üks väike hüppetrenn

Ma ei ole Budaga miljon aastat hüpanud.
Proovisime alguses saada kuidagi valiklattidega pulkadest üle. Esimesed korrad olid lihtsalt hirmsad, verdtarretavalt hirmsad, sest minu plaanidest hoolimata pani Buda enne takistust käsipiduri peale. Noh, et oota, ma enne vaatan ja mõtlen, kas see on seda jama väärt. Ja samal ajal läheneb meile ristike. Või lattaed. Küll väga aeglaselt, aga ikkagi läheneb.
Natuke pidi kurjaks saama ka, aga kuri on parem kui hirmul. Pisut läks paremaks, rütmi suutsime juba hoida ja lõpuks ei surnud me ka enam enne takistust ära. Võib isegi öelda, et lõpp läks täitsa toredaks, mina harjutasin usinalt poolistakut (Buda selga ei saa kuidagi istuda, mul oli tunne, et siis me ei jõuagi kohale) ja Buda hüppas üle pisikeste pulkade. Ka soojenduse ajal oli tuttavam tunne, kui eile.

Trenni peab endaga/endale tegema. Palju palju trenni. Aga kust seda sense of urgency motivatsiooni leida, kui võistlusi pole ees terendamas?

Niitväljal pladiseb

See oli mul esimene võistlus muruplatsil ja meid oli õnnistatud korraliku padukaga.
Soojenduse alguses oli tunda, et kui ma istun sadulasse, siis kustutan hobuse selja peal elades kiiresti Zillioni entusiasmi (ja eluisu) ära. Poolistaku puhul pelgasin, et mu sääred pole piisavad veenvaks hobust takistustest üle saama ja kui ta peaks mõne ees kahtlema hakkama, siis kas ma olen ikka ülesannete kõrgusel ja piisavalt veenev?
Aga rada näis kilomeetreid pikk ja mida aeglasemalt me liigume, seda pikem ta on. Mis seal ikka, poolistakusse. Terve rada. Imelik mõelda, et see oli esimene kord, kui ma terve raja poolistakus sõitsin.
Ja nii tore oli!!! Selline lendamise tunne. Otsid muudkui silmadega järgmist ja järgmist takistust, et rutem sinna pääseda. OK, ma oleks võinud teha viimase pöörde enne lattaeda, aga noh... ärme nüüd nii julgeks ka mine.
Pöördekaar kolmandale oli üle sõidetud ja ma oleks pidanud vähe ennem ära fikseerima, kus see täpselt on. Zillion ei pannud seda õnneks väga pahaks.

P.S. See asi ka veel, et me olime kolmandad.

Poolistak Bacardi seljas

Nii hea tunne on kuulda hobuse füsioterapeudi käest, et midagi on selle vahepealse ajaga paremaks läinud :) Porgandipainutustega tuleb jätkata ja tuleb sõita mitmekülgselt, otse, rohkem seljast tööle ja kael alla. Kõlab nii lihtsalt, eks? :)
Zillion käis päeval kordel ja pärast massaazis.
Mina sõitsin Bacardiga, kes oli ka seekord boksis nii tore ja armas. Jälle alustasin mõttega, et juhtugu eest, mis juhtub, ma püüan hoida rütmi, hobust kogu aeg edasi sõita ja hoida ratsmeid täpselt nii, et neid käest ei tiritaks, aga samas ka nad ei kõlguks kasutult hobuse külgedel.
Bacardi omakorda andis vastu palju kasulikku informatsiooni, ennekõike mu istaku kohta. Ei ole mõtet rääkida edasisõitmisest, kui mu õlad ja ülakeha vajuvad nurgas mõnuga ette ja ma vaatan maha.
Täna jätkasime poolistakuga, teises traavis nägi harjutus välja selline, et pidi tulema kaheksaid ja diagonaalil võtma poolistaku, diagonaali lõpus jälle kergendama ja sõitma kõik nurgad kenasti õigetpidi läbi. Nuta või naera, poolistakus mina niimoodi säärt hobusele vastu panna ei oska, et ma sadulasse ei istuks. Kui on vaja seista lihtsalt jalustel, kannad kenasti all, siis sellega mingi aja pärast saab hakkama, isegi nii, et tagumik sadula vastu ei puutuks. Aga traavis samal ajal säärega hobust edasi sõita või küsida paindesse? Lihtne? Not to me. 
Galopis tegime ka igasuguseid asju, aga ma olen liiga unine, et sellest täna kirjutada.

palved ratsutamisjumala poole

Jõudsin enne trenni ohata, et nii tahaks uuesti tunda seda lõdvestunud Zillioni, kes ta mõni aeg tagasi oli ja ratsutamisjumal vist kuulis mind, sest hobune näis täna tõesti rohkem lõdvestunud ja liikus mõnusamalt, püüdis pead kaitsmete poole suunata ja puristas, puristas ja puristas. Kindlasti aitas kaasa see, et meil oli teises traavis poolistakuprogramm, nagu treener ütles. Traavis on nii ebaloomulik poolistakus sõita, aga mida rohkem ma lihaseid venitasin, seda rohkem nad ka venisid ja kui alguses ma näisin seal küürus nagu kõhuvalus kapsauss, siis kui mingi harjumus oli tekkinud, sain rohkem ette vaadata ja ennast sirutada. Galopis püüdsin sama teha.
Marit arvas, et kui Zillion peale hüppetrenni nii tore on, siis võikski edaspidi kordetamise asemel temaga peale hüppetrenni hoopis sõita.
Ma suunasin täna tähelepanu sellele, et mu käed töötavad koos. Paha harjumus on haarata ühest ja siis teisest ratsmest, see käib nii automaatselt, et ma isegi ei mõtle selle peale. Ja siis see, kuidas ma põlvedega ikkagi hobusest kinni hoian. Püüdsin esimeses traavis sõita nii, nagu Minniele meeldiks.
Homme tuleb massöör.

