(siia tuleb pealkiri)

Ma tean, ma tean, ma tean, mu blogiprojekt on viimasel ajal jäänud unarusse, lihtsalt kogu aeg on midagi toimunud ja arvuti taga istumine ei tundu üldse nii ahvatlev... Või siis on selleks ajaks, kui ma arvutiga tõtt vaatan, juba mitu trenni möödas, harjutused meelest ja mõtted mujal... Mul peaks olema trenni ajal diktofon kogu aeg hammaste vahel, siis jõuaks ehk kõik salvestada.
Tegime täna esimest sammu pikalt ja pika ratsmega, ootasin väga seda hetke, kus ta marsiks hea sammuga, aga lõdvestunult, pea all ja läbi selja. Traavis tuli muidugi ikkagi ratsmed kätte koguda ja endiselt igal juhul kogu aeg rütmi küsida.
Suunaga paremale galopi eest saime isegi natuke kiita, mis ei ole midagi, millega saaks iga kord hoobelda. Veel paar nädalat tagasi ruigasin kogu aeg valust ja vaevast, kui jutt sellele läks. Nüüd tundub küll, et hobune saab paremini aru minu taotlustest suuna suhtes, vähemalt ei ole enam seda muret, et me ei saaks galopis platsi ääri läbi sõidetud, ma pean lihtsalt kogu aeg jälgima, et ma ei vajuks ette, ei keeraks sisemist õlga ettepoole ja hoidma sääre õige koha peal (kui meil need sissevajumisprobleemid olid, siis pidin hoidma säärt pigem eespool). Nüüd on paremale sõites vaja säärt pigem tahapoole mõelda samal ajal mitte päris taha vajuda, vaid jääda püsti. Hobuse paremat tagumist jalga on vaja saada tema alla tööle, praegu kasutab ta seda parempööretel vales kohas ja valet pidi.
Vasakule sõites tahab vasak käsi (ehk sisemine käsi) ikkagi liialt pööretel osaleda ja ma pean mõtlema ennast rohkem püsti. Olgugi, et Zillion tunneb ennast sinna suunda palju stressivabamalt, ei saa ma kahjuks samaga vastata. Ma tunnen endiselt, et selles suunas olen kuidagi kreenis seljas ja pean palju rohkem teadlikult kogu aeg mõõtma, et kus mu õlg, käsi, ranne, puus, sääred ja kannad on. Väga tihti juhtub, et vasakule galoppi sõites mu tasakaal kaob paremale jalusele või tonksab parem säär ikkagi vastu sadulaäärt. Seda ei saa nii jätta...
Sõitsime diagonaale pidi, läbi traavi jalavahetusi.  Paremale poole sõites olin sadulast galopitõste peale kõrgemale ära kadunud ja Marit oleks pannud panused selle peale, et see on ka põhjus, miks Zillion pakub sinna suunda spontaanselt galoppi.
Igal juhul oli tänases trennis väikesi häid hetki ja peale trenni, kui jalad puhtad ja päitsed peas, tuiasime ringi ja käisime (finally) veeaugus jalgu sulistamas.

kui Zillion peaks jaluserihmad läbi närima, siis kindlasti ei juhtu see kogemata

Paha tunne hobusele otsa vaadata, kui teed express-puhastust. Hobusel ilmselt erilist vahet ei ole, kaua sa teda kraabid, aga endal sees südametunnistus vaevab.
Platsile jõudsime teistest 15 minutit hiljem, ent jõudsime teise traavi lõpuks ikkagi neile järele. Ei saa öelda, et peale eilset puhkepäeva oleks Zillion kuidagi laisem olnud kui tavaliselt. Samamoodi nagu iga kord tuli natuke särtsu sisse puhuda.
Kogu teise traavi tegin ilma jalusteta ja oi oi oi oi oi, kuidas see näib hobusele meeldivat, kogu tema keha näib olevat palju lõdvestunum ja tema hingamine muutub. Niipea, kui ma vaikselt jalad jalustesse panen, siis kerkib kukal - mida nüüd?! Täiesti loogiline, sest tunnen ise ka, kuidas jalustel olles mu kand kogu aeg ülespoole pürgib. Täna oli tegelikult juba alguses tunne, et ma kas sõidan ebanormaalselt lühikeste jalustega või siis lihtsalt jalused segavad mind. Noh ja kui hobune ütleb, et talle ka sobib nii paremini, siis miks mitte :)
Vahepeal küll püüdis ta liiga madalale kaevuda ja siis ma juhiste järgi püüdsin teda jälle ettevaatlikult ülespoole tagasi kutsuda. 
Galoppi olime sunnitud alustama paremale ja tegime sedapidi ka natuke kauem. Kui traavis püüdsin vältida raja peal sõitmist (rada polnud selle liikluse puhul üldse tore koht), siis paremale sõites püüdsin just parema jalaga teda väljapoole saada ja suruda. Ma ei tea, kas see lihtsalt tundub mulle, aga minu meelest läheb viimastes trennides galopp paremale natuke toredamaks?
Väljas oli suurepärane ilm ja ma olin enda peale kuri, et ma kummikud koju viisin. Täna oleks olnud hea päev minna kuskile veeauku proovima, kas saan hobuse jalad vette või hakkab ta ka seal mitmemeetriseid hüppeid harrastama. Ah ma pole maininudki, et Zillion lompe ei harrasta? :)
Õhk oli just nii soe, et kui ma oleks sinna sisse kukkunud (või lükatud), siis poleks päris kohe nutma hakanud.
Next time then.