araablane ja tuulelipp

Kui ma peale Niitvälja võistlusi ikkagi tallist läbi sõitsin ja vaatasin, kuidas teised hobuse seljast tulevad, siis piuksusin talli vahel, et äkki on veel mõni loom täna sõitmata.
Tuli välja, et araablane oli.
Kui ma teda valmis panin, siis püüdsin meelde tuletada meie viimast ühist trenni ja teiste trenne temaga ja pidasin suurejoonelist plaani, et seekord alustame nagu Markusega - sõidame niikaua säärtega, kuni vaesel loomal ei jää midagi muud üle, kui allapoole minna.
How naïve... 
Tuli välja, et mu sääred ei ulatunudki hobuse vastu. Ma tean, et selle peale nii mõnigi pööritab silmi, aga päriselt, mul oli väga keeruline seal üleüldse kohta leida. Säärte asemel tahtis vastu hobuse külge minna see koht jalast, mis on enne kanda ja kui ma hirmsasti püüdsin säärt õigesse paika saada, siis ei olnud ma kindlasti enam sadulas nii, nagu oleks olnud otstarbekas. Eelmine kord sain süüdistada Resta sadulat, aga seekord sõitsin sellega, mis Villu nime all oli ja ei mingit muutust.
See oli päris päris paha, sest olgugi, et traavis saime kuidagiviisi hakkama, siis ma kõikusin seal otsas nagu tuulelipp. Vajusin üleminekutel ette ja taha ja külgedele... Mingit juttugi polnud rütmitunde ja silmamõõdu harjutamisest, nagu treener oli soovitanud. Üle lattide sõitmine oli ka kahtlane üritus, tõsi küll, ma proovisin ja kõiki ei kolistanudki.
Galopid saime tehtud, olgugi, et vasakule poole oli araablane veendunud, et tõstest piisab ja siis võib sammu jääda. Natuke pusisime ja siis saime ka vasakule paar ringi joostud. Midagi ilusat see polnud, nii et ma lõpetasin kiiresti loomapiinamise ära, enne kui keegi veel nägema satub.
Brrr.

ikka markus

Ma olin selle sadula-saaga juba unustanud, kuniks mul esimese traavi lõpuks olid jälle puusad krampis. Kui proovisin täisistakut teha (ma ei mäletagi enam, millal ma viimati tegin korralikult täisistakut ringi-paar ümber maneeži...), siis pidin peaaegu kiunuma hakkama. Nii palju siis nendest massaažidest, rohtudest ja puhkerežiimist :(
Pärast, kui sain soojaks, hakkas parem. Palju parem.
Võib-olla sellepärast, et ma polnud nii kaua hobuse seljas olnud, oli ikkagi tore. Natuke nutune on küll, kui Markus hakkab libisevat venitama ja lõuaga vehkima, aga mitu korda õnnestus meil ikkagi saavutada ühtlane ratsmekontakt. Ma nii väga püüdsin, aga väljaspoolt nägi see sellegipoolest kindlasti välja õudne. Vähemalt Birgit hüüdis vahepeal, et ma ei tõmbaks tema pead väljapoole, kui tegelikult oli see Markus ja ainult Markus, kes jõnksutas oma pead sinna, kuhupoole tahtis, hoolimata mu kätest, küünarnukkidest, õlgadest ja säärtest.
Keerulisemad hetked olid siis, kui hakkasime lattidest üle tulema. Hoidsin keha enda arvates paigal ja kogu mu võhm läks sellele, et me oleksime lattidele lähenedes ja nende peal otse, aga kuidas hoida otse hobuse pead, kui ta ühele ja teisele poole pead võngutab?
Markust ei heidutanud ka pilt lähenevatest eredavärvilistest lattidest ja kui esimesed korrad saime kuidagi üle, siis kolmandal või neljandal korral komistasime me neisse juba nii korralikult sisse, et härra põlvitas nende vahele. IIIIK!
Ta sai püsti tagasi ja me kõndisime pisut sammu ja ettevaatlikult traavi. Kõik näis ok.
Niipalju head see apsakas tegi, et pärast seda oli Markus ühtäkki leplikum ja palju tähelepanelikum. Järgmised korrad õnnestus palju paremini lattidest üle saada.
Galopp oli jälle parim osa trennist, see on üks allüür, kus me ei kakle läbi ratsme. Seegi oli tore, et sain kõik tõsted jälle traavist tehtud.
Kogu aeg mõtlen, et galopp on kõige tähtsam allüür ja ma peaks selle jooksul kõige enam ära tegema. Püüdma pikendada ja koondada ja tegema volte jne. Oleme vahel teinud Markusega esiteks ära soojendusgalopi ja siis teise galopi ajal teinud midagi muud, aga täna ütles Birgit, et meie viimane galopp (paremale) oli olnud juba nii hea, et peaks ära lõpetama. Nii et Markus pääses täna vähemaga :)
Ajas muigama, kui kuulsin, kuidas Birgit pööras Liisile Cartini seljas samal moel intensiivset tähelepanu, nagu eelmistel kordadel mulle. Kui ma sõidaks samamoodi nagu Liisi, siis poleks ma muidugi Cartini seljas nii murelik olnud, aga kui istud kellegi teise Ferraris kui omanik seisab kõrval ja ütleb, mis nuppe vajutada, on raskem lõdvestuda.
Liisil tuli see väga loomulikult välja.