Miss Congeniality

Seekord oli Bacardi boksis sõbralikkus ise, ei mingeid tigedaid kõrvu, ei eest ära kõndimisi, ta näis isegi nautivat seda, et teda kraabitakse ja kratsitakse. Ainult siis, kui ma tõin sadula ja seda talle lähemalt tõstma hakkasin, läksid kõrvad korraks taha.
Platsil mõtlesin trenni alguses vaid, et teda tuleks edasi sõita, et rütm ei muutuks, et mu käed oleksid rahulikud ja paigal, vahet pole, mis seal ees toimub. Nagu mõõdaks kogu aeg survet ratsmetele, et kas on 150 gr? Või on vahel 150 gr ja siis järsku 2 kg? Isegi kui ta vehkis peaga, püüdsin omalt poolt mitte õli tulle valada, pigem liikusid käed kaasa, aga ratset pikemaks ei andnud.
Mis värk sellega on, et kui ma hobust edasi sõidan või küsin sammu pikemaks, siis tahaks niiväga neid kõrgemale tõsta?
Teises traavis hakkas tekkima selline tunne, et kontakt läheb paremaks. Oli hetki, kus see oli juba natuke stabiilsem. Kui ma oleks saanud veel üleminekutel ennast paremini hobuse keskel hoitud ja ei oleks ära murdunud, oleks ilmselt veel paremaks läinud. Üleminekutel on kaks varianti - kas ma toetun hetkeks ratsmele või siis murdun niimoodi kõhust kokku, et hobune ka jõnksatab.
Tuli ette väljasuremise hetki, kus Bacardi justnagu liigub, aga tegelikult juba enam ei liigu. Vähem kui eelmine kord ja leebemalt kui seda näiteks teeb Minnie.
Bacardi püüdis ka täna ratsmeid käest tõmmata, ilmselt oli tema meelest aeg puhata. Fuih, kuidas ma selle peale tasakaalu kaotan. Ratsmetega on üldse see, et ma olen omavoliliselt fikseerinud mingi turvalise pikkuse, mille puhul ma tunnen, et nüüd ma nendele ei toetu ja mu istak on iseseisvam. Lühemate ratsmete puhul vajuvad õlad ette, tagumik taha, istak sõltub rohkem sellest, mida hobuse pea või kael teeb ehk et kas ta tõmbab mind ettepoole või ei (tervisi siinkohal Carpe Diemile :) ).
See turvaline pikkus kahjuks ei ole see õige pikkus, millega peaks sõitma. Tänagi sain mitu korda kuulda, et ratsmed peaks lühemad olema ja käed rohkem eespool.
Galopis oli meil (nagu treener seda nimetas) poolistaku programm. Naiivne minust üldse seda alustada kõige pikemate jalustega, mida ma trennis kasutan. Kui oli hetk tõusta poolistakusse, siis osutus see väga keeruliseks.
Esimene tõste paremale ajas naerma. Ma püüdsin teha selle nii vaikselt kui võimalik ja Bacardi plahvatas selle peale suure rõõmuga - no lähme siis - edasi. Entusiast selline!
Galopp oli ok, vasakule ainult ei saanud säärt õigesse kohta. No see mu väike vaene vasak säär näib üldse kuidagi vaeslapse osas olevat. Marit soovitas natuke rohkem selle külje peale istuda. Viimased ringid tundusid pisut paremad.
Mulle hullult meeldib oma hobusega sõita, aga peab küll ütlema, et teiste hobuste seljas on ka nii põnev.

Minnie vol 2

Täna jälle Minnie seljas!
Esimene samm oli kohe palju palju parem. Minnie oli lõdvestunud ja venitas kaela alla, kõndis reipalt ja näis igatpidi valmis suurteks tegudeks.
Esimene traav läks nagu ikka, kergendamise tähe all ja olgugi, et ma natuke pusisin neid sääri õigesse kohta saada, siis oli loom minuga leplik. Leplikum kui eile.
Teises traavis alustasin kergendamisega ja mõtlesin selle peale, kuidas Springstormi seljas sain sääred korralikult ümber hobuse, aga selle peale, kui ma sama proovisin teha Minnie seljas, sain vastuseks sammu jäämisi ja võnkuma hakkamisi. No natuke olen hämmingus küll.
Rohkem edasi, rohkem edasi. Otsustasin täisistakut teha, niipalju kui suudan, sest Minnie ütles taaskord, et see meeldib talle rohkem. Ok, ma pusin täisistakus veel oma raskust jalustel hoida ja mul lähevad vahel õlad krampi (= kontakt kaob), aga alati on põhjust harjutada.
Ratse lontis pidevalt, aga Minnie ei olnud mu peale väga pahane. Kohati näis ta isegi lõdvestunud ja rahulolev.
Niipea, kui ma alla jäin vaatama (ja pioneeri ausõna, ma ei tee seda enam NII tihti, kui varem!), kadus hoog ja hobune oli sääre taga.
Galopp näis eile siiski parem kui täna. Ma ei kuulnud selle kohta eriti palju kommentaare, aga selja oli selline tunne, et eile oli meil rohkem rütmi ja impulssi. Täna oli vasakule poole sõites traavile ülemineku järel programmis võnkumist ja see on mu nõrk koht. Kõik pisarad Markuse trennidest tulid meelde. Ja siis üks kord suvel, kui olime Brittaga kahekesi Taive trennis, tema sõitis Markusega ja mina Minniega. Ja nii me seal kahekesi võnkusime, täpipealt samamoodi :)
Nii et kui me tänagi jäime galopist traavi, siis oli mul natuke tegemist, et ennast korda saada ja traavi edasi sõita.
Siis tuli sõita poolistakus galoppi, mis samuti on nii nii harjumatu! Mõne tuttava hobuse seljas mõib ju mõelda, et võtan galoppi kokku või sõidan edasi või et milline oleks parkuurigalopp, aga Minnie seljas ma lihtsalt punnin mingisugustki rütmi hoida ja teen oluliselt rohkem verbaalseid ergutusi.
Täna ei olnud eriti tunnet, et see galopp oleks olnud kuidagiviisi kvaliteetne galopp. Võib-olla oli mingeid hetki, mil ma tundsin, nagu ta jalad oleks tulnud maast kõrgemale, aga rohkem olen pidevalt hõivatud selle horisontaalsuunaliste muredega - edasi- edasi, rütm-rütm... 
Vasakule sõites punnisin lõpuks uksepoolseid nurki läbi sõita. Minnie jäi hea meelega traavi, kui me sattusime teistele hobustele lähemale. Ok, võib-olla ta esitaks oma versiooni teistmoodi, näiteks et ratsanik läks iga kord uksepoolses nurgas seisvatele hobustele lähenedes rohkem pingesse, aga sellegipoolest, alles kolmandal korral õnnestus galopis nurk kenasti läbi sõita ja siis planeeritud üleminek traavi.
Lõdvestustraav näis tõepoolest lõdvestustraav.  See oli täitsa tore.

