vihma ja tuult

Hoolimata koerailmast oli Rolly täna jälle heas tujus ja kuigi seda kahetaktilist sammu tuli ikka ette, siis ülejäänud osa trennist ei toimunud väga suurt loivamist. Panin tähele, et kui ma hakkan rohkem säärt kasutama, läheb alaselg ikka räigelt krampi, just siis, kui ma veel soe ei ole. Pärast saan juba lõdvemalt asja võtta. Ja pauside ajal ei tohi mingil juhul autopilooti sisse lülitada, siis oleme mõlemad palju ärksamad.
Olime väikese platsi peal, kus oli paaris nurgas natuke sissesõidetud kraav, mis suunas meid loomingulisusele. Enne veel, kui me seda saime hakata täiel määral kasutama, saime ette latte ja torbikuid, millest pidime läbi sõitma ja mööduma.
Harjutus nägi välja selline - torbikute vahelt traavis otse keskliinile, kus olid kaks latti maas, neist üle ja siis jälle torbikute vahelt välja vastassuunas. Esimesed kaks korda ei saanud me lihtsalt torbikute vahele kuidagi pihta, pööre tuli liiga suur. Välimine ratse, raskus sisemisele jalusele, säär vastas...  Lattide peal oli otsepüsimine keeruline, sest ma pole täisistakus veel nii palju ümber hobuse. Kaks korda õnnestus siiski hoida sääred piisavalt ümber hobuse, nii et ma tundsin, kuidas Rolly jalad hakkasid tõusma vuhh ja vuhh kõrgemale. Koolisõidu-stuff.
Aga kas panite tähele, et ma kasutasin jälle sõna "täisistak"? Ja ilma valuvaigistita? Where's my cookie? :)
Galopp oli endiselt vasakule parem kui paremale, nii näis vähemalt seljast. Nagu eelnevalt traavis, pidin ka galopis püüdma pigem hoida teda lühemana ja rohkem koos. Kui Rolly laiali läheb, siis ta läheb ikka laiali.
Peale esimesi soojendusi tuli teha läbi traavi diagonaalil jalavahetusi. Muidugi läks loomal suht varsti "ma-tean-seda-harjutust"-lambike põlema ja ta püüdis ennetada. Mitte väga hullult, üks kord vajusin küll räigelt ette.
Aga tegelikult nägime vaeva hoopis selle kallal, et kui ma tulen vasakust jalast diagonaalile, siis olevat mu õlad hobuse õlgade kohal ja see ei tohiks tegelikult ju üldse võimalik olla. Mul tuli ennast kõvasti tahapoole projekteerida ja pärast oli olnud täitsa ok.
Siis saadeti meid jalutama koplinöörideni ja tagasi.

latid ja Agne

Tädi Agne mõtles poole tee peal kopli värava poole ümber ja kiskus ennast lahti, et uuesti heinarulli juurde oma suur tagumik ära parkida. Tsirkus Barcelona.
Kui jõudsime koplist õnnelikult välja, üritas ta joosta kuskile elupuuheki kõrvale künka otsa. Peale seda oli vaja veel teel talli kaks korda oma hunnikuid kuskile puistada ja rohkem vahejuhtumeid ei olnudki.
Vähe on vist üldse neid hobuseid, keda ei pea alguses edasi ajama, et samm oleks "going somewhere"-samm. Mõned Heinzud ja sellised on, aga tõeline tunnikas ei lase ennast säärest esialgu üldse segada ja teeb kõik selleks, et tunni alguses veel korraks sõba silma peale saada.
Traavis tahtis Agne esialgu küll kiirustada, ent tuli kohe ja kiiresti minu rütmiga kaasa. Üldse näis ta täna jälle suht paindlik ja tore. Kui nüüd nendest lattidest ei peaks kirjutama, sest esimesed lattidest üle kõndimised olid masendavalt lohakad ja häälekad. Mul tuli rohkem vaeva näha, et olla otse ja mitte lasta tal vingerdada.
Marit seletas, et millal rohkem pöördes jaluse peale toetuda, millal ja kui palju sisemist säärt pöördes vastu hoida ja millise hobusega kuidas tegema peaks. Agnega jõudsin nimelt vasakust jalast latte kõndides tulemuseni, kus peale lattide peale otseks saamist lükkasin sisemise jalaga veel pisut liiga üle.
Galopitõsted ei õnnestunud seekord eriti, nii vasakusse kui paremasse jalga jamasime korralikult Paremasse ei saanudki, olgugi, et skeemitamiste peale oli paar korda Mariti sõnul juba lubanud, aga ma ei osanud kohe õigesti reageerida. See info või teadmine, mis temal väljaspoolt vaadates on, oleks hindamatu väärtusega mulle seljas olles, eriti kui saaks keha nii kontrolli alla, et enam ei vaju ette-taha, suudad kohe reageerida õige keharakuga. Praegu ei saa ma veel alati aru, kummast jalast Agne tõusis ja läheb samm-paar (või kiirest lubamatust pilgust alla), et sellele pihta saada. Mariti sõnul oleks tegelikult vaja mõista, kumba jalga Agne kavatseb tõusta, et siis reageerida sellele õigesti.

