Boksis oli proua äärmiselt meeldiv. Tõsi küll, tal on sama kurvad pierrot-silmad nagu ta pojal. Nagu tema õlgadel oleks kanda kogu maailma mured.
Püüdsin mitte lisada nende õlgade peale enda keharaskust ja alustasin stricktly mõttega, et mis iganes juhtub, ratsanik ette ei vaju. Esimesed sammud olid merehaigust tekitavad, nagu üks meist oleks purjus. No ei ole tema nii lihtne tüürida sinna suunda, kuhu tahan. Ta ei tundunud eriti iisi-piisi hobune ka kõrvalt vaadates, olen ju näinud pealt, kuidas nad Liisiga platsil on olnud.
Mul ajas see jälle põnevusest keele suunurgast välja ja pani elu eest pingutama. Isegi sammus oli keeruline rütmi hoida, Marit käskis märguanded hoida konkreetsed, aga sujuvad. Mingit säärega sügamist-surumist pole vaja.
Esimene traav kulus kogu aeg sellele, et rütmi leida ja hoida. Ma ei tunne ennast eriti kindlalt veel selliste hobustega, kes vajavad kogu aeg nii palju tuge, mitu korda oli olukord, kus oleks vaja olnud korraldust ja mitte oodata dialoogi. Samas - tädi rahunes mingi aja pärast maha ja liikumisse tekkis juba mingi rütm eelnenud pidur-gaas-parkimisreziim asemel. Isegi täitsa tore tundus seljast, hobune näis juba natuke ratsmes (kuidas ta sinna sai, ei tea) ja isegi lõdvestunud mõneks helgeks hetkeks.
Esialgu tundus, et ta mängib hea meelega rongi ja haagiks ennast ükskõik kelle sappa. Isegi nende sappa, kelle lähedal sõitmine tekitas minus hirmujudinaid. Alfa. Villu. Merle.
Selleks polnud vaja enamat kui üht volti, et aru saada, et paremale saab meil olema oluliselt raskem kui vasakule. Nurkadest läbi ma teda suruda ei osanud, aga kui me ei saanud ega saanud uksepoolsele rajale väga mitmendal katsel, siis oli tobe tunne.
Teisel pool maneezi jälle näis see palju palju lihtsam. Ilmselt ka sellepärast, et kogu selles rahvamassis näis see vabam nurk olevat. Nii me seal siis tegimegi mõned voldid, mille puhul tundsin lihtsalt siirast rõõmu lihtsatest asjadest ehk sellest, kui saavutasime rütmi, mõnusa asetuse ja liikusime õigetpidi paindega. Wepeeeeeee!, nagu peaministriproua ütleb.
Sellega võib toredamad hetked kokku võtta, sest galopitõsted ei olnud midagi väga ilusat. Vasakule saime pika pusimise peale küll. Selliste hobustega, kes tunduvad mulle õrnad, hakkan taas viisakalt galopitõstete ajal käsi ette ulatama, isegi siis, kui ma mõtlen pingsalt, et seda ei tohi teha. Mida meeldivam hobune, seda rohkem viisakust :)
Paremale ei olnud asi sugugi lihtsam. No ei julge ma tõsta, kui hobune on täpselt vastupidi paindes, vaatab väljapoole ja vajub õlaga sisse... Valisin küll neid kohti, kus eelmistel kordadel õnnestus ta õigetpidi saada... Kui ma siis pusisin teda leebelt ja kannatlikult õigetpidi paindesse saada, hakkas igasugu asju juhtuma. Sattusime keset tihedat liiklust. Via Sky üritas mitu korda enesetappu Zillioni korderingi poole trügides. Kui see ei õnnestunud, siis püüdis Alfa tema piinad lõpetada (ja minu omasid alustada). Siis jäi mu katkine põlv taganttuleva Silvesteri ja Via Sky külgede vahele ja hakkas protestiks krudisema. Ellujäämiskursused Taive trennides näisid juba lapsemäng võrreldes selle liiklusega seal platsil :)
Ja aeg muudkui läks ja läks. Tõsteid sattus sinna sekka ka, aga ükski neist tulemust ei toonud. Mõne aja pärast tundsin, et see pole enam hea idee niimoodi abitult edasi pusida, sest vaene loom oli juba läbimärg ja näis olevat isegi traavi jaoks juba suht soss. Mul oli temast nii nii kahju.
Katerina aitas meid hädast välja ja tegi selle tõste paremale ära.
Pärast läksin tuju tõstmiseks Beirutile pai tegema ja lõppes see sellega, et Katerina pani mind talle selga. Beirut oli küll esialgu natuke seda nägu, et appi, nüüd hakkab midagi õudset toimuma, aga mõne aja pärast oli isegi valmis ennast vähe rohkem lõdvestama ja kõrvad lonti laskma.
Ja taaskord - vasakule näis kõik palju kergem :)
Oi, kuidas ma sain selle eest, kui valesti mu käed end positsioneerivad! Katja pidi südari saama, kui ma käe üle Beiruti kaela viisin. Selle eest, et mu sisemine käsi on pidevalt süles ja välimine kogu aeg kõrgemal, sain nii korralikult, et telefon, millega ta meid filmis, vaatas tükk aega maha ja värises :)
Samas istaku kohta ütles ta ka paar head sõna ja kui Beirut päriselt ennast lõdvaks ja alla lasi, siis tuli päris mitu head "horoshood!" ka.
Galopis pidi Beiru "lõbusaks minema" ja Katja läks sobivalt selleks ajaks talli, loomale süüa valmis panema. Kui ma esimese tõste tegin, siis ootasin "lõbusaks minemist" a la Zeppelin, aga pigem oli see natuke "lähme-lähme" stiilis lõbusus, nagu Heinz mõnikord teeb. Samas vastas Beirut igale küsimisele ulmemõnusalt. Kui Katerina tagasi tuli, proovisin Beirutit edasi sõita ja kokku võtta ja ta vastas nii kihvtilt, et mul hakkasid lõpuks isegi suunurgad üles ronima. Kui oli vaja edasi sõita, siis haaras ta niimoodi maad, et olime paari sekundiga maneezi ühest otsast teises.
Veidi parem hakkas.