poolistak only

"Äkki teeks mõne hüppe?"
Jeee!
Ma ei olnud pannud martingali, aga CD-l ei tundunud sellest sooja ega külma olevat.
Soojendusgalopis tegin suurema osa ajast poolistakut. Püüdsin hoida kandu all, sääre vastas, aga sellega ka töötada.
Esimesed soojendushüpped täisistakus ja sealt edasi (tulgu mis tuleb) ainult poolistakus.
Ja mis selgus - ei olnudki nii keeruline. Isegi ühe tõrke elasime üle, ilma et ma oleks sealt seljast alla lennanud. Miski hoidis mind ikkagi kinni.
Paar korda näis isegi poolistakus sääre pealhoidmine enne takistust täiesti loogiline :) Ma küll ei suuda veel niimoodi erilist jõudu rakendada, kui Carpe Diem peaks näiteks otsustama päriselt ka tõrkuda, aga mingisugust survet avaldada saan küll.
Igal juhul mõjus see trenn mulle värskendavalt. On olemas elu peale poolistakut.
Aga mitte peale valesse jalga maandumist.
Parkuuris oli selgelt näha, et kuni meil on õige jalg, siis kõik sujub ja ma suudan keskenduda kenasti järgmisele takistusele või pöördele või edasisõitmisele. Niipea, kui oleme vales jalas, läheb paanikaks. Tuleb silmad fikseerida takistusele ja see päästab ka midagi, ütles treener. Jalavahetuste pärast muretseme trennis. Parkuuris toppama jääda ei tohi.
Parkuuri sõitsin siis poolistakus ja see enne takistust oma koha leidmine sadulas ei tundunudki nii õudne. Või põntsuv. Isegi natuke loogiline tundus, ei pidanud mõtlema, et millal ma siis sadulasse istuma peaks.
Paar õuduspööret oli parkuuris ka, vasakust jalast plangule sõitmine oli teada-tuntud koll mu jaoks ja siis olin ma juba parkuuri meelde jättes veendunud, et peale kollast takistust me õigesse jalga ei saa (sellisest pöördest pole kunagi vist saanud) ja see nurga läbisõitmine saab seetõttu olema väljakutse.
Plangule lähenesime tõesti nii napilt, et ma oleks mõistnud, kui Carp oleks öelnud, et tema siit küll lendu ei lähe. Seda enam, et see oli ju ikkagi plank. See kole plank. Aga läks.
Võib-olla tänu sellele poolistakule, aga täna näis üldse toredam hüppetrenn, kui mõnel viimasel korral.

CD-ga Taive silma all

Midagi Carpiga toimub, sest ka täna oli ta jälle nõus liikuma minupoolse suurema vaevata ja näis, et pakub ise minekut. Mul ei olegi esimese traavi ajal enam nii palju vaja higi ja pisaraid kulutada :)
Tegime palju nii sammus kui traavis sammu lühendamist ja pikendamist. 

Taive lahkas seda teemat, et milline osa säärest peab vastu hobust olema ja kogu aeg sain selle eest tappa, kui kannad ülespoole kerkisid.
Diana vahepeal kommenteeris mu käsi, märkamatult olid pöidlad alla roninud. 

Pärast tegime galopis harjutust - 5 sammu poolistakus, 5 sammu täisistakus. Carp näis seda eriti nautivat ja liikus hea meelega edasi.Esimeste kordade eest sain kiita, pärast vajus mu füüsiline vorm ära.

Täitsa nitševoo trenn.

poolistak ja poolistak ja poolistak

And we meet again, Springsu :)
Mära oli peale eilselt veidi leebunud ja näis mind paremini taluvat.
Saime juhised sammus rahulikult mööda maneezi ringi kõndida ja mina sain korraldused eest mitte midagi kiskuda. Nii me tiirutasime kaheksaid ja lobisesime Feyga. Ma püüdsin mitte lasta ratsmeid eriti lontima, pigem harjutasin seda, et kogu aeg oleks ühtlane kontakt ja ühel hetkel näis Springsu mulle kuidagi kahtlaselt ... ratsmes? Hirmus toredasti kõndis sammu ka.
Teises traavis pidin tegema poolistakut. Ainult poolistakut. Traavis on see minu meelest kordades keerulisem kui galopis ja nii ka täna. No nii keeruline on seal seljas nii olla, et sadula vastu ei puutu. Rääkimata sellest, et poolistakus hobuse juhtimine, sääre vastupanemine, et allüür (ja rütm) säiliks, õigel ajal diagonaalile keeramine ja nurkade läbi sõitmine näib veel raketiteadusena. Täna küll ei pidanud neile õnneks nii väga tähelepanu pöörama.
Springsu oli selle eest õnneks väga nõus mööda rada tiksuma. Kui püüdsin vahepeal rohkem säärt vastu panna, siis selle peale kukkusin jälle sadulasse. Ja mina arvasin, et täisistak on minu jaoks kõige keerulisem ülesanne. Häh.
Kogu aeg kannad rohkem alla, kogu aeg sääred rohkem ümber hobuse. Mulle näib juba mitmendat korda, et kui ma üritan saada päriselt sääred ümber hobuse, keeravad mu varbad korralikult väljapoole.
Noh ja siis on tore see, et neid spontaanseid jalavahetusi galopis väga valedel kohtadel ei tulnud enam niipalju ette. 
Proovime edasi :)

suur suur Domingo

Esialgu näis, et Domingole ei meeldi mitte ükski minu ettepanekutest. Mul tuli meelde, et meil on ükskord varem ka seda ette tulnud. Ja iga kord, kui tahtsin rajalt ära keerata, oli mürakas sellise näoga, et ei, pole ette nähtud. Püüdsin olla leplik ja veenda heaga.

