võistluseelne peaproov

Nii naljakas on oma poega vaadata tõsise näoga mööda platsi skeemi vudimas. No tegelikult vudis Jeti, aga poiss oli nii tõsise näoga ja kui ta keskliinil tervitas, siis mind ajas naerma ja nutma natuke ka.
Ta sõitis oma skeemi ära ja sai täitsa toredasti hakkama, näib, et tal pole mingit muret homse suhtes. Kui jõudis koju, sõi ja jäi magama selsamal sekundil, kui pea puudutas patja. Kadestamisväärne.
Meie Rollyga sõitsime skeemi kaks korda. Mõlemal korral (ajab jälle nutma ja naerma) tegime erinevaid vigu. Esimene serpentiin vajus kujult laiali ja lõpp läks puusakrampide nahka, selleks ajaks, kui oli vaja Rolly galoppi tõsta, oli mul veel valus ja ma olin seal seljas kuidagi kössti ära vajunud.
Need 10-meetrised traavivoldid on huvitavad, eriti see, mis paremale poole läheb. Saab näha, kuidas see õnnestub. Ja siis muidugi see galopp-traav-galopp üleminek, sest Rolly pakkus täna jälle, et ta teab paremini kui mina, kust tähest seda tegema peab.
Nii et homseni!

P.S. Suurest koplist oli vaja hobused ära tuua ja ma läksin ka teistele appi. Kõik hobused tulid nagu miilenkid nööri otsas, ainult Diamond jooksis pabinas mööda koplit Jürgenil eest ära. Teised jõudsid juba väravasse, kui Diamond tormas joostes minu juurde, jäi meetri kaugusele seisma ja vaatas mulle suurte silmadega otsa: "mis meist nüüd saab?" Awwwww... nunnu hiiglane. Sõime kommi, ma panin talle nööri ümber kaela ja läksime teistele järele.

Hobused on nii lahedad.

jätkame Rollyga

Jätkasime Rollyga ja tegime jälle jupikaupa täisistakut, aga pikemalt homme. Jäin täna videoid vaatama ja neist pilte välja lõikuma. Siin üks näide.

Annabel & Texas 16.4.2014

alati valmis Rolly

Nii mõnus tunne on, kui hobune näib kogu aeg olevat positiivselt ootel, et mida sa nüüd küsid? Kuhu me nüüd lähme? Kas teeme ülemineku? Ma ei tea, mida Hanna temaga on teinud või on Lika trennidel selline mõju, aga ma ei saanud Rolly puhul millegi üle kurta (enda tasakaalutuse ja lohakate käte või hajameelsuse üle muidugi küll, ihiii).
Tegelikult pean avaldama, et on tulnud ettepanek startida neljapäeval tallisisesel võistlusel. Koolisõidus.
Printisin selle skeemi mitu päeva tagasi välja ja täna olin lausa nii eeskujulik, et lugesin läbi ja jätsin meelde. Ei tundu paberi peal kuigi hull, aga kui kõik elemendid kokku panna, siis ilmselt on sadu erinevaid viise, kuidas seda skeemi "huvitavaks" sõita.
Igal juhul pole ma selle läbisõitmiseni veel jõudnud, aga täna mõtlesin, et alustaks õige ... täisistakust. Peale neid valusaid trenne Markuse seljas olen üliettevaatlik ja vahel olen küll Heinzu või Rolly või Imperija seljas püüdnud natuke istuda, aga hirm kuskil alateadvuses on nii suur, et ma lihtsalt kardan ja iga kord, kui esimene valu või ebamugavus tekib, siis pigem kergendan edasi.
Täna tegime mõned ringid platsile täisistakus peale ja valus oli alguses küll, aga kui seda ignoreerida, siis mõne aja pärast läheb paremaks. Lihased muidugi vigisevad, aga selle vastu ei aita midagi kui nüri harjutamine.
Igal juhul oli mul hea meel, et Rolly sai ka ehmatusest üle. Esialgu, kui jäin täisistakusse, siis ta oli kogu kerest ehmunud, et miks ma niimoodi ta seljal loksuma hakkasin. Ma püüdsin mõelda ennast rohkem jalustele, abiks oli väga seegi, kui treener tuletas meelde, et reitega ei tohi vastu sadulat kinni jääda.
Mul on üleüldse treeneriga vedanud, sest need "mõtle roosale elevandile"-märkused on üliefektiivsed ja muutused hobuses peaaegu kohesed. Ja paljud nõuanded, mille tagamaadest enne aru ei saanud, hakkavad loogilisemalt kõlama, kui sa kohe tunned, mismoodi hobune su all muutub.
Rolly tahtis täna natuke rohkem kiirustada kui eile ja mõned üleminekud olid ka kahtlased, aga paari eest saime lausa kiita. Treener arvas, et me oleme hakanud Rollyga ka üksteisest paremini aru saama ja see võib küll nii olla.
Ma ei saa jätta mainimata Imperijat ja Heinzu, kellega viimastel tundidel sain märkusi, et pean sääred rohkem tahapoole panema. Nüüd hakkab tekkima mingi tunne, et kui palju jalg jalusele peab toetuma ja mis hetkest surun ma liialt kannad alla. Ja need hobused õpetavad seda juba selle läbi, kui palju erineb reaktsioon vastavalt sellele, kus säär asub. Dziisus, kui lahe!
Anyway, peale soojendusgaloppi küsis Marit, et mida me veel teha tahaks ja kuna ma olin veel enne pealt nähtud hüppetrenni mõju all, siis küsisin, et kas hüpata saaksime?
Saimegi!
Rollyga on hoopis teistmoodi hüpata. Pöörded ja rütm näib olevat küll kontrolli all, aga takistuse juures võib igasugu ootamatusi eeldada. No näiteks läksime me ristikesele lendu nii kaugelt, et ma silmaga mõõtes mõtlesin, et ei ole lihtsalt võimalik, et Rolly tagumine ots ka sealt üle tuleb....
Üleüldse näis keeruline silmaga midagi mõõta. Kui minu arvates oleksime me võinud veel ühe sammu teha, läks Rolly ikka enne õhku või vastupidi, olgugi, et nii lattaiale kui okserile oli pikk tee korralikult peale sõita. Huhh.
No ja siis see teema, et tavaliselt on vaja rohkem hoogu, rohkem hoogu ja Carpi või Budaga ma muudkui ajan neid edasi. Rollyt oli täna vaja rohkem enda alla sõita, et korralikult üle saada.
Okserile tahtsime ka esialgu tagajalgu ära kaotada, kuni lõpuks saime ilma kolistamata üle.
Rolly sai pärast dushi all pisut massaaži, sest õnneks keegi sel hetkel pesuruumi ei tulnud ja meil oli aega. Nii tore poiss, see Rolly.

