CD-ga Taive silma all

Midagi Carpiga toimub, sest ka täna oli ta jälle nõus liikuma minupoolse suurema vaevata ja näis, et pakub ise minekut. Mul ei olegi esimese traavi ajal enam nii palju vaja higi ja pisaraid kulutada :)
Tegime palju nii sammus kui traavis sammu lühendamist ja pikendamist. 

Taive lahkas seda teemat, et milline osa säärest peab vastu hobust olema ja kogu aeg sain selle eest tappa, kui kannad ülespoole kerkisid.
Diana vahepeal kommenteeris mu käsi, märkamatult olid pöidlad alla roninud. 

Pärast tegime galopis harjutust - 5 sammu poolistakus, 5 sammu täisistakus. Carp näis seda eriti nautivat ja liikus hea meelega edasi.Esimeste kordade eest sain kiita, pärast vajus mu füüsiline vorm ära.

Täitsa nitševoo trenn.

Laki, kaerasõltlane

Ongi aastake täis, täpselt aasta tagasi hakkasin Ruilas ratsutamas käima. Väike sünnipäev :)

Täna läksin Taive trenni, sain au härra Laki ära tuua. Võtsin igaks juhuks päitsed koplisse kaasa, puhuks kui tal pole midagi peas. Tal tuleb nimelt vahel mõte talli sisenedes toore jõuga end kaerakäru juurde vedada, hoolimata sellest, kes ette jääb.

Lakil olid päitsed peas ja minul olid igaks juhuks kommid taskus, et strateegilise kurvi peal diversiooni teha ja Laki teisele poole meelitada. Nagu kiuste polnud ühtegi vaba boksi, aga plaanisin panna Laki kettide vahele, seal ta ju ikka seisab?

Isegi leivaämbrist saime kenasti mööda, aga kui tuli aeg kettide vahele seisma jääda, tõmbas Laki rapsti peaga ja karabiin läks päitste küljest lahti ja voila - tormas üks paksuke Laki kaerakäru poole. Ta ei hoolinud isegi Rebasest, kes talle koridoris vastu tuli. Peale seda, kui ta oli ampsu kaera ja Rebase käest pragada saanud, tormas Laki õue, välibokside juurde mõtteid koguma. Sealt siis saadi ta kätte.

Grrr.

Trenn polnud sugugi rohkem innustav.. Samm-traav olid tegelikult täitsa ok, olgugi, et ma teda eriti pehmeks ei saanud. Samuti ei teinud ta mulle eriti mingeid kõrvalehüppeid, ainult korra ehmatas Villi peale. Aga kui oli aeg galoppi teha ... siis tundus mulle jälle, et olen tagasi alguses, nullis. Püüdsin ja püüdsin ja püüdsin, aga mõistus sai otsa ja Laki energia samuti.

Grrr.

Pärast arutasime, et kõigil tundus täna olevat raske hobusega üht meelt saavutada. Oli see siis öise äikesetormi või tähtede seisu süü, aga enese lohutamiseks oletame, et asi oli lihtsalt pahas päevas.

Grrr.

üks teine Laki

Laki polnud täna seesama, kes ta oli eile. Hoopis teistsugune loom oli. Mul oli palju kergem teda saada nurkades kenasti ümaraks, traavis pehmeks ja galopis rajale. Paar korda ta küll üritas mind ära vedada, aga kui ma sellepeale panin pidurid peale ja jonnisin, siis läks ta leplikult minu ideega kaasa.
Tegime esialgu traavi, peale seda jälle kõvasti täisistakut. Ja Laki kuulas mu säärt! Läks kenasti voltidele, ilusti keeras teiste hobuste tagant ära, oli igatpidi nõus minu ideid ära ostma. Treener pidi mulle ikka meelde tuletama, et ma saba jalge vahele tõmbaks. Mul hakkab juba tekkima kahtlus, et mul ei mahu saba jalge vahele. Midagi oleks nagu seal taga ees. Kui ma püüan jalgu venitada pikaks ja mõnusalt laiali ümber hobuse, siis loomuliku asendi puhul jääks tagumik justnagu ise tahapoole. Paras pusle.
Esimesed galopitõsted tegi Laki suhtumisega. Esialgu tegi peale tõstet 4-5 sammu kiiremat traavi, nagu kord varem. Ma tegin kohe uue tõste ja liigutasin stekki ja siis järgmised tõsted läks peaaegu kohe. Ainult, et jälle suhtumisega, natuke liiga rauhti. Mõtlesin alguses, et ma ise tegin võibolla liiga järsu tõste, aga ka siis, kui vajutasin õrnalt, tõusis Laki äkiliselt, justnagu tahaks öelda, et "jumal küll, kui Sul seda nii väga vaja on, hoia siis kinni!"
Ka galopis kuulas ta täna paremini säärt ja läks kergelt voltidele ega hoidnud kellegi taha.
Koondamine galopis? Kompan veel pimeduses. Sääred ilmselt pole veel väga tugevad ja ma püüan ikka vajutada pisut ratset siis, kui hobune tagajalgadega tõmbab, aga see on nii segane värk...
Tänaseks saavutuseks pean ka seda, et peaaegu kõik tänastest galoppidest alustasin ja lõpetasin mina, mitte Laki. Mõned juhud olid, näiteks kui kogemata tõesti võtsin koondamiseks liiga palju ratset või kui Katrin meid tulemas ei märganud ja peaaegu oleks kokkupõrge juhtunud, aga üldiselt oli kõik täitsa kontrolli all ja suutsime ikka pikad ringid mööda platsi galopis ära joosta, mitte ei vajunud iga viie sammu tagant traavi.
Pärast tegin poolistakut. Treener rääkis kätest - need peaks ikkagi suht hobuse kaela juurde minema, aga ma ei oska veel nii kiiresti kui vaja, ratset kokku voltida. Näputöö. Hakka või käpikuid kuduma, nagu Kertu naeris.