Traavis improviseerisime igasugu volte ja üleminekuid. Mingil põhjusel lummavad mind viimasel ajal poolpeatused ja ma proovisin Domingoga samuti neid teha. Pole ainugi, kas tegin õigesti, aga midagi tundus küll toimivat. Eriti kihvt on muidugi see, kuidas ta hakkas selle peale, kui ma uuesti sääred vastu tonksasin, ülireipalt edasi liikuma. Peatused on ikka pikaldased, st, et ma pean ikkagi võtma ratset ja siis ta hakkab alles vaikselt jalgu seadma ja ennast kuidagi ära parkima. Kui sääred natuke tahapoole liigutasin, reageeris Domingo palju kiiremini ja terasemalt, ent enne galoppi sammus vajus nii ära, et siis ei reageerinud enam millelegi.

Galopis oli alguses nii võõras tunne. See näis suur ja lai ja laiali ja vaevaline ja tunne oli, nagu sõidaks kiikhobul, iga kord kui Domingo oli ennast esimeste jalgade peale maandunud, tundsin, kuidas eest tirib mu raskuskeset ette. Ka jaluste peal istuda oli niimoodi raske ja ma kaotasin ühe korra vasakule sõites välimise jaluse ka. Eelmine trenn lubati selle eest karistusi määrama hakata, nii et ma hoidsin täna suu kinni, hihii.

Sellise tõka-tõka galopiga jätkasime, ent Domingo kasutas muidugi kõiki vabandusi, et traavi jääda. Pöörete peal polnud ratsanik päris tasakaalus? Ei, nii ei sobi. Ratsaniku õlad vajusid millimeetri ette? Sorry, sellistes tingimustes domingod ei tööta. Tuli ette ka olukordi, kus ma pingutasin kõigest jõust, et mitte alla vaadata, mitte ette vajuda ja sellegipoolest jäi hobune täiesti naljaka koha peal traavi. Veel murettekitavam oli see, et seda traavi oli siis suht raske edasi sõita, sest Domingo tegi kohe näo, et ta on ühe sammupausi välja teeninud ja pressis sammu jääda. Oukeii...
Ma punnisin teda jonnakalt jälle uuesti galoppi. Mul oli tunne, et ma ei meeldinud talle neil hetkedel eriti palju.

Viimane harjutus oli galopis tagasipöörded. Pidime sõitma nurga läbi ja keerama peaaegu keskliini pealt diagonaali tagasi pika seina tagumisse otsa. Rajale jõudes (ja mitte varem ega hiljem) tuli võtta hobune traavi ja siis uuesti sobivast kohast tõstma galoppi.

Higipull otsa ees, et me traavi ei jääks, nühkisin Domingo seljas edasi. Vahepeal pidin jälle sääri tugevamini kasutama, et ta varem traavi ei jääks, aga kui ta siis tagumises nurgas planeeritult jäi, võttis mul pisut aega, et ennast tema seljas uuesti üles leida. Seetõttu oli ka uus tõste keeruline.

Keeruline tundus ka säilitada galopp pöördes. Me seal eriti küll traavi ei jäänud, aga ma tegin mitu korda jalgadega vägivaldseid liigutusi. Lahendus oli muidugi taas palju lihtsam - treener lasi mul ennast tahapoole hoida (minu tagasihoidliku arvamuselt kohe palju palju rohkem tahapoole kui ma seda tavaliselt teha julgeks) ja Domingo valmisolek voltideks, pööreteks suurenes oluliselt.

P.S. Kas ma juba hõiskasin, et Domingo ei visanud täna valjaste pähepaneku ürituse peale pead lakke?

Rolly moodi loom

Kõik jälle tuttav ja turvaline. Rolly oli täitsa enda moodi, kui välja arvata, et vasakule poole ta eriti ennast ümaraks keerata ei tahtnud, läks lausa nii murelikuks, et ma tundsin, kuidas mul tiritakse vasakut ratset käest ja käsi läheb pingesse. Hmm.
Voldi peal üritasin siis natuke paremat järgi anda ja vasakuga leplikumalt kutsuda. Läks paremaks küll.
Ikkagi on alati temaga tore. Võib-olla just selle pärast, et ta on tuttav. Ma julgesin jälle natuke täisistakut harjutada, aga see oskus lõdvestada alaselga ja hoida õlad ja käed paigal on ikkagi veel päriselt puudu ja ka treener nentis, et Rolly läheb pingesse mu täisistaku peale. Catch 22?
Rolly ei ütle ilmselt ka kunagi ratsanikule pahasti. Ta võib tunduda küll murelik või püüda kiirustada (näiteks eile, peale seda, kui muutsime suuna galopis vasakule), ent mitte kunagi ei lähe vaidluseks või kakluseks. Armas temast.

Poolistakus pidime tulema üle lati. Selle sadulaga ei näi olevat keeruline hoida sääri vastas, paremale näis eriti lihtne, aga vasakule poole suunda vahetades oli Rolly ärev ja latile lähenedes tahtis kiirustada. Juba pööre vasakule nõudis palju rohkem vaeva ja ma pidin rohkem rütmile mõtlema. Paremale näis kõik iseenesest toimivat. Sellised harjutused on minu meelt mööda.

Võistlustelt tagasi sõites rääkisime Maritiga sellest, et peaks rohkem tegema galopis täisistak-poolistak üleminekuid ja nõrkemiseni poolistakut, aga täna tuli jälle tunnistada, et niisama poolistakus sõitmine ei ärata neid probleeme, mis mul tegelikult parkuuris tekivad. See rütmikaotus, tasakaalu otsimine ja põntsumine selja peal. Need on ikkagi asjad, mis tekivad siis, kui ma ei ole kõigeks valmis ja kui midagi muutub. Ka Carpe Diemi seljas ei ole poolistakus ringiratast mööda platsi sõitmine enam eriliselt pingutusi valmistav. Probleemid tekivad jalavahetustel, tagasivõtmistel ehk alati siis, kui midagi rütmis ja hoos muutub ja ma ei oska hobusega kaasa minna või kaotan tasakaalu.

