Rolly & ristikesed

Huh, kui raske on platsile mahtuda koolisõiduskeemisõitjate (no mis sõna ...) sekka.
Esimestes traavides oli üks vana tuttav jama - kui küsin vaikselt, siis pole see Rolly jaoks mingi säär ja kui küsin kõvemini, siis tormab ta edasi: "appi, tapetakse!?" Lisaks oli tal mingi oma programm täita ja minu improvisatsioon ärritas teda. Ta oleks eelistanud ikka joosta mööda rada ja omas tempos. Küliskäiku oli ka korduvalt tunda.
Positiivset võib ka leida. Näiteks on suht tore see, et hobused ei pea blogi. Või ei kirjuta loomakaitsesse kirju.
Mõnikord on juba esimese traavi lõpuks tunne, et hakkame tööd tegema, aga täna ei olnud seda veel teise traavi lõpuski. Seda enam olin üllatunud, kui kuskil keset galopitõsteid hakkas äkki tekkima mingi teineteisemõistmine. Kas aeg tiksus niikaugele? See ei saanud ju olla selle haleda soojendusega seotud?
Pärast läks toredaks ka, me pidime tulema ühest ja teisest jalast väikseid riste. Ma mäletasin küll, et Rolly oli see hobune, kes jätab sammude sättimise ratsaniku hooleks ja nii juhtus ka mõnikord, et meie sammud ei klappinud kohe üldse. Ta tahtis esimestel katsetel pisut enne takistust hakata selle poole tõmbama ja galoppi tuli hoida rohkem koos. Noh ja ainult nii oli võimalik ka enam-vähem näha, kust ja kuhu peaks hüppama. Mis alati ei õnnestu.
Paar korda keskendusin hullult sellele, et takistusel hoida rohkem raskust sisemisel jalusel (kuhu jalga võiks maanduda) ja üks kord tähendas see seda, et ma ei suutnud korralikult teda ristini viia ja me maandusime seal kuskil lattide vahel. See on natuke hirmus.
Kui eesmärgiks oli maanduda õigesse jalga, siis see õnnestus ühel korral ka. Ülejäänud aja tuli teha traavis jalavahetus ja iga korraga oli vaja selleks kiiremini ja kiiremini saada ennast seljas püsti, korda ja kiiresti hobune traavi võtta ja uude jalga tõsta.

ristikene, latikene ja Carp

Ei midagi uut - esimese traavi lõpuks olen läbi nagu läti raha, sest Carp on väga pika minekuga ja veel väga jääs.
Galopp tundus nii teistmoodi, eriti pöörete peal, kus Carp näis eriti hoolikalt sättivat oma jalgu. Mingist galopi reguleerimisest või "käiguvahetusest" ei olnud juttugi, keskendusin sellele, et me galopis üldse püsiks.
Hüppasime ristikest ja selle ees oli valiklatt. Takistuse ees näis mulle kogu aeg, et Carp sureb kohe sinna risti ette/peale/taha ära ja mida iganes ma säärtega tegin, ei mõjunud see esimesele vagunile põrmugi. Stekk pani korraks viimase vaguni üles hüppama, aga kui jõudsime jälle takistuse lähedale, näis, et mu säärtest oli ainult niipalju kasu, et me ei jäänud veel päris sammu. Ma andsin talle liiga lahkelt ratsme ette ja lasin tal pikaks venida.
Pärast lisandus sinna taha veel üks latt ja ma mõtlesin, et see on küll meie lõpp. Mitte sellepärast, et see oleks hirmus tundunud, see tundus tegelikult sama lahe nagu penerollid, aga kõik tundus nii vaevaline. Ja kui juba liikuma saamine või galopis hoo sees hoidmine nõuab nii palju energiat, siis kõik näib nii raske, tasakaal kaob kergemini, pea vajub kiiremini alla.
Homme uus päev. Head ööd.

