voldid ja üleminekud

Läksin eile õhtul Zillionile koplisse järgi, otsmikulamp teed näitamas. Joke of the day...
Lähenevat valgust nähes pistis hobune plagama ja tiirutas oma koplis ringi nagu jänespüks. "Ma pole kunagi uskunud seda "järgne-valgusele-tunneli-lõpus-juttu!"

Täna oli esimene traav pisut vaevaline, ma püüdsin hoida küll rütmi ja vältida loivamist. Sääred said küll vatti, aga kõhulihaseid peab rohkem kasutama. Minu soojenemine võtab ka aega ja samamoodi, nagu ma hobuse nuppe otsin, otsin enda lihaseid trenni alguses üles, enne kui minu mootor 100% tööle rakendub.
Teises traavis tuli teha 12-meetriseid volte ja ma tegin neid ilma jalusteta. Vasakule poole oli raskem, paremale lihtsam. Enda püsti hoidmine on raske, aga eks ma sellepärast peakski rohkem jalusteta sõitma, et see kergemaks läheks.
Puusad hakkasid jälle kurtma. Ma pidin otsima asendit, kogu aeg nihelesin, tegin pause, tõusin jalustele, et kuidagi puusad pingest vabastada.
Galopp paremale ei alanud hästi. Ega ta vasakule ka esialgu mingi hea galopp ei olnud. Kui mu puusad oigavad, on kogu keha pinges ja galopirütmiga kaasa minna suht võimatu. "Kandiline" on see sõna, mida treener kasutas ja täpselt selline tunne oligi.
Vaikselt läks küll paremaks, aga need galopp-traav üleminekud.. Niipea, kui panen sisemise sääre vastu, kargab Z rõõmsalt galoppi... Mu alaselg on liiga pinges ja kogu mu istak ilmselt ütleb, et teeme pigem galoppi.

märksõnad

Märksõnad tuleb kirja panna enne, kui ma klaviatuuri peale magama jään.
* kannad hakkavad täisistaku ajal jälle üles ronima
* Tegime pika külje peal volte - kolm 10-12 meetrist volti pidi ära mahtuma. Paremale sõites kipub mu parem käsi, mis peaks ratsme avama, sinna külge kinni jääma.
* galopp paremale ei tundu enam nii raske, ma teadvustan endale rohkem, mispidi on mu õlad, kui palju ma sisemisele jalusele toetud, kui ees või taga on säär. Seljas istuda on lihtsam, juhtida on lihtsam, kokku võtta on lihtsam.
* Paar viimast trenni on ilmnenud uued mured - kui vasakusse jalga on galopp tehtud, pakub hobune paremasse galoppi igal sammul, nii et meie traav näeb välja, nagu me lonkaks kõiki jalgu. Tahaks lähtuda ikka loogikast, et traavi enne ei lähe, kui samm korras ja galoppi enne ei lähe, kui traavi korras, aga täna võttis kuradi kaua aega. Saime isegi mõneks ajaks traavi korda, aga nurka jõudes käisid jälle jõnksatused läbi. Püüdsin kõik galopitõsted ajastada pigem keskliinile või pika seina äärde. 

Over and out.

Rolly moodi loom

Kõik jälle tuttav ja turvaline. Rolly oli täitsa enda moodi, kui välja arvata, et vasakule poole ta eriti ennast ümaraks keerata ei tahtnud, läks lausa nii murelikuks, et ma tundsin, kuidas mul tiritakse vasakut ratset käest ja käsi läheb pingesse. Hmm.
Voldi peal üritasin siis natuke paremat järgi anda ja vasakuga leplikumalt kutsuda. Läks paremaks küll.
Ikkagi on alati temaga tore. Võib-olla just selle pärast, et ta on tuttav. Ma julgesin jälle natuke täisistakut harjutada, aga see oskus lõdvestada alaselga ja hoida õlad ja käed paigal on ikkagi veel päriselt puudu ja ka treener nentis, et Rolly läheb pingesse mu täisistaku peale. Catch 22?
Rolly ei ütle ilmselt ka kunagi ratsanikule pahasti. Ta võib tunduda küll murelik või püüda kiirustada (näiteks eile, peale seda, kui muutsime suuna galopis vasakule), ent mitte kunagi ei lähe vaidluseks või kakluseks. Armas temast.

Poolistakus pidime tulema üle lati. Selle sadulaga ei näi olevat keeruline hoida sääri vastas, paremale näis eriti lihtne, aga vasakule poole suunda vahetades oli Rolly ärev ja latile lähenedes tahtis kiirustada. Juba pööre vasakule nõudis palju rohkem vaeva ja ma pidin rohkem rütmile mõtlema. Paremale näis kõik iseenesest toimivat. Sellised harjutused on minu meelt mööda.