Huumorinurk: 7-aastane ükspäev kurtis, et tema ei julge hobustele enne trenni süüa anda, kui kedagi täiskasvanut pole ligidal. Ma ei saanud probleemist aru ja ta täpsustas: "ma ei tea, mida "võisegu" tähendab".
(Sellest naljast saavad aru ainult need trennikaaslased, kes mäletavad, mis väikesel mustal tahvlil stekihoidja kohal varem kirjas oli)

üks araablane

Oli üks araablane. Merihobuse peaga. Nagu nad kõik vist.
Ta näis nii väike ja see tekitas esialgu tunde, nagu vuraks pisikese laste jalgrattaga ringi. Kui juba natuke tuttavamad olime, siis läks ka mugavamaks, aga päris mugav ei hakanud, sest ma ei suutnud seal enda kohta leida.

Ma olin sadula peal, ees, taga, ääres, ümber, kõrval ja juures, aga mitte eriti sadulas. Kui ma pingutasin, et sääred oleks vastu hobust, siis oli mu tagumik sadula tagumise ääre peal ja kui ma istusin korralikult sadulas, siis mu sääred ei ulatanudki hobuse vastu, mängisin ma siis jalustepikkustega või mitte.
Marit purskas naerma, kui kuulis, et ma olin Resta sadula võtnud. Noh, mulle tegelikult pakuti tallis veel ka Angeli sadulat ja selle peale oleks isegi araablane naerma hakanud.

Nalja pidi platsil veel saama, sest peale üht järjekordset tõstet paremasse jalga galoppi tõstis loom pea püsti ja punus lihtsalt nii kiiresti kui jalad võtsid, ringiratast ümber platsi. Eks me saime ikka pidama ja jätkasime vanas tempos, aga mulle jäi esialgu täielikuks müstikaks, miks ta nii tegi. Marit seletas, et araablane olevat juba paar nädalat veendunud olnud, et seal taga metsas ikkagi mingid kollid elavad ja otsis lihtsalt seda õiget ratsanikku, kelle abil oma hirmud välja elada ja "araablast teha". Oh, well...

Ok, ma ei pruugi iial saada mingiks hobuste remontijaks, aga kuna ees seisis hüppetrenn, siis ma hakkasin kahtlema ka selles, kas me elu sees neist pulkadest üle saame, eriti kui ma pidin endale tunnistama, et ma kuidagi täna ei sobi sinna sadulasse.

Esimesed hüpped ei olnud hüpete moodigi ja araablane tahtis hirmsasti kihutada. Vahepeal juba läks tiba paremaks, aga kontrolliga ei olnud asjad eriti hästi. Ma eelistasin poolistakut (natuke samasugune refleks nagu Aronsiga - poolistak on siis mulle ainuke mugav viis hobust mitte segada ja ma tunnen jaluste peal seistes ennast ikka kõvasti turvalisemas positsioonis).

Siis kui rohelisest ristikesest sai roheline lattaed, pidime tulema nurgast, paremast pöördest ja peale lattaeda jätkama roosale ristile. Araablane oli aga tänaseks valmis lõpetama ja vedas kaks korda mu lattaiast mööda. Poolistakus ma teda ümber ei veennud. Marit (kes isegi ei üritanud naeru varjata) andis uued juhtnöörid ja nende järgi pidin üritama siiski täisistakus looma üle lattide saada.
Täisistakus mõjusin ma palju veenvamalt ja peale lattaia saime me ka roosast ristikesest üle. Samme ei jõudnud lugeda, olin liiga ametis sellega, et püüda olla kuidagiviisi hobuse keskel.

Tea, mida arvata sellest, et talli tagasi jõudes küsisid kolm esimest vastutulevat inimest õhinaga, et kas ma alla ei kukkunudki?

Carp selle eest made my day. Läksin koplisse teda ja tema putukapunne sügama ning kui keerasin otsa ringi, et tagasi talli minna, hakkas loom minuga zen-näoga kaasa kõndima. Aww.

kand ja varvas

Arons hakkas juba teises traavis hirmsasti kiirustama ja ma ei saanudki muud teha, kui kogu aeg püüda rütmi hoida. Samal ajal juhendas Taive, kus peavad olema sääred, kui palju pean jalustele toetuma ja kui ma midagi jälle oma istakus muutsin, vastas Arons kohe kiirendamisega. Midagi hullu või ohtlikku ei juhtunud (me olime platsi peal poisiga kahekesi), aga lihtsalt käsi-ei-jätku-tunne oli. Loodetavasti ei nullinud ma nüüd Kiki ja Georgi tehtud tööd ära...
Ma tundsin tegelikult rõõmu hoopis ühest pisikesest asjast, mida ei julgenud treenerile isegi tunnistada ja ta ilmselt ei oleks mu rõõmust aru ka saanud, sest pole mind selle hobusega varem näinud. Aga ma olen vahepeal vaadanud seda, kuidas Kiki Aronsiga viimane kord võistlustel sõitis ja kuidas Milla temaga sõidab ja täna istusin selle hobuse seljas täisistakus ja ei läinudki tünnisõiduks, hurraa.
See oli küll piinlik, et nii mõnegi tõste peale (ok, üks neist oli pisut järsk jah) viskas Arons ikkagi tagumist otsa üles. Taive ütles, et ma teeks ainult ristluuga, aga see ristluuga tõste tegemine on selline ilmutis, mis ilmub ainult siis, kui tähtede seis, tunne ja hetk on õige, muul ajal ma seda teadlikult teha ei oska. Püüdsin Aronsit "mõtte jõul" galoppi saada, aga tagantjärele on raske öelda, kas see oli minu "mõtte jõud" või ta lihtsalt ise pakkus ja läks galoppi.
Poolistakut, poolistakut, poolistakut. Rohkem püsti. Kui ma olin Aronsi seljas "peaaegu" asendis, siis näis, et kogu mu keha on tema kaela peal ja kui ta pidurdab, siis potsatan, pea ees, tema esijalgade ette nagu küpse ubin.
Taive vaatas mu ponnistusi mitmed pikad voldid, käskis vahepeal ennast tikksirgelt püsti ajada, siis täiesti lönti lasta, nagu mul poleks ühtegi lihast-luud kehas ja ütles lõpuks, et ma olen kannast liiga jäik ja põlvedest-puusadest liiga pehme. Rohkem pean vetruma kannaliigese peal ja kand on selgelt liiga vähe all. Viimased voldid oli, tõsi küll, olnud juba ok.
Uhhhh, this is so confusing!! Ma olen viimased kuu-paar püüdnud toetuda rohkem jalustele ja vähem mõelda kogu aeg sellele kramplikult kanna alla surumisele, sest selle peale vajun millegipärast rohkem tagumikuga hobuse selja peale, aga nüüd pean jälle midagi ümber programmeerima.
Poiss müttas Silvesteriga suure osa ajast omaette ja pärast hooples, et oli teinud oma rekordi galoppi, nii palju volte ja nii palju poolistakus polevat ta varem mitte kellegagi teinud.

