Ruilas. Vabalt galoppi. Koondamine?

Täna siis käisime jälle Ruilas ja olgugi, et ilm oli nadi, olime õues.

Meloodiaga galoppi Niitväljal

Täna siis jälle Niitväljal. Mõnus on teha galoppi :)

Täna jälle Ruilas väga hea trenn

Kas trennida hakkavad sellepärast minema paremaks, et ma hakkan paremini pihta saama, mida peab tegema? Ma loodan küll.
Täna siis jälle Theodori seljas.

Niitvälja ja ülla-ülla - Angela

Täna siis olime Niitväljal ja vahetasime hobuseid. Maarja sõitis Meloodiaga ja mina Angelaga. Eks ta pisut imelik ole, nii väikeste seljas olla. Liikumisel on suhteliselt tõka-tõka tunne, aga positiivne on see, et juba kergendades saab lihased soojaks :)
Ellen andis meile ka teha kaheksaid ja suunavahetusi ja palju volte. Vaidlesin paar korda päris tõsiselt Angelaga pöörete pärast. Tahtis vedada hirmsasti Meloodia järele, aga mina tahtsin iga kord Meloodia sappa jõudes teha voldi, et saaks mingitki vahemaad. Ja paar korda lihtsalt ei õnnestunud. Siis kui tempo läks suuremaks, tulid uued probleemid - ma ei saanud teda sammule ega seisma. Ta lihtsalt lasi õndsas rõõmus kiiret traavi. Muul juhul oleks mul olnud ükskõik, aga kui me hakkasime tegema galoppi, siis oli veidi kõhe tunne, et mismõttes ma ei saa teda seisma?
Ellen korrigeeris mu käsi ja seletas uuesti üle selle, kuidas käed tõmbavad kehale ligemale jne. Rääkis üle ka selle, et ära jää tõmbama ja lase vahepeal lõdvaks ja siis proovi uuesti. Kui mul siis see siiski ei õnnestunud, ütles ta, et ju siis pole signaal õige. Ma oleks nii tahtnud näha end video pealt või vähemalt teada, mida ma siis valesti tegin, kui tavaliselt mul ei ole kunagi seda probleemi olnud, mitte ühegi hobusega.
Pärast riietusruumis, kui vahetasime muljeid, siis ütles Maarja, et tal on olnud Angelaga täpselt samad probleemid iga kord olnud. See natuke lohutas.
Täisistak oli tema seljas kordi mõnusam kui Meloodia seljas, galopp oli ka täitsa hea, vähemalt korde otsas. Kuna ta nii kenasti läks, siis sain tõesti rohkem keskenduda sellele, kuidas mina seal seljas olen ja mida teen õigesti või valesti. Kanda hoidsin all, kogu aeg mõtlesin oma signaalidele, sisemine ratse oli kenasti lõdvem ja säär konkreetsem. Ainult pilk käis aeg-ajalt alla, see vajab ikka treenimist. Mõtlesin, et kaska klambri juurde oleks vaja panna ühe takja, nii et kui pilk alla läheb, siis oleks lõua all kohe meeldetuletus.
Noh ja keerulisemaks läks jälle siis, kui olime korde otsast vabad. Nurgast püüdsin tõsta ja ausalt, ma tegin kõik samal moel, kui korde otsas, kontrollisin, et nõjatun tahapoole, peahoiak õige, sisemine ratse lõdvem, täpne ja tugev signaal. Ei midagi peale selle, et Angela läks huippukiiresse traavi ja siis (peksan pead vastu seina) ei saanud ma teda ei sammule ega seisma enne kui jälle ring möödas. Nutma ajas. Tegin uue tõste, sama lugu. Kui Ellenile julgesin kurta, ütles ta, et ju polnud signaal piisavalt tugev Angela jaoks. Mulle tundus, et teisel korral oli signaal vähemalt 4 korda tugevam kui korde otsas.
Muidu jäin väga trenniga rahule.

