Veska

Veskimetsa võistlused 75 cm

eesmärgid ja dressuur

Haige olemine annab vaba aega blogi uuendada. Näiteks kirjutada eesmärkidest.

Eelmise aasta eesmärkidest suur osa oli seotud meie koostööga Carpe Diemiga. Ilmselgelt peale Zillioni pildile ilmumist, sõitsin vähem või õigem oleks öelda peaaegu üldse mitte CD-ga.
Harrastajate MV oli järgmine suur eesmärk, aga sinna me ei jõudnudki. Ilmselt oligi liigne entusiasm eeldada, et kolme kuuga saavutab meie koostöö sellised mõõtmed, et me lähme uljalt meetrit sõitma.

Positiivse poole pealt - paar eesmärki õnnestus ka saavutada.
Näiteks 90 cm parkuuri puhtalt sõitmine. Seda Kohilas, 2 x Kärdlas ja suve lõpul Niitväljal.

Ja siis oli veel 2015 reale kirjutatud küsimärgiga ja sulgudesse "hobune". Sellepärast küsimärgiga ja sulgudesse, et ma ei olnud kindel, et kas neid õigeid ja oma hobuseid tuleb just tellimise peale vastu.
No üks tuli.

 * * *

Reedel lasin Zillioni maneezi jooksma ja seal ta siis möllas natuke. Tuled ei läinud põlema ja siis tegid tüdrukut talle pimedas kolli.

Laupäeval sõitsime Hanna trennilaste vahel, natuke maalattidest traavis üle ja siis mõned jalavahetused. Pusisime üksi.

Pühapäeval Zillion taas puhkas ja mina tegelesin palaviku maha surumisega.

* * *

Seesama must, kelle kohta kõik alati kiitsid, et nii rahulik ja sonsu, nii kuulekas ja tubli, on hakanud koplisse minnes või sealt tulles trikke tegema. No meil on olnud paar korda temaga ütlemisi tuleku tempo kohta või selle kohta, et kas kopli väravast saab särtsu või ei, aga need on lahenenud kiiresti minu kasuks.

Nüüd kuulsin tallist, et Maris oli saanud mustalt kabjaga?! Dziisus! Õnneks selgus, et ikka päris pihta ei olnud saanud, must oli lihtsalt rabelenud kopli väravas, näoga, et tema sealt sügavast sopast läbi minna ei saa. Igaks juhuks läksime laupäeval koos teda õue viima (ehk dresseerima). Kui Vivaldi oma koplis hakkas edasi-tagasi jooksma ja tagumist otsa õhku loopima, siis Zillion lubas liituda, aga piisas kergest meeldetuletusest ja ta lonkis vaguralt kõrval edasi. Koplisse saime ja värava ka kenasti avatud-suletud.

Järgmine päev saatis Maris sõnumi, et nad olid Zillioniga taas kokkuleppele jõudnud ja kõik hästi, poiss jälle viks ja viisakas. Huh.

vigade paranduseta parkuur

Selle hooga, millega täna rada sõitsime, ongi vaja parkuuri sõita, ütles treener, nii on hobusel ka lihtsam lendu minna. See ei tundunud üldse keeruline. Hobune näib mind rohkem kuulavat, kui ma ei lase tal omapäi kuskile tormama minna. Nii ma usaldan teda rohkem. Ja iseennast ka.

Peale punast okserit tõmbas Zillion jälle paari suurema tõmbega minema, korraks tekkis oht, et lõikame nurga ära ja pööre süsteemile läheb untsu. Korraldus oli sõita raja peale välja ja tulla sealt korralikult süsteemile. Võtsin hobuse tagasi ja pelgasin, et nüüd meie ja süsteemi vahele jäänud meetritest ei piisa, et piisava hooga süsteemile läheneda ja sellest söödavalt üle saada, aga asjata, läksime lendu ja saime üle.

Hüppasime oma raja ära ja midagi parandama ei pidanud. Selle üle võis rahul olla :)

jalusteta väänamine

Tegime täna veidi ilma jalusteta tööd ja võib julgelt öelda, et väänasin ennast kogu raha eest. Kui lihased tundusid peale eilset trenni pehmekesed, siis täna nad isegi ei julgenud enam kellelegi kaevata.

