Aaria & suuuuuuur kole punane rist

Neil päevadel, kui õhtuti tuleb telekast hüppamist, on raske blogi kirjutada.

Täiskuu. Obviously. Nägin tallis vähemalt kolme punaste silmadega inimest ja täna oli kukkumine popp tegevus. Soojendus läks kuidagi ruttu ja Aaria näis esimesest hetkest peale urr. Võib-olla aimas, et koolisõiduhobust hakatakse üle pulkade ajama, nagu nad tallis ütlevad. Igal juhul olid esimesed 20 minutit kõrvad sõnumeid täis. Soojenduse tegin ka lühemate jalustega, aga püüdsin piinlikult hoida ikka ennast õigetpidi ja kannad heaga pahatujulisest märast eemal.

Ooooo, kui võõras tunne taas temaga hüpata! Iiiik! Mäletasin, et tõrge pole mitte ainult võimalik, vaid ka tõenäoline? Mida kõige enam jälgida? Rütmi? Heas tempos peale sõitmist? Esimesena pidime tulema ristikest traavis, valiklatiga ja poolistakus. Huh. Aaria oli seda meelt, et otsi lolli. Minu sääre veenmisvõimest poolistakus ei ole mõtet selles kontekstis üldse rääkida. Esimesel korral seisime ja nuusutasime seda risti. Seisime valiklati ja risti vahel.
Kui valiklatt ära kadus ja saime hakata galopis tulema, hakkas asi natuke tuttavam tunduma. Mitte küll hobune, aga see tunne, et mida säärtega teha.

Esimene takistus parkuuris oli punane ristike kõrgetel kobadel. Esimene kord sellele sõites ei omanud ma jälle ettekujutust, et kui palju säärt on "palju säärt" ja tuli välja, et vasakut säärt on ikka vähe. Teisel korral ei klappinud samm mitte mingit pidi ja ma ei suutnud veenda hobust, et nii võib ka. Aaria läks alles kolmandal korral üle. Mina läksin veel kõrgemalt, mulle tundus, et hoolimata keskele sihtimisest, püüdis Aaria igaks juhuks hüpata nii kõrgelt, et ka need kobad mingil juhul kõhu alla ei jääks. Korraks tekkis isegi tunne, et nooooh, kas nüüd tuleb tänase päeva kolmas tort?

Muidu oli igatpidi fun-fun-fun. Aaria ei välgutanud enam kõrvadega ja näis isegi järgmist takistust ise otsivat. Kipa! 

See Tüdruk, Kes Paneb Kõik Hobused Planku Tõrkuma

No esimese traavi ajal olid Aaria kõrvad väga ühemõttelises asendis - talle ilmselt ei sobi, kui talle ronib selga Täpi sadul või siis ei sobi talle, kui ronivad selga amatöörid, kes teavad sama palju koolisõidust kui mesimumm jalgrattast.
Taas kord otsisin esimese traavi ajal tunnet, et kuidas just selle hobuse ümber sääred paigutuvad ja ei kiskunud eest eriti midagi. Liiga pikaks ratsmeid ka ei lasknud. Mariti sõnul oli vaja Aariat pigem julgelt edasi sõita, just nagu me Minniega tegime.
Esimesed pisikesed ristikesed tulin täisistakus, et saada mingi aaria-hüppe tunne kätte, pärast juba poolistakus. Hobuses oli vahe selgelt näha, ka galopp oli poolistakus hoopis teistsugune. Ja hüpe ei tundunud nii teistmoodi või võõras. Üks kord okseril jäin küll hämmingusse, et miks ta pea niimoodi alla paneb ja olin treeneri sõnul enne ära hüpanud, jäin päris pahasti loomale suu peale. Palusin vabandust ja järgmisel hüppel enam sellist viga ei teinud.
Kui lähenesime mööda pikka diagonaali ristikesele, oli lausa tunda, kuidas hobune tõmbab takistuse poole. Wiii!
Rajal oli 6 takistust ja näis täitsa tore hüpata. Mõnus vaheldus. 
Teiste takistuste seas kohtusime ka planguga. Aaria oli seda meelt, et kui mina seda planku ei usalda, siis ei maksa ka temal liiga familiaarselt sellest üle kablutada. Minust saab varsti See Tüdruk, Kes Paneb Kõik Hobused Planku Tõrkuma, irw...

A nagu Aaria

Esimeses traavis olin natuke hämmingus, sest Aaria pakkus enda kaela rulli ja pead alla, aga mina plaanisin temaga samal moel lõdvestatult ja suht pika ratsmega sõita, nagu Minniega või Aariaga Fey trennis.

Aga mul tuli hurraa-tunne, kui me ei läinudki täna kordagi ratsme pikkuse pärast vaidlema ja Aaria ei ärritunud mu peale ka kordagi. Jeee!

Ta pakkus eriliselt hea meelega kõikidele küsimustele vastuseid, vähemalt neile, mida ma oskasin küsida. Muudkui puhises ja vuhises. Mulle natuke näis, et ka kiirustas, vähemalt esimestes traavides. Galopis natuke ka ja mul oli tema tagasikutsumisega tükk tegemist.

Nagu rusikas silmaauku pidime pärast tegema sellist harjutust, kus voldi peal tuli galopis hobust võtta tagasi ja sõita edasi. Aarial oli hoog sees ja minu punnitused ta seljas oma kõhulihastega (millest ma olen hakanud juba vähe kõrgemalt arvama) jäid tal märkamata. Dziisus, kuidas ma pidin seal ennast lukku tõmbama, et teda tagasi saada. Esialgu ta jäi muidugi selle peale traavi, aga pärast hakkas juba natuke välja ka tulema. Ratse oli mõnikord nii pikk ja mu küünarnukid hakkasid selja tagant üksteisele lähenema. Aga kui harjutus välja tuli, siis on kõik vist ikkagi hästi.

