valus minnie

Kontakti ma hoida ei suutnud, sest iga kord, kui vaikselt ratsmeid püüdsin käes hoida, siis lühenes selle peale samm ja Minnie hakkas rohkem koha peal võnkuma ja see on ai-ai-ai-kui-valus...
Püüdsin esialgu läheneda nii, nagu ükskord, kui mul tuli esialgu võtta ratsmed lühemaks ja Minnie allapoole saada ja alles peale seda hakata traavi tegema. See ei toiminud, hobune ei liikunud üldse enam vabatahtlikult. Siis lasin juhendamise peale ratsmed täitsa lõdvaks ja püüdsin teda taganpoolt ettepoole liikuma saada, nagu alati peaks tegema. Selle peale kõndis ta täitsa toredalt ja mul ei olnud valus ega midagi. Esimese traavi tegin ka lõtvade ratsmetega, et saada mingi ühtlane liikumine kätte. Niipea, kui jälle püüdsin ratsmeid saada lühemaks või kuidagi mingit kontakti hoida, läks jamaks. Täna sõitsin esimest korda tema enda sadulaga, muidu oleme kasutanud kas Aaria või Rolly oma.
See pole kahjuks esimene kord, kui mul niimoodi Minniega juhtub. Täitsa alateadlikult püüan tema seljas vältida igasugu asju, mida peaksin tegema, aga mis teevad haiget. See pole muidugi mingi ratsutamine ja ei meenuta üldse neid trenne, kui me temaga talvel pikemalt sõitsime ja kui ta oli nii mõnus, mugav, ühtlane ja pehme.

vanad vaevad

Sadulas põntsumine peale takistuselt maandumist andis juba eile tunda, aga kulmineeris täna sadulas vasakule poole galoppi sõitmisega kaasneva valuga.
Ma ei saanud harjutustki lõpetada.
Krt.

Carpe Diem (i.s.)

Ma ei mäleta, et ma oleks Carpe Diemiga varem sõitnud ilma sadulata.
Muidu on ilma sadulata sõitmine olnud alati põnev ja teistmoodi, aga täna hakkas valu jälle sõidumõnu varjutama. Uutmoodi oli see, et juba sammus oli mul peale paari ringi puusad krampis ja kogu alaselg valu pärast lukus. Mõtlesin, et traavis läheb paremaks, aga läks hullemaks. Leevendust tõi taas ainult see, kui tõstsin jalad kõrgemale ja ajasin selja nii küüru kui võimalik. Kui valu andis natuke järele, püüdsin uuesti traavi minna, aga sellest ei tulnud täna mitte midagi välja, sest ma ei suutnud millelegi muule keskenduda, kui mõelda, et mis valemiga ma suudan enda keha lõdvaks lasta, kui nii kuradi valus on. Nii lõpetasimegi täna trenni kuskil keset teist traavi.
Hobuse seljast alla hüpates viskas korraks jälle pildi eest. Kurat.
Carp selle eest ei tundunud olevat väga pettunud. Tsikk sai kaera lisanditega, dushi all korraliku massaazi, rohud kärbsepunnide peale ja tagasi koplisse.

võlg Markuse ees

Võlgnen Markusele ilmselt nii umbes enam-vähem täpselt 4 kilo porgandeid.
Sammus ei olnud midagi tunda, ma keskendusin sellele strateegiale, kuidas alustada pehmelt, empaatiliselt, rahulikult, et meil täna kummivenitamiseks ja peaga vehkimiseks ei läheks. Algus näis hästi minevat. Traavis hakkas kõrvus tuttav pinin - aiiii... teise traavi lõpuks lisandusid mõned vaiksed vandesõnad. Iga samm, iga jõnks ja üleminek näisid venitavat mu puusasid liigesest välja ja kui valu hakkas võimust võtma, siis pidin jälle jääma sammu ja vajusin lihtsalt kossssti Markuse selja või kaela peale, mõnikord tõusin korraks lihtsalt jalustele. Ja sellepärast olen eriti võlgu.

Markus tegelikult pingutas ja tegi kõike, mida ma küsisin, isegi kui ma küsisin häbematult valesti. Ma tundsin, kuidas ta juba hakkas muutuma natuke selleks imeliseks Markuseks (minu lohutuseks ütles Hanna platsi äärelt, et meie galopivolt platsi tagaosas oli väga ilus olnud), aga ma ei suutnud väga pikalt ennast seal seljas normaalses asendis hoida ja kui mina hoidsin hambaid ristis, siis Markus hakkas sellise nõmeda soojenduse peale solidaarsusest sama tegema. Tundsin, et vedasin teda täna korralikult alt.
Galoppi saime mõlemasse jalga traavist nagu kord ja kohus, tegime soojenduseks mõlemale poole paar tõstet, siis väikese pausi ja siis uuesti mõlemale poole - natuke edasisõitmist, natuke suuremaid-väiksemaid volte.  Siis tundsin, et see ei ole praegu hobuse suhtes üldse aus ja kui ma tahan homme hommikul voodist kiiremini kui 20 minutiga püsti saada, siis peab tänaseks lõpetama.


 
Ärge arvake, et ma nüüd lusika nurka viskasin. Tegelikult lõppes päev ikkagi positiivses võtmes, aga kõigest lähemalt hiljemalt pühapäeval :-P

pain & pleasure

Markus ei tulnud täna mulle koplis hüüdmise peale vastu, vanakesel näis tegemist olevat. Kui kopli väravast välja tulime, hakkas ta millegi peale hirmsasti esijalgadega tippima ja ma ei saanudki aru, mis teda itsi täis ajas.
Maneežis oli kõik vanaviisi - teise traavi lõpuks näis tekkima mingi ühise eesmärgi tunne ja see peaga vehkimine või kummivenitamise tunne läks ära. Markus hakkas unustama, et ta põhimõtteliselt algajatega koostööd ei tee. Seda hakkasid aga omakorda väitma minu puusad, mis tuletasid meelde, et roosad tabletid on otsas. Perkele.
Mida paremaks Markus läks, seda valusamaks minul läks. Täielik Murphy. Kui ma enne mõtlesin, et see on Markuse sadul, millega ma ei klapi, siis täna sõitsime Rolly sadulaga ja oli palju hullem. Mida rohkem ma tahtsin nautida, seda lõikavamaks läks valu puusades ja alaseljas. Seda just eriti neil hetkedel, kui oli vaja sadulasse istuda - enne galopitõstet või siis, kui jäime galopist traavi. Täisistakust traavi ajal võisin vaid unistada, kohe tahtsin röökima hakata. Nii kuradi valus! Nüüd ma tean, mismoodi tunneb ennast grillkana, kellel koibasid küljest ära murtakse.
Röökida ei saanud (ka rääkida ei tahtnud), aga pisarad hakkasid kurku kogunema ja mingitel üleminekutel tundsin, kuidas ma enam ei saa hakkama. Kaks korda mõtlesin, et aerutan keskele ja tulen seljast maha, aga siis neelasin jälle pisarad alla ja püüdsin mitte alla anda. Markus on ju ka nii tore ja näis galopis kenasti lõdvestuvat, lõputraavini pole enam palju jäänud ja no ma ei saa ju nii häda olla!
No tegelikult vist ikka sain ja selge see, et midagi peab tegema, et see ei korduks. Ma veel ei tea mida, aga homme selge peaga mõtlen välja.