Ruilas Theodoriga - vabalt galoppi, jeee

Täna siis jälle Ruilas.
Tõime Fräncki ja Theodori koplist ära, panime valmis ja hakkasime minema.
Maneezi katuse peal tegid mingid kollastes kostüümides mehed parandustöid. Me ei pannud enne midagi tähelegi kui Theodor hakkas ootamatult seal katusealuses, kus seisab saepuru, ära vedama. Üks naisterahvas, kes tuli vastu, hoiatas, et mingid ehitusmehed katuse peal on ja lisas, et "Theodor raudselt ehmub selle peale". Tõnu võttis siisTheodori ratsmetest kinni ja talutas ta platsile.
Hiljem vaatas Theodor küll paar korda kõrgendatud huviga sinnapoole, aga otseselt kuskile minema ei hakanud.
Peale tavapärast soojendusringi tegime kaheksaid, Tõnu pani kaks latti nö koridoriks ja me pidime seal vahel hobuse seisma saama ja siis traavis edasi liikuma. Maarja pärast ütles, et seda pidi tegema täisistakus, aga see oli mul täiesti kõrvust mööda läinud. Igal juhul oli minu meelest väga mõistlik harjutus, sest nüüd olen hakanud rohkem ja rohkem keskenduma liikumise täpsusele ja nurkade korralikule väljakeeramisele jne. Sammus ja traavis polegi nii hullu, aga galopis ...
Siis tegime loomulikult galoppi, alguses võttis Tõnu Theodori korde otsa, aga pärast tegime ka vabalt. Mul tulid tõsted kenamini välja ja ma proovisin ka teda koondada, aga ikka keeruline on galopis oma jalgu ja sääri nii hästi kontrollida, kui traavis juba võimalik on. Harjutamise asi. Samal moel, nagu peale galoppi täisistakus traavi jäämine ilma, et hakkaks hüpitama.
Väga hea trenn oli.

Ruilas ja Fränckiga - galoppi, galoppi, galoppi ..

Ohh, täna oli nii mõnus päev! Hoolimata igasugustest äpardustest ja auto rikkiminekust, tuli täna täpselt minu trenni ajaks ka päike välja ja oli lausa soe!
Täna ei olnud Maarjat kaasas, sest tal oli täna Tondil trenn. Tõnu küsis, et keda ma tahan, aga lisas, et Jumbol oli juba täna trenn. Ma siis võtsin Fräncki.
Ta lasi end kenasti valmis panna, aga sai ka mitu porgandit selle käigus. Tõnul oli teine õpilane ka (Mari?), üks tüdruk, kes ilmselt valmistus koolisõiduks, vähemalt tundus mulle nii, vaadates nende harjutusi ja tegemisi. Tõnu hõikas mulle, et ma saan ise kõigega hakkama, eks? Ja läks juba platsi peale. Ma siis tegingi kõik ise, viisin Fräncki tallist välja, istusin ise selga ja läksime koos kenasti platsile. Uhke tunne oli.
Platsil tegime nagu ikka, alguses sammu, siis traavi. Mõne aja pärast proovisin täisistakut ja ka igasugu täpsussõitu (nurgad kõik kenasti välja sõita, võtsin diagonaalile, tegin kaheksaid). Tuli juba päris kenasti, aga eks Fränck on nii lihtsalt juhitav ka.
Kuulasin kõrvalt, kuidas Tõnu juhendas seda tüdrukut ja sain aru, kui palju tehnikat tegelikult seal taga on... Kõik on veel ees, aga ma pean ütlema, et Fränckiga sain küll palju rohkem keskenduda enda kehahoiakule, istakule ja signaalidele. 
Iga ringiga oli tunda, kuidas ta läheb üha rohkem ja rohkem hoogu ja siis proovisin nurgast galopile tõsta. Ja ta läks nii kenasti, et ma olin isegi üllatunud. Eriti peale seda maadlemist, mis mul oli Diamondi ja Budapestiga olnud. Kas tõesti olen ma nüüd parema istakuga või on hobused teist tüüpi?
Täisistak Fräncki seljas ei olnud mingi meelakkumine, aga ma sain hakkama, vähemalt mingiteks hetkedeks. Galopilt traavile mineku puhul pole variantigi, on palju lihtsam kergendada, kui täisistakusse jääda. Galopis oli väga mugav, olgugi, et libisesin edasi-tagasi rohkem kui näiteks Theodori seljas.
Tõnu rääkis veel koondamisest ja seda ka galopi ajal. Ma saan ideest aru, aga galopis liigun ma ju hooga edasi-tagasi, et kuidas ma siis saan veel ristluuga mingeid liigutusi teha? Hmmm.
Vaatan praegu igasuguseid videoid koondamisest ja loomulikult on minu meelest pooled neist täielik jama - räägitakse ratsme tagasitõmbamisest ja pea krussi ajamisest. 
Mul oli tunne, et tegime peaaegu 75% tunnist galopitõsteid ja galoppi. Tunne oli muidugi võimas. Hea meel oli ka sellest, et ma hakkan hobust paremini tajuma, ma ei pea enam vaatama alati õlga selleks, et aru saada, kumba jalga kergendada või ma tajun ka paremini ära, kui hobune läheb "valest jalast". Lihtsalt mõnus.
Homme jälle Ruilasse, koos Maarjaga.