Laki, natuke jääs

Laki oli kange ja kivine, kui alustasime soojendust, aga jooksis hea meelega, et sooja saada.
Püüdsin teda saada igal voldil ja sirgel väga täpselt sellele sentimeetrile, kuhu planeerisin.
Galopis peab ikka hullult vältima kreeni sattumist ja jalustele tõusmist, kogu aeg peavad olema jalad väga ümber selleks, et noormees ei keeraks sealt, kust tema tahab. Isegi nii on vahel raske.
Proovisime peale risti otse ukseni tulla ja ei muhvigi, keeras kogu aeg omaalgatuslikult paremale. Stekist polnud mingit kasu ja siis järgmine ülesanne oli jääda seisma vastu ust.

Pärast oma trenni läksin vaatama, kuidas Fey Lamanššiga madistas, aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oli nende pilt lõpuks juba päris hea.

Veel põnevam oli vaadata madinat Zeppelini ja Mariti vahel.

* Myyle trennivideo.

Hüpped Aariaga

Sai väheke hüpatud :)

Aaria alustas trenni alguses seda juttu, et tema kardab seda suurt lompi seal taga. Ja seda kampsunit, mis on üle platsi ääre visatud. Ja tegelikult ei ole sealt batuudi poolt ka kunagi midagi head tulnud.
Ühe korra pistis alt punuma, aga tegelikult rahunes ruttu ja ülejäänud tund ta sellist jama ei ajanud.

Hüppasime ristikest, esialgu traavis, siis galopis ja pärast okserit. Siis panime kolm takistust kokku. Roosa takistuse ees tekkis meil kommunikatsiooniprobleem, mille tulemusena Aaria vajus kolm korda vasakule ära ja möödusime takistusest nii, nagu tahaks seda iga hinna eest vältida. Minu säär polnud kaugeltki piisav ja ilmselt ma ei mõjunud veenvalt. Õnneks küll oli treener neljandal korral nurgas ees seismas ja siis muutus ka mu säär veenvamaks. Kui siis lõpuks üle saime, oli see täitsa hea olnud. 

P.S. Andre tegi täna kolmandat korda galoppi, Zasminiga. Ilma kordeta, aga treeneri ümber tiirutades. Eelmised kaks korda oli ta ise lugenud samme ja õitses kodus, et tal oli rekordiks 6 sammu. Seekord lugesin ise vaikselt ära, et nad lasid 30 sammu kenas galopis, mida treener küll häälega hoidis. Nüüd mangub Andre, et ta tahab hakata käima 3 korda nädalas trennis. 

Kas kuskil on olemas mingi tugigrupp ratsutamissõltlastele ja nende lähedastele?

Pisike põrkepall Laki

Tulime koplist, ümber lõua keritud kett, mille Birgit lahkelt laenas. Marit hoiatas, et Laki oli tõmmanud laste käest ühed päitsed katki, nii et panin ta hoopis boksi ja hakkasin puhastama. Enne platsile minekut oli olukord rahulik, aga peale trenni üritas ta ikkagi Merikesest üle sõita, kui see talle kaerakäru juures vastu seisis. Jäin korraks Laki ja seina vahele, kui ta lõpuks otsustas kaeraruumist põgeneda, aga kõik lahenes hästi.

Platsile minnes proovis ta esialgu jänest mängida ja piilus iga nurka. Esimesed traavid tegime ära (sain märkuse, et liiga pikalt ei tohi teha, muidu hüpeteni ei jõuagi) ja siis (ülla-ülla) tõusis Laki  minu esimesest tõstest täitsa mõistlikku galoppi. Elagu!

Saime mõlemat pidi soojendusgalopid tehtud, paremasse jalga ei tulnud need nii kenad, kui vasakusse. Treener vihjas, et ma võtaks juhitavuse luubi alla ja ma püüdsin iga nurga ja voldi maksimaalselt kontrolli alla saada. Mõnikord pidin stekiga õla peale koputama, sest Laki ei pannud mu säärt tähelegi, ükskõik, kas pigistasin või tonksasin. Ideaalsest trajektoorist oli asi ikka väga väga kaugel. Tundub, et treener pigistas silma kinni, ta vähemalt ei maininud selle kohta midagi.

