummardama, natuke lihvisime seda.
Väljend "hobune sääre ees" on olnud viimaste tundide märksõna ja see on samuti midagi, mis on habras tekkima ja kerge kaotada. Täna püüdsime ka väga, aga kui keskendun mingile detailile, unustan sääred laperdama ja kannad püsti mööda hobuse külge ronima, see aga rikub pildi kohe ära.
Jalutasime vahepeal ikka üle lattide ja Rolly ei koperdanud-kobistanud täna üldse nii palju, kui tavaliselt.
Esimese galopitõste eest sain kiita. Oli ettevalmistatud ja galopp oli kohe kaubanduslik. Peale paari ringi olin aga ise võhmal, keel vestil. Tegime mõlemat pidi, proovisin pikendada ja koondada - Rolly seljas on sellised harjutused nagu kirss tordil - puhas rõõm.
Kui hakkasime teist galoppi tegema, juhtus minu ja Rolly kommunikatsioonis midagi. Ühtäkki ei saanud ma teda rajal hoitud, ta jooksis, pea püsti, püüdis minu signaale ennetada, ise galoppi minna ja kui siis pidime tegema jalavahetusi läbi traavi, siis ülla-ülla - me ei pidanud isegi diagonaalijoonest kinni, vaid laperdasime koos siksakki üle platsi?!
Korduvalt on nii, et istud hobuse seljas, punnid ja punnid, ent tunned, kuidas hoolimata pingutustest istub hobune ratsme peal, laperdab all või lihtsalt on kange. Siis tuleb treener, käsib väikese sõrme püsti tõsta ja rohelisele elevandile mõelda ja voila! ühtäkki hakkab hobune sind kandma ja teeb hea meelega kõike. Ehh, millal see hobuselugemise oskus minu hoovile jõuab?

Miss Sunshine & Kamerona.

Täna pakkus treener "midagi uut ja huvitavat", kelle nimi oli Kamerona. Ilusat maksapruuni värvi (tervitused Myyle koos lauluga "nah-na-na-nah-nah") valgete sokkidega mära. Tegemist oli kuulsusega, kes on viimasel aastal palju edukaid starte teinud. Toksisin pärast googlisse sisse Kamerona nime ja siis sain päriselt aru, kui šefi hobuse seljas ma olin istunud.
Vaude.

Lesson 1.
Mõne hobuse puhul ei saa stekiga tema põse pealt kärbseid ära pühkida. Hakkasin jaluseid parajaks reguleerima, kui mu stekk tõusis käes püsti ja selle peale hakkas hobune igaks juhuks kiiresti edasi tormama.

Kui ma häälega teda kiitsin, siis jäi ta iga kord prauhti selle peale seisma. Rohkem säärt vaja.

Esimesed traavid olid täitsa ok, muudkui vajutasin säärt ja kutsusin teda ratsmega. Ta oli veidi nagu Aaria, hirmus kiire reageerima igasugusele kaldumisele ja seetõttu oli täpse joone peal kõndimine või traavi sõitmine omaette ülesandeks minusugusele lapsekingades tasakaaluga ratsanikule. Treener soovitas vaadata, kuidas Ebbe-Liisa sõidab, kui tasakaalus ta on, kui vähe ta telg üldse muutub hobuse seljas ja kui iseseisvad on ta käed.

Paar korda toetusin liialt taha, paar korda kummardusin ette. Juba mitmendat korda tekib uue hobuse seljas istudes õlgadesse pinge, millest pean teadlikult proovima vabaneda. Kaasa ei aidanud ka see, et ma pidin kindlalt ja tugevalt ratset hoidma, mitu korda sain märkuse, et konkreetsemat kontakti on vaja ja hobune piilub ikka platsilt välja. Kõvasti on veel kilomeetraaži puudu.

Nurkades ei julgenud ka esialgu väga painet nõuda ja kippusin ette vajuma.

Kõigist minu vigadest hoolimata oli nii mõnus! Ma kujutan ette, kui mõnus oleks veel siis, kui mul neid tasakaalupuudusi poleks ja hobune saaks maksimumi anda. Kui ma saaks kuldkalalt ühe soovi soovida, siis tahaks oskust ennast kõrvalt sadulas näha.