Rohkem ikkagi kogu aeg tuleb sirutada jalgu allapoole, sirgemaks ja õige küljega ümber hobuse. Kui kannad lähevad alla, siis varbad tahavad väljapoole lendu minna. Kui ennast paika saan, siis on erinevus hobuse liikumises kohe selgelt tunda. Ratset peab julgemalt avama, aga mitte enda poole tõmbama või vajutama.

Arusaam sellest, kui palju peaksid sääred liikuma eri olukordades ette või tahapoole, on hägune ja täna tuli sellest juttu. Jääks see nüüd kõik ka kohe meelde...
Meeldetuletusi oli veel mitmesuguseid. Näiteks, et ei ole vaja säärt devalveerida ja kogu aeg hobusele mingeid sõnumeid saata.

Kui tulid harjutused, kus pidi hobust pisut painutama ja voldi peal hoidma, siis näis esialgu, et ma kasutan tarbetult palju säärt, et mingit efekti saavutada. Aga niipea, kui ma suutsin ennast rohkem arusaadavaks teha, muutus must poiss jälle väga kergeks. Lihtne painutada ühes või teises suunas, vähem tööd kätega, natuke rohkem säärte ja tasakaaluga ning mõne aja pärast võib ratsmed ära anda ja hobune jääb ikka küsitud paindesse ja õigesse asendisse jooksma. Kontrollitud. Works like a charm. 

Veel oli meeldetuletusi, mis puudutasid seda, kuhu mu silmad või varbad vaatavad. No miks head harjumused kinnistuvad kauem kui halvad?
Must oli trenni lõpuks lihtsalt väga väga tubli. Tema sai minult kiita ja mina treenerilt. Korda läinud üritus.

need neli neetud latti #2

Seni kuni ma soojendasin, ehitas treener plankudest midagi. Kui ma siis silmad tõstsin, siis seal ta oligi. Minu õudusunenägu. Neli neetud latti. See trenn novembris, kui latid olid pandud ringiratast suurel platsil ja pidime neist voldi peal üle tulema?

See ei läinud tollal eriti hästi. Nii mu keha kui nägu olid kõverad, hobusest rääkimata.

Pilt Kertu Kosk, aitäh!

Nüüd kohtusime uuesti ja lattidest olid saanud kavaletikasvu plangud. Üks triibuline ristike ka.
Alguses tuli hüpata vastastikused plangud, siis järjest, siis kõik neli järjest.

Kui kõik klapib ja rütm on, bounce on olemas ja õige trajektoori peal õnnestub püsida, siis ei ole ju midagi lihtsamat. Aga oleks ju liiga lihtne, kui see esimesel korral õnnestuks ja nii ka jääks? Piisab, kui me jääme maha, samm ei klapi, hobune teeb pikema hüppe või me vingerdame kuskile, kui kogu see jada on ju täitsa sassis! Ja räägime siis sellest, et plankude vahe peaks olema 4 fuleed. Mitte 5 või 3.
Selle kordasaamine võtab nii võhmale. Selle korrashoidmine võtab samuti võhmale. Ja see ei ole üks neist fake it till you make it harjutustest.

Hobune oli läbimärg. Minu lihased tundsid end ärakasutatutena.
Ja ma ei jõua ära oodata seda päeva, kus me need plangud mängleva kergusega seljatada suudan :P

nurk nurgast väljas

Jube tüütu on keset päeva koolist trenni ja siis tagasi linna sõita, aga muud täna üle ei jäänud. Kevadsemester on alanud.
Zillion oli õues ja kui me hakkasime koplist ära tulema, siis võttis reipalt sammu kodu poole sellise näoga, et vaadaku ma ise, kuidas talle järgi jõuda. Ma peaaegu et solvusin ja natuke aega mängisime Lüka-Tõmbat. Lõpuks oli Zillion solvunud näoga ja mina olin rahul, kui ta lonkis järel, mitte kõrval.

Seinad ahistavad. Mitte, et maneez oleks väike, vaid ma lihtsalt tunnen, kuidas üks meist kahest kogu aeg seina peale toetub. Ei ole hea. Pole üldse hea. Ma väldin seinu ja täna tahtsin galopis ka teha midagi selleks, et seinu poleks justnagu olemas.
Sõitsin nelinurka, aga nii, et nurgad polnud mitte maneezi nurkades, vaid hoopis keset seina.

Ikkagi tundus, et nurk pole päris nurk (välimine ratse, välimine säär?) ja teiseks läks selle nurga moodustamiseks kuidagi liiga palju aega. Abi tuli ja saime vastused oma küsimustele. Läks palju paremaks.