Esialgu hüppasime traavis üht roosat ristikest. Laki emotsioonid olid nullilähedased. Hea, et ta takistust ära ei tapnud, üle me sellest igal juhul saime, olgugi, et see polnud hüppamise moodi.

Vaikselt hakkas iga hüppega hoog sisse tulema, aga kahjuks lülitus sisse ka Laki automaatpiloot  - "ära sina seal seljas muretse - I know a shortcut!" Ja nii üritas ta "ökonoomselt" sõita kõik kaared sirgeks, jättis nurkade läbisõitmised aeglasematele ja võttis eesmärgiks takistuselt takistusele jõuda rekordajaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga enne takistust mõistlikult talle ka hüppamist võimaldada. Keeruline ülesanne. Küll sõitis ta nurkades, nagu buldooser, ei mingeid paindeid, peaasi, et ruttu jõuaks järgmise hüppeni, vahet pole, mis jalga lähme või kuhupoole painet tahetakse.

Aus oleks ära märkida, et paar korda käisin kaela peal ära, tasakaal kadus takistusel täiesti ja saatsin ratsmed Lakile ette. Üks kord rohelise peale sõites tekkis meil jälle segadus (galopp? traav? galopp?) ja jõudsime ette valmistamata takistusele. Laki tegi küll hüppe (millal ta ei teeks? :) ), aga ma ei jõudnud tasakaalu ja jäin räigelt-räigelt ratsmesse...

Siis tulime kaks okserit järjest ja pärast hüppasime viit takistust. Korralikku läbisõidetud parkuuri ei meenutanud see kuskilt otsast, aga oli väga lõbus.

Kui oli vaja punaselt sõita valgele okserile, siis tekkis meil pisut segadus nii rütmi kui suunaga ja Laki võttis suuna okserile paraja itsiga, hüpe oli vapper ja maha maandus ta korraliku mütakaga.



Ta peab ennast ilmselt ise püssiks takistussõiduponiks ja püüab kõigest jõust ignoreerida fakti, et on sündinud sumomaadleja kehasse.

Laki ja roosa ristike

Hea trenn oli. Nalja sai ka, näiteks kui ma enda arust olin sadulavöö tõmmanud nii palju kinni kui jaksasin ja siis sadulasse minnes "astusin" sadula külje peale viltu. Note to myself - pruunid kindad sakivad. Nendega jaluserihmasid reguleerida on nagu boksikinnastega tikkida.
Laki oli täna jälle väga tore, ma ei olnud ise nii kange, kui tavaliselt trenni alguses. Makipoolset nurka suksu küll esialgu võõrastas ja kui avastas aedikust jänesepojad ja selle kõrval mängivad lapsed, siis pingestus paar korda üle terve kere, aga mingit kollijahti ei toimunud.
Tegin jälle palju iseseisvat tööd, natuke üleminekuid ja püüdsin teda ratsmesse kutsuda, nii hästi-halvasti kui oskan. Ta oli väga tubli ja isegi premeeris mu pingutusi mõne korraliku puristamisega. Kahjuks ilma mõne õlg-ees äravedamiseta me ikka hakkama ei saanud ja paar korda olin täitsa nördinud. Koolisõidustekist oli muidugi rohkem kasu, kui minu lühikesest stekist.
Vaiksel, platsi teises otsas proovisin teha poolpeatust. Proovisin, aga polnud kindel, kas tuli õigesti välja. Üleminekuid ja peatusi tegin ka. 
Esimesed kaks tõstet galoppi ei õnnestunud. Kolmanda ajaks võtsin ratsmed ühte kätte, steki teise kätte. Galopis oli ta ka täna rohkem juhitav, kui tavaliselt (ma ei saa veel öelda, et ma oleks 100% saanud kätte kõik need trajektoorid, mis mul plaanis olid).
Siis hüppasime üht pisikest roosat ristikest.
Esimene hüpe igas trennis on alati huvitav hetk. Tunned, kuidas süda hakkab kiiremini lööma ja kiiresti mõtled läbi, mis teha tuleb. Kõõritad alla hobuse poole ja juurdled, kas ta ikka on juba eelneva töö peale piisavalt reageeriv ja juhitav, et kõik välja kukub. Lakiga muidugi ei ole seda hirmu, et ega ta ometi ei tõrgu, aga nurkade läbimised toovad küll vahel higipisarad otsaette. Niipea, kui ta nina kuskile suunda keerab ja galoppi läheb, meeldiks talle lihtsalt edasi tormata.
Kannad all, hoog piisav? Ei ole? Alla ei tohi vaadata. Nüüd vist on juba täitsa hea, keerame Laki takistusele. Ei keera? Laki? EIIIII, Laki! Mitte sinna!!
Teisel korral saime pöörde ehk paremini tehtud, aga peale pööret tormas Laki hooga paremale, kui tegelikult oli ülesandeks vasakule keerata. Alrighty, uuesti sama asi. Ikka paremale. Olin ise kuskil palju kõrgemal, säärt polnud piisavalt peal, tasakaal paremal pool, nii et vaene loom ei saanudki midagi teisiti teha.
Siis käskis treener teha sama asja traavis ja võtta suuna platsi ukse suunas. Saime lõpuks õigele poole ja õiges tempos.
Laki läks järgmisesse trenni ja viisin ta teisele platsile, ise seljas istudes. First time for everything.