lovely day

Sellised väheke intensiivsemad ja sisutihedad trennid, mis jätavad su kehale ka mingi tuntava jälje (näiteks kerge väsimuse näol) on ... üle prahi trennid.
Tegime mõlemale poole sääre eest astumist ja mul lubati seda kergendades teha. Endiselt on võimalik ja isegi täitsa mugav. Rolly vastas nii kenasti, vahepeal jõudsime rajani viie sammuga, siis jälle natuke liiga pikalt, aga viimase korra eest saime ohtralt kiita.
Galopp oli ka mõlemale poole ok, täna ma ei tundnud, et ta oleks vasakule poole olnud nii kange kui eelmisel korral.
Jalavahetused diagonaalil läbi traavi. Alguses näib lihtne, aga tekkis terve rida ootamatusi. Üleminek traavile hakkas kuidagi ebanormaalselt kaua aega võtma ja Rolly teatas, et ta pole eile sündinud ja teab seda harjutust ja niipea, kui 3-4 sammu traavi läbi oli, tõusis ise kiiresti teise jalga galoppi.
Ehh :D

Kõik olulise, mille praegu unise peaga unustasin, lisan hiljem. 

75% väga tore Heinz

Ühel päeval tundub, et Heinzul on minekut kogu maailma hobustele jagada ja teisel päeval (näiteks täna) tundub, et ta on jube unine.
Tippivat sammu eriti palju täna ei juhtunud, aga pideval jäi Heinz sammus uimama.
Uhh, kui libe näis ta sadul esimeses traavis, võttis aega harjuda. Alati läheb tunne paremaks, kui saan säärtele mingi normaalse koha fikseeritud ja leian tasakaalu. Peab olema mingi viis kuidagi enne hobuse selga ronimist soojaks saada...
Traavides näis Heinz tõepoolest täna flegma. Tegime volte ja püüdsin sõita vähem seina ääres ja rohkem platsi keskel, ümber takistuste, vahetada suunda, teha mingeid üleminekuid (traavist sammu saamiseks piisas vaid sellest, kui hingasin pikemalt välja, ausõna, olin korduvalt hämmingus...).
Jube raske on kergendades jalga vahetades mitte kõhust murduda. Ma mõtlen küll iga kord, et rohkem jaluste peal ja vähem läbi keha, aga no ei tule välja alati :(
Galopp paremale ei olnud üldse selline, nagu viimasel korral, Heinz näis palju pehmem ja olgugi, et ma esialgu ikka natuke põntsusin sadulakaare peale, siis suutsime ikkagi hoida rütmi ja trajektoori.
Viimane osa trennist, kui hakkasime vasakule galoppi sõitma, muutus kõik. Heinz oli ühtäkki kahtlustav, kiirustav ja ma pidin rohkem vaeva nägema, et traav oleks minu pakutud rütmis ja selline mõnus paras traav, millest on ok üleminekut teha. Ta pakkus iga natukese aja tagant mulle ise galoppi ja ma kaotasin vahel selle peale tasakaalu ja vajusin ette. Läks aega. Isegi siis, kui algus näis lubav, siis tõste näis kuidagi rabe ja Heinz püüdis jälle kuskile plahvatada. Mu vasak käsi ja õlg olid peale paari volti juba pinges ja krampis, sest pehmest kutsumisest ei tulnud midagi välja, meil läks jälle köieveoks, grrr.
Positiivse asjana mainis Marit pärast, et me polnud eriti külg ees liikunud (tõsi jah, mul tuli siis, kui ta seda mainis, meelde, et oli tunde, kus me liikusime pidevalt kreenis). Korraks Heinz küll pakkus, aga õnneks oli see suht enne vasakpööret ja vaid hetkeks.
Mulle näib, et ma toetun viimaste trennide ajal (alates Imperija trennist) rohkem jalustele ja kasutan neid enam pööretel ja voltidel. Muidugi ainult seni, kuni eest ratsmed mind välja tirima ei hakka. Tasakaal on õrn asi.
Ratsmesse kutsumine ja selle vastuvõtmine, kui hobune pakub, on tuumafüüsika. Täna teise traavi ajal oli Heinz pakkunud, aga ma polnud õigel hetkel piisavalt säärega peale sõitnud ja unistuseks see jäigi. Nuuks.

eriti tore Rolly

Täna treenerit polnud, aga ta lubas mul Rollyga päeval üksi sõita ja ma sain põhjalikud juhised, mida selle jalakaotamise vastu teha.Huh. Alati näib lihtsam sõita kellegi silma all, sest siis nagu oleks vastutus kuidagi jagatud :) Üksi jälle on teistmoodi põnev.
Selle eest Rolly oli täna vist voodist õige jalaga tõusnud, sest ta näis täna väga itsi täis olevat. Me ei kaotanud kordagi jalgu!!! Hurraaa! Ta ka ei loivanud ega laiselnud eriti, ma ei pidanud stekki kasutama ja sääre peale liikus ta kuidagi eriti toredasti edasi.
Jalusepikkus sattus täna olema samuti kuidagi paras, nii et sääred olid suht vastu külgi ja Rolly tegi selget vahet pigistusel ja tonksamisel. Mõtlesin küll esialgu, et proovin mingeid juppe skeemist, aga kuna teise traavi ajaks tulid kaks last kordetama Aronsit ja täkku (kes ei tulnud platsile vist samade plaanidega, sest Katerina pidi vahepeal Beiruti seljast maha tulema ja korde enda kätte võtma), siis jäi nelja-aasalisest serpentiinist järgi kolmeaasaline ja 10-meetriseid volte tegime ka, aga juhuslikes kohtades.
Rolly didn't mind.
Pikenduste ajal teevad mu käed pornot, ma saan ise ka aru, et nad kerkivad kuskile kohutavasse kõrgusesse, brr. 
Galopp näis tore, vasakule oli rohkem vaja volditada ja sisemise säärega kutsuda. Tegime mõlemasse suunda paar tõstet ja siis tõstsin jalused paar auku kõrgemaks ja lasin jälle poolistakus mööda platsi ringi. Varju pealt proovisin aru saada, mismoodi mu keha võib olla ja püüdsin mitte selga liiga nõgusaks vajutada.