Edit: üks oluline asi tuli meelde - täna, kui rääkisin Myyga ja õhutasin teda ikka mõtlema võistluste peale (harrastajana starti järgmisel aastal Avella B-ga), siis vastas ta tavapärase vastuvaidlemise asemel "ma mõtlen selle peale". Vaude. Pange see oma märkmikutesse kirja. 

Wäsinud Winston

Tänane trenn Winstoniga ei olnud nii meeliülendav kui reedene. Tulin platsile ja sain Winstoni kohe eelmisest tunnist üle võtta.
Tegin ise rohkem vigu ja Winston tundus ka väsinum. Ta ignoreeris edukalt mitmeid kordi mu säärt ja isegi stekki. Vahepeal saime justnagu jälle end käima, aga galopi ajal voldile keeramine tundus mission impossible, sest ma võisin mida iganes oma säärega teha, ta lihtsalt jooksis õlg ees, otse eelmise hobuse järel. Taive sõnul kasutasin liiga vähe stekki.
Pärast vaatasin veel pisut järgmist trenni ja siis koju.

muhe Winston

Rahulik reede õhtu tallis ikka sama muheda Winstoniga.
Treener tuletab kogu aeg meelde, et pean tegema "saba-jalge-vahele" liigutust, ikka avastan end liiga taga sadulakaare peal.
Esimesed 25% tunnist püüdis Winston pidevalt minna massiga kaasa ja ignoreeris mu säärt ja keeras küll pea ja kaela voldile, aga püüdis õlaga järgneda grupile. Jonnisin edasi ja pärast see mure lahenes.
Soojendusgalopp oli lubav, aga ta püüdis ikkagi mõnele hobusele tagantpoolt lähemale jõudes traavi jääda ja ma ei leidnudki head lahendust, sest see oli ka hetk, kus ta mu säärt ignoreeris. Ühe korra julgesin stekki kasutada, võibolla peale seda läks veidi paremaks.
Pärast tegime galopist sammu ja sammust galoppi üleminekuid. Tuli täitsa OK välja, aga galopis hakkas Winston kiirustama ja hullult edasi tuiskama. Tegime pisut selle kallal tööd.

Domingoga väikesel platsil

Anne hoiatas mind, et ta on Domingoga sõitnud pikka aega ja olgu ma poisiga hell.
Valmispanemine sujus hästi, aga libisevat ei leidnud mitte kuskilt ja olin juba mures. Domingo valmistas mulle nädala üllatuse, kui ta oli nõus mõlemale poole painutama, oli suht pehme, reageeris kenasti kõigele, mida palusin ja ka galopitõsted tulid välja. Jeeee!
Magamatus tahab ära tappa. Ei jaksa rohkem kirjutada, pärast lisan kõik olulise, mis meelde tuleb.

P.S. Myy kutsub mind Avellaga nädalavahetusel sõitma. Ma mõistatan, et kas see ikka on hea mõte?

Laki, mõnus mõmm.