Edit: See lihaste ja higistamise jutt on väga põnev. Noh, et milliseid lihaseid hobused kasvatavad siis, kui nad töötatakse õigesti üles ja milliseid siis, kui nad veedavad oma trenniaja rohkem vastu hakates ja valesti sõites. Varsti muutun paranoiliseks ja hakkan iga kord peale trenni hobuse kaela ja õlgu joonlaua ja luubiga uurima :)

hobusenohiku päevaraamat

Samm algas Markusega nii mõnusasti, liikusime sujuvalt ja mõnusa rütmiga. Esimene traav oli ka täitsa kena, aga see episood, kui meil fliistekk alla lendas ja ma pidin korraks maha ronima, et see üles tõsta, tekitas Markuses hämmingut. Kui ma tagasi selga läksin, oli magic gone. Vähemalt mõneks ajaks.

Urisesin natuke jälle Markuse sadula peale, sest see ahistas mind. Natuke. Põlvedele ei olnud kuskil ruumi ja tagumine kaar põntsus liiga kiirelt vastu. Marit jälle ütles, et talle meeldib mu istak selle sadulaga rohkem. Ma harjun umbes poole tunni peal ikkagi ära ja ei mõtle enam selle peale, kuhu põlvi paigutada. Alguses proovisin panna jaluseid pikemaks, siis oleks justnagu põlvedel rohkem ruumi, aga see ei viinud küll kuskile, ma oleks olnud justnagu pesupulkadega nöörile riputatud, nii pikk ma ei plaaninud sadulas olla.

Mulle meeldib mu istak kõige rohkem siis, kui ma tunnen, et mu säär enam ei kõigu kuskile ja ma tunnen, kuidas iga kord, kui natuke sääri kokku surun, Markus kogu kehaga sellele reageerib. Siis on tunne, et sõidad ainult säärte ja istakuga ja kogu töö saad niimoodi ära tehtud. Keegi ei tiri keegi mind eest, mul ei lähe õlad ette, käed on normaalse koha peal ja ma saan ennast pikemaks mõelda. Seda ei juhtu eriti tihti ja viimastel ühistel tundidel vanahärraga olen saavutanud selle vahel mõneks hetkeks üsna tunni lõpus. Ma kipun liiga kõrgele kergendama (eriti alguses) ja olen rohkem mures ratsmekontakti pärast. Kõige mõnusam on alati seljas olla lõdvestustraavi ajal. Selleks ajaks hiljemalt on ratsanik ka soojaks saanud, hahahaa...

Esimene galopitõste (traavist, duh) läks metsa, aga mitte niivõrd sellepärast, et Markus oleks nägusid teinud, vaid tegelikult ei olnud ma traavi piisavalt lühikeseks saanud peale seda, kui Markus tempot tõstis. Selline tunne oli, et hetk polnud päris õige tõste jaoks. See ebaõnnestunud tõste aga tuletas Markusele meelde, et traavist tõusmine pole tema jaoks ja selle asemel hakkas ta mulle pakkuma galoppi sammust.

Pärast tegime aga kõik tõsted traavist ja lisaks galopp-samm üleminekuid. Üks katastroofilaadne peatus sattus ka sekka. Mulle endale oleks see justnagu ka üllatusena tulnud, see oli ettevalmistamata ja väga kummaline. My bad.

Täisistakut pole ka kaua teinud.

Üllatavalt vähe oli täna vaidlusi ratsmete üle. Sellist stiilipuhast peaga ühele ja teisele poole vehkimist polnud kordagi? Markus, mis toimub?