kaine grupijuht Markus

Kui me kahe kopli vahele autoteele suundusime, oli Markusel juba ees nägu, et ta on grupijuhiks loodud. Tõmbas sõõrmed õhku täis ja läks väga ladna sammu ja uhke peahoiakuga (irw) metsa poole. Kokku oli meid 6, meie taga kõndis Heinz, siis Laki, siis Täpi, Silvester ja pisike Angel tuli viimasena. Metsa ääres tegime alustuseks pisut traavi ja kõik püsisid kenasti oma kohtadel. Esimesest kraavist tulid ka kõik kenasti üle. Suurema kraavi juures kahtles Angel pisut, ent tuli utsitamise peale ikkagi alla ja läbi suure lombi.
Edasi oli kõik suht rahulik, kui Laki ka paar korda üritas tagasi keerata, siis tema ratsanik oli väga otsustav ja pukseeris ta ritta teiste vahele tagasi ja mõne aja pärast Laki leebus.
Suure platsi peal, Murastes tegime galoppi, natuke mõlemale poole. Silvester oleks tahtnud võtta suurema hoo sisse ja Angel jälle arvas, et ta on liiga eriline, et teiste sabas galopeerida. Nii ta siis jäi keset platsi seisma, kuni meil õnnestus ta jälle sappa haakida. Laki jõudis selleks ajaks tema peale juba ärrituda (heh, ilmselt kadedus - kui mul ei lubata hallist massist erineda, siis sina ka ei tohi), aga kõik lõppes rahumeelselt. Tagasi tegime pisut vahepeal sirgete lõikude peal traavi, Markus hüppas toredasti üle ühe kraavi ja edasi tulime lihtsalt reipas sammus tagasi. Piisavalt reipas, et ära kaotada raud, mille Reimo oli 10 minutit enne maastikule minekut Markusele kabja külge monteerinud (silmapöörituste koht).
Mõnus õhtu oli.

Aaria hüppab

Ei mingeid tõrkeid ega silmapunnitamisi, ilmselt polnud kõrgus midagi sellist, mille peale aariad enesekindlust kaotaks.
Minul oli seljas istuda tunne, nagu ma poleks varem kunagi temaga sõitnud. Ja polegi ammu temaga ju sõitnud. Aaria käitumisest oli ka arvata, et ta alguses eriti minust aru ei saanud ja ma olin ka hõivatud sellega, et mingit normaalset fikseeritud asendit üles leida. Nii teistmoodi, Buda sadul ja siis see Aaria galopp. Hmm.
Soojendasime pisut ja siis pani Liisi meid hüppama (esialgu traavist) üht pisikest risti. Siis pidime tulema selle traavis, tegema kaks sammu hiljem poolpeatuse, tõstma hobuse paremasse jalga ja minema otse järgmise kavaleti peale.
Esimesed kaks korda käskis Liisi mul olla kiirem selle tõstega, ma ei tohi poolpeatuse peale liiga kaua mõelda. Pärast kõik sujus, ainult et kui vasakud pöörded sõitsime piinliku täpsusega välja, siis paremale peale kavaletti lõikasime korralikult.
Siis raja moodi asi, mis sisaldas ka penerolli moodi asja. See oli sama lõbus kui eelmisel aastal, olgugi, et seekord oli seal vaid kaks ristikest.

Mis oli veel lõbusam, oli see, mis moodi Aaria elama läks ja mismoodi ta hakkas punasele ristikesele lähenedes hoogu juurde võtma. Pidime tulema kuue fuleega, aga mingil hetkel tulime viiega ja see oli ka suht ok meie hoogu arvestades. Pärast õnnestus ka kuuega. Hea oli vaadata, kuidas tuleb kalkuleerida, et kas nüüd tuleb juurde lükata või tagasi võtta. Kõik hobused on nii erinevad ja Aaria fulee näis täna palju pikemana kui teiste omad.

Ja ei naera mu kritseldatud rada! See näeb kellaaja ja väsimuseastme kohta isegi väga posh välja.

päikeseloojangu grupp

Maastikule!

Rolly oli vana flegma seni, kuni Laki otsustas (taas...) grupist eemalduda ja pani kodu poole jugama. Jenny käskis meil jääda esimeseks ja kohapeal teistega ringi kõndida, kuni ta läheb Anne ja Laki järele. Rolly suhtus kahe hobuse lahkumisesse suht pahuralt ja muutus ärevaks, aga vaid minutiks. Siis kõndisime juba nürilt kogu grupiga ringiratast ja mure taandus.

Kui hakkasime galoppi tegema, siis üritas Rolly mitu korda Veronist ettepoole saada ja ma hoidsin teda suht tugevalt tagasi. Selle peale ta ka mingiks rõõmurulliks ei muutunud, vaid püüdis kohapeal tantsida..

Saime tehtud kontrollitud galoppi ja tegelikult läks väga lahedalt, kui välja arvata, et tagasiteel avaldas Laki meie ligioleku peale meelt ja viskas vasaku tagumise jala Rolly nina ees üles.

rasked valikud

No mõnikord on nii raske kedagi eelistada, kui küsitakse, et kellega ma sõita tahaksin. Seal pole ühtegi hobust, kellel poleks mulle midagi õpetada :P Ja olgugi, et mõne hobusega on sõidumõnu rohkem, siis mõne keerulisema hobusega sõites jälle saab suurema kaifi, kui asjad hakkavad õnnestuma.
Rolly tundus kindel valik, sest ma ikka madistan selle sammupikkusega ja sellega, et ta eest pehme oleks. Imperija oleks olnud teine, kelle selga oleks tahtnud iga kell minna. Aga päriselt, kõik nad on toredad hobused.
Jätkasime täna Rollyga ja suure osa ajast madistasime üksi. Ta näis täna tiba tüdinud ja nii traavis kui galopis ei näinud tal olevat mingit plaani kuskile välja jõuda. Esiteks väljendus see selles, et pidime mässama tükk aega, et ta edasi liiguks ja teiseks oli see edasiliikumine tema poolt kuidagi tujutu, kui seda sõna saab kasutada. Trenni lõpus arvas Marit, et ta võiks homme maastikule saata.
Traavis kaotas ta jälle tagumist paremat jalga mitu korda. Mitte hullult, aga ikkagi mitu korda. Mina jälle ei saanud kuidagi täna oma sääri õige koha peale, et need oleks paigal ja ei laperdaks. Jalusepikkuse küsimus?
Galopp - polnud sellist tunnet, et me läheme kuskile, aga treener lasi pärast üle kavaletikõrguste lattide tulla ja selle peale sai Rolly mingi perspektiivitunde ja sära silmadesse ja lõpetasime ära.