Järgnev on pühendatud piuksuvale Jennyle :)

Aaria vol 2

Sõita Aariaga Fey silma all on umbes sama hea kui sõita hobusega tema omaniku silme all, I guess?
Esimeses traavis sõitsime suht pika ratsmega ja põhimõtteliselt nagu lõdvestustraavi - lihtsalt alla ja edasi, alla ja edasi. 
Siis hiljem tuli suhteliselt konkreetselt võtta ratset, igasugused vusserdamised ja läbirääkimised tuli ka kohe lõpetada, käed hoida all ja ratse lühike ning hobuse käest tuli kogu aeg küsida ja küsida. Feyku ise ka naeris, et Aaria kindlasti mõtleb, et ära juhenda seal kogu aeg...
Noh, see tähendas seda, et ma tõesti pidin kogu aeg midagi küsima ja kohe, kui Aaria pea ja kael ja kukal hakkasid kuskile tõusma, tuli jälle teha restart ja uuesti meie positsiooni korrigeerida, enne kui saime jälle traavi minna.
Midagi pidi hästi olema, sest Fey ütles tunnustavalt, et ta ei mäleta, millal Aaria niimoodi suust vahutas.
Siis tegime sellist asja nagu õlad sees. Nurgas volt, siis sirgele, keskel jälle volt ja siis raja lõpuni.
Fey vaatas Aariat hindava pilguga ja ennustas, et see saab olema vasakule raskem. Esialgu oligi, osaliselt ka sellepärast, et ma pidin oma asendit kogu aeg parandama ja ehitama. Kui mingi tunne ja rütm tekkis, hakkas sujuma. Paremale hakkas paremini sujuma ja saime kiita mingite sirgete eest.
Selle nõudlikuma küsimise peale juhtus ainult see, et Aaria ütles leplikult, et kui vaja, siis teeme ära ja jooksis suure osa ajast ikkagi väga toredasti. Mõni teine punane mära oleks selle peale mu üle platsi ääre poetanud.

remonditund

Sellest pealkirjast ei pea valesti aru saama, remonti tehti ikka mulle. Aaria silus täna neid kohti, mis said eelmises trennis haavata. See ei ole esimene ega viimane sissekanne, kus ma sellele hobusele tänusõnad saadan.
Pidime tegema sääre eest astumist, aga ... hmm... tagurpidi. Rajalt keskliini poole. Esialgu lõi kupli sassi - millisel jalusel raskus peab olema, kuhupoole hobune paindes, jne. Kui mul visioon selgemaks lõi, hakkas meil ka paremini välja tulema. Kõige paremini näivad tulevat välja need korrad, kui näib, et hobune Su all ei liigu grammigi ülemäära, aga ei plaani ka magama jääda, liigub ja hingab samas rütmis koos sinu ja su säärega. Aaria oli seda nägu, et pfffff, pliis, ma olen seda harjutust oma elus nõrkemiseni teinud...
Ma pole tõepoolest juba mitu nädalat oma hüppenööri poole vaadanud ja mingeid harjutusi teinud. Enne meistrikaid rabelesin regulaarselt, et mitte rajal CD seljas ära vajuda. Mitte, et ma praegu hirmus väsinud endale seal hobuse seljas tunduks, aga tuleb välja, et sellised pisikesed asjad ei jää treenerile märkamata.
Esimeses galopis oli Aaria seda nägu, et teeks võidu, aga ma püüdsin siis oma unustatud kõhulihastele rakendust leida ja teda kõvast kokku võtta ja rütmi leida.
Siis tegime galopist läbi sammu jalavahetusi, kaheksaid, aga risti üle platsi ja muidugi tuli vahepeal saada samm tihedaks, enne kui tõste sai teha. Siis mingil hetkel läbi traavi jälle sammu ja siis jälle platsi keskele. Esimestel kordadel ujusime pisut ära, ma ei saanud enne rajale jõudmist piisavalt kiiresti sisemist jalga vastu, pärast tuli mingi kindlustunne ka. Ainult, et Aaria hakkas korralikult kõike ennetama. Peale teist ringi oli tal päris hea ettekujutus, kus ma tahan teda traavi või sammule võtta ja ma pidin rohkem säärt kasutama, ühel korral ka mingi voldi tegema. Galopist traavi jäämist tuli ka ette, näiteks selle peale, kui ma alla vaatasin ja ette vajusin või siis mõnikord selle peale, kui ma püüdsin teda tagasi võtta ja kogemata surusin rohkem jalustele. Selle peale ütles Aaria kiiresti ja püüdlikult, et talle sobib traav ka superhästi.
Suures plaanis vist läks täitsa normaalselt.