Täna Taive trennis Lakiga. Tundus kuidagi eriti rahulik, lugesin vahepeal, kuidas olin temaga esimene kord boksis madistanud ja imestasin, et kas tegemist oli sama loomaga.  Ta seisab rahulikult, ootab, kuni sa teda puhastad, annab kõik kabjad, laseb rahulikult sadula selga panna. Tegi selle budaliku ürghobuse statemendi, kui hakkasin suulisi pakkuma, aga kaneeli-õuna-kommile ei suutnud ikkagi vastu panna. Tõsi küll, kui ma panin külgratsmed, siis keeras ta kurvalt pea vastu nurka ja seisis seal solvunult. Vähemalt tundus väga solvunud.
Täna plaanisin kogu soojenduse teha suht konkreetse kontaktiga ja nii oligi. Püüdsin olla oma kätega võimalikult hell ja mõistev, aga ei lasknud ka kordagi ratsmeid pikemaks tirida ega andnud neid käest. Alguses tundus ta nurkades nagu saunapink - mingit painet pole ette nähtud, proua.
Paremale poole saime juba päris kenaks, aga vasakule poole suunda muutes oli mul esialgu tunne, nagu kisuks diagonaalis tema seljas kõikuma. Esialgu oli nii-nii-nii raske mingit sünkroonsust leida. Pärast läks jälle paremaks.
Püüdsin jälle harjutada ratsmesse kutsumist, aga tundsin ise ka, et mu sääred polnud päris nii vormis, nagu esmaspäeval. Ma ei saanudki aru, miks. Kindlasti ka mõjutab see, kui ühe hobuse selg on laiem ja teise kitsam, siis on tunne, et töötavad hoopis teised lihased.
Täna sai mõnusalt teha täisistakut ja see oli väga väga kasuks. Taive ütles, et me Kertuga teeks ise traavitööd, üleminekuid ja volte ja nii me tegimegi. Tundsin võibolla vaid paariks hetkeks, et põntsusin.
Mulle mõjub alati jube hästi, kui mul on silme ees keegi, kes teeb õigesti. Seekord oli Fey ja Hanna tegemas keskel trenni ja kui ma püüdsin neid imiteerida, siis oli kergem keha ka õigeks seada. 
Galopitõsted ... hmm ... noh, tegelikult võib öelda, et õnnestusid pisut paremini. Koolisõidustekk oli pisut abiks. Mõned tüütud hetked olid ka. Näiteks kui Laki mitu korda peale minu signaal kiirendas traavi ja tõusis galopile alles mitu sammu hiljem. Kui frustreeriv... Või see, kuidas ta eeldab, et sa tahad teda tõsta nurgas. Grrrr.
Täna vehkis ta peaga ka oluliselt rohkem, just galopitõstete ajal, aga mind see ei häirinud - mul oli ratse käes ja tasakaal ka ei kadunud ära. Galopis teda rajal hoida on aga paras väljakutse.
Sellegipoolest, hea trenn.

kolmas kord Lakiga

Ilus aeg on, muru on roheline, hobused näevad koplis välja nagu ilusas loodusfilmis.

Reedeõhtune grupitrenn Lakiga. Laki on alati selline sõps, et koplist teda ära tuua pole mingi probleem. Panin ta postide vahel valmis ja saime omavahel päris hästi läbi. Ta kõõritas armsalt iga kord pikalt selja taha kurbade silmadega, kui ma sadularuumi kadusin.
See oli siis kolmas kord temaga sõita, aga esimene, kus me ei hüpanud. Olime suurel platsil ja esimene osa trennist oli täitsa enam-vähem.
Neetud galopitõsted. Ma punnisin ja punnisin, alles lõpus saime mõneks ringiks hoo sisse.Miks need viimased trennid on nii raske hobust galoppi saada? Kas ei peaks olema, et mida rohkem käid, seda rohkem õpid õigesti tegema?
Kui hakkasin kodu poole sõitma, siis mõtlesin, et mis on muutunud, et ma enam hobust galoppi ei saa? Varem ei olnud mul ju probleeme, ei Gingeri, Buda ega Diamondiga. Tundub, et mida rohkem ma õpin painde ja sisemise ristluuga vajutamise kohta (loe: õpin teoreetiliselt, mitte veel ei oska), seda vähem ma kasutan stekki. Minu esimene eeldus, kui hobune ei tõuse, on see, et ma teen midagi valesti. Ja enamasti teengi. Aga Lakiga tekkis mul paar korda kahtlus, et kas ikka teen, või äkki ta lihtsalt kasutas mu kahtlusi ära? Kahtlused muutuvad seda tugevamaks, kui treener pakub mulle minu lühema steki asemel koolisõidustekki ja seepeale saame me galopitõstetest hobusega paremini ühtemoodi aru.

Viimane kord Vivaldiga (suurel platsil)

Madistasin pool tundi jälle jalustega. Vivaldil oli Winstoni sadul ja kui ma jalused panin enda mõistes parajaks, siis traavis hakkasin vasakut kaotama. Kui ma siis vasaku ülespoole tõmbasin, olin seljas diagonaalis ja vasak jalg tundus lõuga sügavat.
Traavis ja sammus saime kenasti rütmi. Tegime serpentiine ja keskliini pidi liikumist. Veelkord - täisistak on minu kirstunael...
Galopitõsted olid jälle väljakutse. Taive seletas, kuidas ainult ristluuga Vivaldit galoppi lükata. Iseenesest tõste ei tundu keeruline, aga kõik see jada - saada hobune õigesse traavi, millega ise ka rahul oled, nii et ta ei jookse laiali, õigesse paindesse, hobuse pea sündsalt alla, enda pea üles ja alles siis kena tõste teha - palju keerulisem, kui esialgu tundub. Paar korda tuli välja ja üks kord õnnestus mul tõepoolest sisemise ristluuga ta galoppi lükata, nagu Taive õpetas. 
Kurb mõelda, et ta läheb ära. 

Puine trenn Domingoga

Mõnikord on trenn selline, et tunned, kuidas kõik mida proovid, õnnestub, hobune tuleb poolele teele vastu, teeb meelsalt koos kõike. Täna ei olnud selline trenn. Täna oli väga puine trenn, kus Domingo oli (tsiteerides Taivet:) puulõug ja mina tundsin ennast nagu Pinocchio tema seljas.
Paine? Mis mõttes? Paremale võibolla veidi saab. Vasakule? Ei, pole ette nähtud.
Kui hakkasime galopitõsteid tegema, olid mul pisarad kurgus, sest Domingo viskas end täpselt teisele poole vibusse ja enne tõstet pidin maadlema sellega, et teda pehmeks saada.
Kui Taive poleks temaga pärast tööd teinud ja mulle kõike operatiivselt seljast seletanud, oleksin vist tõesti masendunud olnud.