Pärast sotsialiseerisin Poola kutsikat. Juhul, kui ta meile jääb, siis oleks ju kena, kui oleks üks koer, keda julgeksin talli kaasa vahel võtta. Lasin Markusel esialgu nuusutada ta tagumikku, hoidsin kutsikat kaugemal ja Markus pistis peaaegu kogu pea välja, et teda nuhutada. Pärast viisime kutsika Ellipsi juurde, kes on seda värvi kollaste tüütustega harjunud. Ellips tõmbas samuti sõõrmed kutsikalõhna täis.
Sotsialiseerimist sai kutsikas mitme päeva jagu, laste tähelepanu umbes kuu jagu.

Kukrumäelt on alati nii raske ära tulla ja ka täna, kui hakkasime Johannaga ära minema, ei õnnestunud see kohe, sest treilerist astus välja maailma kõige armsam asi, dalmaatsia varss. No tegelikult küll lihtsalt üks täpiline pooleteise kuune varss, kes tuli oma ema kõrval treilerist välja ja kõndis tema kõrval, aga see oli nii ilus, et me pidime veel teda imetlema jääma. Kõige armsam asi maailmas.

P.S. Panen siia ühe täna loetud hea lause kirja: "the difference between a good rider and a very good rider is the speed of their reactions."

Carpe Diem ja mõned hüpped

Täna sõitsime Andrega koos talli. Ta turtsus ja porises, sest ta pandi lasteaiast tulles fakti ette, et nüüd vahetad riided autos ära ja ruttu trenni. Sain vahetult kaela kõik selle, et ta ei täna trenni minna, tegelikult ei taha ta üldse trennis käia ja treener pahandab ja Tarson ei kuula jne jne jne. Kuulasin ta ära ja lükkasin talliuksest sisse, Tarsoni käe otsa ja saatsin platsile.
Kui ma siis aga peale trenni koduteel küsisin, et kuidas läks, siis vahutas ta mulle õnnelikult, kui hästi tal oli läinud ja kui palju ta oli igasuguseid harjutusi teinud, kõhuli hobuse peal olnud ja kui hästi oli Tarson teda kuulanud ja kuidas ta armastab ratsutamist ja et emme, palun osta mulle oma hobune. Kuueaastaste puhul on see vist normaalne? Tema arutlusi teemal "hobune versus poni" kuulates oli raske tõsiseks jääda, sest ta pidas mulle pika müügikõne ja analüüsis põhjalikult, et kummaga on tal lihtsam jaluseid sättida ja kuidas poni puhul poleks meil isegi taburetti vaja, et talle selga minna. Milline kokkuhoid!

Mina sõitsin Carpe Diemiga. Kui alustasime traavi, siis peale esimest ringi arvasin, et sellest trennist tuleb jälle üks ärasuremise performance. Vaikselt aga hakkas Carp soojemaks saades ka hoogu juurde pakkuma.