lilla latt ja Aaria

Esimeses traavis oli Aaria kange ja puine ning et ma mitte endast liiga hästi ei arvaks, siis hoidis ta pead ja kaela sirgelt püsti ka.
Vahepealses sammus tegin kõike seda, mida Milla oma trennides on pannud tegema - edasi sõitmine, koondamine, peatused. Sekka mõned väiksemad voldid, paar serpentiini, noh, et igav ei hakkaks.
Teises traavis päris nii püsti Aaria lipp ei olnud ja vahepeal tundsin, et juba läheb ta natuke leplikumaks ja natuke rohkem "alla", natuke rohkem puristab ja hingab teistmoodi ka. Rohkem lõdvestatust?
Igasuguse käevõnkumise peale muidugi ei jätnud mära Aaria ütlemata, mida ta sellest arvab. Minu sääred pole ka piisavalt terasest ja istakust rääkimata. Aga me saime ikkagi igasugu asju tehtud. Galopis tahtis ta hirmsasti jääda traavi ja ma pidin suurema osa ajast kogu aeg valvel olema. Nothing new. 
Ja siis kui püüdsin teda galopis edasi sõita ja siis tagasi kutsuda, jäi ta samuti tihti traavi. Hmm. No ma vähemalt ei lasknud tal kordagi sammu jääda, püüdsin traavi kohe saada korda ja kohe uue tõste teha. See polnud eriti keeruline.
Pidime üle lilla madala lati ka tulema, esialgu traavis, pärast galopis. Ühest jalast ja siis teisest jalast. Olgugi, et mingit hüpet polnudki, siis ikkagi on raske lasta silmadel puhata ja hobusel otsustada. Õigemini -  kui tundub, et ei klapi kohe kuidagi ja kohe-kohe kolisevad jalad vastu latti, tekib kohe hirmus kiusatus sekkuda. Kas edasi sõita või sadulas püsti tõusta, et hobusel kergem oleks koivad üle saada, kui nad peaks lati alla jääma vms.
Kui siis pidime tiba erksama tempoga tulema, näis võimatu aru saada, kas üldse midagi klapib. Pilk metsa poole ja edasi. Ikka tuleb seljas kõik ära oodata ja mitte eriti ise sipelda. Ega ma tegelikult ju ei näe ära, kas midagi klapib või ei klapi, olgugi, et püüan võistlustel või trennis mõttes lugeda nii teiste kui enda hobuse samme. Aga mingi tunne enne takistust tekib, eriti kui ei klapi :)
Väike lõdvestustraav. Aaria haaras koplisse minnes veel kaasa suure ampsu tee peale kogunenud heinarullidest ja sillä siisti.

Mina & Aaria

Kui Milla teatas eile, et ta tuleb homme hommikul, siis avasin juba korraks suu ja siis panin selle uuesti kinni. Ei. Uni maksab ka midagi.
Aga kui ma õhtupoolikul talli jõudsin, tuli välja, et plaanid olid muutunud ja Milla andis platsil trenni. Lubas mind ka vaadata, kui ma ruttu hobuse valmis saan. No hobusevalikuga läks natuke aega ja kui ma Aaria peaaegu valmis sain, ütles Milla, et talle tuli juba isa järele ja küllap ma saan ise hakkama.
Nii sõitsimegi ise.
Esimene traav näis meile mõlemale hobusega meeldivat, Aaria oli kogu aeg kuuldel ja väga püüdlik. Ta pakkus muidugi ka ise kõike, aga oli seda nägu, et this is fun.
Teises traavis tekkis mingi puine hetk, ma kahtlustasin jälle, et midagi oli valesti mu käte ja kontaktiga, võibolla ei osanud ma piisavalt säärega peale sõita. Raske öelda, ma proovisin siis lahendada asja nii, et tegime hullult volte, üleminekuid ja skeemitasime platsile jõudnud laste vahel niipalju kui jaksasime. Paremaks läks küll.
Galopis vajus ta mõned korrad kergelt traavi, nii et paari sammu pärast tõstsin jälle uuesti. Otseselt ta laiali ei tundunud, näis põrkavat ka kenasti, näis ok. 

meistriga

Aaria näis pisut üllatunud asjade käigust ja enne iga uut takistust kahtles ja kõhkles või püüdis vasakule-paremale ära ujuda.
Nomaeivõi, kui keeruline oli aru saada, et mis hetkest ta hüppesse läheb. Me mõlemad Katriniga olime oma "uute" hobuste seljas parajas segaduses. Kas ta läheb, kas ta tõrgub, kas ta teeb ühe sammu veel ette, kui palju ma tema galoppi tohin tihedamaks võtta, kui palju peaksin edasi sõitma jne jne.
Kui tulime sini-kollasetriibulist okserit, siis püüdis Aaria hirmsasti paremale ära vajuda. Ma püüdsin küll treeneri juhiste järgi vasakule jalusele toetuda, aga väline (parem) jalg pidi kogu aeg suht tugevalt vastu külge käima, sest Aarial olid mõtted, et sealtpoolt saab kiiremini mööda.
Valiklatt teeb mu silmad poole võrra suuremaks ja ümmargusemaks. Loogika ütleb, et koperdamise tõenäosus on palju palju suurem.
Viimane okser oli olnud juba päris hea ja tegelikult oli jälle huvitav "uue" hobusega hüpata. Viimased kaks hüppetrenni on olnud väga teistmoodi kui meie hüppetrennid temaga kunagi ammu-ammu.

Aaria hüppab

Ei mingeid tõrkeid ega silmapunnitamisi, ilmselt polnud kõrgus midagi sellist, mille peale aariad enesekindlust kaotaks.
Minul oli seljas istuda tunne, nagu ma poleks varem kunagi temaga sõitnud. Ja polegi ammu temaga ju sõitnud. Aaria käitumisest oli ka arvata, et ta alguses eriti minust aru ei saanud ja ma olin ka hõivatud sellega, et mingit normaalset fikseeritud asendit üles leida. Nii teistmoodi, Buda sadul ja siis see Aaria galopp. Hmm.
Soojendasime pisut ja siis pani Liisi meid hüppama (esialgu traavist) üht pisikest risti. Siis pidime tulema selle traavis, tegema kaks sammu hiljem poolpeatuse, tõstma hobuse paremasse jalga ja minema otse järgmise kavaleti peale.
Esimesed kaks korda käskis Liisi mul olla kiirem selle tõstega, ma ei tohi poolpeatuse peale liiga kaua mõelda. Pärast kõik sujus, ainult et kui vasakud pöörded sõitsime piinliku täpsusega välja, siis paremale peale kavaletti lõikasime korralikult.
Siis raja moodi asi, mis sisaldas ka penerolli moodi asja. See oli sama lõbus kui eelmisel aastal, olgugi, et seekord oli seal vaid kaks ristikest.