Võistlustelt tagasi sõites rääkisime Maritiga sellest, et peaks rohkem tegema galopis täisistak-poolistak üleminekuid ja nõrkemiseni poolistakut, aga täna tuli jälle tunnistada, et niisama poolistakus sõitmine ei ärata neid probleeme, mis mul tegelikult parkuuris tekivad. See rütmikaotus, tasakaalu otsimine ja põntsumine selja peal. Need on ikkagi asjad, mis tekivad siis, kui ma ei ole kõigeks valmis ja kui midagi muutub. Ka Carpe Diemi seljas ei ole poolistakus ringiratast mööda platsi sõitmine enam eriliselt pingutusi valmistav. Probleemid tekivad jalavahetustel, tagasivõtmistel ehk alati siis, kui midagi rütmis ja hoos muutub ja ma ei oska hobusega kaasa minna või kaotan tasakaalu.

Huumorinurk: 7-aastane ükspäev kurtis, et tema ei julge hobustele enne trenni süüa anda, kui kedagi täiskasvanut pole ligidal. Ma ei saanud probleemist aru ja ta täpsustas: "ma ei tea, mida "võisegu" tähendab".
(Sellest naljast saavad aru ainult need trennikaaslased, kes mäletavad, mis väikesel mustal tahvlil stekihoidja kohal varem kirjas oli)

Same old, same old Rolly.

Rolly näib kõige tuttavam hobune seljas istuda. Nagu ma tunneks teda juba ammu.
Alustasime pika ratsmega sammu, aga seda oli vist liiga vähe, sest kui hakkasin ratset võtma, hakkas Rolly jälle küliskõndi pakkuma. Läksin uuesti pikema ratsme peale üle ja püüdsin olla diskreetsem, kui ratset lühemaks kerisin. Natuke vahepeal tuli ette loivamist, aga mitte midagi sellist, nagu kord maneezis.
Käsi muutus ka vahepeal raskeks, kui ma unustasin ennast vähe pikemalt ratsme külge. Vahepeal hakkan millelegi muule keskenduma ja siis jätavad käed oma töö tegemata. Õnneks Rolly reageerib kohe, kui käsi on pehme ja kutsuv, siis on hobune ka nii nii tore ja muutub kogu aeg eest kergemaks.
Voldid ja üleminekud ja jälle voldid ja üleminekud. Paar korda sammus poolpiruett, püüdsin samme lugeda, aga ma päris hästi ei tunne veel neid tagumisi alati ära. 
Galoppi alustasime paremale ja see läks ajaga paremaks ja paremaks. Ma ei suutnud alati olla kogu aeg säärega võrdselt/ühtlaselt tal vastas, aga õnneks ta ei vajunud ka eriti kergelt traavi ega muutnud rütmi. Natuke tahtis kiirustada, oleks hea meelega tormanud mööda pikka sirget edasi, aga siis tegime volte. Pärast püüdsin galopis pikendada ja tagasi võtta ka. Imelik lugu - vasakule näis see mulle täna lihtsam kui paremale. Üleüldse oli vasakule parem galopp. Strange.

Agne ja vahvad skeemid

Trenni tegi meile Milla.
Tegime ära esimese traavi ja siis tuli sammus sõita looma edasi, võtta tagasi, teha peatusi ja hoolitseda selle eest, et niipea, kui säär läheb vastu hobust, siis hobune selle peale ka kohe reageeriks.
Siis tulime üle lattide, mida oli ühekaupa ja kolmekaupa, siis jälle voldi peal edasisõitmist ja tagasivõtmist traavis. Väga asjalik värk.
Siis pidime sõitma Milla poolt väljamõeldud skeemi. Plats oli jagatud lattidega kaheks ja me vastavalt Anne/Markuse või Susanna/Fannyga pidime olema üksteisele peegelpildiks. Hobuste sammu ja traavi pikkused olid nii erinevad, kui saavad olla, nii et suurim osa ülesandest oli jälgida üksteist (nii on võimatu alla ja hobuse lakka vaadata) ja mitte jääda maha ega tormata ette. Viimasele paarile pidi Milla mõtlema välja jubeda karistuse.
Skeemis oli volte, serpentiine, diagonaale, sammu, traavi, peatusi jms. Agnel oli selleks ajaks tiksunud muidugi juba kell niikaugele, et nurka jõudes püüdis ta ikka edasi jõnksatada, et nüüd on galopi aeg ju. Ta oli kergelt öeldes hämmingus.
Skeemid tulid iga korraga paremad ja paremad välja.
Pärast tegime vasakule galoppi, mis oli galopp nagu galopp ikka, väga palju pidi olema sisemine säär kogu aeg (ja ma mõtlen kogu aeg) vastas, et ta ikka pöörded välja sõidaks, mitte ei vajuks õlg sees, kuskile ära. Niipea, kui suund sai vahetatud, algas Agnel paanika, ta hakkas juba sammus peaga üles-alla vehkima ja kui läksin traavi, tundsin jälle, kuidas ta tahab ise hakata minust sõltumatult kuskile tormama, püüdis Täpi saba alla kihutada ja kõige tähtsam - mitte mingil juhul ei tahtnud ta paremasse jalga galoppi minna. Püüdsime küll paar korda, aga see ei toonud eriti tulemust ja et vaest Agnet mitte rohkem paanikasse viia, tegime lõputraavi (mille eest saime kiita) ja läksime porgandeid sööma.

kahtlustavalt küliskäigust

Ma tegelesin kogu aeg mõttes hindamisega, et kas Rolly kõnnib küliskäiku või mitte. Igasugu märke otsisin - kas pea võngub küljelt küljele või ülevalt alla? Kas ma tajun sammu 4-taktilise või 2-taktilisena? Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda segasemaks asi muidugi läks. Koera puhul on lihtne - näed, sekkud, muudad tempot või viid koera korraks tasakaalust välja ja voila - korrigeeritud. Hobuse seljas olles on palju keerulisem aru saada...