10 + trenn

Kartsin täna Rollyle selga ronides, et hakkan jälle vigast mängima, aga seda ei juhtunudki. Galopis vahepeal andis natuke eilne valu tunda ja maha tulin ettevaatlikult, aga ülejäänud aja sain täitsa normaalselt tööd teha.
Ja see oli mõnus. Kogu trenn oli.
Sammus kõnnime nüri järjekindlusega latte, aga see polegi tegelikult nii nüri, sest kogu aeg peab kalkuleerima, et ega me pole liiga laiali, liiga viltu, liiga kontaktivabad, liiga seda ja teist. Vahepeal vajub Rolly samm natuke letargilisemaks, aga kui ise veidi elavam olla, siis reageerib kohe.
Traavis natuke püüdsime alguses köit vedada, aga see paranes iga ringiga ja voldiga.
Nurgast välja tulles pidime sõitma lühikesele diagonaalile, siis peale rajale jõudmist tegema pisikese voldi, tagasi rajale ja teisel poole platsi sama asi. Ma vajusin alguses välja ja pidin kogu aeg kontrollima oma otsesust. Sisemine säär (eriti vasakule, khmm, khmm) näis ka nõrk olevat.
Ja siis kui pidime ootamatult rutiini muutma ja tegema ukse juures peatuse, kadus Rolly tagumine ots korraks alt ära. Sääred peal, sääred peal, sääred peatusel alati peal...  ups.
Galopiringid paremale näisid väga mõnusad ja mugavad, vasakule olid alguses natuke ... ma ei oskagi seda mingi hea sõnaga kirjeldada ... tuimad? No siis ei mõelnud ma ka midagi enamat välja kui püüdsin säärega peale sõita ja olla kätega väga hellävarainen. Ma ei tea, mis see oli, mis Rollyle mõjus, aga mõne aja pärast oli galopp vasakule veel parem kui paremale oli olnud. Jess.
Muidugi ma kasutan nurkasid või avatud kaare voldikaari ära, et tõsteid teha, aga Marit lasi mul teha "kiusu pärast" tõsteid sirge alguses. Saime vist hakkama, tegime kaks ja sellest piisas.
10 + trenn.