Mis oli veel lõbusam, oli see, mis moodi Aaria elama läks ja mismoodi ta hakkas punasele ristikesele lähenedes hoogu juurde võtma. Pidime tulema kuue fuleega, aga mingil hetkel tulime viiega ja see oli ka suht ok meie hoogu arvestades. Pärast õnnestus ka kuuega. Hea oli vaadata, kuidas tuleb kalkuleerida, et kas nüüd tuleb juurde lükata või tagasi võtta. Kõik hobused on nii erinevad ja Aaria fulee näis täna palju pikemana kui teiste omad.

Ja ei naera mu kritseldatud rada! See näeb kellaaja ja väsimuseastme kohta isegi väga posh välja.

overthinking, underdoing

Ma ei mäleta, et Aaria oleks kunagi varem eest nii põhimõtteliselt kange olnud... Kohe, kui ma hakkasin käega tegema stressipalliliigutusi, hakkas ta lõuga ettepoole vedama ja ma olin täitsa jännis. Nuta või naera, ma püüdsin olla kätega hirmus õrn, lõdvestada õlad, hoida ennast püsti ja kontrollida, et säär töötaks õige koha peal, et kannad kuskil ei tilbendaks, aga muutust ei mingit. Midagi jäi ikka puudu.
Veel üks asi, mis alguses väljakutseid pakkus, olid peatused. Ei ole ette nähtud, ütles Aaria ja vedas mind uljalt edasi.
Teises traavis tegin traav-samm-traavi üleminekuid, edasisõitmisi ja tagasivõtmisi. Selle lõpuks hakkas õrnalt tekkima ratsutamise tunne, aga kui oled paar korda elus saanud tunda seda päris õiget tunnet, kui hobune kannab sind udukergelt mööda platsi ja ratse on justnagu naljapärast näppude vahel, kuskilt midagi välja pigistama ei pea ja muusika kõlab kõrvus, siis enam see "niisama ratsutamise tunne" just doesn't do it for me ...
Hobused soojaks ja siis tulime galopis voldi peal üle maaslamava lati. Võiks ju arvata, et lihtne ülesanne, aga kaugelt paistis nagu kõrgem matemaatika. Ei ole vaja lugeda igasuguste Breisnerite artikleid, kui need pea sassi ajavad, irw...
Esimesed korrad pingutasin ise hullult seljas üle, pärast püüdsin lihtsalt hoida rütmi, joonistada voldi parajalt ümarama, saada hobuse lati keskele ja otseks, ei tõusnud sadulast välja ja kõik ülejäänud jätsin Aariale välja mõelda. Ma ei näe veel stride, eriti kui olen, keel suust väljas, ametis igasuguste nõmedate asjadega (nagu näiteks jaluste talla all hoidmisega, grrr!). Aaria näeb küll kui vaja.
Jalavahetus sinimustvalgel kavaletil. Kuidas kurat see õieti käis? Vaatasin, kuidas Milla ja Annabel seda tegid, aga kui püüdsin järele teha, kaotasin tasakaalu, kerkisin sadulast liiga välja või tegin muud sellist ebakonstruktiivset. Välja hakkas tulema siis, kui otsustasin, et ma ei tee midagi, lihtsalt püüan hobuse võimalikult otse ja toredasti sealt üle saada, ilma ise sadulas midagi tegemata.
Siis tegime mitmeid asju järjest (volte üle lati mõlemast jalast, seotud vahega lattaedu, valge latti ja sinimustvalget. Iga kord, kui lähenesime millelegi uuele, muutus esmatähtsaks kahtleva Aaria keskele tüürimine.
Pilt oli treeneri sõnul olnud päris paha. Poolistakus tuldud rohelisetriibulised lattaiad oli olnud ainuke enam-vähem sooritatud osa rajast.
See viimase aja jaluste draama on tingitud sellest, et ma ei toetu neile piisavalt. Kui tegime lõdvestustraavi, pööras Marit tähelepanu sellele, et siis olid mu kannad all ja toetus õiges kohas. Traavis on see muidugi lihtne, kergendades ei saa kuidagi ignoreerida jaluste funktsiooni, galopis kipun ma ikkagi hoidma sääri suht kangelt fikseeritud asendis hobuse külgede ümber ja jalused kaotavad minu jaoks osa oma tähtsusest...

Aaria ja pisikesed kavaletid

Zeppelin möllas Liisil korde otsas, Aaria suhtus sellesse väga rahulikult. Ma eriti lähedale ei tahtnud temaga ronida, aga paar korda pidime korderingist ikkagi mööduma. 
Hüppasime pisikesi kavalette, alguses eraldi, pärast 4 tükki järjest. Esimesele ajasin teda tiba liiga edasi. Ootasin kogu aeg, et ta mingi tõrke mõttega lagedale tuleks, aga tundub, et pisikesed kavaletid pole seda väärt. Mõnikord tundus, et samm ei klappinud kuidagi, püüdsin hirmus täpselt temaga kaasa minna, et ma liiga vara ei roniks kuskile ette. Vist tuli enam-vähem välja.
Temaga on alati olnud tore hüpata, tulin jälle trennist hea tujuga.