Uuele katsele Niitväljal Meloodiaga

Jeiiiiii! Täna tegime korraliku trenni, mina jälle Meloodiaga, aga koos lubadusega, et keset tundi vahetame. Alguses oli meil Meloodiaga erimeelsusi selle suhtes, et kuhu poole me peaksime liikuma ja kas peaksime liikuma teisel pool maneezi kui Maarja ja Angela või samal pool. Kui need vaidlused said peetud, siis saime juba päris hästi hakkama. Vahepeal tundus, et ta näeb kolle teisel pool maneezi, kus teised hobused töötasid, aga tagant edasi ajamine toimis kenasti.
Tegime kergendatud traavi ja galoppi, mis tuli juba korde otsas väga kenasti välja :) Ma olin nii rahul endaga - väga vähe toetasin kätt sadulale ja sain ta kenasti juba tõstetud. Ma saan aru küll, et mis viga korde otsas tõsta, kui treener seisab kordepiitsaga kõrval, aga sellegipoolest olin rõõmus, et mu signaalid olid selgemad, ma ei kaldunud ette ja tundisin end juba üsna kindlalt. Meloodia läks kenasti galopile ja galopis ei olnud ta selg üldse nii ebamugav, kui traavis ja täisistakus.
Väga positiivne.
Ellen ka lohutas, et see üleminek galopilt traavile, kus esialgu ma kipun ikka tonts ja tonts pisut üles-alla hüppama, ongi kõige raskem asi, nii et ärgu ma muretsegu.
Kui me siis hobuseid vahetasime ja ma Angela selga sain, siis tegime ainult täisistakus traavi, mis oli tema seljas muidugi väga mõnus. Ja ma pean jälle ära mainima selle, et üleüldse on Angela nii püüdlik ja tundlik ja nii kergesti juhitav ja lihtne hobune. Miks alati mina saan need "professorid" ja "jonnipunnid" ja "kavalpead", kellega tuleb hirmsasti jonnida ja punnida, enne kui koostöö sujuma hakkab? :)