* see uus hobune, kelle me Idaga platsile Kiivele sõita viisime, hüppas kitseaediku kõrval mu väikese varba peale. Auts. Väike varvas on nüüd lilla ja liikumisvõimetu. Ja solvunud.

* Kuue-aastane sai täna jälle Jetiga sõita ja nägu ei olnud nii pilves kui eelmine kord. Eelmine kord teenis Jeti treenerile kaks torti, seekord oli Andre vapram ja ei pudenenud sealt alla. Pärast lubati tal üht pisemat poissi Jetiga jalutada ja ta läks üsna tähtsaks kätte, seletas seal poisile, kuidas jalgu hoida, kuidas selg peab olema ja andis talle kommi, mida pärast Jetile anda. Smartass.

 

nõrkemiseni poolistakut

Rollyga proovisin täna samuti teha üleminekuid ainult selle peale, kui ma ristluuga kergelt lükkan. Ja mitmed õnnestusidki! Muidugi oli eelduseks see, et samm pidi olema lühike ja konkreetne.
Ma ei tea, kas eilne Lika trenn oli talle mõjunud, aga Rolly oli kohe algusest peale rohkem sellise näoga, et teeks täna tööd? Esialgu kõndisime küll pikka aega sammu ja üle platsikastmisvoolikute. Rolly andis oma raudse närviga eeskuju.
Dziisus, kui palav oli... Nagu kesksuvel. Päike andis selle eelise, et tekivad maha varjud ja ma saan vahepeal alla piiludes kontrollida, kuidas Rolly jalad sammus käivad ja välja paistavad.
Teises traavis tegime diagonaalil pikendusi, mis paremasse jalga vahetades olid esialgu palju tuntavamad kui vasakusse. Umm, kas ma peaks vahetama jala, kuhu kergendada, enne või pärast pikendust?
Teises galopis pidin sõitma oma lihaste vastupidamise piirini poolistakus ja laskma nii mitu ringi kui jaksan mööda platsi ringi, vahepeal sekka volte tehes. Jalused panin kõrgemale, sest selle sadulaga näib muidu, nagu keegi hoiaks poolistaku ajal mu põlve kinni. Olin pannud enne trenni need spetsiaalselt võimalikult alla, et õige koht säärest ikka raudselt hobuse külje vastas oleks.
LMAO: peale jaluste muutmist oli Rolly parajas segaduses, sest muidugi oli mu säär kolinud pisut teise kohta. Mulle oli see jälle jube hea kohanemisharjutus, sest loomulikult pidin rohkem pingutama, et signaalid samasugused paistaks. Esimene galopitõste läks tõlkes kaduma, aga siis saime hakkama ja vuhisesime ringi. Parim hetk päevast! Võibolla nende lühemate jaluste pärast, aga kõik tundus nii mugav ja olgugi, et mu säär hakkas väiksemate voltide või ponijalutajate või trenniliste vahel manöövreid tehes kohalt liikuma, siis vahepeal sain kätte selle tunde, et kus ta olema peab ja kuidas sellega suruda. Ja see tundus nii lihtne! Ja nii mõnus! Rolly aitas omalt poolt kaasa sellega, et iga pigistuse peale ta ka reageeris ja spurtis mõnusalt edasi! Ahhh, kui mõnus! Ma ei tundnud lihastes erilist väsimust (ei tunne siiani), aga mingil ajal pidi muidugi suunda vahetama.
Vasakule poole joostes varjutas mu rõõmu see, et Rolly vasak pool näis olevat justnagu joonlauaga sirgeks joonistatud ja kui ma püüdsin teda paindesse kutsuda, siis tegi ta nägu, et ta ei kuule ega tunne mind. Niuks.
Marit juhendas, mida teha ja ma jäin väiksema voldi peale, avasin ratsme, kutsusin ja püüdsin säärega rütmiliselt kutsuda. Vahepeal vaatasin ise muidugi kriminaalselt alla ja kui ma sellisele asjale hakkan keskenduma, siis kipub istak ära kaduma ja ma vajun õlgadest endale märkamatult ettepoole. Sama asi jalavahetustel :(
Midagi ikkagi toimus, sest ühel voldikaarel Rolly justnagu ohkas, lõdvestus ja hakkas ka pisut sinnapoole painutama. Jess!

Veelkord Imperija

Ei olnud nii meeliülendav trenn kui eilne, aga õpetlik igal juhul.
Kohe alguses on vaja kasutada rohkem säärt ja rohkem peale sõita. Ja nurkades samamoodi rohkem sisemist säärt ja välimist ratset. Vahepeal juba näis kõik õnnestuvat.
Käed on viimase aja märksõna. Ja küünarnukid. Ja randmed. Õlad püsivad lõdvestunud ja õige koha peal ainult siis, kui ma sellele kogu aeg mõtlen. Lika käskis teha sammu ajal õlaringe, ühele ja teisele õlale eraldi.
Mõnus tunne on, kui hobune läheb ainuüksi pisikese puusanõksatuse peale traavi ja jääb väljahingamise peale sammu. Mmm.
Tegime pärast voldi peal pikendamist traavis. Paremale õnnestus paremini, vasakule oli jama.