Väljas sadas, nii et sõitsime sees ja tegime igasugu volte ja üleminekuid. Mulle tundus, et Rolly läks palju kiiremini alla ja ratsmesse (?) kui varem, igal juhul oli see harjutus, mida me tegime, superhea - galopis keskliinile, siis traavi, siis volt vasakule, volt paremale, tõste galoppi ja minek uuest radapidi teise maneeži otsa ja kõik otsast peale.

Autosse istudes leidsin taskust Dumle pulgakommi, mille üks laps oli hoolitsevalt mulle ükspäev taskusse pistnud ja see sobis õhtu lõpetamiseks nii nii hästi :)

mina ja markus maneežis

Mõnus oli Markusega sõita. Olime ilma treenerita, sest Marit oli ära, aga Taive aitas mind pärast jalavahetuste ajal.
Olgu, Markus kahe galopi vahel tiba protestis, aga selle eest oli ta igal juhul leplikum traavis ja kui saime liikuma, oli ta hea meelega valmis nö alla tulema. Ma reaalselt tundsin, kuidas iga säärepigistuse peale ta mõnuga rohkem ja rohkem ennast allapoole rullis ja mulle jäi kogu aeg kätte üha rohkem ratset, mida ma delikaatselt kokku kogusin.
Paaaaaaalju serpentiine, volte ja üleminekuid. See oli see viga, mida ma viimasel korral suurel platsil temaga üksi sõites tegin - liiga vähe painutusi, liiga suured voldid. Maneež mõjus selles mõttes palju rohkem soodustavalt. Eriti tore oli, kui Hanna purjetas meist mingil hetkel Heinzuga mööda ja kiitis Markust, ütles, et on väga hea. Jess.
Galopitõsted tegime traavist, välja arvatud ühe.
Jalavahetuste ajal vajusin pisut esialgu ette ja Markus ütles jälle, et ta teab seda harjutust ja hakkas peale vahetust kohe kiirendama. Selle parandasime ära.

Aaaa, veel üks asi - me sõitsime Aaria sadulaga ja mul ei läinud midagi kuskilt krampi ;)

meeldivaid hetki Rolly seltsis

Mmmm, mulle meeldivad sellised tunnid, kus hobune tuleb poolele teele vastu. Nagu Rolly koplis.
Algus ei tundunud nii, esimeses traavis oli Rolly suht vastu ratset ja ma kogu aeg püüdsin oma sääri tugevamaks ja osavamaks treenida. Kui ma tundsin, et ta hakkab jälle eest vedama, siis tegin kergelt jõnksti ja pigistasin säärtega endast kogu elumahla välja, samal ajal uuesti kutsudes näppudega teda enda poole kuni ratse oli ühtlaselt ja pidevalt kerge. Ma ei olnud kindel, et tegin õigesti, aga tüdimus oli sellest kahepoolsest lose-lose mängust. Peab olema mingi teine viis. See näis toimivat, sest vähemalt seda köievedu täna eriti ei olnud.
Teises traavis pidime tulema keskliini pidi ja siis tegema voldi ühele ja teisele poole. See loomulikult töötas minu kasuks ja mõne aja pärast hakkas Rolly juba ise jõnks ja jõnks pead ja kaela allapoole laskma ja seljas muutus elu kuidagi kahtlaselt mõnusaks.
Galopitõsted olid enamus vist ok ja esimese galopi eest vasakule saime kiita. Galopp paremale oli veel mõnusam, sest Rolly hakkas jälle mõnusalt puristama ja galopp näis heas rütmis ja hoos. Kui ma tegin üleminekuid traavile, kadus Rolly pea paar korda ratsme küljest ära ja alla ja ta tippis paar lühemat sammu. Mõnikord pidin ka kergelt teda stekiga puutuma (ausõna, ainult õrnalt), sest mingil hetkel vajus ta ikka omaenda mõtetesse ja ei pannud tähele, kui ma sääred vastu panin. Ja paar korda tundsin, et eest hakkab jälle peale mingi surve, nii et tegime peatuse ja mõtlesin, et kuidas edasi.
Siis sama harjutus (keskliin, kaks u 12-meetrilist volti eri suundades) galopis. Vahepeal tuli hobune võtta traavi ja uuesti teise jalga tõsta. Keskliinil tahtis Rolly vasakule välja vajuda ja jäi alguses natuke viltu, pidin üle checkima õlad, küljed, puusad, kannad, et veenduda, et ma ikka olen otse ja vasaku sääre ka tugevamini vastu panema. Ma kahtlustan, et asi sai alguse sellest, kui ma keskliinile parema jalaga keerates jätsin sisemise sääre tugevamini peale ja vasaku unustasin ära. Selle saime pärast igal juhul korda ja teistpidi polnud üldse seda probleemi.
Voldid näisid enam-vähem, alguses oli tõste vasakusse jalga imelik ja Rolly näis ka veel hetke õhus mõtlevat, et kas ikka läheks galoppi või jätkaks pikas traavis? Liiga vara läksin voldile, pärast muutsin taktikat ja tegin enne tõste (silmad peas punnis, et kas hobune näib ikka õiges paindes, et ta õigest jalast läheks) ja alles siis keerasin voldile.
Selleks ajaks oli Rolly kõigega nõus, mingit ratsme peale vajutamist ei olnud ja pigem pidin kogu aeg ratset rohkem ja rohkem kokku kerima, et see ikka mingit kontakti sümboliseeriks. Rolly seljas oli nii mõnus ja kõige mõnusam oli see, et kõike, mida küsisin, kõike ka sain.
MMMMMMM.