Kukrumäe ja Budapest

Oleksin peaegu unustanud kirja panna, et laupäeval hiilisin Horse Showlt korraks minema, et jõuda trenni. Taive oli Horse Showl pildistamas ja ütles, et tema täna trenni ei tee, aga Marit teeb.
Läksin kella kolmeks kohale ja tõin Budapesti koplist ja panin valmis. Aega läks tohutult, sest otsiti erinevaid asju, toodi hobuseid ja nii saimegi reaalselt neljakesi (Kertu, mina ja kaks tüdrukut) selga alles umbes pool viis. Alguses läksime suurele platsile, aga sealt saatis Marit meid väiksele platsile ja meile tegi trenni Liis (perekonnanime ei tea?), kelle kohta Marit hõikas veel, et "ta on sama hea kui mina, isegi veel parem!".
Alguses läks pisut aega, et Budapest saada erksa sammuga kõndima või traavi, Liis karjus pidevalt, et mu hobune kohe sureb ära. Aga siis hakkas paremaks minema ja ma sain isegi naha märjaks. Tegime traavis volte ja ma püüdsin ikka oma "saba alla" korjata, istun ikka pisut liiga taga.
Budapesti oli nii mõnus juhtida, ta reageeris väga kenasti säärele, kui oli vaja keerata, aga mul oli ka siiski stekki vaja siis, kui ta ei tahtnud tempot tõsta. Liis ütles, et ma olen stekiga liiga tagasihoidlik.
Täisistakus traavi ei lasknud ta üldse teha. Kui enne galopitõsteid küsisin, et kas tohin, siis ta vaatas hetke Budapesti ja siis ütles, et ei soovita. Mulle jäi mulje, et Budapestiga pole see teab mis mugav.
No ja siis need galopitõsted... Kui ma sellele mõtlen, on mul nutumaik suus. No kuidas ma ei saa oma kehahoiakut õigeks?! Ok, esiteks ei tahtnud Buda eriti minna ja Liis soovitas teda stekiga ergutada. Ja kui ma siis ta sain galopile, siis loomulikult oli see paariks sammuks ja sumbus seegi sinna. Ma kaldun ette, kaotan igasuguse tasakaalu, kuni selleni, et ma hakkasin paremale poole ära kalduma ja peaaegu kukkuma.
Jalused kaovad ära, käed tõusevad aeg-ajalt üles, nagu sellest hetkest, kui tuleb anda tonks galopile minekuks, kaoksid mul igasugused tasakaalu ja kordinatsiooni hoidvad kruvid liigestest. Liis Hõraki trennis rääkisime sellest, kuidas on vaja olla lihtsalt rohkem ja rohkem hobuse seljas, et tunnetus tekiks, aga mul on praegu tunne, et mul läheb ilmselt ikka mitu aastat, enne kui ma hüpeteni jõuan .. :(

Ruilas Theodoriga ja vanaviisi

Jesver, ma ei suuda uskuda, et tegin eelmisel nädalal jälle 4 trenni. Kuidagi käest ära läheb see harrastus, ma olen täiesti sõltuvuses.
Täna käisime delegatsiooniga Ruilas, Roman filmis meid ja lapsed tegid kõik selleks, et meid segada ja kilkasid, et hobustel ka põnev oleks. Theodor otsis kohe platsile jõudes põõsastest kolle, aga kui järgisin Tõnu nõuandeid ja muudkui ajasin teda takka, siis ei jäänud tal kollide leidmiseks palju aega ja ta töötas juba väga kenasti. Ta ei puikle enam minu suunanõudmistele vastu ja ka Tõnu juurde enam ei vea nii hullult. Samuti kiirendab kenasti minu nõudmise peale ja läks kenasti kohe galoppi, kui ma seda palusin. Hiljem muutus laisaks, aga siis julgesin Tõnu nõudmisel kaks korda ka stekki kasutada ja peale seda tundsin, kui püüdlik Theodor jälle oli.
Tegime kergendatud traavi, pisut täisistakus traavi ja korde otsas ka palju üleminekuid. Maarja oli platsil vabalt, mina korde otsas ja ikka sammu-traavi-galoppi-sammu jne jne. Tõnu ütles, et mul tuleb juba väga ilusasti välja ja lohutas, et see hüppamine galopist traavi minekul on harjutamise ja harjumise küsimus. Ma tõesti nautisin väga galoppi, olgugi, et pean tunnistama, et mu tasakaal on veel üsna heitlik ja mõnel hetkel tuleb mul siiski võtta sadulast korraks kinni, et mitte ette vajuda.
Ja siis õpetas Tõnu, mis on koondamine - jälle üks väljend, mida olen nii palju kuulnud, aga pole kunagi päris täpselt aru saanud, mida see tähendab.
Väga väga mõnus trenn oli taaskord.
Kui saan video üles laetud, lisan siia.