Hipoteraapia

Hea oli jälle tallis olla! Nädalavahetus möödus Soomes tuuletõmmet ja külma trotsides. Muud hullu pole midagi, aga "vana hea sõber" nohu haakis end külge. Põskkoopapõletiku suhtes ma pole veel otsustanud, kas ta lööb kampa või ei. Praegu olen plaaninud ta sel aastal vahele jätta. Lähtudes teooriast, et ratsutamine on lahendus kõikide hädade vastu, läksin täna trenni.
Esimeses traavis tundus Aaria väga tore, lubas juba head pehmet minekut, aga teises traavis hakkas järsku mingi vaidlus pihta. Kui kergendades saime nurgad läbi sõidetud ja püsisime suht otse, siis täisistakus ei suutnud ma enam nii korralikult kärupoolset nurka läbi sõita ja Aaria näis eest ka suht kange. Võib-olla olid mu käed liiga kanged ja säär liiga nõrk? Midagi oli igal juhul küll nihu, sest ma tundsin, kuidas Aaria ei teinud ei sammus, traavis ega peatuses eriti omapoolset üritust alla tulla. Täitsa mure sellega, sest see pole meil esimene selline tund, kus teises traavis omavaheline dialoog tiba negatiivse maigu omandab.
No olgu, võibolla polnudki pilt nii väga hull, üleminekuid saime tehtud, mõni oli täitsa kobe. Peatused ei olnud täna kõige helgem hetk tunnist, kui püüdsin teda "mõtte jõul" peatada, siis jäi ta üksikuid samme edasi astuma ja kui võtsin tiba rohkem ratset, siis tuli väga järsk peatus. Aga seljas olles jäi mulje, et ta ei usalda mind piisavalt palju, et lõdvestuda ja ennast alla pakkuda.
Ma ei teinud täna mitte ühtegi galopitõstet sammust ja kõik, mis tegin traavist, galopini meid ka viisid. Ma ei tea, kas sellega niiväga saabki kiidelda, sest tegemist on ikkagi Aariaga, kes niikuinii loeb su soove silmist, aga väike rõõmus tõdemine ikka. Püüdsin hoida galopi mõnusas rütmis ja mitte teda üle ajada. Ka galopis ei saavutanud ma sellist lõdvestust, nagu lootsin. 
Siis tulime pisikest kavalett ühelt poolt ja teiselt poolt. Vasakust jalast tulles (ehk siis maneezi uksest tahaseina poole) ei olnud mingi vaev hoida hobune peale takistust otse just nii kaua, kui plaanitud.
Püüdsin sõita nurgad läbi (vasakule keerulisem, kui teistpidi) ja kui suund oli takistuse poole, lugesin lihtsalt rütmi, sest näis, et Aaria ise mõõtis ära kõik, mis mõõta oli. Aega enne kavaletti oli maa ja ilm.
Kui tulime paremast jalast, ehk ukse poole, oli peale takistust otseks jäämine palju keerulisem. Marit käskis kiiremini keha tahapoole lükata ja siis sääred vastu panna. Mõjus kohe, päris ukseni ma Aariat ikkagi sõita ei suutnud, aga ikkagi parem, kui eelmine katse. Igal juhul tundus, et parandasin oma Grafsiga hüppamise tunni vea ära. Mariti arvates oli ok ja tegime lõdvestustraavi ära.
Nohu on vähemaks jäänud. Seis 1:0.

zzz

Aaria oli täna tiba unine. Ma ei saanud teda korralikult liikuma ja sellepärast olin ka ise pisut krampis, justnagu ootaks kogu aeg, et ta all ära sureb või vajub sammu.
Sääre eest astumine sammus - esialgu alustasin ettevaatlikult, testisin reaktsioone, aga selleks polnud tegelikult põhjust. Vasakule poole näis harjutus kergem olevat.

Täna tegime väljapoole paindes sõitmist ka. Põnev. Esialgu voldi peal, nii et nurkades oli paine õige, kaare peal pidin ta teisele poole kutsuma nii, et liikumise suund jääb ikka samaks ja volt jääb voldiks. Vasakule õnnestus paremini, paremale ei õnnestunud üldse. Ma jäin kahtlema, et kas on piisavalt paindes või mitte, ilmselt polnud ka piisavalt resoluutne. Lisaks on mu vasak säär poole nõrgem kui parem...

Ma olen näinud, kuidas üks sõitja, kes meil tallis käib, kutsub julgelt nii sammus kui traavis ühele ja teisele poole, nii et hobune paindub kenasti kasvõi paigal seistes. See näeb kõrvalt muidugi kerge ja lihtne välja, aga lihtsalt mälupildi järgi ma ei julgeks seda ise mitte ühegi hobuse peal katsetada ja teda kaheksasse keerata.

* ÕLAD-ÕLAD-ÕLAD!  :)

Pärast tegime sama asja aga teistmoodi - sõitsime lühikesi diagonaale nii, et kogu aeg oli hobune samale poole paindes. See oli tiba lihtsam, sest nurgast väljudes olime me juba õigetpidi. Oli vist täitsa ok.

kandiline galopp

Esimese traavi ajal jõudsin mõttes tänada Aariat, et ta olemas on. Tundus lubav. Kiirustas küll pisut, aga tuli ikkagi minu rütmi tagasi ja jäi mulje, et ta ise otsib ja hoiab kontakti?
Teises traavis ei tundunud enam nii tore, stabiilsus kadus ära. Kui mulle ka tundus, et ta liikus mõned sammud pehmelt, siis ainult mõneks hetkeks. Suurt volti või ringi me nii sõita ei suutnud.
Sammus püüdsin hoida energilist sammu, treener käskis sammu pikendada.
Galopile saime, aga galopp ise oli jube. Peale esimesi tõsteid tegin uuest peatusi, sammu ja traavi, sest ma ei saanud aru, miks ta kukla püsti ajab ja nii krampis on.
Esimene mõte oli, et küllap ma ise krampis, aga kui ma ka püüdsin teadlikult lõdvestada õlad, võtta sügav istak ja hoidas sääred korralikult peal ja käed konkreetsed, midagi oli ikkagi puudu. Galopp oli kuidagi kandiline, halb seljas istuda ja ei tahtnudki eriti seda teha.
Pärast tegin Karini juhendamise veel pisut traavis kaheksaid.