Aaria & grupitrenn

Viimastel tundidel on mõlemad treenerid rääkinud paindest ja ratsmesse sõitmisest/kutsumisest ja see on tõeliselt põnev teema. Vähemalt sama põnev kui hüppamised.
Olen pikka aega oodanud tundi, kus ma ei saaks märkust ettevajumise kohta ja see tund oli juba peaaegu selline. Jess.
Ratsmesse kutsumist on kergem nüüd harjutada, kui ma nägin kord pealt, kuidas Taive tunni alguses puupaku moodi kange Domingo kenasti pehmelt ja kenasti ratsmesse sai. Kasutan nüüd käsi ka teistmoodi, hoidsin enne kramplikult käsi vaid suulise laiuselt. Püüdsin saada Aariat sama kenasti ratsmesse nagu eelmisel korral Vivaldi mulle seda pakkus. Päris nii kenasti see ei õnnestunud.

Domingoga grupitunnis

Saavutuste üleslugemist alustaks sellest, et olin pannud tagumised kaitsmed valepidi. Libisevat ma ei pannud, kuna tahvlil minu ja Domingo nime taga seda ei olnud kirjas. Tuli välja, et oleks ikka pidanud panema.
Tegime paindes sõitmist (jess!) ja Taive seletas kõik kenasti lahti. Ühtepidi tuli mul see Domingoga nii kenasti välja, et mu suu oli ilmselt kaks ringi järjest kõrvuni. Teistpidi ta seda eriti pakkuda ei tahtnud, hoolimata mu pingutustest.
Taive märkis endiselt ära mu liiga pikka ratset ja õpetas ratsmesse sõitmist. Näitas Domingo peal ette ja see oli suureks abiks. Ma ei saa kahjuks hoobelda sellega, et mul oleks see samamoodi välja tulnud kui ma uuesti Domingo selga istusin, aga ma püüdsin. Lohutasin ennast sellega, et ka mõned inimesed, kes on kümme aastat ratsutanud, õpivad seda veel.
Grupitrenn toob uued probleemid välja, sest platsil liiklemine teistega koos võtab liiga palju mu tähelepanu. Tunni alguses sain hoiatuse, et Domingo võib hammustada. Sellest juba piisas, et mööda selgroogu sipelgad jooksma hakkaks. Kui tegime galoppi ja üks hobune oli ukse juures ning sõitsin tema selja tagant mööda, sain riielda, et mul ei ole platsil orientatsiooni ja ma pean kaugemalt mööduma.
Järgmine kord, kui mul oli ainuke tee minna takistuse ja hobuse vahelt ning ma selle asemel jäin seisma, et tüdrukud mööda lasta, siis ütles treener, et tüdrukud nägid küll, et ma tulen ja oleksid sellega arvestanud.
Täisistak oli mugav ja mõnus, suurema osa ajast tuli rahuldavalt välja. Galopitõsted õnnestusid paremini peale seda, kui ma olin korraks stekki meelde tuletanud.
Tema rajal hoidmine oli keeruline. Taive hüüdis, et sisemine säär, sisemine säär, mina surusin seda nagu jaksasin, aga tolku ei miskit. Küsimus on tunnetuses, ütles Taive.
10-pallisüsteemis annaksin hinde "kolm". Ego lakub haavu ja mina suurest nördimusest pesin kodus kõik aknad ära.

P.S. Peale seda, kui hakkasin sügisel ratsutamas käima, tuli välja, et peaaegu kogu maailm ümber minu on kunagi ratsutamas käinud. Kes 8 aastat, kes 10. Tuli uus kutsikaomanik, nägi esikus saapaid, ütles, et oi, ma käisin 15 aastat. Teine kutsikaomanik teatas, et neil on Ruilas tall. Või siis kooliõde teatas, et ta on noorena võistelnud 120 cm parkuure. Kus mina siis olin?
Mina aga imestasin, et miks inimesed lõpetavad? Minu meelest see on üks harrastus, mille puhul sa jääd täielikult sõltuvusse. Sellisel moel, et sa näed seda unenägudes ja mõtled selle peale autoroolis valgusfoori taga seistes. Miks inimesed küll sellest loobuvad?
Sugulase puhul oli asi kolimises ja selles, et tema võistlushobune müüdi tallist. Nüüd, pea 5-6 aastat hiljem tahab ta jälle hakata käima. Pisik on sees.
Ühe kutsikaomaniku sõnul ei ole tal lapse kooli ja trennidesse sõidutamise kõrvalt enam aega.
Ma saan neist põhjustest aru, aga olen ilmselt veel nii sõltuvuses, et praegu ma teeksin kõik mis võimalik, et vähemalt aeg-ajalt tallilõhna minna nuusutama.
Mis aga tundub kõige raskemini lahendatav põhjus, on ikkagi motivatsiooni kadumine ja ego.  Need hetked, kui mõistus on otsas ja tunned, et oleksid justnagu tagasi alguses. Miski ei õnnestu. Kogu vaev ja töö oleks justnagu potist alla lastud. Või kui sa tunned, et su treener on sinus pettunud. Või käega löönud. Need on ilmselt kõige raskemad hetked.

