Täna kahe hobuse seljas.

Kui ma Ruilasse jõudsin, ei paistnud Tõnu mitte kuskilt. Kui ma talle helistasin, siis tuli välja, et tal oli üks ootamatus ette tulnud. Hmm.
Eha ütles, et ma peaks ikka sõitma minema. Tõnu utsitas ka, et küllap on keegi seal, kes saab mind ja Theodorit vajadusel vaadata. Eha jälle nentis, et kõik on tegelikult maneezis hobuseid ostjatele näitamas, aga ma saavat ju üksi ka hakkama. Võtsin hetke mõelda.
Läksin istusin maneezis. Seal sõitsid igasugu tippsõitjad kobaras igasuguste põnevate hobustega. Veidi vaatasin, keel suust väljas, kuidas üks hobune vahetas imepisikeste voltide peal jalga ja siis tuli isu peale ja mõtlesin, et mis seal ikka, see on ju ainult Theodor (tõsi küll, Theodor, kes pole kuu aega kellegagi sõitnud).
Ta tuli sisse, panin ta valmis ja läksime väiksesse maneezi. Kõik läks ilma igasuguste vahejuhtumiteta ja ei tea, kas saabki trenniks nimetada sellist trenni, kus treenerit ei ole ja midagi uut ja põnevat ei tehta.
Tegime pisut kõike, volte, üleminekuid, serpentiine, peatusi, galoppi mõlemasse jalga. Ei mingeid suuri sündmusi ega emotsioone. Peale eilset trenni Galaxyga tundus Theodor nagu mänguhobune. Mitte ainult selle pärast, et ta on nii väike.  Theodor oli tubli ja püüdlik, saime rütmi kätte, hakkas vahepeal mõnusat häält tegema, aga ikkagi oli pisut ... igav?

Õhtul oli selle eest kõiki neid emotsioone, mida üks hüppetrenn pakub. Hüppetrenn Aariaga. Juba teda valmis pannes oli tuju laes.
Soojendus temaga on alati mõnus, sest ta tuleb kiiresti alla, on väga kergelt juhitav ja puhas rõõm sõita.
Iga esimese takistuse ees ta kahtleb korra. Äkki ikka ei läheks? Kui kord üle saadud, ei ole järgmine kord kahtlusepoegagi, aga esimesel korral tuleb mul olla väga väga otsusekindel ja lihtsalt kanaliseerida ta säärte vahel sealt üle. 
Pisut tekitas hämmingut traavis valiklatiga takistusest üle saamine. Keeruline oli aru saada, mis hetkel Aaria hüppele läheb?! Nagu sipsik püüdsin kogu aeg püsti hüpata ja enne teda üle takistuse jõuda. Galopis tundub kõik loogilisem.
Valget planku tuli meil mitu korda parandada, sest tänu valesti valitud trajektoorile ja sellele, et ma vaatasin mitu korda maha, ei õnnestunud õigesse jalga maandumine esialgu kuidagi.
Hüppasime ristikest, okserit, lattaedu ja neid kõiki ka koos. Okserile minnes püüdis Aaria küll vasakule vedada, aga veensin ta ümber. Much better kui eelmises hüppetrennis temaga roosat lattaeda sihtides :)
Peaks mõnele kutsikale Aaria nimeks panema ja vaatama, kas tast tuleb ka selline... imeline.