Kui kohe peale trenni blogi ei kirjuta, siis tulevad lühikesed sissekanded :P

wiiiiiiiiiiiiiimperija

Täna oli nii tore Imperijaga sõita, et terve õhtu ei näinud jalad maad puudutavat ja trennist ära sõites röökisin autos jälle kõvasti ja valesti kaasa laulda.
Kui šeff hobune see on! Ta on nii hea õpetaja, mul oli tunne, et tänane trenn õpetas mulle rohkem, kui mõnikord õpin kuu aja jooksul.
Samm oli minu meelest täna jälle parem kui eelmine kord, see "asetumine" läks kiiremini ja esimene traav (note to myself - temaga peab alustama alati paremale) näis ka täitsa tore. Ja üleminekute jaoks sammust traavi on tõesti vaja ainult pisikest liigutus ristluuga, nii lahe!
Lika võttis meid vahepeal rajalt maha ja painutas mu käsi, näitas, kuidas randmed peavad olema ja mis juhtub, kui nad on väljapoole kõverad. Küünarnukkide (eriti parema, mis läheb nurkades kogu aeg kuhugi valesse kohta) pärast sain pragada.
Vasak ratse on endiselt pikem. Ma olen ilmselt ise nii kõver, et kui ma vaatan nende nagade järgi, mis ratsme peal on ja võtan ratsmed täpselt sama pikkuseks, siis tundub mulle, et keeran hobuse pea vasakule. Very weird. 
Galopiga jäin ise ka rahule, see näis kõvasti parem kui eelmine kord ja treener näis ka rahul olevat. Esialgu oli tõste liiga järsk, pärast püüdsin pigem teha galopitõste ka ristluuga. Ma ei valda seda peaaegu üldse, aga Imperija näis mind mõistvat. Püüdsin olla ülevalt ja altpoolt puusasid pikk, aga hoida ikkagi sääred korralikult ümber. Esimeste voltide ajal mõtlesin, et see põntsumine või tunne, et ma ei liigu ühtlaselt temaga kaasa, on ka sellepärast, et tema pea galopis näib liikuvat kuidagi teistmoodi - ummm, seda on nüüd keeruline seletada ja võib naljakalt välja kukkuda, aga kui näiteks Rolly puhul ma juba tajun, mis hetkel ratsmest galopi ajal kutsuda, siis Imperija puhul oleks see nagu just vale hetk, nii et ma pidin tükk aega mõtlema, kuidas neid käsi galopis edasi anda, et ma teda eest ei tiriks, aga samal ajal ikkagi vajadusel õigel hetkel kutsuda. Ja galopp ei tundunud enam nii tõka-tõka.
Põneeev!
Ahh, sellised trennid teevad nii tänulikuks...

Esimene hüppetrenn sel aastal õues

Läksin täna varem välja ja jalutasin Carpi pisut platsil kauem, ehk saab paremini soojaks?
Esimesed traavid võimlesime pisarate ja higi eest välja liikumist, painutusi, igasugu asju. Carp kaotas vahepeal jalgu, rohkem kui ta varem on teinud ja ma mõtlesin, et mida ma siis nüüd nii valesti teen :(
pehmed käed ... traavis ja sammus ja galopis. Noh, et eest laseks liikuda, aga samas ei laseks teda liiga pikaks ka. Selja peale ei tohi grammigi jääda ja see tundus keerulisem.
Võttis natuke võhmale küll, mõlemad ohkasime aeg-ajalt, aga ei saa ju soojendust pooleli jätta. Ja siis hakkas vaikselt kõik paremaks minema, pöörded näisid paremini õnnestuvad, Carp hakkas kiiremini vastama ja olgugi, et soojendusgalopp võttis jälle higipulli otsaette, siis hakkas juba natuke rohkem tunduma, et meil on mingit šanssi takistustest üle minna.
Esimene ristike oli nurgast välja võitmisega ja nagu kõik viimased korrad, oli Carp esimese puhul ettevaatlik. Nurga läbisõitmine ei tundunudki keeruline, aga see pull hakkas peale, et sõidan teda rohkem kaugemalt peale, aga kaks sammu enne takistust võivad mu sääred teha, mida tahavad, Carp sellegipoolest aeglustab. Urr. Kui sirge peal surun säärtega, siis kiirendab ta kohe ja saame korraliku hoo sisse, sama ka peale takistust. Takistuse ees oli ta mingil põhjusel tõeline pidur ja ma ei saanud aru, mida ma valesti tegin. Loomulikult püüdsin mitte väga tal selja peal elada.
Pärast läks paremaks ja mõned hüpped olid juba väga mõnusad. Hüppasime nelja takistust üksteise järel, üks jalavahetus läks kogu aeg nihu ja pöörded olid põnevad.

Täpiga

Traavi alguses tundsin, et sõidaks nagu eesliga (vabandust, Täpi), kes iga palve peale teeb ihaa-ihaa, sinna ma ei lähe. Ja punane kast kohe ründab meid. Ja vasakpöördeid me põhimõtteliselt ei soorita. Ja praegu pean siin raja peal vaatama, et kes see valge jorss minu Agne kõrval seisab. Sai kõvasti nalja...
Tasapisi hakkasime jõudma tööni ka ja teine traav oli juba mõnus. Täpi ei vahtinud enam ringi, ei vaielnud enam kõige peale ja ülla-ülla, kui ma ta jonnimise peale sääred vastu panin ja tugevamalt küsisin, siis ta ka enam ei vehkinud kurjalt sabaga. Vau.
Galopp selle eest oli kohutav. Brrr, kõik eelnev oleks nagu teise poniga toimunud. Ta vajus sisse, ei tahtnud joosta, keeldus jälle vasakule pööramast ja üleüldse polnud see loom. Tegime mõned tõsted ja vaidlesime, aga siis pidime juba hakkama teistel jalust ära hiilima, sest neil tuli trenn Klettenbergiga ja ma tahtsin seda vaadata. Nii et better luck next time.

Imperija

Jalutasime alguses pikalt niisama käe kõrval platsil.
Esimese traavi alguses näis, et ta otsib õiget kohta, kuhu kael ja pea panna, treener ütles ka suht kohe, et ma pean oma kätega olema õige koha peal ja kindlam. Kahtlustab, et minu "pehme käsi" tähendab tema või hobuse mõistes "mitte mingit kätt". Ja siis (nagu ka Taive fotod eelmisel kuul tõestasid) hoian ma lisaks muule tihtipeale ratsmeid kuskil näppude vahel, mitte korralikult rusikas ning käed on randmest murtud. Vuih.

Kui märkustest veel rääkida, siis see, et mu vasak ratse on käes alati pikem, on nii tõsi! Eile avastasin mitu korda, et kui lugeda ära need nagad ratsme peal, siis vasak ratse on peaaegu alati default ühe vahe võrra pikem kui parem.