* Mu sääred peavad olema kiiremad, tugevamad ja teravamad, nagu treener ütles. Näib, et ma ei nihverda kuidagi oma harjutustest ära :P

kokku-lahku Rollyga

Alati on kõditav, kui küsitakse, et kellega ma sõita tahaks. Täna intrigeeris mõte Rollyst, Heinzust või isegi Aronsist, aga tahvli peal oli juba ports nimesid ja lõpuks jäigi üle kohtumine Rollyga. Üle pika aja.
Peale Lakit ja Diamondit, kes liiguvad otse ja ilma vigurdamata, tuletas Rolly meelde, et talle meeldib meeldida ehk et kui mina seljas vingerdan, teeb tema sama. Igas jummala sammus. Nii et üsna kohe trenni alguses pidin kogu keha ümber programmeerima, et mitte koos vastu platsi äärt kukkuda. Mõned kummalise kujuga voldid suutsime ikkagi liivale joonistada :)
Säärte suhtes näis hobusel olevat täielik immuunsus ja ma olin esialgu natuke hädas, sest nende külgepanemine ei toonud mitte mingisugust muudatust, isegi mitte kõrva liikumist. See õnneks pärast paranes, aga päris sellist tunnet, et säär = vuhh edasi, ei tekkinud kogu trenni jooksul.
Ratsmega on ikka nii, et vahepeal Rolly ohkab ja kaob esiotsale ja ratse mu käes on nii raske, nii raske. Püüdsin küll säärt korralikult kasutada, aga oleme ausad, see tegelikult liigub mööda Rolly külge aeg-ajalt ringikujuliselt ringi või siis pole piisavalt tugev? Kui Rolly seda aeg-ajalt ka ignoreerib, siis kokku ei saagi tulla teab mis ilus pilt.
Tegime kolme- ja neljaosalisi serpentiine. Paremad pöörded olid olnud ok, vasakule on kuuldavasti meie mõlema, nii Rolly kui minu raskem külg.
Poolistak on natuke pusle, sest niipea, kui ma "tõusen" kõrgemale, ei oska säär enam kuskil olla. Ta kas kaob üldse hobuse küljelt ära või siis klammerdub põlv samuti kinni ja hoog jääb kohe väiksemaks. Marit ütles, et põlvega kergelt toetada on ok. Säärega poolistakus hobust edasi sõita näib veel keeruline. Vahepeal tekkis mingi tunne, justnagu tõstaks säärega hobust altpoolt üles, aga ma pole kindel, et see oli õige tunne. Kohe tekib kiusatus panna jalused 2 auku lühemaks.
Edasi sõitmised ja kokku võtmised galopis - põneev! Natuke raskemaks tegi asja see, et päris kohe Rolly ei vastanud ja mõnikord pidin kasutama ebaproportsionaalselt (või isegi tiba kurja) säärt, et teda edasi saada. Kokku võttes jäime paar korda kogemata ka lühendamise asemel traavi, mu säärest ei piisanud. Kui alustasime mõnusa kontaktiga, siis ma ei suutnud teda selles hoida ja mingil hetkel sõitsin ta jälle nii ratsme peale istuma, et pidime tegema peatuse ja asjade üle läbi rääkima. Kui ma sain vaikselt seljas istutud ja kontakti ka hoitud, siis Rolly jooksis päris mõnusalt ja näis rahul olevat.
Iga päev luban endale teise traavi lõpus, et hakkan uuesti harjutusi tegema. Homme ;)

Laki ja läbitud nurgad

"Kellega sa täna sõidad?"
"Lakiga."
"Oot, hüppad Lakiga või?"
"Jep."
"Nojah, good luck with that..."

***

Brrr, kui külm. Laki tundus jääs olevat, vähemalt esialgu oli tunne, nagu ratsutaks jäätükiga :) Tõka-tõka, väga kaugel sellest pehmest traavist, mida Laki vahel teeb.
Harjutasime nurkadest läbisõitmist ja tegime teises traavis volte ja muud sellist. Hoolimata sellest, et Laki ei olnud päris mugav ja pehme, tulid need täitsa ok välja. Mitte et sellega oleks kunagi traavis olnud probleeme. Traav on traav, põnev osa algab enamasti peale seda jihaaaaa-liigutust, millega Laki galoppi tõuseb. Traavis kuulab ta säärt väga kenasti.