Ruilas Theodoriga - vabalt galoppi, jeee

Täna siis jälle Ruilas.
Tõime Fräncki ja Theodori koplist ära, panime valmis ja hakkasime minema.
Maneezi katuse peal tegid mingid kollastes kostüümides mehed parandustöid. Me ei pannud enne midagi tähelegi kui Theodor hakkas ootamatult seal katusealuses, kus seisab saepuru, ära vedama. Üks naisterahvas, kes tuli vastu, hoiatas, et mingid ehitusmehed katuse peal on ja lisas, et "Theodor raudselt ehmub selle peale". Tõnu võttis siisTheodori ratsmetest kinni ja talutas ta platsile.
Hiljem vaatas Theodor küll paar korda kõrgendatud huviga sinnapoole, aga otseselt kuskile minema ei hakanud.
Peale tavapärast soojendusringi tegime kaheksaid, Tõnu pani kaks latti nö koridoriks ja me pidime seal vahel hobuse seisma saama ja siis traavis edasi liikuma. Maarja pärast ütles, et seda pidi tegema täisistakus, aga see oli mul täiesti kõrvust mööda läinud. Igal juhul oli minu meelest väga mõistlik harjutus, sest nüüd olen hakanud rohkem ja rohkem keskenduma liikumise täpsusele ja nurkade korralikule väljakeeramisele jne. Sammus ja traavis polegi nii hullu, aga galopis ...
Siis tegime loomulikult galoppi, alguses võttis Tõnu Theodori korde otsa, aga pärast tegime ka vabalt. Mul tulid tõsted kenamini välja ja ma proovisin ka teda koondada, aga ikka keeruline on galopis oma jalgu ja sääri nii hästi kontrollida, kui traavis juba võimalik on. Harjutamise asi. Samal moel, nagu peale galoppi täisistakus traavi jäämine ilma, et hakkaks hüpitama.
Väga hea trenn oli.

Ruilas Theodoriga ja vanaviisi

Jesver, ma ei suuda uskuda, et tegin eelmisel nädalal jälle 4 trenni. Kuidagi käest ära läheb see harrastus, ma olen täiesti sõltuvuses.
Täna käisime delegatsiooniga Ruilas, Roman filmis meid ja lapsed tegid kõik selleks, et meid segada ja kilkasid, et hobustel ka põnev oleks. Theodor otsis kohe platsile jõudes põõsastest kolle, aga kui järgisin Tõnu nõuandeid ja muudkui ajasin teda takka, siis ei jäänud tal kollide leidmiseks palju aega ja ta töötas juba väga kenasti. Ta ei puikle enam minu suunanõudmistele vastu ja ka Tõnu juurde enam ei vea nii hullult. Samuti kiirendab kenasti minu nõudmise peale ja läks kenasti kohe galoppi, kui ma seda palusin. Hiljem muutus laisaks, aga siis julgesin Tõnu nõudmisel kaks korda ka stekki kasutada ja peale seda tundsin, kui püüdlik Theodor jälle oli.
Tegime kergendatud traavi, pisut täisistakus traavi ja korde otsas ka palju üleminekuid. Maarja oli platsil vabalt, mina korde otsas ja ikka sammu-traavi-galoppi-sammu jne jne. Tõnu ütles, et mul tuleb juba väga ilusasti välja ja lohutas, et see hüppamine galopist traavi minekul on harjutamise ja harjumise küsimus. Ma tõesti nautisin väga galoppi, olgugi, et pean tunnistama, et mu tasakaal on veel üsna heitlik ja mõnel hetkel tuleb mul siiski võtta sadulast korraks kinni, et mitte ette vajuda.
Ja siis õpetas Tõnu, mis on koondamine - jälle üks väljend, mida olen nii palju kuulnud, aga pole kunagi päris täpselt aru saanud, mida see tähendab.
Väga väga mõnus trenn oli taaskord.
Kui saan video üles laetud, lisan siia.