ikka markus

Ma olin selle sadula-saaga juba unustanud, kuniks mul esimese traavi lõpuks olid jälle puusad krampis. Kui proovisin täisistakut teha (ma ei mäletagi enam, millal ma viimati tegin korralikult täisistakut ringi-paar ümber maneeži...), siis pidin peaaegu kiunuma hakkama. Nii palju siis nendest massaažidest, rohtudest ja puhkerežiimist :(
Pärast, kui sain soojaks, hakkas parem. Palju parem.
Võib-olla sellepärast, et ma polnud nii kaua hobuse seljas olnud, oli ikkagi tore. Natuke nutune on küll, kui Markus hakkab libisevat venitama ja lõuaga vehkima, aga mitu korda õnnestus meil ikkagi saavutada ühtlane ratsmekontakt. Ma nii väga püüdsin, aga väljaspoolt nägi see sellegipoolest kindlasti välja õudne. Vähemalt Birgit hüüdis vahepeal, et ma ei tõmbaks tema pead väljapoole, kui tegelikult oli see Markus ja ainult Markus, kes jõnksutas oma pead sinna, kuhupoole tahtis, hoolimata mu kätest, küünarnukkidest, õlgadest ja säärtest.
Keerulisemad hetked olid siis, kui hakkasime lattidest üle tulema. Hoidsin keha enda arvates paigal ja kogu mu võhm läks sellele, et me oleksime lattidele lähenedes ja nende peal otse, aga kuidas hoida otse hobuse pead, kui ta ühele ja teisele poole pead võngutab?
Markust ei heidutanud ka pilt lähenevatest eredavärvilistest lattidest ja kui esimesed korrad saime kuidagi üle, siis kolmandal või neljandal korral komistasime me neisse juba nii korralikult sisse, et härra põlvitas nende vahele. IIIIK!
Ta sai püsti tagasi ja me kõndisime pisut sammu ja ettevaatlikult traavi. Kõik näis ok.
Niipalju head see apsakas tegi, et pärast seda oli Markus ühtäkki leplikum ja palju tähelepanelikum. Järgmised korrad õnnestus palju paremini lattidest üle saada.
Galopp oli jälle parim osa trennist, see on üks allüür, kus me ei kakle läbi ratsme. Seegi oli tore, et sain kõik tõsted jälle traavist tehtud.
Kogu aeg mõtlen, et galopp on kõige tähtsam allüür ja ma peaks selle jooksul kõige enam ära tegema. Püüdma pikendada ja koondada ja tegema volte jne. Oleme vahel teinud Markusega esiteks ära soojendusgalopi ja siis teise galopi ajal teinud midagi muud, aga täna ütles Birgit, et meie viimane galopp (paremale) oli olnud juba nii hea, et peaks ära lõpetama. Nii et Markus pääses täna vähemaga :)
Ajas muigama, kui kuulsin, kuidas Birgit pööras Liisile Cartini seljas samal moel intensiivset tähelepanu, nagu eelmistel kordadel mulle. Kui ma sõidaks samamoodi nagu Liisi, siis poleks ma muidugi Cartini seljas nii murelik olnud, aga kui istud kellegi teise Ferraris kui omanik seisab kõrval ja ütleb, mis nuppe vajutada, on raskem lõdvestuda.
Liisil tuli see väga loomulikult välja.

Edit: See lihaste ja higistamise jutt on väga põnev. Noh, et milliseid lihaseid hobused kasvatavad siis, kui nad töötatakse õigesti üles ja milliseid siis, kui nad veedavad oma trenniaja rohkem vastu hakates ja valesti sõites. Varsti muutun paranoiliseks ja hakkan iga kord peale trenni hobuse kaela ja õlgu joonlaua ja luubiga uurima :)

Usaldusväärne Rolly

Rolly seljas oli kindel ja turvaline olla. Oskasin enam-vähem ennustada, mismoodi ta millelegi reageerib ja tema reaktsioonid olid usaldust tekitavad. Tundus, et see oli vastastikune, sest Rolly oli täna rohkem tuned in kui meie viimastes ühistes trennides.
Alustasin voltidega ja püüdsin hoida sammu erksa ja rütmis. Liisi pani meile latid maha. Kõndisime neist uljalt üle ja ei kolistanudki eriti palju.

Traavis hoidsin samuti jonnakalt rütmi, üks täpselt sobiva rütmiga lugu kummitas peas. Ma ei hakanud esialgu hirmsasti ratset nõudma, vaid proovisin kerida näppudega pisut iga kord, kui ta ise pead allapoole lasi. Vahepeal pidi Marit meelde tuletama, et ma laseks õlad vabaks, siis liiguvad ka käed allapoole. Peale seda oli Rolly kõigeks valmis ja trallisime traavis mööda platsi ringi.

Galopp oli ka täitsa mõnus. Kas tohin mainida, et Rolly tõusis esimesest tõstest ja ei saanud infarkti?
Esimesed ringid tuli mul küll endale meelde tuletada, et ma ei liiguks liiga palju sadulas kaasa, aga peale teist või kolmandat suurt volti Rolly lõdvestus mõnusalt ja tegi kohati isegi tunnustavat häält.

Mõnikord vist peabki lihtsalt niisama sõitma ja nautima seda, mis juba natuke tuleb välja ja mitte mõtlema sellele suurele ookeanitäiele asjadele, mida kärsitult juba tahaks õppida ja osata.

üks "esimene" ja üks "viimane"

Jumbo oli Kukrumäe tallis. Seisis rahulikult boksis ja vaatas ringi. Oli hallimaks läinud, kui enne. Läheb homme Soome. Sügasin teda pisut ja tundsin, kuidas kõris pitsitab.

Pidime hobustele järele minema, aga suurel platsil tehti vabahüppeid ja hiilisime sinna piiluma. Põnev oli vaadata, nägime kahe hobuse hüpped ära. Valgel hääldamatu nimega ponkul oli terve võimlemiskava ette valmistatud.