Esimene tõste oli üllatavalt kobe. Kuna tallis oli enne just juttu sellest, et Lakit on keeruline hoida mitu ringi järjest galopis, püüdsin endale tõestada, et I can do it. And so I did. Võisime mitu ringi sõita, volte teha ja seda jätkuvas rütmis. Vauu. Tema seljas on kuidagi haruldaselt lihtne istuda.
Seevastu see, kuidas Laki hakkas ökonoomselt nurkasid lõikama ja sisse trügima, ei olnud eriti tore. Galopis mu sisemine säär justnagu ei loeks midagi. Võtsin steki sisemisse kätte.
Laki, me peame sellest rääkima.

Järgmises nurgas avaldasin oma arvamust ja ülejärgmisel ringil see juhtuski - nurgale lähenedes ja minu paremat säärt seestpoolt vastu tulemas tundes sõitis Laki kenasti nurga läbi. Iga viimase kui sentimeetri. Wait, what? Mida? Laki? Päriselt?

Mul olid meeleliigutusest pisarad silmas. OK, kui aus olla, siis tegelikult ilmselt külmast. Aga sellegipoolest, kuidas see siis nüüd nii lihtne oli, Laki?

Siis väikesed soojendushüpped, millest enamus läks täitsa hästi. Mul tuli meelde mingil põhjusel päris esimene kord, kui ma Laki seljas istusin ja hüppasin. Imelik mõelda, et sellest on vaid enam-vähem täpselt aasta möödas, tundub, nagu see oleks olnud nii ammu.
Laki on endiselt väga lahe põrkepall. Rõhk sõnal "pall"...

Siis hakkasime hüppama takistusi paarikaupa ja pöörded muutusid üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Vähemalt tõusis Laki kõigist tõstetest galoppi. Sellegipoolest läks üks rohelisele takistusele pealesõit metsa ja kui lõpuks sealt õhku tõusime, siis jäin räigelt Lakile suu peale. Sorry, vana.

Panin täna tähele, et mu käed teevad hoopis teistmoodi liigutust takistuse peal, kui see, mida Ellen õpetas. Ma isegi enam ei mõtle selle peale. Täna, kui ma Lakile hamba peale jäin, tuli meelde. Marit ütles, et käed peavad liikuma suuliste poole. Ma arvan, et kui ma väga valesti teeks, siis ta ilmselt ei jätaks seda ütlemata, nii et las praegu jääb nii.

Olin üllatunud, kui hästi me mõnikord Lakiga rütmis liikuda suutsime. Jalavahetustest ma ei julgenud unistada, pidin ikka läbi traavi neid tegema ja see natuke rikkus meloodiat.
Rada jäi ka esimesest korrast meelde :P

Olime Lakiga viimased ja saime teiste sõite vaadata. Laki muudkui vajus aeglasemaks ja aeglasemaks ja ma hakkasin tundma, kuidas külm varrukatest ja säärtpidi sisse ronib. Vahepeal tegin mõne voldi kuskil, aga traavile ei läinud, mõtlesin, et äkki jään kellelegi ette. Sammus parem jälgida.
Siis oli meie kord rada läbi sõita. Esimesed takistused läksid täitsa hästi, aga ma olin nii külmunud, et tundsin, kuidas jõud kehast on täiesti kadunud. Peale okserit või sinist pisikest olin juba täitsa töss... Sääri enam ei tundnud ja selg oli ka kange. Brrr.

Tegime raja lõpuni, aga väikeste vigade parandustega, probeem tekkis just selles kohas, mida algusest peale olin kartnud - peale vasakust jalast voltipidi siniselt takistuselt paremale keerates. Laki leidis, et suure hooga on vasakule parem minna. Siis tulime traavis sama asja ja kõik sobis. Kõik pöörded ei õnnestunud ja me ideaalsest trajektoorist päris kinni pidada ei suutnud, aga polnud ka midagi väga hullu.

Hüpata on nii nii mõnus! Varbad võivad ju külmetada, aga hing sees tahaks kogu aeg hurraa karjuda.

omaette Rollyga

Liisi oli Zeppeliniga, mina Rollyga.
Esimene traav tundus väga kandiline, ma ei saanud kuidagi stabiilset istumist kätte, oli tunne, nagu sõidaks tema ja tema sadulaga esimest korda. Pehmet tunnet ei tekkinud, ma ei teadnud, mida peaksin teistmoodi tegema.Liisi käskis rohkem ratset võtta ja peale sõita.
Siis hakkas Rolly hirmsasti eest tõmbama.
Teise traavi lõpuks saime tänu ohtratele voltidele, peatustele, üleminekutele kuidagi kokkuleppele ja sealt edasi läks ainult paremaks. Täitsa huvitav (ja samal ajal kõhe) oli ilma treenerita platsil pusida.
Galopp ei olnudki paha, saime kena rütmi, milles püsida, Rolly näis lõdvestuvat, mulle tundus ka mõnus ja kui Marit platsile tuli, kommenteeris ta, et Rolly on vist täna jälle tore, millest järeldan, et küllap paistis ka väljaspoolt enam-vähem välja. Tegime mõlemale poole 3-4 tõstet ja siis kõndisin jälle latte ja tegin väikseid volte ja peatusi, kuni Liisi ja Zeppelin hüppasid.

kaotatud "unmovable frame", leidjale vaevatasu

Hirmus hea trenn oli täna, ma jälle vaimustuses. Pusisin oma istaku ja tasakaalu kallal.