18: Ruila & Fränck

Juhuuu! Täna oli nii mõnus trenn, et tulin lennates pärast koju. Eelmisel korral käis Maarja välja mõtte, et vahetame seekord hobused ära ja tema sõidab Theodoriga, mina Fränckiga. Jõudsin mitu korda mõttes kahetseda ja ümber mõelda, samamoodi kahtles ka Maarja, igal juhul pakkus ta välja, et me puhastaks ikka nii nagu tavaliselt - mina Theodori ja Maarja Fräncki ja siis vahetame.
Jõudsime kohale ja läksime koos Tõnuga koplist hobuseid tooma. Puhastasime, panime valmis, ja läksime siis välja. Mul oli kohe korraks Theodorist kahju, oleksin tahtnud selle mõmmiga ise sõita. Kui juba lubatud, siis nii tuleb teha.
Läksime suure platsi peale, millest mul oli hea meel. Fränck on nii mõnus ja tundlik, läheb kenasti edasi ja kergelt traavile. Tundsin täna, et kergendamine on juba nii kenasti lihasmälus, et ma isegi enam ei pelga. Ja ma tõesti kergendan "põlvest", mitte ei tõuse.
Maarja kurtis, et Fränck vehib peaga üles-alla ja ma kartsin, et sellega võib mul keeruline olla, aga nii nagu Tõnu kohe juhendas, oli vaja vaid Fräncki hoida aktiivses traavis ja tagant peale ajada ja ei mingeid probleeme. Ma olin nii rõõmus ja tundsin tõelist mõnu Fränckiga liikumisest. Ta läks suure hooga, teda oli vaja pigem tagasi hoida ja kui me jooksime mööda platsi, sain täielikult keskenduda kehahoiakule, peahoiakule, seljale ja kätele, mida püüdsin hoida kogu aeg korralikult all. JUMALIK TUNNE!
Juba käisid mõtted hüpete juures. Nii loodan, et hakkame õppima ka poolistakut ja siis juba edasi..
Siis võttis Tõnu Maarja koos Theodoriga korde otsa ning hiljem minu. Kui Tõnu rääkis Maarjale, kuidas hobust ristluuga saata, siis proovisin Fränckiga sama ja olin vaimustuses, kui kergelt ta lihtsalt ristluu lükkamisest läks traavi. Tegime täisistakut traavis ja galopis. Olgugi, et lahtiselt traavides ei olnud ma üldse rütmile Fränckiga pihta saanud, oli see korde otsas palju lihtsam ja galopp... see galopp! See oli parim üldse!!! Mul oli eriti uhke tunne, kui Tõnu ütles tunnustava häälega, et väga hea, nii see käibki. Tegime mõned ringid ja Fränck läheb nii kergelt galoppi, piisab lihtsalt kergest märguandest. Ma lasin mõlemad käed sadulast lahti ja hoidsin tasakaalu nii, et sisemine jalg oli pisut sirgem ja rohkem maale lähedal. Tahtsin lihtsalt huilata, nii mõnus oli!
Maarja jäi ka tunniga rahule, kuigi pidi Theodoriga nii mitmedki lahingud läbi käima, kakles temaga samamoodi, nagu mina tavaliselt.
Olin nii ülendatud meeleolus, et ma isegi mõtlesin selle peale, et järgmine kord Jumbot võtta ja see juba ütleb midagi :D
P.S. Maksin tänase ja järgmise nelja korra eest ära - panen kirja, et ma pärast ei unusta, millal vaja jälle maksta :)

15: Ruila & Theodor

Olime seekord jälle suurel platsil, mina ikka Theodoriga ja Maarja Fränckiga. Kuna teised hakkasid hüppama, olime parempoolsel otsal. Mul lähevad Theodoriga juba suunad paremini ja ma olen temaga jonnakam ka. Ainult trenni lõpupoole hakkab ta Tõnu poole kiskuma ja maiust norima ja siis ma võin oma säärtega või ratsmetega teha mida tahan, aga ta lihtsalt läheb. Kavalpea.
Maarja naeris, et kui erinev ma olen koerte ja hobustega. Koerad käivad nööripidi ja mingeid järeleandmisi ei ole, aga hobusega olen pehmeke.
Tegime täisistakus traavi. Mulle tundub, et vahepeal läheb juba täitsa hästi, ka Tõnu kiitis, ütles, et juba väga hea. Galoppi me ei teinudki.