Galopp oli jälle puhas muusika, eriti kui saime tõsted korda. Poolistakusse tõusmine oli lihtne, selles püsimine samuti ja kui kerge oli teda selles juhtida. Sain kuidagi sääre õigesse kohta ja iga kord kui tundsin, et hoog hakkab raugema, pigistasin kergelt ja kõik oli jälle ok. Samamoodi oli tema juhtimine poolistakus lausa pidu ja pillerkaar. Ainuüksi sellest mõnust oleks tahtnud veel paar tundi niimoodi jätkata.

Lesson 2. 
Galopitõstetel on mu tüüpilised vead, et annan liiga palju ratset ära (mõnikord kogemata, nii et ei saa ise arugi), lasen hobuse liiga pikka traavi või vaatan alla (täitsa ebateadlikult). Treener rõhutas, et pean olema palju otsustavam ning viimistletust ja kenast galopitõstest olulisem on reaalselt ikkagi hobune galoppi saada ja juhendas, et enne jalgu lahti ei lase, kui hobune on galopis.
See oli tõeline heureka hetk. See toimis! Miks ma seda varem pole proovinud?

Ja kui kenasti ta galopis tagasi tuli ja kui mõnus temaga oli mööda platsi ringi lasta... No ausalt, ratsutamine on nagu narkootikum. Sellistel päevadel käin peale trenni terve õhtu ringi nagu Miss Sunshine, nii et isegi lapsed heidavad mulle võõristavaid pilke :)

Nagu kiuste pidin peale trenni otse, samades riietes lennujaama tormama, oleksin tahtnud veel Ebbe-Liisa hüppeid vaadata. Lennujaamas itsitasin, et oleks võinud oma saabaste ja pükste kõrvale veel muidugi ka steki ja mingi musta maski ootesaali kaasa võtta, see näeks välja nagu tasuline kohting ja võibolla oleksin isegi õhtusesse Delfisse jõudnud.

P.S. Jumps on müügis. 

P.P.S. Mõnda ratsutajat vaadates tundub, et ta sõidab kõik hobused ilusaks. Mitte et ma oleks eriti koledaid hobuseid kuskil näinud, aga ka tavalisena tunduvad hobused näevad väga väga efektsed välja, kui nad on kenasti tööle pandud.

Hüpped Aariaga

Sai väheke hüpatud :)

Aaria alustas trenni alguses seda juttu, et tema kardab seda suurt lompi seal taga. Ja seda kampsunit, mis on üle platsi ääre visatud. Ja tegelikult ei ole sealt batuudi poolt ka kunagi midagi head tulnud.
Ühe korra pistis alt punuma, aga tegelikult rahunes ruttu ja ülejäänud tund ta sellist jama ei ajanud.

Hüppasime ristikest, esialgu traavis, siis galopis ja pärast okserit. Siis panime kolm takistust kokku. Roosa takistuse ees tekkis meil kommunikatsiooniprobleem, mille tulemusena Aaria vajus kolm korda vasakule ära ja möödusime takistusest nii, nagu tahaks seda iga hinna eest vältida. Minu säär polnud kaugeltki piisav ja ilmselt ma ei mõjunud veenvalt. Õnneks küll oli treener neljandal korral nurgas ees seismas ja siis muutus ka mu säär veenvamaks. Kui siis lõpuks üle saime, oli see täitsa hea olnud. 

P.S. Andre tegi täna kolmandat korda galoppi, Zasminiga. Ilma kordeta, aga treeneri ümber tiirutades. Eelmised kaks korda oli ta ise lugenud samme ja õitses kodus, et tal oli rekordiks 6 sammu. Seekord lugesin ise vaikselt ära, et nad lasid 30 sammu kenas galopis, mida treener küll häälega hoidis. Nüüd mangub Andre, et ta tahab hakata käima 3 korda nädalas trennis. 

Kas kuskil on olemas mingi tugigrupp ratsutamissõltlastele ja nende lähedastele?

pisut protestine Markus

Täna tegid suure kopli omad meile tünga. Kertu palus, et tooksin talle Diamondi ära. Läksime Annega koplisse, aga see tundus tühi. Jalutasime päris lõppu, tuiasime puude vahel ringi, kõndisime mööda karjuse äärt ja no keda pole, on suksud. Mitte ühtegi, mitte kuskil. Hakkasin juba murelikuks muutuma, kui nad tormasid kõik korraga puude vahelt välja ja kihutasid kopli värava poole. Mõni lõi takka ka üles.
Väga naljakas. 