Mõtlesin tunni ajal selle unmovable frame peale. See istak, mis mul on traavi ajal, kui tempo, rütm ja suund on minu kontrolli all ja (NB!) hobune on sääre ees, kaob kuskile hobuse kõrvade vahele, kui Heinz lööb leekides pea püsti ja hakkab uhama kiireid volte galopitõste kartuses. Ehk - ma kaon tal tegelikult seljast ära, kuskile kaela peale ja mu sääred (eriti see vasak) ei oma enam seda efekti, mida nad enne omasid.

Ka galopis ei tohi kuskile seljast minema hüpata või säärt lahti lasta, sest siis satub pisike Heinz pabinasse. Paremale tulid galopitõsted välja (tehtud ainult traavist, välja arvatud üks kord, kui ta enne ukseni jõudmist ise sammust galoppi hüppas), aga mõnikord oli see hoog nii suur, et ma pidin kohe hakkama teda korralikult tagasi kutsuma.

Peale sammupausi, vasakule poole traavi alustades hakkas taksomeeter tiksuma ja Heinzul oli ühtäkki oi kui kiire. Võttis väga palju volte aega, enne kui saime galopitõste teha, ent enne seda oli vaja lahendada sisse langemise müsteerium ja vähem närvidele ei käinud see, et ei tempo ega trajektoor ei olnud minu kontrolli all. Vaevu sain teha nii suure voldi, et me platsil olnud takistusi küljega pikali ei jookse.

Püüdsin olla õrna käega (treener ütles, et targem annab järele...), aga tutkit, mõne aja pärast oli vasak käsi krampis, ratse liiga pikk, hobune näis jooksvat pea väljapoole, keha valepidi vibuna paindes (vähemalt seljas tundus nii) ja iga kord kui mu parem jalg tonksas kogemata vastu tema välist külge, näis ta tagumiku kohe sissepoole lükkavat, nii et seljas oli tunne, nagu ta jookseks diagonaalis ja mina oleks seljas kreenis - raskus välisel jalusel, välimine jalg sirge, sisemine käsi krampis ja kange.

Tegime siis natuke sama asja sammus - mina hoidsin sisemise (vasaku) sääre vastas ja vajutasin sinnapoole ka ristluuga (seljas alla vajuda ei tohtinud). Sisemise ratsmega kutsusin allapoole, välimist hoidsin vaid niipalju, et see võimaldas tal tulla. Heinzus kajastus muutus hetkega, ta oli kohe nõus kõigega ja ei trüginud enam sisse. Jälle üks neist roosa elevandi nõuannetest...

Selleks ajaks, kui oleme jõudnud galopitõsteteni, on Heinzu küljed enamasti nii tundlikud, et piisab mul vaid imekergelt vastu minna, kui ta juba läheb traavi või galoppi. Nii et viimased üleminekud sammust traavi tegin udukergelt, peaegu ainult mõtte jõul. See on, muide, väga väga kihvt tunne.

Peale mõningaid volte (mõni kiire, mõni ülikiire) kurtsin, et ma olen ikka kreenis ja diagonaalis hobuse seljas ja Marit muutis ülesannet ja käskis peale volti tulla otse risti üle platsi ja jääda nägu vastu seina seisma. No problem. Ma ei tea, kumb meist kahest juhmima näoga seina jõllitas, Heinz või mina. Marit omakorda küsis, et seletagu ma talle ära, miks ma nii saan teha, aga voldi peal hobust ilma sisse langemata hoida ei suuda.

Beats me :)

(Heinz)

Iga hobusega tuleb pöörata tähelepanu erinevatele asjadele. Täna pidin kohe sammus hakkama mõttes jälle laulma rütmi kaasa, et Heinz ei uinuks või ei laperdaks. 

Traavis võtsin samad prioriteedid - rütm (et me ei kiirustaks) ja otsesus (kergelt hakkas trajektoor loperdama, kui kaotasin tähelepanu). Tegime volte, peatusi, üleminekuid ja kolmeosalist serpentiini.

* Peaksin hakkama tegema rohkem peatusi traavist, ilma vahepealsete sammudeta, soovitas treener. Mitte küll päris tunni alguses, aga peale esimesi traave, kui me oleme mõlemad hobusega soojad. Sada aastat pole ka poolpeatusi teinud.

Need vahepealsed istakutrennid annavad nii palju juurde... Palju enesekindlam tunne on seljas olla, abiks oli vist ka see, et kõlkusin enne trenni pisut platsi ääre peal ja piilusin, kuidas Birgit ja Ebbe-Liisa sõitsid. Silmamälu värk.

