suure platsi kollid ja Laki

Laki kardab siniseid batuudipõhjasid, mis kerkivad platsi tagumise ääre tagant välja. See ei olnud muidugi mingi uudis, andke meile 11 m/s tuult ja leiame kiiresti veel asju, mida Lakid kardavad.
Pisut teistmoodi oli see, et kui tavaliselt me saame sellest üle ja peale seda Laki unustab selle ära, siis täna oli ta kuni tunni lõpuni platsi tagumises nurgas ettevaatliku sammuga. Niipalju suutsime ära teha, et ta enam ei reageerinud ja ei tormanud enam galopis minema. Kõõritada vahepeal lubasin, aga sellele reageerida ja tempot muuta mitte.
Mu sääred alguses maksevahendina ei kehtinud. Kui ma surusin, siis Laki ... ei teinud midagi. Kui ma tonksasin, siis Laki ... ei teinud midagi. Ja kui ma kasutasin kandu, siis Laki ... ei teinud suurt muud midagi.
Kui saime rütmi sisse, läks palju mõnusamaks. Tekkis mingi impulsi moodi asi, hakkasime volditama ja painutama ja Laki hakkas isegi natuke puristama. Ta näis vahepeal nii keskendunud, et isegi batuudidraama ununes. Laki näis platsi kõrval olnute sõnul olevat oma eluga väga rahul :)
Galopitõste vasakusse jalga õnnestus esimesel korral ja väga kenasti, saime kiita. Järgmised ei olnud nii kenad ja paar korda jäi Laki suure ohkega traavi.
Paremasse jalga olid tõsted keerulisemad, aga selle eest olin sellel suunal seljas paremini istunud ja säärega edasi sõitnud. Treener ütles, et rohkem maast lahti Laki jalad ei saanud enam tulla. Jess.
Jalusteta kergendamine on meelest läinud, seda ei jaksanud kaua teha. 
Pärast kordetasin suurel platsil Pätut, kes käitus väga kenasti.
Oma paremat tagajalga ta eriti boksis anda ei tahtnud, aga kuidagi saime ka selle puhtaks. Tallist väljudes tahtis maas tuule käes laperdav valge kile Pätut rünnata.
Platsi peal vaatas Pätu natuke põõsastes ragistavaid kolle, aga hakkas kenasti astuma ja traavi jooksma. Alguses näis mulle, et vasaku jalaga ta astub pisut teistmoodi maha kui paremaga, aga teiste meelest oli ok ja pärast ei näinud ka mina enam midagi. Traavis nägin natuke vaeva sellega, et saada mõnus kontakt, mis oleks ühtlane ja pidev. Tihtipeale vajus kordenöör lonti. Püüdsin teda traavis ka ratsmega kutsuda alla lõdvestama ja vahel ta viskas küll korraks pea alla ja näis lõdvestunud, aga kui põõsastes jälle traktor müristas, kadus see hetk ära ja kui ta hakkab kiirustama ja laiali jooksma, siis võtab ka pisut aega, enne kui jälle traav normaalne näib. Vasakule poole galoppi tõusis ta vaid kaks korda õigesse jalga ja tegi seda maksimaalselt pool volti, paremale poole selle eest pikemalt ja lõdvestus. Jooksis nii mõnusalt all ja läbi selja.

Esimene sisetrenn sel hooajal

Täna oli viimane trenn enne treeneri ärasõitu ja sõitsin Carpiga esimest korda sel hooajal maneezis.

Üks kopli reeglitest on see, et kui lähed 10 korda koplisse, varupäitsed näpu otsas, siis on hobusel oma päitsed peas. Mine 11-s kord ainult nööriga ja tuledki niimoodi tagasi - hobune lihtsalt nööri otsas :)

Carp tuli hea meelega, lausa ülireipalt. Panin ta tallis valmis ja läksime maneezi. Natuke võõras oli, aga meid ei olnud seal täna väga palju, nii et ruumi jätkus. Hea kohaneda ja talveks ennast ette valmistada. Tuul plagistas natuke seinu ja Carp vaatas esialgu kõik laperdavad kohad üle. Aga ainult vaatas.

Täna liikus ta hea meelega ja tegi kõike, mida küsisin. Tuli alla, kuulas kõiki galopitõsteid, täitsa vahva oli. Suurepärane trenn peale eilset suremise etendust suurel platsil Markusega.

Ja siis saime natuke lõbutseda, täie itsiga mööda maneezi galoppi lasta, mina poolistakus. Marit aitas esialgu natuke nurgast kiirendustele kaasa, pärast sain ise ka Carpi käima. Puhas rõõm!

Carp läks lausa tiba higiseks, nii et pärast jäime veel maneezi üksi jalutama. Proua Kogemus Ise ei kartnud midagi, vaatas uljalt ringi, käis hämarates nurkades ja pani ainult vahepeal õrnalt mulle mokad vastu selga, justnagu nuusutades, et kas kommi ikka veel jätkub?

Carp, sa oled sellisena lihtsalt nii armas...