Jumbo oli Kukrumäe tallis. Seisis rahulikult boksis ja vaatas ringi. Oli hallimaks läinud, kui enne. Läheb homme Soome. Sügasin teda pisut ja tundsin, kuidas kõris pitsitab.
Pidime hobustele järele minema, aga suurel platsil tehti vabahüppeid ja hiilisime sinna piiluma. Põnev oli vaadata, nägime kahe hobuse hüpped ära. Valgel hääldamatu nimega ponkul oli terve võimlemiskava ette valmistatud.
Tegime Lakiga erinevaid latiharjutusi ja pärast hüppasime erinevaid huvitavaid latikombinatsioone.
Koolisõidujalustega hüpates saab nalja rohkem kui rubla eest. Kolm korda käisin Laki kaela peal sõitmas ja pidin sealt tagasi sadulasse hüppama, treener naeris korduvalt, et küllap mul on mõni huvitav uus tordiretsept. Torti ei saanud, tänu Lakile, kes ilmselt on kaela peal kõlkumistega nii harjunud, et laseb stoilise rahuga rada mööda edasi, kõlkugu tal kaela peal kasvõi terve armee tasakaaluta piloote.
Ta oli täna üldse kuidagi rahulik, pisut ka tuim. Ei mingit reaktsiooni säärele. Terve esimese traavi pidin vaeva nägema, et ta sääre peale liikuma hakkaks. Kui saime liikuma, hakkas ta kiirustama. Kui saime tempo enam-vähem kontrolli alla, läks ta küll pehmemaks. Esialgu püüdis ta kõik nurgad sõita läbi, nagu ta oleks ristkülik, pärast juba tuli natuke painet ka.
Galopis oli ta ikka suht juhitamatu, aga vähemalt takistused lähevad talle alati peale. Esimesed traavilatid olid tema jaoks nii olulise tähtsusega, et ta otsustas neist lihtsalt korraga üle hüpata ja jätkas galopis. Kui juba, siis juba. Lahe poni.
Kui olin ta ära viinud, tulin talli asju ära panema. Jenny pidi Jumbo saba kammima ja ma pakkusin ennast tema asemele. Rääkisin Jumpsiga juttu ja muudkui kammisin ja kammisin ja kammisin ja vahepeal spreitasin tema saba. Laka tegin ka korda ja kui ma ta kaela sügasin, pani ta pea alla ja nuusutas mu kõhtu. Tema lakast tuli vana head tuttavat Jumbo lõhna ja ... mul hakkasid lihtsalt pisarad mööda põski alla jooksma. Ruila peatükk oleks justnagu nüüd ametlikult lõppenud. Igasugu episoodid tulid meelde ja ... nii pikalt ma polegi ühegi hobuse saba veel kamminud.
Mul on hea meel, et sain temaga juttu ajada ja teda sügada enne, kui ta Soome läks. Esimesed pisarad ühe hobuse pärast on nüüd valatud.
Eliko ja veel paar mu tuttavat on minu küsimuse peale "miks te ratsutamise lõpetasite?" vastanud, et nende lemmikhobune müüdi ära. Ma hakkan vaikselt aru saama. Arvasin, et see tuleb oma hobusega. Või vähemalt mõne ülitoreda ja kuuleka hobusega. Või vähemalt hobusega, kellega sa oled rohkem sõitnud kui 8 korda.
Aga nii koerte kui laste kui hobuste puhul kehtib vist see reegel, et need, kellega rohkem tulest ja veest läbi käidud on, kriibivad jälje hinge.
Ma lähen võtan nüüd ühe klaasi veini.