Tegelikult on see harjumuse küsimus - oleks nii lahe, kui keha mäletaks iga kord seda asendit, mis tekitas õige tunde. Iga hobusega on see muidugi erinev, sellist üht ja ainukest asendit ei ole. Täna oli selga minnes tunne, et saaksin jalad alt kokku panna, hobune tundus nii kitsas. Iga kord Laki või Diamondi selga ronides on esialgu spagaadi tunne.

Traavidega jäin tõesti rahule, hobune tahtis nii meele järgi olla, piisas õrnast märguandest, ta oli kõigega nõus. Saime tempo paika, olime rütmis, kui mina olin seljas lõdvestunud, oli ka tema. Nii et igatpidi tore kommunikatsioon. Hoolimata sellest, et kogusin kogu aeg ratset, olid käed ikkagi suht pehmed ja tema ka ei avaldanud mingit survet ega vastupanu. Elagu!

Esimesed galopitõsted olid pisut plahvatuslikud. Tuli meelde esimene tund temaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga nüüd hakkas meil tekkima esimene pisike error - peale esimesi tõsteid hakkas ta hullult tahtma tormata, ennetas mu signaale, üritas ise traavi tormata ja mis kõige hullem - tundsin, kuidas meie pehme kontakt purunes kildudeks ja algas köievedamisvõistlus. Pidin uuesti endale meelde tuletama, et hinga rahulikult, mõtle rütmile, lõdvesta õlad (kuidas see küll võimalik on, kui samal ajal käed lähevad pingesse, et mitte ratset eest ära anda?). Muidugi kaldusin selle peale ka ise ette :(

Tegime mõnevõrra volte, püüdsin Heinzu rahustada ja iga kord kiita, kui ta kutsumise peale tagasi tuli. Hmm, keeruline värk. Nii kahju oli sellest kadunud pehmest kontaktist.

Voldid aitasid, natukese aja pärast oli jälle võimalik tõsteid teha. Tegime teisele poole ka ja siis tuli uus väljakutse. Mitte ainult ei hakka Heinz mõtlema mingite oma elementide peale (küljendamine? sääre eest astumine? mingid imelikud sammud külje suunas, mille nimetust ma ei tea), vaid ta ka "teeb markust" (jääb seisma ja ei taha enam liikuda, keerab ennast viltu ühes või teises suunas).

Voldid muutusid kandiliseks ja ebaühtlaseks. Õnneks Marit seletas kohe, mida teha ja panin tööle vaid sisemise sääre, sisemise õla ning ristluu. Välimise sääre ja ratsme "unustasime ära". Toimis. Nagu võluväel. Ühtäkki liikus Heinz kenasti mööda volti, kerges paindes, heas rütmis. Voila!

Lõdvestustraav ei olnud ka paha, mulle tundus ok.

Ma olen seda varemgi ütelnud, aga ütlen veel kord - sellised trennid on lihtsalt kirss tordil. 

Rollyga väikesel platsil

Eile sain veel toreda Rollyga trenni teha.

Esimesed traavid tegime ise, üksi väikesel platsil. Tegin palju üleminekuid, volte, serpentiine, kõike sellist, millega vältida automaatpiloodi peale lülitumist ja hoida endal ja Rollyl vaim värske. Platsi äärde oli kõnnitud paras kraav, nii et pidime olema loomingulised ja tegime platsi tiba väiksemaks. Seda enam, et ühes otsas oli sissetallatud kraavist saanud keskmise suurusega lombike ja vihma tibas juurde.

Kui treener tuli, tegime volte ja galopitõsteid, ta seletas väga detailselt ja põhjalikult, mida ma tegema pean. Sain oma jalad paremini fikseeritud galopi ajal, need ei vänderdanud enam nii palju ja kogu töö tulemusena tundus galopp lõpuks juba väga mõnus.

Marit kiitis, et üle mitme aasta hakkas Rolly kergelt suust tööle ja suulisi mäluma (ei ole teada, kas see oli üldse kuidagi minuga seotud :) ). Samas viskas Rolly tihti pead alla (eest tühjaks? ratsme taha?) ja see tekitas minus segadust. Selline tunne, et viska või ratsmed täitsa ära. Ühtepidi hea, sest siis ei saa hetkekski jääda kuidagi ratsme peale. Teistpidi jama, sest kommunikatsioonist läheks osa justkui kaduma? Õnneks Rolly reageerib säärele ja ratsaniku keha liikumisele nii hästi, et ka ilma ratsmeteta oli usaldus alles.

Küsisin, et mida sellisel puhul teha, kui hobune eest ära kaob, aga Marit arvas, et see on praegu minu jaoks veel tuumafüüsika.

Ta soovitas vahepeal käia ka Taive trennis (et ise tööd teha? ma ei saanud tegelikult 100% aru, mida ta sellega mõtles).