galopp-samm-galopp-üleminekud

Aaria ei olnud täna nii ingellik, kui varem. Tal oli rohkem oma mõtteid ja arvamusi, milles muidugi ei ole midagi halba. Lihtsalt esimeses traavis pidi rohkem vaeva nägema, et ta mind ja minu ideid ka tähele paneks. Eriti nurkades :)
Esimesed traavid olid täitsa ok, aga ma ei võtnud vist ikka piisavalt ratset. Kaldusin paar korda ette, mitu korda sellepärast, et säärt polnud piisavalt, püüdsin ratset kokku kerida ja ilmselt tegin seda liiga järsult, sest Aaria vastas selle peale kohe üleminekuga sammule, mis viskas mu tasakaalust välja ja ette.
Õlad alla, õlad alla! Kahju, et lõdvestustraavi ei saa ratsanikule kohe alguses ära teha :)
Käed tahtsid vahepeal jälle pikalt ette minna.
Soojendusgalopid olid enam-vähem. Hoogu oli Aarial piisavalt, rütmi püüdsin ka hoida, aga midagi oli ikka puudu. Ma ei saanud veel aru, mis valesti oli. Paremale tundus galopp kenam kui vasakule.
Siis tegime veel galopist sammu üleminekuid. Treener käskis esialgu mõelda pigem "galopp-peatus", aga ka niimoodi võtsid esimesed üleminekud pisut liiga palju aega.
Paar tükki tulid täitsa söödavad välja ja sellega lõpetasimegi. Lõdvestustraavi ajal püüdsin ilma jalusteta kergendada (olgugi, et jalad olid jalustes) aga treener ütles, et ma peaksin just rohkem jaluste peale toetuma.

Aariaga Taive trennis

Päevad pole vennad. Aaria polnud päris keskendunud, mina polnud päris keskendunud. Minu meelest ei tulnud ta täna nii alla, nagu ta tavaliselt tuleb, vaid tundus pigem isegi pisut häiritud sellest, et ma üldse küsisin. Kogu aeg tahtis kiirustada, pidin jonnima hakkama ja nõudsin mitmeid kordi peatusi.
Tegime traavis volte, vahepeal täisistakus (viimasel ajal teen seda liiga vähe ...), sõitsime lattide vahelt läbi. Nii traavis kui hiljem galopis. Taive andis meile harjutuse, kus pidi tegema jalavahetuse lattide vahel läbi traavi.
Kui mul see juba Aariaga välja ei tulnud, siis ma ei taha mõtelda, mis ma oleks teinud kellegi teise seljas.

Nii et sorry, Aaria, ma pean veel mõtlema selle koerast nimekaimu projekti peale ;)

Täna kahe hobuse seljas.

Kui ma Ruilasse jõudsin, ei paistnud Tõnu mitte kuskilt. Kui ma talle helistasin, siis tuli välja, et tal oli üks ootamatus ette tulnud. Hmm.
Eha ütles, et ma peaks ikka sõitma minema. Tõnu utsitas ka, et küllap on keegi seal, kes saab mind ja Theodorit vajadusel vaadata. Eha jälle nentis, et kõik on tegelikult maneezis hobuseid ostjatele näitamas, aga ma saavat ju üksi ka hakkama. Võtsin hetke mõelda.
Läksin istusin maneezis. Seal sõitsid igasugu tippsõitjad kobaras igasuguste põnevate hobustega. Veidi vaatasin, keel suust väljas, kuidas üks hobune vahetas imepisikeste voltide peal jalga ja siis tuli isu peale ja mõtlesin, et mis seal ikka, see on ju ainult Theodor (tõsi küll, Theodor, kes pole kuu aega kellegagi sõitnud).
Ta tuli sisse, panin ta valmis ja läksime väiksesse maneezi. Kõik läks ilma igasuguste vahejuhtumiteta ja ei tea, kas saabki trenniks nimetada sellist trenni, kus treenerit ei ole ja midagi uut ja põnevat ei tehta.
Tegime pisut kõike, volte, üleminekuid, serpentiine, peatusi, galoppi mõlemasse jalga. Ei mingeid suuri sündmusi ega emotsioone. Peale eilset trenni Galaxyga tundus Theodor nagu mänguhobune. Mitte ainult selle pärast, et ta on nii väike.  Theodor oli tubli ja püüdlik, saime rütmi kätte, hakkas vahepeal mõnusat häält tegema, aga ikkagi oli pisut ... igav?

Õhtul oli selle eest kõiki neid emotsioone, mida üks hüppetrenn pakub. Hüppetrenn Aariaga. Juba teda valmis pannes oli tuju laes.
Soojendus temaga on alati mõnus, sest ta tuleb kiiresti alla, on väga kergelt juhitav ja puhas rõõm sõita.
Iga esimese takistuse ees ta kahtleb korra. Äkki ikka ei läheks? Kui kord üle saadud, ei ole järgmine kord kahtlusepoegagi, aga esimesel korral tuleb mul olla väga väga otsusekindel ja lihtsalt kanaliseerida ta säärte vahel sealt üle. 
Pisut tekitas hämmingut traavis valiklatiga takistusest üle saamine. Keeruline oli aru saada, mis hetkel Aaria hüppele läheb?! Nagu sipsik püüdsin kogu aeg püsti hüpata ja enne teda üle takistuse jõuda. Galopis tundub kõik loogilisem.
Valget planku tuli meil mitu korda parandada, sest tänu valesti valitud trajektoorile ja sellele, et ma vaatasin mitu korda maha, ei õnnestunud õigesse jalga maandumine esialgu kuidagi.
Hüppasime ristikest, okserit, lattaedu ja neid kõiki ka koos. Okserile minnes püüdis Aaria küll vasakule vedada, aga veensin ta ümber. Much better kui eelmises hüppetrennis temaga roosat lattaeda sihtides :)
Peaks mõnele kutsikale Aaria nimeks panema ja vaatama, kas tast tuleb ka selline... imeline.