Teine krooniline mure on, et mu parem (välimine) küünarnukk läheb voltide peal ette ja sirgeks.
Sellest hoolimata näis Imperija nii kenasti alla tulevat ja teise traavi ajal oli meil päris mitu suunurkasid tõstvat hetke. Eelmine kord ei oleks justnagu sama hobusega olnud.

Mul oli trenni alguses tunne, et jalused on lühikesed, ent jätsin nad nii nagu oli, sest samas tundus, et hobuse vastu läks õige koht säärest. Ja muidugi kogu aeg püüdsin töötada säärega ja mitte jääda kinni selga põlvede või reitega.

Ja mul oli üks heureka hetk! No varem on ka olnud juttu, et ma peaks rohkem olema jalustel ja vähem selja peal. Täna ühest jalast teise traavi sõites vahetasin tasakaalu ühest jalusest teise ja see tundus kuidagi nii automaatne ja õige, et ma oleks peaaegu naerma hakanud. Mõnus, kui midagi välja tuleb.

See, kui hobune ütleb sulle, millal sa midagi valesti teed, on väärt, aga see, kui ta ütleb sulle, millal teed õigesti, on lihtsalt hindamatu!

Tegime traav-samm üleminekuid ja kui alguses iga kord traavist sammu jäädes olid esimesed sammud tippivad ja ebakindlad, siis pärast läks paaaaalju paremaks.

Galopp oli ... endiselt selline ... põnts-põnts galopp. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga ma ei osanud päris hästi seal istuda. Saime mõlemale poole teha nii u 2-3 tõstet ja siis jälle ülemineku traavi.

Pärast jalutasime platsil ringi ja vaatasime, kuidas koll Georg tõi homseks koolituseks kolli käruga kolle takistuseposte. Imperija meelest oli see liiast, aga ta ei teinud suurt draamat ja jäi varsti jälle oma mõttesse. Mina jälle mõtlesin, et olgugi, et mõni varasem spordiala võib anda tugevad eelised ratsutamises näiteks tasakaalu näol, on minul ka kaks tugevat eelist, mida pole kerge mujalt leida. 

Tädi Agne

Tädi Agne kohta räägiti tallis palju head. Paremasse jalga galoppi tõusmise kohta kasutati küll sõnu: "loterii", "õnne värk", "ilma latita ei saa" jne, aga kõik muu oli ülivõrdes.
Ta oli seljast vaadates pisut Laki moodi, ainult et kohe algusest peale näis elastsem, nurkades ei olnud mingit jäikust ega kangust, rütm näis olevat lihtne kontrolli all hoida (vähemalt traavis).
Üle pika aja tegin täisistakut. Õlad kerkivad ikka üles ja käed ei lange õigest kohast. Püüdsin mitu korda neid õlast alla "riputada" nagu Lika trennis.
Vist jooksime kenasti.
Galopis hakkas ta esialgu jälle üritama ennast ise galoppi ajama. Esialgu tegime paremale poole ja tõepoolest tõusime kogu aeg vasakusse jalga, lati pealt või mitte.
Suurem tabamus oli aga see, kui galopitõsted hakkasid pigem meenutama tõsteid ja veel - kui sain galopirütmi kontrolli alla, nii et me lihtsalt enam ei müdistanud volte, vaid jooksime ka nurgad kenasti läbi. Oligi nii, nagu lubatud: kui saad rütmi kontrolli alla, muutub kogu hobune juhitavamaks.
Aitäh, tädi Agne.

mõtetes Rolly

Rolly oli täna oma mõtetes, aga see andis hea põhjuse mu tasakaalu ja käte peale mõelda, sest kui ta on selline laisake ja esiotsal, siis on mu tasakaal ja käte asend kohe ohus... Gravitatsioon mõjuks nagu eespoolt.
Nurkades peame seinast eemale hoidma, sest me vajume tihti välja. Galopis hakkas ta natuke rohkem ise jooksma. Püüdsin vähem reitega hobusest kinni hoida ja proovisin neid konnajalgu teha, mida Lika Feyle kogu aeg õpetab.

Millalgi jõuan ehk Ruila muljed ka kirja panna.

päike, kärbes ja Carp

Esimene unine kärbes Carpe Diemi kõrva ääres tiirutamas - selge see, et kevad käes. Päike paistis, mul oli kampsuni väel palav ja üleüldse oleks olnud nahhaalne paremat ilma soovida.

Hobused olid metsa jooksnud, kuskil kaugel kadakate juures nägin tervet karja tekke puude all. Arvake, kes esimesena alati läheneb?

Carp selle eest tegi mulle Carpi ja jäi poole tee peal seisma ja vaatas üleolevalt kosmosest alla, silmades peegeldumas küsimus: aga miks ma peaks Sinuga tulema, väike putukas?

Traavis pidin kergendama tunde järgi, just niipalju, kui tema selg seda tegema kutsub, mitte hüppama üles-alla.

Galopis tuli meil poolistakus mitu ringi platsile peale teha ja mul oli kogu aeg hirm, et ta vajub traavi. Mul on ikka vahel tunne, et ma ei saa teda piisavalt liikuma, olgugi, et väljaspoolt see vist nii välja ei paista. Seda hirmu süvendab tunne, et sääred pole kuskile fikseeritud ja ma ei saa eriti ka aru, kus oleks neid õige fikseerida. Juba traavis täna tundsin kogu aeg, et ilmselt peaks sääred pisut eespool olema (uue sadula pärast võibolla?) ja kogu aeg kohendasin neid. Mul ei ole sääred poolistaku ajal kuskile fikseeritud ja kipuvad hobuse külje peal vänderdama.

Siis pidime tegema jalavahetusi ... poolistakus. Whoooaaa? Mul läksid silmad suureks nagu tõllarattad, aga treener lohutas, et eile me ju parkuuri ajal seda tegime. Ma ei julgenud piiksuda, et "meie" on over-statement, kogu au ja kuulsus kuulub tegelikult Carpe Diemile...

Esialgu ei õnnestunud üldse, siis vahetasime paremasse jalga kogu aeg risti, grrr. Ma kaldusin liiga ette ja olin käega pigem tagasi hoidnud. Ratse tuli avada, mitte enda poole tõmmata.