Ma olen hobusenohik. It is official now. Täna oleks olnud aega minna kinno, sööma, mida iganes teha. Mina eelistasin selle asemel jalutada Springstormi, Imperijat ja Sitelli :P

tasuta galopp

Täna proovisime, kuidas tundub sõita Zasmini sadulaga. Pidin kogu aeg rohkem hoidma raskust jalustel, jalad viima tahapoole ja ei tohtinud eriti vajuda seljale (mida olin ikkagi endale märkamata teinud). Põhimõtteliselt näis peale juhiste saamist õige asendina see, kui ma peaaegu ei istunud üldse sadulas, vaid hoidsin ennast lihaste toel jalustel püsti.
Rahulikku sammu teha ei saanud, Heinz tippis hirmus ettevaatlikult ja mina püüdsin olla ülilõdvestunud ja seljast/õlgadest vaba. Suurt muutust ma korda saata ei suutnud. Mõnikord oleme saanud enne galopitõsteid täitsa kenasti koostööd nautida, Heinz on olnud lõdvestunud ja täiesti keskendunud. Täna mitte.
Võibolla see sadul ajas meid mõlemaid pabinasse, võibolla oli lihtsalt kuu kilpkonnas.
Vähemalt tuli ta alguses kenasti minu välja käidud rütmiga traavis kenasti kaasa. Pigem oleks tahtnud kiirustada. Ja loomulikult teise traavi lõpuks pidin oma parema jala hoidma tema küljest kaugemal. Ma sattusin segadusse, sest kuidas ma niimoodi manööverdan, kui ainult üks säär tohib küljele mingit survet avaldada, aga pärast, kui trenni lõpus sammu tegime, siis proovisin nii teda keerata, et kumbki säär ei läinud talle vastu külge ja sammus saime sel moel pööratud-keeratud sinna, kuhu tahtsin.
Esimesed galopitõsted tegin mina, pärast pakkus Heinz igaks juhuks ise. Aga need galoppi tõusmised olid olnud kenad (ok, ok, treener ütles tegelikult, et nii ilusaid ta pole meil Heinzuga varem näinud) ja me jätkasime galopis, et jätta Mr Murelikule mulje, et ta vastas ratsaniku küsimata küsimusele ja mitte teda liialt stressata. Galopp oli ka kena, ikka kehtib see, et sääred peavad olema paigal ja mitte ära kaduma. Voldi peal on kergem ka teda tagasi kutsuda ja mulle näis, et murepilved tema pea kohal polnud ka enam nii tihedad.
Kutsusin pisut tagasi, hoidsin sisemise käe allpool, välimisega kutsusin ka natuke kui vaja ja täitsa galopi moodi tundus. Natuke tundus keeruline jääda seljas otse, vaikseks ja lõdvestunuks, eriti peale seda, kui koputus uksele pani Heinzu paanikas teisele poole pagema. Vaene väike.

dude, kus su jalused on?

Kuskil keset galopitõsteid vihastasin ennast rohelisetäpiliseks, sest trenn nägi välja nii, nagu ma tahaks kõigest jõust jalustest vabaneda või siis Grafsi graatsiliste tagant üles viskamiste peale neisse rippuma jääda. Suure osa ajast oli mu jalg kas jalusest peaaegu põlvini läbi või siis polnud jaluseid üldse. Galopis pole hullu, kui neid pole, aga kui jäime traavi, oleks olnud meeldiv vaheldus vahepeal kergendada, mitte ootamatult ühe või teise külje peale vajuda. 
Poole trenni pealt jõudsin järeldusele, et see peab olema kombinatsioon Grafs + Rolly sadul, sest teiste hobustega ei ole sellist nalja, et 100 korda kaovad jalused ära. Pärast tallis aga tuli meelde, et tegelikult oli sama jama ka tol korral, kui hüppasime suurel platsil Grafsiga, Carpi sadulaga. Nii et ilmselt ma olen lihtsalt allergiline Grafsi seljale, irw.
Selle hobuse otsaette peaks olema kirjutatud "kannatlikkuse õppetund", sest ma ei mäletagi, kas viimasel ajal on üldse olnud tundi, kus ma vähemalt korra ei vihastaks tema peale. Tema minu peale ka. Näiteks kui ma peaks stekki kasutama. Korralik takkalöömine käib asja juurde ja karastab iseloomu, ütleb selle peale suur valge räpane lätlane. Minu iseloom ei tunne ennast karastatuna, aga jalad on maha tulles nagu makaronid, sest nad püüdsid kogu trenni olla "kiired ja vihased".
Tegelikult päris naljakas... Vaatad hobust eestpoolt ja nii nummi on. Vaatad seljast ja kuuled iseennast urisemas. Tagant ei kannatanud täna teda vaadata.
Igal juhul saime läbi kokkupressitud hammaste tehtud kõik, mis programm ette nägi, olgugi, et mõne asjaga läks ropult palju aega. Õnneks oli platsil meist kahest kannatlikumaid, kes jaksasid juhendada.