Hüpped Aariaga

Sai väheke hüpatud :)

Aaria alustas trenni alguses seda juttu, et tema kardab seda suurt lompi seal taga. Ja seda kampsunit, mis on üle platsi ääre visatud. Ja tegelikult ei ole sealt batuudi poolt ka kunagi midagi head tulnud.
Ühe korra pistis alt punuma, aga tegelikult rahunes ruttu ja ülejäänud tund ta sellist jama ei ajanud.

Hüppasime ristikest, esialgu traavis, siis galopis ja pärast okserit. Siis panime kolm takistust kokku. Roosa takistuse ees tekkis meil kommunikatsiooniprobleem, mille tulemusena Aaria vajus kolm korda vasakule ära ja möödusime takistusest nii, nagu tahaks seda iga hinna eest vältida. Minu säär polnud kaugeltki piisav ja ilmselt ma ei mõjunud veenvalt. Õnneks küll oli treener neljandal korral nurgas ees seismas ja siis muutus ka mu säär veenvamaks. Kui siis lõpuks üle saime, oli see täitsa hea olnud. 

P.S. Andre tegi täna kolmandat korda galoppi, Zasminiga. Ilma kordeta, aga treeneri ümber tiirutades. Eelmised kaks korda oli ta ise lugenud samme ja õitses kodus, et tal oli rekordiks 6 sammu. Seekord lugesin ise vaikselt ära, et nad lasid 30 sammu kenas galopis, mida treener küll häälega hoidis. Nüüd mangub Andre, et ta tahab hakata käima 3 korda nädalas trennis. 

Kas kuskil on olemas mingi tugigrupp ratsutamissõltlastele ja nende lähedastele?

Viivuke varastatud vabadust Aariale

Täna käisime kolmekesi maastikul, Hanna Rollyga, Katrin Käoga ja mina Aariaga.
Pidin Rolly ja Aaria koplist koos ära tooma. Nad on mõlemad suht rahumeelsed, aga mõtlesin pikalt, et kumma võtan käe kõrvale ja kumma jätan tahapoole kõndima. Kui Aaria jäi tahapoole, sain aru, et olin vist vea teinud, sest mitte ainult ei teinud ta ähvardavaid liigutusi Rolly poole, kes eespool lonkis, vaid oli ka oma olekult absoluutselt solvunud mära.
Maastikul alustasime rahulikult, nagu ikka, ainult Kägu korraks jäi seisma ja vaatas mingit põõsast kahtlustavalt. Kui algupärane juhthobune Rolly keeldus muidu ühest nurgast edasi minema, siis läksime meie Aariaga mõneks ajaks ette, kuni oleme võsast läbi. Aaria oli ilmselgelt olukorraga rahul ja mõistis vist ka vastutust, sest niipea, kui ta esimeseks pääses, muutus ta tähtsaks, kõrvad olid jälle püsti ja vaatas iga puu taha hoolikamalt, olgugi, et ta midagi ei kartnud.
Võsast saime eduliselt läbi, Rolly läks uuesti juhtima ja Aaria tahtis hirmsasti tema kõrvale jõuda.
Kui jõudsime suurele platsile, tegime jälle traavi ja olgugi, et heinamaa on suht sile, leidub seal ikkagi päris jubedaid auke. Ühest sõitsime mööda ja õnneks mitte läbi. Ühes kohas olid metssead augud maha tuhninud. Brrr.
Jõudsime suure platsi lõppu, kus üks punane maja seisis ja hakkasime sealt tagasi tulema. Galopis. Esimesed sajad meetrid oli kõik rahulik, Kägu ja Rolly olid küll meie ees, aga üksteise kõrval, meie Aariaga nende vahel, aga tagapool. Aaria hoidis kenasti tempot ja mina püüdsin jääda pigem Rolly taha, aga mingil hetkel märkasin, et see hakkas muutuma keeruliseks...
Kui Aaria jõudis Rollyle peaaegu kõrvale, läks tempo ausalt öeldes käest ära - ta lihtsalt tormas uljalt edasi. Püüdsin tagasi võtta või voldile tõmmata, eriti sellest abi ei olnud, võibolla oleksin pidanud konkreetsem olema, aga hoog oli nii suur, et ausalt öeldes kartsin, et sellisel maastikul võivad igasugused järsud liigutused viia ta komistuseni. Aaria oleks justnagu otsustanud, et koju ja RUTTU! Palvetasin, et ette ei satuks ühtegi kivi ega auku (olgugi, et kahtlesin, kas Aaria jalad üldse maad puudutasid). Lõpuks jõudsime sinna, kust algas võsa ja seal jäi Aaria lõpuks põõsaste vahel pidama. Ta oli kuum, märg, aga mulle tundus, et ka väga endaga rahul. Keerasime otsa ringi, kontrollisime, et jalad terved ja liikumine korras ja läksime traavis teiste juurde tagasi.
Aaria oli tagasi minnes samasugune sõnakuulelik, nagu varem, aga Rolly selja taga pisut rahulolematu. Tegime pisut veel galoppi sileda(ma)tel lõikudel, aga kõik möödus kenasti.
Nägin täna Aariat hoopis teise pilgu läbi. Ei mingi lambuke. Marit ja Hanna ütlesid, et ta on selle talli kõige kiirem hobune ja ma võin alla kirjutada, et see oli kindlasti mu elu kõige kiirem galopp.
Kiirus oli mega, aga hirmus oli ka, sest ma ei julgenud isegi mitte ette kujutada, mismoodi minnakse talli tagasi lonkava hobusega. Või hobusega, kes on küljed kuskil veriseks jooksnud.