Midagi ilusat see ei olnud. Ma tundsin, et poolistakus on mu tasakaal selliste asjade jaoks nõrk, aga jonni pärast tegime veel natuke ja siis vähemalt tuli midagi välja. Jeiii!

kaks vanakest hüppetrennis

Ei tea, kas sellepärast, et kaks nädalat on hüppetrennidel pausi olnud või mingil muul põhjusel, aga ma ei jäänud täna oma trenniga rahule. Tundsin ennast nagu vana hobune - selleks ajaks, kui me trenni lõpetama hakkame, oleme meie Carpiga alles tegelikult valmis alustama. Alles selleks ajaks jõuab kätte hetk, kus Carp hakkab vastama nii nagu mina seda vaimusilmas ette kujutan ja ma tunnen, et ta vahetab käiku minu nupuvajutuse peale või reaalselt sõidab minuga nurgad läbi.
Natuke liiga kaua aega kulub selle jaoks. Urr.
Tänased esimesed hüpped põrutasid mu hüppe-enesekindluse kohe kolinal maha. Ma uskusin naiivselt sellesse, et kui sõidan pöörde kenasti õiges tempos ja rütmis läbi ja tuleme kaugelt ja otse takistusele, siis Carp tiimitundest või ühisest eesmärgist innustatuna läheb mu rütmi või tempoga kaasa, aga see, mis juhtus enne haledat pisikest sinist ristikest, oli see hääl, mida teeb väljasurev mootor. Viimased sammud enne takistust Carp aeglustas ja ohkas, vaatamata minu säärtest, mis hakkasid minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt juba vägivaldseks muutuma...
Kui ta tegi seda veel mõned korrad ja siis enne iga takistust, siis mul hakkas kerge paanika tõusma. Mida ma valesti teen?
Marit käskis tulla poolistakus ja vabastada looma selg. Ma tegelikult kogu aeg kohendasin ennast seal seljas, sest mul oli tunne, nagu ma vajuks sadula tahakaare peale. Hobusel näis küll olevat kergem ja parem, aga välja surime vahel ikkagi. Takistuste vahel, raja peal, pikal sirgel ja pööretel ei olnud keeruline saada teda liikuma või otsustada, mis rütmis jätkame, aga enne takistust võttis ta otsustamise üle. Kui ma siis peale ühte poolsurnud takistuse ületamist püüdsin talle neljandat käiku sisse lülitada, läks ta kohe, aga mis see enam lohutab :(
Kui hakkasime parkuuri parandama, siis tuletas Marit igal takistusel meelde "pehmed käed" ja pakkus pärast, et selles oligi asi. Ma polnud 100% selles veendunud, aga ma ei saa vastu ka millegagi vaielda, sest ma ju ei näe iseennast väljaspoolt. 
Carp oli niisiis lõputraavi ajaks valmis suurteks tegudeks. Mina olin selleks ajaks ka soojaks saanud. Kaks vanakest :)

Markus, seekord sadulata.

Kaastundeavaldusi vastu ei võta, olen elus ja terve :P
Et siis aru saada, mis see täpselt on, sadul või Markuse selg, pani treener mind täna tema selga ilma sadulata istuma. Lubas panna nii palju pehmendusi vahele, kui ise tahan. Vaatasin hindavalt Markuse selga ja otsustasin kahe valtrapi ja pehmenduse kasuks. Pärast tõi üks laps mulle ühe pehmenduse veel juurde.
Aga sõit ei olnud nii hull, alguses tegime sammu ja ma püüdsin lükata traavi alustamist kaugemale, leides vabanduseks, et Markuse vanusel loomal ongi hea pikalt enne jalutada, irw.
Traavi esimesed 15 sammu polnud ka midagi jubedat, aga siis liitus meiega see jõnks, mis Markuse seljast läbi käib, kui ta liigub sama palju üles kui edasi ja siis oli aiiii. Marit õpetas, kuidas seda vältida, kuidas Markust sõita ainult edasi ja vähem lasta tal võnkuda, aga seda tuli ikka ette ja viskas jälle valu sisse. Enne galopitõstet hakkas Markus raja peal ühe koha peale võnkuma nii, et ma ei teadnud kas nutta või naerda. Tasuta passage. Võta ja naudi?
Galopitõsted saime ka tehtud (ausalt öeldes tegin esimesed sammust, suurest hirmust valu ees, pärast tegin juba ka traavist). Galopp näis täitsa toredakene olevat.
Lõdvestustraavi ideest loobusin peale üht volti. Liiga valus. Sorry.

kahtlustavalt küliskäigust

Ma tegelesin kogu aeg mõttes hindamisega, et kas Rolly kõnnib küliskäiku või mitte. Igasugu märke otsisin - kas pea võngub küljelt küljele või ülevalt alla? Kas ma tajun sammu 4-taktilise või 2-taktilisena? Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda segasemaks asi muidugi läks. Koera puhul on lihtne - näed, sekkud, muudad tempot või viid koera korraks tasakaalust välja ja voila - korrigeeritud. Hobuse seljas olles on palju keerulisem aru saada...

Väljas sadas, nii et sõitsime sees ja tegime igasugu volte ja üleminekuid. Mulle tundus, et Rolly läks palju kiiremini alla ja ratsmesse (?) kui varem, igal juhul oli see harjutus, mida me tegime, superhea - galopis keskliinile, siis traavi, siis volt vasakule, volt paremale, tõste galoppi ja minek uuest radapidi teise maneeži otsa ja kõik otsast peale.

Autosse istudes leidsin taskust Dumle pulgakommi, mille üks laps oli hoolitsevalt mulle ükspäev taskusse pistnud ja see sobis õhtu lõpetamiseks nii nii hästi :)

Ma tean, ma tean, ma tean...

... et mul on juba kolm trenni kirjutamata ...

Homme. Pioneeri ausõna.
~

Next day edit:
Kui treener pakkus, et võin pühapäeval Lika trenni minna, siis esimene mõte oli, et hmm, huvitav, kust ma nii lühikese etteteatamisajaga need kõhulihased laenutada jõuan. Ma olen näinud, kuidas meie koolisõitjad, keda olen siiani sitketeks tšikkideks pidanud, tulevad Lika trennist ära, keel vestil ja näod punased.

Igasuguseid märkusi sain, näiteks käte kohta. Mu käed murduvad randmest, see on paha-paha. Käed peaks asetuma nagu ma hoiaks potti või kannaks kahte teekruusi käes?