Budaga grupitrennis

Taive imestas, et Budapestil ei olnud libisevat. Ma olin jälle üllatunud, sest ma pole temaga kunagi libisevaga olnud. Igal juhul sain tihti märkuse selle kohta, et võtaksin ratset lühemaks.
Lühikese ratsmega oli keerulisem Budat heas galopis hoida. Kogu aeg jändasin sellega, et ta traavi ei jääks.
Tunni lõpus vaatasime, kuidas tüdrukud tegid skeeme. Ei olnudki nii keerulised ja neil tuli päris hästi välja.

Uus poiss Vivaldi

Täna sõitsin Taive trennis Vivaldiga, uue hobusega, kes oli jõudnud talli mõned päevad varem. Väga ilus hele tähniline hobune, kena pea ja sümpaatse iseloomuga, aga selgelt ikka natuke veel ähmis, et kuhu ta küll siin majapidamises ja karjas sobitub. Boksis oli lihtne teda valmis panna, maneezis oli alguses täitsa sapsus ja ilmselgelt mitte koha või ümbruse pärast, vaid just teiste hobuste pärast. Esialgu üritas ta hirmsasti grupile järgi tormata, samas kui mina tahtsin, et me sõidaks natuke maad teistest kaugemal, mitte sabas. Siis kui mingilt voldilt tulles sattusime teise hobuse sappa, siis üritas ta teda hammustada...
Päris 100% keskendumist ma küll ei saavutanud ja ausalt öeldes ei olnud selle pärast eriti suures mures, arvesse võttes, et poiss esimest nädalat tallis ja minu jaoks samuti uus hobu. Kui suur sapsimine ja kiirustamine välja arvata, siis tegi ta minu meelest kõike suht kenasti.
Kui oled uue hobuse seljas, siis endalgi on kõhus liblikad ja adrenaliin veres ja loomulikult oli keerulisem keha lõdvestada. Täisistak on täielik indikaator. Taive lasi mul proovida ja kuna ma olin ikka nii krampis, siis võttis mu korde otsa, mille eest ma olen siiralt tänulik.
Korde otsas pakkus Vivaldi kohe galoppi, ent sain ta kenasti tagasi ja traavis tuli ka mõne ringi pärast täisistak kenasti välja. Mis viga niimoodi täisistakut teha, kui tead, et hobune kuskile su alt ära ei jookse ja sa ei pea muretsema, kas ta hammustab kedagi tagumikust või ei. Nauding.
Taive küsis, kas ma teen temaga ka galoppi. Miks mitte? Siis luges ta sõnad peale, et need, kes galoppi teevad, ei tohi Dibi ette ega taha sattuda. Ma siis üritasin. Galopp oli mugav ja mõnus, hoog oli hea, läks mõlemale poole kenasti esimesest tõstest. Väga mõnus suksu.
Ma ei kommenteeri oma ettevajumisi ja istakut või seda, kuidas ma lasen vahel hobusel mööda platsi traavi joosta galopitõstete vahel. Loodan, et varsti see kõik minevik.

Tere, Diamond!

Marit on haige ja ei saanud meile üleeile trenni teha, aga täna käisin Taive trennis. Tahvlile oli märgitud minu nime taha Diamond ja tüdrukud ütlesid, et ta oli juba trenni viidud. Läksin maneezi trenni vaatama.
Esimene trenn ei olnud kõige produktiivsem ja mul oli vahel Taivest isegi kahju, ta tõesti pidi oma hääle ära karjuma. Samas, mul endalgi on mõnikord juhtunud, et kaugemalt lihtsalt ei kuule, mida treener hõikab.
Diamond oli suht märg, kui ma ta üle võtsin, väga pikalt ma temaga sammu ei teinud. Rohkem tegime jälle täisistakut - no kui keegi on selle jaoks loodud, siis on see suur mammut Diamond.
Eelmise tunni ajal tegid tüdrukud trenni (koolisõitu) ja vaatasin, kuidas Aaria sõitis ratsmes ja tegi igasuguseid skeeme. Istak oli kena vaadata ja Diamondi seljas, täisistakus, püüdsin seda järele teha. Vahel oli täitsa hea tunne ja oleks tahtnud näha, kas see väljaspoolt ka sama uhke välja nägi.
Taive pani meile postid maha ja pidime tulema täisistakus slaalomit nende vahel mõlemat pidi. See polnud Diamondiga mingi probleem. Ta oleks justnagu ise kalkuleerinud peas, kui suured kaared on optimaalsed ja milline tempo võtta.
Siis galopitõsted.
Mõned koerad on sellised, et kui näitusel on vaja ringis joosta, siis nad paaniliselt hakkavad teisi koeri jälitama ja kui nad on ringis üksi, siis on nad alamotiveeritud. Diamondi liigitaks ma ka sellelaadsete hulka. Ta üritab end kõigest jõust kellegi sappa haakida ja vahel on teda keeruline voldile saada. Täna jälitas ta fanaatiliselt näiteks Lakit.
Ta tajus kohe ära, kui Taive hakaks rääkima galopitõstetest ja kõik hobused erksamaks läksid. Pea läks püsti ja kohe oli samm kiirem. Mulle tundus (loodan, et Taive nõustub), et mul läksid galopitõsted temaga täna paremini. Lõpp vajus küll ära, mingi aja pärast hakkas ta jälle valest jalast minema ja jooksis laiali. Siis käskis Taive tema seljas suht vait istuda, mitte ristluuga teda veel rohkem edasi saata, aga nagu kiuste osutus see keeruliseks. Libedad püksid ilma täisnahata ei teinud ka asja kergemaks.
50%-ga trennist jäin ise rahule. Ja oleme ausad, Diamondi seljas on galopp samuti väga mõnus. Sain oma laksu tänaseks jälle kätte!