koolisõiduhobune, takistussõidusadul ja poolistak

See huvitava nimega hobune oli täna väga jahmunud, kui ma talle Zeppelini sadula selga vinnasin, sellega ta katuse alla maneezi viisin (huvitav, kas ta oli seal enne sõitnud?) ja ennast sinna otsa upitasin. Kui me saime sammu rahulikuks ja ta ei arvanud enam, et Angel/valged latid/seisev traktor/kollased lindid teda ründama hakkavad, siis teises traavis poolistakusse tõusnud ratsanik oli küll tõeline nöök. MIDA?
Pidin tegema nii traavis kui galopis poolistakut ja oli see vast ülesanne... Kunagi varem pole see nii keeruline tundunud ja ma osutusin tõeliselt viuks, kui ma üritasin Taivele mõne aja pärast seletada, et minu mõõdud ja proportsioonid on tulnuka omad ja ma lihtsalt ei paindu sellesse asendisse, mida Taive minust välja tahab pigistada. Sain piki päid ja jalgu, et mu reielihased on olematud. Niipalju siis mu "fit to ride" programmist... Küll olin ma kõhuli hobuse kaela peal, siis olid sääred kuskil hobuse kubemes, paar korda tonksasin kiivriga koolisõiduhobusele vastu kaela. Irw.
Mul on hea meel, et Taivel pikka kordepiitsa polnud lähedal. Ta oli tegelikult üllatavalt kannatlik ja ei allunud provokatsioonidele. Lihtsalt nentis nukra näoga, et "sa oleks nagu teist korda elus hobuse seljas" ja see oli täpselt see, mida ma tundsin.
Hobune oli ka kannatlik, aga kasutas ära oma õigust igasuguste kahtlaste istakuvigade peale seisma jääda. Kuni Taive polnud enam nii kannatlik ja käskis steki kätte võtta, sest Minnie jäi seisma ka siis, kui tegelikult eriti põhjust polnud.
Galopitõstete eest mõlemasse suunda saime Taive käest mitu korda kiita. Aga mingil hetkel hakkas Minnie ka mulle passage pakkuma ja võnkuma-võnkuma-võnkuma... Peale meie oli platsi peal veel teine GP-hobune nimega Markus ja siis nad tegid kahekesi sünkroonvõnkumist. Jumal tänatud, et vihma sadas nii kõvasti, et kedagi vaatamas polnud.
Taive seletas pärast veel palju seda, et mismoodi säärest peab ainult see õige lihas töötama ja kuidas peab tunnetama traavis, et mis hetkel tegelikult loomulikult säär vastu hobust hoiab ja kuidas just sel hetkel tõmbad lihase pingule.
Säärelihased on igal juhul omadega päris õhtal. Kõik teoreetiline pool vajab veel läbi närimist.
Pärast näksisime muru ja tutvusime Fey & tema õudse vihmavarjuga. 

päev peale võistlust

Tallist välja tulles piilus Carp tähelepanelikult "soojendusplatsi" poole ja nuusutas kõvasti õhku. Kui ta nägi, et suur plats oli takistustest tühjaks tõstetud, näis ta pettunud. Ei mingit jahti täna. Samm läks töntsimaks ja tundus, et Carp lülitub jälle "Carp-see-tunnihobune" programmi.
Tegelikult soojenes ta jälle suht kiiresti üles ja oli mõnus traavis ja galopis.
Galopis tegin poolistakut, kuni jalad jaksasid. Tõstsin targu jalused kõrgemale. Kätega on probleem ja midagi näib valesti. Pärast vaatasin, kuidas treener sõidab või õigemini liigub poolistakusse. Tal ei jää nii palju ratset kätte üle, et peaks seda hakkama poolistakus kohe kokku kerima või siis teeb ta seda nii märkamatult, et väljast pole aru saada?
Veel üks asi - kui ma sõidan poolistakus paremale, siis ei ole mingi probleem toetada või vajutada sisemisele jalusele. Vasakule sõites on kriipivalt tunda, kuidas mu raskuskese satub ikka välimise jala poole ja vahel toetun täiesti välimise jalale. Bad bad bad. Püüdsin sisemist õlga veel rohkem tahapoole lükata ja kui sellest ei tundunud eriti midagi muutuvat, siis püüdsin puusast enda raskust sissepoole vajutada, aga ma ei tea, kas see oli õige taktika. Mõlemad istmikuluud peavad ju võrdselt sadulas olema? Treener soovitas enne mõelda kanna allavajutamise peale.
Kaks jalavahetust tegime ka ja need tulid ilma igasuguse ristlemiseta välja.