Proovisin teda ratsmesse kutsuda, nii sammus kui traavis, aga päris harmooniat ei tekkinud. Paar korda ta pakkus mõnusasti, aga isegi kui pea ja kael tulevad alla, siis ülejäänud keha ei tundu oluliselt pehmem või mõnusam. Olen küll temaga vaid mõned korrad sõitnud, nii et ma ei tunne teda ju ka üldse, aga sellist sujuva ja pehme koos liikumise tunnet, nagu Vivaldi või Aariaga, me Carpiga veel saavutanud ei ole. Loomulikult piisab kergest komistamisest ja/või minu pisikesest tasakaalukaotamisest kui oleme jälle tagasi alguses. Temaga on ka hea oma kehahoiakut kontrollida - kohe kui vajud ette, vajub ta sammu (või galopist traavi).

Kahtlen, kas kasutan oma säärt ikka ökonoomselt ja õigesti või lihtsalt tuimestan ta külgi. Stekki ei julge eriti kasutada, sest kogemus ütleb, et enamasti teen ise midagi valesti. Täna püüdis ta vahepeal pead üles visata. Katsetasin ratsme pikkusega ja kui lasin pisut järele ning hoidsin rohkem säärt vastas, läks oluliselt paremaks. Lõdvestustraavi ajal jälle viskas pead alla.
Ta komistas jälle traavis mitmeid kordi. Miks?

Paar üleminekut sammust traavile olid kenad, ka treener märkis ühe ära.
Galopitõsted olid justnagu paremad. Olgu, olgu, ma tõusin paar korda jalustele ja jäin ka mõnikord põntsuma, aga üldjoontes oli õnnestumiste protsent parem. Kuna Carp hakkas ka kuumemana tunduma ja tahtis pea ees kiirustada, võtsin aega ja kutsusin teda aeglasemaks. See ei olnud täna kõige kergem ülesanne, aga ka mitte midagi ületamatut.

Peale soojendusgaloppe tegime veidi traavis latiharjutusi. 4 + 4. Esimene läks kohe nässu, sest ratsanik kõõritas latte rohkem kui hobune. Teisel korral vajusime viimaste lattide peal pisut paremale. Pärast saime paremini hakkama. Sellised harjutused meeldivad mulle.

Ja siis saime üht ristikest proovida!
Hoog tuli.
Tõsted olid kenamad.
Pöörded nii ja naa. Carp on väga mõnusalt tundlik selle suhtes, kuhu pööran pea, ta saab kohe vihjest aru ja kui keeran õlad-puusad järgi, ongi ta kenasti õigel rajal. Mis viga sellise hobusega sõita ...

Ainult paremale poole galoppi tehes ja väravale lähenedes kippus ta kogu aeg õlg ees nurka lõikama ja seetõttu läks meil üks hüpe ka pisut nihu. Ma jäin lihtsalt vaatama, et kurja, hobune valele poole paindes ja takistus tuli kuidagi ootamatult kiiresti vastu.
Paar korda jäin hämmingusse, sest tundus, et midagi ei klappinud - täpselt enne hüpet jäi justnagu üks poolik samm veel puudu ja ma ei saanud aru, kuidas Carp selle kavatseb lahendada - teha lisasamm või hüpata kaugelt? Tulemuseks - ratsanik läheb igaks juhuks enne hobust hüppele :(
Marit tõstis veel pisut takistust (85 cm) ja Carp tõstis hoogu.  Ma jäin kahe-kolme hüppega ise ka rahule, hurraa.

Koju jõudes ei saanud ma enam autost välja. Ägisesin ja tundsin, et parem puus on nii kange ja valus, et ma keskelt enam kokku-lahku ei käi. Homme Tiina juurde. Ma süüdistan kaevamist ja aiatöid. Ilmselt pole päris minu ala.

Edit: Hommikuks ei saanud enam voodist välja. Nüüd sain mingid rohud peale ja juba saan ilma lonketa kõndida. Isegi juba istuda saan, ilma röökimata ja grimasse tegemata. Ratsutamisest sel nädalal midagi välja ei tule. Rahulik reziim. Nuuks.