Kui tallis vastasin küsimustele, et kellega sõidan, sain jälle väga kaastundlike pilkude ja lohutuste osaliseks. Tahtsin "puulõuga" ja "kanget" lausa kaitsma hakata,  pole ta midagi nii hull. Võibolla natuke, aga keegi pole täiuslik. Igal juhul oskab Markus käekõrval sama miilu olla kui iga teine hobune ja kui ta lõpuks pehmeks ja ratsmesse saada, on võidurõõm suurem, kui mõne teisega.

Tegime Leenu käe all trenni ja kuna meid oli päris mitu (vist 8?), siis tähendas see seda, et sain teha soojenduse just nii nagu tahtsin. Alustasin rahulikult, samm oli esimene ring veidi rütmist väljas ja tuim, aga teise ringi peal tuli pisut vunki sisse. Ratset ei hakanud enne kokku voltima, kui Markus oli maha rahunenud ja ei väljendanud peaga enam oma suhtumist ratsasporti. Kael hakkas vaikselt pehmemaks minema, Markus tundus lõdvestunud ja iga kord kui säärt pigistasin, liikus allapoole ja allapoole ja juba lubas ...

Tegin traavile ülemineku ja Markus vastas sellele hetkegi mõtlemata: "ah, käige te ka kõik kukele" ja tuhises pea püsti minema :)

Leenu lohutas mitu korda trenni ajal, et ta ongi selline, tegelikult on juba väga hea. Üleminekud ei tundunud omavat nii head efekti, pigem tundus, et õnnestus paremini siis, kui meil oli hoog sees ja Markusel läks meelest, et ta kergelt kätte ei anna.

Tegime neljaosalist (!) serpentiini, kus pidi keskliiniga ristumisel võtma hobuse neljaks sammuks sammule. Kui ratsmesse tuleku muresid mitte arvesse võtta, siis oli Markusega seda teha väga hea, sest ta tõesti reageerib säärele nüüd ja kohe.
Aga seda harjutust on jube raske teha 8-kesi platsil, nii et lõpuks tegime kõik seda paar korda ja siis hoidsime lihtsalt raja vaba teistele ja improviseerisin Markusega ise edasi.

Galopitõsted paremasse jalga ei õnnestunud, aga vasakusse läks ta küll kenasti. Esialgu Leenu hoiatas, et proovi traavist, aga olgu ma valmis selleks, et Markus ei pruugi seda tõsiselt võtta. Kui nii juhtub, siis tõstku ma sammust. Nii läkski. Peale seda õnnestusid tõsted ka paremale ja esimesest korrast.  Püüdlikult hoidsin sääri ühe koha peal, mis tundus nagu sadulavöö peal. Igal juhul oli galopis Markus palju rohkem ratsmes ja liikumine tundus seljast ka mugav. 

Tegime pärast veel traavi ja traav-samm-traav üleminekuid. Nagu Leenu ennustas, hakkas Markus alles tunni lõpus pehmemaks minema. Üks suur volt oli juba nii ilus, et jõudsin mõelda, et suurt vahet polegi, kas Rollyga või Markusega. Poleks pidanud mõtlema, sest hetke pärast Markus koperdas suursuguselt ja käis peaaegu põlvili nii, et oleks pea vastu platsi äärt ära löönud.