Taive trennis Diamondiga

Lipsasin peale kutsikate kokkutulekut Taive trenni. Peale Taive trenniliste olid maneezis ka Liisi, Liis ja Marit, kes tegid hüppeid.

Sõitsin Diamondiga ja jäin esimese poolega rahule, tema seljas on endiselt ülimugav istuda igas allüüris. Tegin mõnuga mitu ringi täisistakut traavis. Esimesed kaks-kolm galopitõstet olid ka minu meelest õnnestunud, ta läks kergelt ja kohe.

Läksin rohkem pingesse peale seda, kui nägin, mismoodi üks tüdruk sattus oma hobusega teise sappa ja see omakorda hakkas ähvardavaid nägusid tegema. Taive tegi kohe märkuse, et selle hobuse sappa ärge minge, see võib lüüa.

Siis aga hakkas Diamond tegema sellist poolgaloppi nagu Theodor vahel tegi - pole nagu galopp ja pole nagu traav ka. Siis läks mul valest jalast galoppi. Ning ühtäkki ei saanud ma teda enam seisma, hoopis vastupidi, ta tõmbas mõnuga end vahepeal ühele hobusele sappa ja ma palusin mõttes, et jummala pärast see nüüd poleks see hobune, kellelt me liigse pealetükkivuse eest laksu kirja saame. Back to square one, mis mu märguannetega juhtus?

• Ka Taive tuletas meelde, et hobust tuleb saata enda alt ja läbi istaku. "Saba jalge vahele!"
• Poolistakus võtsin selja liiga nõgusaks.  

Miks mul jälle peale igat trenni annavad lihased tunda? 

Winstoniga rühmatrennis

Täna käisime Maarjaga Kukrumäel, rühmatrenni tegemas. Mina sõitsin Winstoniga, Maarja Diamondiga.
Meid oli kokku küll u 6-7, ent sellegipoolest ei häirinud see mind väga, sest iga kord, kui jäime kellegi sappa, võtsin endale õiguse teha väike volt, et saada ruumi juurde. Ainult nii on mõistlik sõita.
Winston tundus ühe külje pealt tiba kangem kui teise pealt, aga mitte hullult. Tegime pistu kõike, aga täisistak tema seljas on ikka suhteliselt jõnksuv ja trennist tulles oli selg ja puusad ikka üsna valusad, sest kiire hoo pealt tundub mulle võimatu rütmi kätte saada. Maarja oli Diamondi seljas ja ma kadestasin teda pisut.
Üks väike tüdruk kukkus poni seljast alla. Tuli välja, et sadulavöö oli jäänud pingutamata. Tort Taivele jälle tulemas :) 
Galoppi Winston aeg-ajalt läks, aeg-ajalt mitte. Igal juhul sai natuke tiirutada. See on mõnus tunne.
Peale trenni küsisin Mariti käest, et kui kaua tavaliselt läheb aega, enne kui saab vaikselt hüppama hakata (ma tean,et kordan seda küsimust nagu papagoi, aga mind ikka nii huvitab see). Ta ütles, et selle jaoks on ikka kõige tähtsam tasakaal ja et mul on veel natuke aega selleni.
Marit küsis, et millal ma viimati kukkusin. Ma ütlesin, et 5 aastat tagasi. Mida rohkem trenne edasi, seda rohkem küll käib peast läbi, et küll see ka tuleb, aga ma ei karda seda enam nii nagu varem.