Kukrumäe & Domingo, mitte nii põrkekas

Täna siis ei suutnud ma ikka kiusatusele vastu panna ja läksin õhtul Kukrumäele, et jälle hobuse selga saada. Annu vaatas lapsi ja ma hiilisin ära. See on nagu narkootikum, ma ei suuda eemal olla. Kogu aeg kisub talli. 
Lugesin tahvlilt, et saan Domingo, kellega olin juba varemgi sõitnud. Mul oli täitsa hea meel, sest mulle juba esimesel korral meeldis temaga (vaata videot alt). Ta tuli minuga hea meelega koplist ära ja nuhutas korralikult taskud üle. 8 porganditükki. Olin ette valmistunud.
Domingot oli huvitav puhastada ja valmis seada, sest tal jätkub iseloomu ja temaga tuleb kaval olla.  Mul oli muidugi meeles see eelmine kord, kuidas ta pead kõrgele tõstis ja eest ära astus ja muid trikke tegi. Seekord lasi ta küll üsna rahulikult end valmis panna, ainult siis, kui kaitsmeid panin, tagus jalaga vastu maad paar korda. Selle eest lasi ta pea madalale, kui ma sügasin teda õige pikkusega sadulavööd oodates laka kõrvalt.
Kui me ei saanud tüdrukutega päitseid pähe, tuli üks poiss ja ma nägin, kuidas hobuse pead surutakse alla kogu keharaskusega. Ma poleks ilmselt jaksanud, aga igal juhul päitsed pähe ja saduldatud ta sai.
Täna oli tal jälle libisev, aga õnneks pani Taive selle sõlme ja talle sadula külge, nii et ma ei pidanud muretsema, milliste sõrmede vahel milline nöör on.
Olime neljakesi suurel platsil (+ Marit) ja tuled põlesid (kell oli ka juba palju, pime oli).
Alustasime ikka sammu ja siis traavi. Tunnen, et 50% aega kergendatud traavist oleks justnagu käpas.  Muidugi peaksin end nägema video pealt, et aru saada, kas tegelikult ka on nii või ma lihtsalt kujutan endale ette, aga vähemalt tunne on hea.
Ikka vahel unustan pea ära ja kaldun valele poole. Sellest tulevad ka kohe suunavead ja mööda platsi ringi loivamine.
Siis harjutasime poolistakut. Mul  ei ole veel üldse mingit lihasmälu selle suhtes, et kui ees või taga mu keha peab olema. Taive kogu aeg tuletab meelde, et ei tohi lükata tagumikku nii taha ja tõepoolest, video pealt oli päris jube vaadata, kui nõgusa seljaga ma olin. Vaade peab olema ette, seda oli seekord kuidagi kergem meeles pidada ja ma tõesti püüan nii väga. Tundub, et nii on hobust lihtsam juhtida. Vahel kisub pilgu maha, aga üsna ruttu tuleb meelde, mida see hobusele teeb. Need raamatud, mida olen ahminud, on ikka vist veidi abiks :)
Noh ja siis täisistak. Täitsa nutune, aga ka Domingo seljas ei olnud seda mõnusat tunnet, mis Diamondi seljas. Nii tahaks seda jumalikku tunnet tagasi. Olgugi, et olukord oli palju parem, kui Meloodiaga eelmisel korral, siis mingist mõnusast õõtsumisest ei saanud juttugi olla. Pigem tundsin kogu aeg, kuidas üks hetk saab mu selg korralikult põruda, teisel hetkel mu tagumik ja kolmandal mu reielihased. Kui sellel kõigel oleks tselluliiti vähendav toime, siis oleks see megatõhus viis end korda saada.
Üleüldse arutasime Maarjaga, et kas on nii, et ratsutamisega hakkavad tegelema vaid saledad inimesed või siis nad saavutavad saleduse seoses tohutult pingeliste trennidega? :)
Siis kui ma ikka maadlesin täisistakuga traavis, hakkasid teised tegema galopitõsteid. Ma küsisin ettevaatlikult, et kui mul ikka üldse praegu seda tasakaalu pole, kas siis pean ka galopitõsteid tegema ja Taive arvas, et ärme enne tee, kui see tunne ja tasakaal tulevad. Mul oli ühtepidi kurb, teistpidi kergendus.
Küll aga tegime mitu ringi poolistakut ja mulle tundus, et seekord olin paremas asendis ja kindlasti kindlam seljas, kui eelmisel korral.
Ja siis lõpuks lasi Taive mul teha kergendatud traavi ilma jalusteta. Peale poolt ringi olin peaaegu surnt ja kurtsin treenerile, et homme ma voodist ei tõuse. Taive naeris ja ütles, et homme tõused, aga ülehomme kindlasti mitte. 
Liis tuli ka just talli, kui me hakkasime ära minema ja ma Domingot sättisin koplisse tagasi viimiseks. Mul olid temalt ostetud püksid jalas, mis olid tegelikult hoolimata pingul ülemisest rihmast siiski väga mugavad. Ja ilusad. Olen kohe täitsa rahul nendega.
Peale trenni küsisin Maritilt päevaste trenniaegade kohta ja ta alguses loetles üles grupiajad (Karin, kes teeb lastele, teeb T ja N, Taive teeb kolmapäeva õhtul, laupäeval ja pühapäeval peale lõunat). Siis aga ütles Marit, et ta ka enamasti ratsutab päeval ja et kui nii sobib, et tema on ise ka hobuse seljas ja mina teise hobusega, siis oleks variant ka nii teha. Ma arvan, et see oleks väga hea variant, aga mul on tunne, et ma tahaks enne veel veidi areneda ja paremini osata, kui Mariti juurde trenni lähen. Vähemalt see pagana täisistak peaks ikka iga hobusega välja tulema: Ja galopitõsted ka. Ja siis tahaks õppida juba hüppama... Ohhhhh, unistused.