Seda märkust, et mu säär pole piisavalt terav ja kiire, olen ma kuskilt juba varem kuulnud. Viimase poole trennist tegelesingi selle "hop-hop"-liigutuse harjutamisega. Kiire säär kaks korda, kogu aeg tuli Rollyt edasi sõita, nii traavis kui galopis. Liikumine pidi olema hõljuv.

Ei olnud üldse raske trenn, nii et pärast seda jõudsin veel Niitväljale sõite vaatama kihutada.

Üks kurb uudis ka - üks tore loom, kellega ma päris alguses Niitväljal sõitsin ja kes pakkus põnevaid hetki (isegi vist paar hüpet sai temaga tehtud...), läks veidi aega tagasi ingliks ... RIP.

Kui juba nostalgitsemiseks läks, siis muide, ma leidsin üles udused pildid oma kõige esimesest korrast hobuse seljas. Eliko võttis mind oma trenni kaasa ja kui ma õigesti mäletan, siis sõitsin tema lemmikhobusega, Theodoriga. Mälupilt sellest, mida me seal trennis tegime, on sama udune kui fotod, aga pakun, et aeg võis olla 2002 aprill?

võlg Markuse ees

Võlgnen Markusele ilmselt nii umbes enam-vähem täpselt 4 kilo porgandeid.
Sammus ei olnud midagi tunda, ma keskendusin sellele strateegiale, kuidas alustada pehmelt, empaatiliselt, rahulikult, et meil täna kummivenitamiseks ja peaga vehkimiseks ei läheks. Algus näis hästi minevat. Traavis hakkas kõrvus tuttav pinin - aiiii... teise traavi lõpuks lisandusid mõned vaiksed vandesõnad. Iga samm, iga jõnks ja üleminek näisid venitavat mu puusasid liigesest välja ja kui valu hakkas võimust võtma, siis pidin jälle jääma sammu ja vajusin lihtsalt kossssti Markuse selja või kaela peale, mõnikord tõusin korraks lihtsalt jalustele. Ja sellepärast olen eriti võlgu.

Markus tegelikult pingutas ja tegi kõike, mida ma küsisin, isegi kui ma küsisin häbematult valesti. Ma tundsin, kuidas ta juba hakkas muutuma natuke selleks imeliseks Markuseks (minu lohutuseks ütles Hanna platsi äärelt, et meie galopivolt platsi tagaosas oli väga ilus olnud), aga ma ei suutnud väga pikalt ennast seal seljas normaalses asendis hoida ja kui mina hoidsin hambaid ristis, siis Markus hakkas sellise nõmeda soojenduse peale solidaarsusest sama tegema. Tundsin, et vedasin teda täna korralikult alt.
Galoppi saime mõlemasse jalga traavist nagu kord ja kohus, tegime soojenduseks mõlemale poole paar tõstet, siis väikese pausi ja siis uuesti mõlemale poole - natuke edasisõitmist, natuke suuremaid-väiksemaid volte.  Siis tundsin, et see ei ole praegu hobuse suhtes üldse aus ja kui ma tahan homme hommikul voodist kiiremini kui 20 minutiga püsti saada, siis peab tänaseks lõpetama.


 
Ärge arvake, et ma nüüd lusika nurka viskasin. Tegelikult lõppes päev ikkagi positiivses võtmes, aga kõigest lähemalt hiljemalt pühapäeval :-P

sügelevate hammastega Heinz

Heinzu hambad sügelevad - kogu aeg tahtis millestki kinni võtta - boksiäärest, metallvõrest, minu varrukatest, kinnastest, ratsmetest... you name it...
Sammus algas esialgu peale kergelt tippiv kõnnak, aga ma tõesti püüdsin väga oma õlgu ja selga hoida õigesti ja kas sellepärast või Heinz lihtsalt lõi käega, aga mõne aja pärast näis ka samm juba normaalne.
Traav oli rahulikus rütmis, ei kiirustanud. Kui Katrin O eelmine kord Heinzuga sõitis, siis vaatasin ja imetlesin, kuidas ta muudkui lasi täisistakus järjest mööda platsi. Ma proovisin ka, aga mul tekkis jälle see hirm, et kui ma üleminekutes traavist sammu jaluste peale ei tõuse, siis saab selg haiget.
Marit tegi märkuse mu sääre etteliikumise kohta ja ma tundsin ise ka, et mu säär pole automaatselt õige koha peal ja (nagu ka Aronsiga) pean seda teadlikult tagapool hoidma. Kas see on kuidagi seotud jalusepikkusega?
Istumine galopis - vasakule oli seekord palju parem, ma ka üritasin kogu aeg täita checklisti - pea -õlad - küünarnukid - käed - sisemine säär - kannad all jne jne. Mida ma ei saavutanud, oli see "sadulasse istumine", et ma ei loksuks seal ega põntsuks edasi-tagasi-üles-alla. Ikka käis mingi jõnks läbi. Paremale poole näis see kuidagi eriti kummaline, aga kui ma tohin natuke kiidelda, siis mulle näis, et võrreldes viimase korraga maneežis, kus me tegime ikka väga kummalise kujuga ja sisse vajunud volte, pidasime me seekord geomeetrilisest sümmeetriast palju paremini kinni. Not bad. 

OMG, Rolly!

Appi tuleb jälle vana hea Rolly, kes paiskab hunniku serotoniini kehasse.
Juba samm oli tore, latid ei kolisenud, paar üleminekut traavi olid minu meelest päris sujuvad ja head (ma igaks juhuks teiste arvamust ei küsinud, et keegi mu paraadil sadama ei hakkaks :-P).
Tegime poolpeatusi, mis näisid Rollyle avaldavat suurt mõju. Ta transformeerus minutitega nii pehmeks, pakkus mulle järjest rohkem ratset kätte, reageeris igale pisikesele säärepuudutusele kiiresti ja kohe. Ühesõnaga - mmmmmm.
Ja galopp oli esimesest hetkest nagu muusika, seljas istumine tundus nii loogiline, ei pidanud millelegi mõtlema ega kuidagiviisi pingutama. Püüdsime voldi peal sõita edasi ja võtta kokku. Natuke pidin kätega võimlema ja neid kõrgemal hoidma.
I'd like to think, et mu fit-to-ride projekt omab ka mingit mõju, aga tegelikult oli Rolly täna lihtsalt igas mõttes nii suurepärane.
Miau, Rolly!