Edit: Rääkisin pärast Feyga ja ta ütles, et Aaria oli talle kord samamoodi teinud.

Edit2: Kirjutasin eile selle sissekande ära ja läksin juba voodisse, kui pähe torkas üks mõte.
Ma olen lapsest saati kiirust kartnud. Kõrgust ma ei pelga, aga pange mind ameerika mägede peale ja minust ärkab mingi alalhoiuinstinkt, mis sunnib mind sealt välja ronima, ükskõik, millisel kõrgusel või kiirusel.
Pange mind tahaistmele kihutavasse autosse ja toimub sama (instinkt uinub, kui ma ise kiirust ületan).
Aga kui ma hakkasin ratsutamas käima ja esimesi galoppe tegin, siis sain alles aru, et tegelikult ei karda ma kiirust, vaid ainult seda, kui mul puudub selle üle kontroll. Tegelikult mulle hoopis meeldib kihutada, kui see on reasonable safe. 
Nüüd pange mind hobuse peale, kes kihutab tuhatnelja kodu poole ja keda ma pidama ei saa. See peaks ju instinktid äratama või vähemalt tekitama mingi õõvastava tunde? Ja ometigi seda eile ei tekkinud. Ma ei olnud hetkekski enda pärast hirmul.
Areng? Muutumine? Hirmust üle saamine?

Head tordiretsepti, anybody?

Sel nädalal olen iga päev saanud ratsutada ja reedene trenn oli lihtsalt kirss tordil.

Olin kell 11 tallis ja sain Aaria valmis panna "hüppesuunalise sadulaga" (jipijee!). Olime platsil kolmekesi, ja tegime soojenduse enne treeneri tulekut. Tundus, et oli ok, treener tegi küll platsile tulles märkuse, et ma ei küsinud piisavalt ratset.

Aaria on nii tundlik ja kiirelt reageeriv, et suur vastutustunne vajub õlgadele. Peaaegu nagu Avellaga sõites - iga liigutus loeb ja kui hobune nii siiralt ja kohe vastab, siis väga niheleda seljas või millelegi muule mõelda tundub eriti ebaõiglane. Keskendud 100% hobusele ja enda märguannetele.

Galopis proovisin teha seda harjutust, mida Karolin, Anne ja Katrin kolmapäeva õhtul - voldi peal edasi sõitmine ja koondamine. Sain aru, et ilma esimeseta ei saa teist teha. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, Aaria vajus sõnakuulelikult traavile. Siis treener seletas, kuidas säärt kasutada ja õnnestus! Tagasihoidlikult öeldes olin vasikavaimustuses.

Siis hakkasime vaikselt tulema erinevaid takistusi. Esimene takistus oli roosa ja madal, ent see valmistas meile mõlemale Aariaga pisut ärevust. Püüdsin küll sääred peal hoida, aga tasakaal oli paigast, päris keskele me ei suutnud rihtida ja üldse olime mõlemad kuidagi ebakindlad.

Järgmised takistused läksid paremini. Viimati hüppasin Aariaga talvel, äkki jaanuaris? Ja mäletan, kuidas ta tõmbas tohutu hooga takistuse poole. Täna oli meil palju rohkem rütmi ja hoogu, peaaegu kõik tundus õnnestuvat.

Kord paar meetrit enne rohelist lattaega kaotasin jaluse. Selge see, et seda enne takistust otsima hakates segan hobust. Nii et läksime üle ilma jaluseta ja ma olin nii rahul, et viskasin teise ka minema.

No ja siis tuli see tordivõlg ikka ka ära... Rohelisele takistusele lähenedes unustasin sääred ja leidsin ennast teisel pool takistust liivas. Muigama ajas, sest ma olin ratsetpidi ilmselt kena poolkaare üle takistuse teinud. Marit nokkis ka, et tuleb tunnistada, ratsanik ületas takistuse puhtalt, ühtegi latti maha ei ajanud :)

Kuidas nad ikkagi jäävad ratsmest kinni hoidma, kui nad kukuvad? Ma lasin küll teadlikult lahti, kui see pingule läks, mõtlesin kui ebamugav võib Aarial olla, kui ma jonnakalt ratsme otsas ripun, ise maas lamades? Ja vaevalt, et ta pistab kuskile punuma.

Igal juhul ronisin uuesti selga (jube hästi läks, mitte üht valusat kohta kehal ei leidu) ja Marit koostas meile väikese parkuuri! Kokku oli takistusi vist 7 ja süsteem jäi välja.

Aaria on imeline! Kui muidu valmistab mulle kõik see takistustevaheline peavalu (õiged pöörded, õige tempo, jalavahetused jne), siis temaga tundus see kõik nii palju lihtsam. Ta reageeris kõigele ja kohe. Ka sammud tundusid tihti klappivat, me jäime takistuse peal üheks tiimiks ja üldse - NII MÕNUS OLI!

Parkuuri viimase osa pidime ikkagi uuesti üle tegema, sest üks pööre ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud.


See, kuidas suudetakse meelde jätta 15 minutit enne võistlust 12-15 takistusega parkuur, on mulle endiselt täielik raketiteadus ...

No ja nüüd siis pommuudis (tervitused Myyle) - treener ütles, et kui mul just ei ole ette näidata lennupiletit Lõuna-Aafrikasse kuupäevaga 24.august, siis tuleb mul minna ratsakoolide meistrikal starti!

Hurraa ja appi! :)