jätkame Markusega

Seotud jalgadega. 
Täna sai nalja, kui treener lasi Jürgenil tuua tallist mingid rihmad ja nendega mu jalused sadulavöö külge kinni siduda. Esialgu seoti jaluserihmasid pidi, mis tekitas küll tunde, et jalgu liigutada ei saa, aga samas ei häirinud eriti säärega tegutsemist või sääre hobusest kaugemale viimist. Pärast seoti aga jalus ise sadulavöö külge ja see tekitas meil Markusega naljakaid tõlkes kaduma läinud hetki. Mu jalad olid põhimõtteliselt tugevalt rõngas ümber tema ja kui tahtsin hakata sammus edasi liikuma, olid sääred nii kõvasti vastu Markust, et see vaeseke pistis traavis edasi tormama ja ei peatunud enne, kui võtsin korraks jalad jalustest välja. Nii ajas naerma :)
Nii et kui tavaliselt on vaja pingutada, et säär oleks tugevalt peal, siis täna oli mul vaja vahepeal teistsuguse probleemiga tegeleda, hoida säär võimalikult õrnalt peal ja püüda mitte saata hobusele valesid signaale.
Aga tund oli nagu ikka, väga hea. Teise traavi lõpus oli ta päris mõnusakene ja lasi pea alla ja tundus lõdvestunud. Oleks tahtnud kõrvalt näha. Väga pikalt ta seda nautida ei lase ja tööd jätkub igaks sammuks. Üleminekud olid täna kobamad. Mitu korda tegin peatuse, kutsusin teda alla, ta tuli, tundus nii mõnus, lubas kena üleminekut ja kui siis sääred vastu panin, viskas ta nagu eesel pea kuklasse ja hakkas laperdama. Urr.
Galopitõsted ebaõnnestusid esialgu totaalselt, sest nende rangi seotud jalgadega ei osanud ma Markusele kuskilt poolt läheneda ja kõik, mida me saavutasime, oli energiline traav :) Kui siis Marit oli nõus mu rihmad ära võtma, proovisin traavist teha, aga selleks ajaks oli Markus põhimõtteliselt seda meelt, et igasuguste umbkeelsetega tema galoppi ei tee.

Ristluu müsteerium.
Sammust galopitõsted tulid paremini välja (traavist ei õnnestunud mitte ükski). Isegi, kui mu ristluu tegi vahepeal õiget asja, siis ma ei saanud mõistusega aru, mis see oli. Pigem tõstsin tunde järgi ja olin ise ka pisut üllatunud, kui õnnestus.
Galopp oli vist täna parem kui eile, ma ise rohkem tasakaalus, püüdsin sääri hoida õige koha peal ja mitte nendega vehkida. Paremasse jalga sõites hakkas Markus liialdama ja jälle oma kaela sissepoole rulli keerama. Treener käskis välimist ratset meelde tuletada ja see toimis.
Kui hakkasime tegema jalavahetusi (kolmeosaline serpentiin, keskel jalavahetused), siis peale esimesi ebaõnnestumisi käisime jälle läbi, et mida selleks õieti teha tuleb. Ratset ei tohi mingil juhul ära visata, vastupidi, tuleb kutsuda teisele poole. Suruda jaluse peale (see jalg, mis saab olema sisemine) ja tulevase välimise jalaga teha tõste. Maha ei tohi ka vaadata. 
Aga kuidas hobust ristluuga teadlikult tõsta???

Igal juhul õnnestusid peale seda kõik jalavahetused (rõõmuhuilge koht) ja ma sain isegi selle tunde kätte, mis hetkel tuleks seljas Markusele anda hetk jalgu seada ja korraks kergelt poolistakusse tõusta, et ei põntsuks. Jeee!

P.S. Kui teil tekib idee, et uuriks täpsemalt kõikvõimsa Google käest, mismoodi ristluu liigub või toimib, siis ärge seda tehke.
Kordan, ärge googeldage sõna "ristluu" või "sacrum".
Ei lähe selgemaks. Palju udusemaks läheb.
Pärast piltide nägemist tundub, et ristluud saab sihtotstarbeliselt kasutada ainult siis, kui see on kehast eemaldatud.
Las ta jääb.
Jääme parem selle tunnetuse küsimuse juurde.

Madin Markuse kaelaga

Heh, juba esimese traaviringi ajal sain aru, miks täna just Markusega trenni teen :)

Kui Rolly viskas viimane kord pead erinevates suundades moel, mis tekitas kätes abituse tunde, siis Markus on selles kaitsnud doktorikraadi. Peale esimesi ringe sain aru, et mul on sääred ja istak ja ongi kõik. Mis käsi puudutab, siis tuleb olla tänulik, kui Markus midagi mulle eest annab, aga midagi heast südamest tasuta siin jagama küll ei hakata ja kõrgeid ootusi pole mõtet seada.