Kukrumäe & Domingo, mitte nii põrkekas

Täna siis ei suutnud ma ikka kiusatusele vastu panna ja läksin õhtul Kukrumäele, et jälle hobuse selga saada. Annu vaatas lapsi ja ma hiilisin ära. See on nagu narkootikum, ma ei suuda eemal olla. Kogu aeg kisub talli. 
Lugesin tahvlilt, et saan Domingo, kellega olin juba varemgi sõitnud. Mul oli täitsa hea meel, sest mulle juba esimesel korral meeldis temaga (vaata videot alt). Ta tuli minuga hea meelega koplist ära ja nuhutas korralikult taskud üle. 8 porganditükki. Olin ette valmistunud.
Domingot oli huvitav puhastada ja valmis seada, sest tal jätkub iseloomu ja temaga tuleb kaval olla.  Mul oli muidugi meeles see eelmine kord, kuidas ta pead kõrgele tõstis ja eest ära astus ja muid trikke tegi. Seekord lasi ta küll üsna rahulikult end valmis panna, ainult siis, kui kaitsmeid panin, tagus jalaga vastu maad paar korda. Selle eest lasi ta pea madalale, kui ma sügasin teda õige pikkusega sadulavööd oodates laka kõrvalt.
Kui me ei saanud tüdrukutega päitseid pähe, tuli üks poiss ja ma nägin, kuidas hobuse pead surutakse alla kogu keharaskusega. Ma poleks ilmselt jaksanud, aga igal juhul päitsed pähe ja saduldatud ta sai.
Täna oli tal jälle libisev, aga õnneks pani Taive selle sõlme ja talle sadula külge, nii et ma ei pidanud muretsema, milliste sõrmede vahel milline nöör on.
Olime neljakesi suurel platsil (+ Marit) ja tuled põlesid (kell oli ka juba palju, pime oli).
Alustasime ikka sammu ja siis traavi. Tunnen, et 50% aega kergendatud traavist oleks justnagu käpas.  Muidugi peaksin end nägema video pealt, et aru saada, kas tegelikult ka on nii või ma lihtsalt kujutan endale ette, aga vähemalt tunne on hea.
Ikka vahel unustan pea ära ja kaldun valele poole. Sellest tulevad ka kohe suunavead ja mööda platsi ringi loivamine.
Siis harjutasime poolistakut. Mul  ei ole veel üldse mingit lihasmälu selle suhtes, et kui ees või taga mu keha peab olema. Taive kogu aeg tuletab meelde, et ei tohi lükata tagumikku nii taha ja tõepoolest, video pealt oli päris jube vaadata, kui nõgusa seljaga ma olin. Vaade peab olema ette, seda oli seekord kuidagi kergem meeles pidada ja ma tõesti püüan nii väga. Tundub, et nii on hobust lihtsam juhtida. Vahel kisub pilgu maha, aga üsna ruttu tuleb meelde, mida see hobusele teeb. Need raamatud, mida olen ahminud, on ikka vist veidi abiks :)
Noh ja siis täisistak. Täitsa nutune, aga ka Domingo seljas ei olnud seda mõnusat tunnet, mis Diamondi seljas. Nii tahaks seda jumalikku tunnet tagasi. Olgugi, et olukord oli palju parem, kui Meloodiaga eelmisel korral, siis mingist mõnusast õõtsumisest ei saanud juttugi olla. Pigem tundsin kogu aeg, kuidas üks hetk saab mu selg korralikult põruda, teisel hetkel mu tagumik ja kolmandal mu reielihased. Kui sellel kõigel oleks tselluliiti vähendav toime, siis oleks see megatõhus viis end korda saada.
Üleüldse arutasime Maarjaga, et kas on nii, et ratsutamisega hakkavad tegelema vaid saledad inimesed või siis nad saavutavad saleduse seoses tohutult pingeliste trennidega? :)
Siis kui ma ikka maadlesin täisistakuga traavis, hakkasid teised tegema galopitõsteid. Ma küsisin ettevaatlikult, et kui mul ikka üldse praegu seda tasakaalu pole, kas siis pean ka galopitõsteid tegema ja Taive arvas, et ärme enne tee, kui see tunne ja tasakaal tulevad. Mul oli ühtepidi kurb, teistpidi kergendus.
Küll aga tegime mitu ringi poolistakut ja mulle tundus, et seekord olin paremas asendis ja kindlasti kindlam seljas, kui eelmisel korral.
Ja siis lõpuks lasi Taive mul teha kergendatud traavi ilma jalusteta. Peale poolt ringi olin peaaegu surnt ja kurtsin treenerile, et homme ma voodist ei tõuse. Taive naeris ja ütles, et homme tõused, aga ülehomme kindlasti mitte. 
Liis tuli ka just talli, kui me hakkasime ära minema ja ma Domingot sättisin koplisse tagasi viimiseks. Mul olid temalt ostetud püksid jalas, mis olid tegelikult hoolimata pingul ülemisest rihmast siiski väga mugavad. Ja ilusad. Olen kohe täitsa rahul nendega.
Peale trenni küsisin Maritilt päevaste trenniaegade kohta ja ta alguses loetles üles grupiajad (Karin, kes teeb lastele, teeb T ja N, Taive teeb kolmapäeva õhtul, laupäeval ja pühapäeval peale lõunat). Siis aga ütles Marit, et ta ka enamasti ratsutab päeval ja et kui nii sobib, et tema on ise ka hobuse seljas ja mina teise hobusega, siis oleks variant ka nii teha. Ma arvan, et see oleks väga hea variant, aga mul on tunne, et ma tahaks enne veel veidi areneda ja paremini osata, kui Mariti juurde trenni lähen. Vähemalt see pagana täisistak peaks ikka iga hobusega välja tulema: Ja galopitõsted ka. Ja siis tahaks õppida juba hüppama... Ohhhhh, unistused.