võtan sõnad tagasi

Okei.
Võtan sõnad tagasi.
Saan küll olla galopis kogu aeg hobuse seljas poolistakus ja niimoodi takistustest üle minna. Põhimõtteliselt võimalik. Näiteks siis, kui teist varianti pole.
Iga kord, kui ma üritasin Aronsi seljas galopis tagumikku sadula vastu panna, vastas too kiirendamisega. Ma ei tahtnud seda tünnisõidutrenni enam korrata ja püüdsin siis poolistakus kõik ära teha. Kõhulihased ja põlv. Kõhulihased ja põlv.
Ja üllatus-üllatus, ma sain temaga hüpata! Esialgu võttis korraks tõsiseks, sest ma olen teda hüppamas korduvalt näinud ja iga kord tahaks Milla ees mütsi maha võtta. Näha on, kuidas Arons tahaks vahel lihtsalt silmad kinni, täie itsiga takistuse poole tormata.
Paremast jalast tulid hüpped välja üllatavalt tasakaalukad, Arons ei tormanud kuskile, meil oli rütm, oli omavaheline arusaamine ja ma tajusin enam-vähem isegi seda, et kui lähedale-kaugele me takistusele satume. Ise ka imestasin :)
Vasakule poole ei olnud seda kõike, pigem hakkas siis peale tormamine ja äravedamine.
"Ma tean, et seal teisel pool platsi on takistus, lähme, ma viin su kiiresti sinna!" ja Arons tormas kergelt kreenis, vasak õlg eespool, diagonaalselt takistuse poole ega väärtustanud mingeid sümmeetrilisi pöördekaari või minu katseid mingit rütmi hoida. Korra pidin ta seisma võtma ja taandama.
Ma õppisin, tõsi küll, palju oma tasakaalu kohta. Kui ma teda tagasi võtsin, et me takistustest läbi ei tormaks, siis kui ta reageeris sellele ootamatult, käis mu tagumik korraks taas teda sadula vastu ja hopssassaa, oli jälle turbo peal.
Ja siis see ka veel, et selliste hobustega nagu Arons tuleb peatused ka teha konkreetsed, treener ütles, et ma võin ka ratset julgemalt võtta. 
Katerina pärast tegi märkuse mu istaku ja jaluste kohta. Jep, oleks võinud jalused ju lühemaks panna, aga ma ei kurtnud, tegelikult sain nii sõidetud küll.
Suu jälle kõrvuni. Takistused olid pisikesed, aga rõõmu nii palju.

nõrkemiseni poolistakut

Rollyga proovisin täna samuti teha üleminekuid ainult selle peale, kui ma ristluuga kergelt lükkan. Ja mitmed õnnestusidki! Muidugi oli eelduseks see, et samm pidi olema lühike ja konkreetne.
Ma ei tea, kas eilne Lika trenn oli talle mõjunud, aga Rolly oli kohe algusest peale rohkem sellise näoga, et teeks täna tööd? Esialgu kõndisime küll pikka aega sammu ja üle platsikastmisvoolikute. Rolly andis oma raudse närviga eeskuju.
Dziisus, kui palav oli... Nagu kesksuvel. Päike andis selle eelise, et tekivad maha varjud ja ma saan vahepeal alla piiludes kontrollida, kuidas Rolly jalad sammus käivad ja välja paistavad.
Teises traavis tegime diagonaalil pikendusi, mis paremasse jalga vahetades olid esialgu palju tuntavamad kui vasakusse. Umm, kas ma peaks vahetama jala, kuhu kergendada, enne või pärast pikendust?
Teises galopis pidin sõitma oma lihaste vastupidamise piirini poolistakus ja laskma nii mitu ringi kui jaksan mööda platsi ringi, vahepeal sekka volte tehes. Jalused panin kõrgemale, sest selle sadulaga näib muidu, nagu keegi hoiaks poolistaku ajal mu põlve kinni. Olin pannud enne trenni need spetsiaalselt võimalikult alla, et õige koht säärest ikka raudselt hobuse külje vastas oleks.
LMAO: peale jaluste muutmist oli Rolly parajas segaduses, sest muidugi oli mu säär kolinud pisut teise kohta. Mulle oli see jälle jube hea kohanemisharjutus, sest loomulikult pidin rohkem pingutama, et signaalid samasugused paistaks. Esimene galopitõste läks tõlkes kaduma, aga siis saime hakkama ja vuhisesime ringi. Parim hetk päevast! Võibolla nende lühemate jaluste pärast, aga kõik tundus nii mugav ja olgugi, et mu säär hakkas väiksemate voltide või ponijalutajate või trenniliste vahel manöövreid tehes kohalt liikuma, siis vahepeal sain kätte selle tunde, et kus ta olema peab ja kuidas sellega suruda. Ja see tundus nii lihtne! Ja nii mõnus! Rolly aitas omalt poolt kaasa sellega, et iga pigistuse peale ta ka reageeris ja spurtis mõnusalt edasi! Ahhh, kui mõnus! Ma ei tundnud lihastes erilist väsimust (ei tunne siiani), aga mingil ajal pidi muidugi suunda vahetama.
Vasakule poole joostes varjutas mu rõõmu see, et Rolly vasak pool näis olevat justnagu joonlauaga sirgeks joonistatud ja kui ma püüdsin teda paindesse kutsuda, siis tegi ta nägu, et ta ei kuule ega tunne mind. Niuks.
Marit juhendas, mida teha ja ma jäin väiksema voldi peale, avasin ratsme, kutsusin ja püüdsin säärega rütmiliselt kutsuda. Vahepeal vaatasin ise muidugi kriminaalselt alla ja kui ma sellisele asjale hakkan keskenduma, siis kipub istak ära kaduma ja ma vajun õlgadest endale märkamatult ettepoole. Sama asi jalavahetustel :(
Midagi ikkagi toimus, sest ühel voldikaarel Rolly justnagu ohkas, lõdvestus ja hakkas ka pisut sinnapoole painutama. Jess!

päike, kärbes ja Carp

Esimene unine kärbes Carpe Diemi kõrva ääres tiirutamas - selge see, et kevad käes. Päike paistis, mul oli kampsuni väel palav ja üleüldse oleks olnud nahhaalne paremat ilma soovida.

Hobused olid metsa jooksnud, kuskil kaugel kadakate juures nägin tervet karja tekke puude all. Arvake, kes esimesena alati läheneb?

Carp selle eest tegi mulle Carpi ja jäi poole tee peal seisma ja vaatas üleolevalt kosmosest alla, silmades peegeldumas küsimus: aga miks ma peaks Sinuga tulema, väike putukas?

Traavis pidin kergendama tunde järgi, just niipalju, kui tema selg seda tegema kutsub, mitte hüppama üles-alla.