Niitvälja ja ... Meloodia ehk elu põrkepallina

Kui eelmine kord Diamondi seljas tundus täisistak traavis käkitegu, siis nüüd tuleb mul see ära unustada. Täna Meloodia seljas tundsin ennast nagu esimest korda hobuse seljas. Kergendatud traav oli enam-vähem, aga veidi tõka-tõka hüppamine. Hobune mu all tundus nii väike ja ... ebamugava seljaga. Tean-tean, et minu viga ja ei sobi hobust süüdistada, aga ka Ellen ütles, et Birkiga võrreldes ei ole Meloodia nii mugava seljaga. No tule taevas appi, mis siis hakkas toimuma, kui me tegime täisistakut! Ma olin just mõelnud ja oodanud, et millal ma saan siis sujuvalt ta seljas loksuma hakata, kui Meloodia tõi mu maa peale (või peaks ütlema maa ja taeva vahele?) tagasi ja ma tundsin, nagu ma istuks õmblusmasina nõela otsas. Ei mingit tasakaalu! Ei mingit sujuvust! Absoluutselt mitte mingit harmooniat! Iga tõukega hüppasin eri ilmakaarde ja lootsin, et maandun sadulasse tagasi keskpaika. Ma pidin lausa (traavis!!!) vahepeal sadulast kinni hoidma, et mitte ette kalduda või alla kukkuda!
Peale kolme ringi plaanisin, et nii, täna ma galoppi ei tee. Kui juba traav on nii lootusetu, mida ma siis veel galopis teen? Ja kuidas ma Birki, Theodori või Diamondi seljas naudin, mõnulen ja tunnen, et täisistak on juba peaaegu käpas, vähemalt ma enam ei kaota tasakaalu või ei kaldu ette, aga täna olin nagu see pall, mis on reketi külge nööriga seotud ja mida siis saab reketil põrgatada. Elleni ees oli piinlik. Tuju kadus ära. Tunni lõpus tegime pisut korde otsas galoppi ning siis tegin ka vabalt galopitõsteid, millest 20% õnnestusid, aga kui tasakaal kadus ära, kaldusin muidugi ette ja Meloodia jäi ka traavi. Minu viga, minu viga.
Rääkisime Elleniga rohelise kaardi tegemisest, ta andis lootust, et novembri lõpuks peaks saama eksamit teha. Siis tuleb materjalid tellida ... Praegu tundub küll, et on kauge muusika...