Tegime Lakiga erinevaid latiharjutusi ja pärast hüppasime erinevaid huvitavaid latikombinatsioone.
Koolisõidujalustega hüpates saab nalja rohkem kui rubla eest. Kolm korda käisin Laki kaela peal sõitmas ja pidin sealt tagasi sadulasse hüppama, treener naeris korduvalt, et küllap mul on mõni huvitav uus tordiretsept. Torti ei saanud, tänu Lakile, kes ilmselt on kaela peal kõlkumistega nii harjunud, et laseb stoilise rahuga rada mööda edasi, kõlkugu tal kaela peal kasvõi terve armee tasakaaluta piloote.

Ta oli täna üldse kuidagi rahulik, pisut ka tuim. Ei mingit reaktsiooni säärele. Terve esimese traavi pidin vaeva nägema, et ta sääre peale liikuma hakkaks. Kui saime liikuma, hakkas ta kiirustama. Kui saime tempo enam-vähem kontrolli alla, läks ta küll pehmemaks. Esialgu püüdis ta kõik nurgad sõita läbi, nagu ta oleks ristkülik, pärast juba tuli natuke painet ka.

Galopis oli ta ikka suht juhitamatu, aga vähemalt takistused lähevad talle alati peale. Esimesed traavilatid olid tema jaoks nii olulise tähtsusega, et ta otsustas neist lihtsalt korraga üle hüpata ja jätkas galopis. Kui juba, siis juba. Lahe poni.

Kui olin ta ära viinud, tulin talli asju ära panema. Jenny pidi Jumbo saba kammima ja ma pakkusin ennast tema asemele. Rääkisin Jumpsiga juttu ja muudkui kammisin ja kammisin ja kammisin ja vahepeal spreitasin tema saba. Laka tegin ka korda ja kui ma ta kaela sügasin, pani ta pea alla ja nuusutas mu kõhtu. Tema lakast tuli vana head tuttavat Jumbo lõhna ja ... mul hakkasid lihtsalt pisarad mööda põski alla jooksma. Ruila peatükk oleks justnagu nüüd ametlikult lõppenud. Igasugu episoodid tulid meelde ja ... nii pikalt ma polegi ühegi hobuse saba veel kamminud.
Mul on hea meel, et sain temaga juttu ajada ja teda sügada enne, kui ta Soome läks. Esimesed pisarad ühe hobuse pärast on nüüd valatud.

Eliko ja veel paar mu tuttavat on minu küsimuse peale "miks te ratsutamise lõpetasite?" vastanud, et nende lemmikhobune müüdi ära. Ma hakkan vaikselt aru saama. Arvasin, et see tuleb oma hobusega. Või vähemalt mõne ülitoreda ja kuuleka hobusega. Või vähemalt hobusega, kellega sa oled rohkem sõitnud kui 8 korda.
Aga nii koerte kui laste kui hobuste puhul kehtib vist see reegel, et need, kellega rohkem tulest ja veest läbi käidud on, kriibivad jälje hinge.

Ma lähen võtan nüüd ühe klaasi veini.

Laki ja SUURED KOLLID!

Tuulepea ja veel üks tuulepea.

Hea surfiilm. Pisut kehvem ratsutamisilm.
Täna sõitsime Lakiga suurel platsil. Esialgu olid KÕIK neli nurka tuule käes lehvivaid kolle täis. Vaevaga saime selle arvu kahe ja pooleni vähendatud, aga tagumised nurgad olid ikka sama õõvastavad kui enne ja Laki vedas mind neist minema, maksku mis maksab. Paar korda ta lendas galoppi, ühe korra lõi igaks juhuks kollile takka üles. Täitsa nalja tegi.
Pool tundi üritas ta mind mingile oma rajale ära vedada. Tahtsin voldile keerata - EI! Kolm või neli korda EI! Ei tahtnud isegi seisma jääda, kui ma, nutumaik suus, muudkui vastu jonnisin. Paremaks läks alles siis, kui hakkasime latte sõitma, traavis ja galopis. Nagu treener ütles, mõtted läksid tööle, mitte rumalustele. Mõned hüpped saime ka tehtud, olgugi, et tema juhtimine tundus nagu raketiteadus - ta ei reageerinud täna säärele, ignoreeris ka stekki, rühkis ikka omasoodu edasi. Kui ma pärast temaga käekõrval jalutasin, siis polnud kuskil mingeid kolle. Hmm.
Tundus, et mu vasak säär on nõrgem, kui parem. See võib muidugi olla täitsa tõsi, sest ma olen ju harjutusi teinud peamisel paremale poolele.
Pärast vaatasin pisut Picanto trenni ja koju.