Galopis tuli meil poolistakus mitu ringi platsile peale teha ja mul oli kogu aeg hirm, et ta vajub traavi. Mul on ikka vahel tunne, et ma ei saa teda piisavalt liikuma, olgugi, et väljaspoolt see vist nii välja ei paista. Seda hirmu süvendab tunne, et sääred pole kuskile fikseeritud ja ma ei saa eriti ka aru, kus oleks neid õige fikseerida. Juba traavis täna tundsin kogu aeg, et ilmselt peaks sääred pisut eespool olema (uue sadula pärast võibolla?) ja kogu aeg kohendasin neid. Mul ei ole sääred poolistaku ajal kuskile fikseeritud ja kipuvad hobuse külje peal vänderdama.

Siis pidime tegema jalavahetusi ... poolistakus. Whoooaaa? Mul läksid silmad suureks nagu tõllarattad, aga treener lohutas, et eile me ju parkuuri ajal seda tegime. Ma ei julgenud piiksuda, et "meie" on over-statement, kogu au ja kuulsus kuulub tegelikult Carpe Diemile...

Esialgu ei õnnestunud üldse, siis vahetasime paremasse jalga kogu aeg risti, grrr. Ma kaldusin liiga ette ja olin käega pigem tagasi hoidnud. Ratse tuli avada, mitte enda poole tõmmata.

Midagi ilusat see ei olnud. Ma tundsin, et poolistakus on mu tasakaal selliste asjade jaoks nõrk, aga jonni pärast tegime veel natuke ja siis vähemalt tuli midagi välja. Jeiii!

kaks vanakest hüppetrennis

Ei tea, kas sellepärast, et kaks nädalat on hüppetrennidel pausi olnud või mingil muul põhjusel, aga ma ei jäänud täna oma trenniga rahule. Tundsin ennast nagu vana hobune - selleks ajaks, kui me trenni lõpetama hakkame, oleme meie Carpiga alles tegelikult valmis alustama. Alles selleks ajaks jõuab kätte hetk, kus Carp hakkab vastama nii nagu mina seda vaimusilmas ette kujutan ja ma tunnen, et ta vahetab käiku minu nupuvajutuse peale või reaalselt sõidab minuga nurgad läbi.
Natuke liiga kaua aega kulub selle jaoks. Urr.
Tänased esimesed hüpped põrutasid mu hüppe-enesekindluse kohe kolinal maha. Ma uskusin naiivselt sellesse, et kui sõidan pöörde kenasti õiges tempos ja rütmis läbi ja tuleme kaugelt ja otse takistusele, siis Carp tiimitundest või ühisest eesmärgist innustatuna läheb mu rütmi või tempoga kaasa, aga see, mis juhtus enne haledat pisikest sinist ristikest, oli see hääl, mida teeb väljasurev mootor. Viimased sammud enne takistust Carp aeglustas ja ohkas, vaatamata minu säärtest, mis hakkasid minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt juba vägivaldseks muutuma...
Kui ta tegi seda veel mõned korrad ja siis enne iga takistust, siis mul hakkas kerge paanika tõusma. Mida ma valesti teen?
Marit käskis tulla poolistakus ja vabastada looma selg. Ma tegelikult kogu aeg kohendasin ennast seal seljas, sest mul oli tunne, nagu ma vajuks sadula tahakaare peale. Hobusel näis küll olevat kergem ja parem, aga välja surime vahel ikkagi. Takistuste vahel, raja peal, pikal sirgel ja pööretel ei olnud keeruline saada teda liikuma või otsustada, mis rütmis jätkame, aga enne takistust võttis ta otsustamise üle. Kui ma siis peale ühte poolsurnud takistuse ületamist püüdsin talle neljandat käiku sisse lülitada, läks ta kohe, aga mis see enam lohutab :(
Kui hakkasime parkuuri parandama, siis tuletas Marit igal takistusel meelde "pehmed käed" ja pakkus pärast, et selles oligi asi. Ma polnud 100% selles veendunud, aga ma ei saa vastu ka millegagi vaielda, sest ma ju ei näe iseennast väljaspoolt. 
Carp oli niisiis lõputraavi ajaks valmis suurteks tegudeks. Mina olin selleks ajaks ka soojaks saanud. Kaks vanakest :)

uuuu, uus hobune

No mitte päris uus, aga trenni mõistes uus, sest ma pole temaga kunagi platsi peal sõitnud, ainult mere ääres käinud.
Märksõnadeks olid näiteks rütm ja kohe kui hakkasime traavi tegema, sain aru, miks. Endale pidi kindlaks jääma ja ei tohtinud lasta tal kiirustada. Sääred olid teine märksõna - püüdsin ennast kohe kenasti õigesse kohta asetada, et ma liiga kõrgele ei kergendaks ja et sääred oleks kenasti õige koha peal. Ja otsesus.
Kätega püüdsin olla kogu aeg selgelt olemas, aga ma lootsin, et mul õnnestub ta natuke allapoole saada. Päris sellist pilti, nagu Katerina Bangkokiga sõites paar päeva tagasi demonstreeris, meil ei juhtunud ja ma olin tiba pettunud selle üle. Küll aga oli tema seljas juba mugav ja mõnus istuda. 
Mäletan, et kui käisime mere ääres, hakkas Bangkok enda pead ja kaela kohe alla pakkuma (nagu Arons), ent täna ta seda ei teinud. Küll aga ütles Marit pärast, et oli hea, et ta ei vehkinud peaga nii nagu ta vahel teeb.
"Asetumine" võttis natuke aega. Bangkok tundus nii väike! Ja nii .. õhuke! Aga väga püüdlik ja natuke hirmunud ka, kui maneezi sein tuule käes laperdas ja paljastas taga asuva kopli.
Galopis sain jälle poolistakus sõita, sama pikkade jalustega, nagu mul kogu trenni olid olnud, aga kuidagi sain hakkama. Kui poolistakus tasakaal kätte saada, on see iga kell mugavam kui täisistak, ainult et hobuse külje vastu lähevad hoopis teised kohad mu jalast, nii et juhtimise mõttes on alguses imelik olla.
Tegime mõlemale poole galoppi, enamuse ajast poolistakus ja siis peale seda lõdvestustraavi.