Täna käisin veel Veskas võistlusi vaatamas, et mitte päris võõrutusnähtude kätte jääda :)

Lusija ja vasaku jala päev

Peaaegu oleks täna saanud proovida ilma sadulata Diamondiga platsil sõita, aga tal oli täna õhtuks kohtumine kokku lepitud ja nii sain täna Lusijaga sõita.
Lusija nautis üksi suurt koplit, kuna teised olid sel ajal mere ääres. Esimesed mõnikümmend meetrit tuli ta minuga lihtsalt kutsumise peale, aga poole kopli peal pani ta pidurid peale ja ei nõustunud isegi siis edasi tulema, kui ma nööri ta päitsete külge kinni panin. Meelitasin, kutsusin ja pika mangumise peale saime talli.
Platsi peal oli ta väga tore, juba esimeses sammus. Liisi tuletas meelde, et ma ei tohi kanda kasutada ja säärt ei tohi devalveerida, juba esimese puudutuse peale peab loom liikuma. Tegime volte ja pisut kaheksaid ja tegelikult läks juba päris kenasti. Teine traavi oli samuti mõnus, laupäevast olid takistuste postid maas ja latid olid seatud rööbasteks nende vahele. Sõitsime traavis neist läbi.
Galopp paremasse jalga tuli kenasti välja ja olgugi, et alguses ta tahtis kiirustada, tuli ta ikkagi kenasti ka tagasi. Traavile üleminekud galopist lonkasid täna täiega, kogu aeg tahtsin pooleks murduda ja ei olnud mingit kõhulihastega traavi jäämist. Vähemalt sain poolistakut harjutada, sest galopis Lusija püsis kenasti, kerge säär juba mõikas. Ainult juhtimine poolistakus on veel suht hägune, minu tasakaal ei ole vist veel päris see..
Vasakusse jalga galoppi saada oli paras peavalu. Tõstsin välimise säärega, aga küll kadus tasakaal või polnud mu istak paigas või polnud painet ja nii me tiirutasime peaaegu nõrkemiseni. Galoppi saime, aga valesse jalga. Vahepeal ei õnnestunud enam seegi.
Ma ei oska veel ristluuga tõsta või "kaasa minna" nagu treener paar tundi tagasi ette näitas. Küll vajun külge pidi maha, küll olen viltu hobuse seljas. Lõpuks õnnestus üks tõste ja Lusija läks  vasakusse jalga galoppi. Peale seda tegin pisut lõdvestustraavi, kõndisime mõned ringid ja läksime talli.

Vigade parandus ja jalavahetused

Täna sain valida, kellega trenni teha ja valisin uuesti Carpe Diemi, lihtsalt sellepärast, et saaks eilsed vead parandada. Muidugi oleks imeline olnud Aariaga sõita ja ette kujutada, et tema kuulekus ja reaktsioonid on minu märguannete tagajärg või hüpata Lakiga, tuul kõrvades vilisemas. Aga mul oli tunne, et meil jäi Carpiga midagi nagu pooleli.
Esimese traavi ajal jõudsin neli korda oma valikut kahetseda. Venisime nagu tatt mööda platsi.
Õnneks läks iga ringiga paremaks ja teise traavi lõpuks hakkas tekkima ratsutamise tunne, juba tekkis vajadus Carpi tagasi hoida. Tegime iseseisvalt üleminekuid, peatusi, volte, ehk nagu Taive ütleb - traavitöö.
Eilsest jala eest astumisest olid mul kõhulihased küll pisut hellad, aga õnneks on nendega nii, et kui neid edasi kasutada ja trenni peale teha, siis nad enam ei valuta.
Galopitõstete alguses pidasin endamisi plaani, mida selle libiseva ja stekiga peale hakata. Esimese tõste peale ei liigutanud Carp kulmugi. Siis võtsin ratsmed ja libiseva ühte kätte ja välimisse jätsin vaid steki. Tegin tõste ja Carp läks! Läks ka järgmised korrad ja kui esialgu vajus ta ikka iseseisvalt paar korda traavi, siis pärast enam mitte. Nii palju parem kui eile! Eile pidin kogu aeg, pidevalt ja lakkamatult säärtega talle märku andma, et ära sure, Carp, ära veel sure. Ja kui siis oli aeg poolistak võtta, vajus ta loomulikult traavi. Täna seda muret ei olnud.
Lõpuks üle mitme aja sain proovida jalavahetust. Treener seletas kõik lahti ja hakkasime diagonaale sõitma. Pusisin esialgu oma istakuga ja olin täiesti valele poole kaldu. Ei õnnestunud kuidagi. Küll vaatasin maha, küll olin liiga sadulas... Carp oli seda nägu, et appi, mida sa minust tahad?
Marit läks ise talle selga ja näitas mõned korrad ette. Carp püüdis esialgu viilida, aga kuhu ta ikka pääses, lõpuks vahetas jalga nagu miilenki. Ja siis tuli meil ka välja! :) Esimene võttis mu korralikult sadulas kõikuma, teiste puhul olin sellega paremini arvestanud. See, kuidas seljas olles tuntakse, et kas tagumised said vahetatud või mitte, on mulle veel müstika. Alustuseks oleks ju tore, kui ma alla vaatamata tunneks ära sellegi, kas hobune läks õigest jalast või mitte.
Muidugi ei ole selle ühe tunni põhjal mu märguanne veel automaatne ja selgroos, aga vähemalt ma sain mõned korrad selle tehtud!
Jälle nii häppi.