Õnneks oli ta ikkagi väga mugav hobune, ei olnud keeruline sääri talle ümber pigistada ja hakata vaikselt rütmi lugema. Võib-olla kergendasin esialgu pisut kõrgele, aga samas oli ta ka sedasorti schoolmaster, kes iga ettevajumise puhul reageerib, nii et tuleb end püsti ja otse hoida, siis on aga õige kergendamine loomulikum tulema.

Esimese traavi tegin lühikese, ei nõudnud suurt midagi, sest tal oli pea juba nagu tuulelipp püsti ja suhtumine silmades ja jalgades. Püüdsin hoida käed väga rahulikult all ja kiitsin teda iga kord, kui nurkades tekkis mingi painde moodi asi või kui ta vahepeal unustas oma suhtumise ja lasi vaikselt pead allapoole.

Peale pisikest puhkust tegime volte, üleminekuid, diagonaale, jälle volte ja peatusi. Mõned üleminekud olid päris toredad. Teises traavis oli eriti hästi tunda, kuidas ta hoiab jonnakalt oma kaela viltu ja passib platsilt välja risti vastupidises paindes. Mängisin ratsmega, lasin välimist ratset võimalikult vabaks, kutsusin sisemise sääre ja ratsmega. Vahepeal lubas, aga siis oleks talle nagu jälle meelde tulnud, et ta pole "mingi selline" ja jälle keeras ta kaela kiuste kõveraks. Vasakusse jalga oli see eriti jube, siis oleks pea justnagu kogu aeg üle platsi ääre olnud. Küsisin treenerilt, et mida sellega teha, aga ta ütles, et sellega ei olegi eriti midagi teha, see on midagi vaikse protesti sarnast ja Markusele omane.

Tegelikult oli ta teise traavi lõpus juba palju mõnusam ja koostöövalmim. Ma ei kiskunud eest ja ei nõudnud eriti kätega, aga püüdsin kogu aeg hoida sääred julgelt peal, pigistada rütmis ja kui siis poolkogemata eest midagi allapoole tuli, proovisin ratsmega selle kinni püüda ja samal ajal tutiplutitasin teda häälega. Sellist vaimustavat tunnet, nagu Rollyga, ei tekkinud, aga samas ütles treener, et Markus pole juba kaua nii hea eest olnud ja seda oli ülihea meel kuulda.

Esimesed kaks galopitõstet ei õnnestunud ja Markusel käis vist peast läbi mõte, et võib ka ilma?
Maritil oli selle jaoks sobilik strateegia varrukast võtta ja Merle abiga tõusis tüüp kolmandast tõstest kenasti galoppi. Mõnus mugav galopp.

Viimase paari-kolme trenniga on mul hakanud tekkima mingi ettekujutus, et kuskohas peab olema säär ja et kui vähe see tegelikult üldse edasi-tagasi kõlkuda tohib. Nii mõnus on sõita, kui ei pea pidevalt säärtega tonksama, et ta galopis püsiks. Piisab, kui säär on kergelt peal. VÕR-RA-TU.

Galopis püüdsin Markust koondada ja seegi tuli välja. Ühel korral vajus ta traavile, aga ma ilmselt läksin ka liiga hoogu. My bad.

Aga kõige magusam osa täna olid jalavahetused! Need nimelt õnnestusid peaaegu kohe ja selleks ei olnudki vaja ennast kringliks keerata. Paremasse jalga vahetades pidin peaaegu kaks korda rõõmust huilgama hakkama, sest need läksid nii sujuvalt ja kiirelt, vasakusse põntsusin rohkem seljas ja vahetus ei toimunud nii ruttu. Üks kord jäid tagumised pisut hiljaks. Põntsumise kohta küsisin, aga sellega pole midagi teha. Ma olen vaadanud, et paljud tõusevad selleks ajaks täiesti poolistakusse. Peab vist lihtsalt selle tundega harjuma. Veel šefim oleks, kui saaks kunagi selle tunde kätte, et millisel hetkel seda jalavahetust nii küsida, et ta oleks kiire ja kõrvalt peaaegu märkamatu.

Pärast nahistasime veel pisut platsil kommi ja rääkisime juttu. Markus tundus muhe tüüp olevat.