19: Kukrumäe & Diamond ehk esimene galopp kordeta

Jälle üks selline trenn, kust suu  kõrvuni ära tulen.
Käisime enne trenni hommikul Ruilas võistlusi vaatamas ja kuna minul oli Roman koos pudinatega kaasas ning Maarjal Aleksandr, siis loomulikult ei saanud me seal olla niikaua kui oleks tahtnud (pärast kripeldas ikka kõvasti, et 125 cm parkuuri ei näinud), aga vähemalt nägime midagigi.

Siis kella 3-ks Kukrumäele, kus oli seekord muidugi rohkem rahvast, kui 2 inimest ... meid oli kokku vist 5-6? Mina sõitsin "südamliku hiiglase" Diamondiga, kes tuli koplist tuua.

Aleksandr filmis, nii et kui selle kokku saan kleebitud, siis panen ka siia. Pärast hea vaadata, kui rumalaid vigu oled kunagi teinud :)
Taive ütles, et mul on istak parem kui eelmine kord, aga video pealt vaadates tajusin ikka, et kohati kaldun ette ja kohati ma istun nagu tugitoolis.

Alguses ikka kergendatud traavi, siis täisistakus traavi, mis mul, ausõna, iga korraga paremini ja paremini hakkab välja tulema! Ja siis saime proovida poolistakut.

Alguses oli küll ebakindel olla ja ma ei teadnud, milline see peab täpselt olema (mäletasin, et pilk ikka kindlalt liikumise suunas) ja kus peavad olema käed, mismoodi selg. Lihased võttis tundlikuks.

Ja siis sain proovida galoppi. Tõsted läksid metsa ja video pealt on nii hästi näha, kuidas ma pingestan oma selga ja lausa enne, kui hobune üldse minema hakkab. Endalgi piinlik. Kui video pealt vaatan, siis ajab naerma. Kui ise seljas, siis ei saa aru, et ma ju teen täpikese, miks ta siis ei lähe?
Peab hirmust üle saama, siis saab alles vabadust tunda.
Ja kui siis Diamond läks galopile, ajas jälle nii huilgama, nii imeline tunne on. Ma ei osanud teda muidugi sellel hoida ja peale väikest autiiru ta jäi traavile, aga ma olin ikkagi nii rahul. See oli mu esimene galopp ilma kordeta, täiesti vabalt platsil.

16: Kukrumäe & Diamond

Täna (laupäeval, 22.septembril 2012) siis võis olla umbes 16-s trenn alates augusti algusest. Trenn toimus Kukrumäel, treeneriks Taive.
Kui ootasime Taivet, vaatasin teiste trenni suurel platsil ja seda, kui ilusti nad juba hoidsid ratsmekontakti ja kui kenasti kontrollisid sammu. Taive tuli, tõime koplist Diamondi (uhh, ta on ikka suur!) Olime koos ühe tüdrukuga, kes käinud umbes aasta (Anne). Esialgu tegime ikka sammu ja kergendatud traavi, siis vaikselt proovisin mõneks sammuks ta täisistakut ja see oli Diamondi seljas nii mugav! Siis, kui olime mõnda aega kergendanud, sain ka täisistakut proovida. Taive märkused olid näiteks mu pea kohta. Jah, ma tean, vaatan ikka pidevalt maha. Nüüd lubasin, et ma hoian pead üleval, aga kui vaja, siis silmadega kõõritan maha ;) Siis ikka ja jälle mu õlad. Mul on justnagu kaks varianti - kas nad on hirmunult ees või siis liialdatult kangelt taga. Pean ikka veel selle kallal tööd tegema. Lisaks veel käed ja nende liikumine. Nad lihtsalt peavad olema all ja mitte edasi-tagasi vehkima.
Lõpuks harjutas Anne galopiletõsteid ja mina läksin ka paar korda kaasa. No ma ikka kipun kehaga ette vajuma, kui hobust tõstan ja see muidugi rikub kogu mängu ära. Üks kord aitas Taive kaasa, aga siis ma ise kogemata jäin ratsme peale magama ja no muidugi Diamond sõnakuulelikult läks jälle traavi. Tema energiline traav oli nii mugav ja mõnus, aga kui ta itsi täis läks ja tundis, et hakkame galopiletõsteid tegema, siis mul tuli korraks hirm ikka ka. Taive rõhutas, et jalg toetub jalusele, aga minu jalused kadusid jalast juba tõste ajal :S Mulle ikka tundub, et ilma jalusteta on lihtsam galoppi teha, aga Tõnu jälle hoiatab, et algajad kipuvad end siis jalgadega kramplikult hobuse küljes kinni hoidma ja see pole ka õige.
Ma siis vaikselt pakkusin (kuna tund hakkas lõppema ka ja Taive tegeles Annega), et jätaks galopiletõsted järgmiseks korraks? Taive ütles, et jah, jalutage. Diamond oli nii hoos, et kui me ka tegime kolmveerand ringi sammu, läks ikka ise traavile ja siis nurgast ma püüdsin teda tõsta ja ta läkski kolmeks-neljaks sammuks galoppi. Mõnus tunne oli, aga no kurja, ikka vajusin ette ja potsatasime tagasi traavi.
 NII ON VAJA ENNAST KONTROLLIDA, aga häda selles, et keha peab ju lõdva ja painduv olema. Loen kogu aeg mingeid raamatuid-ajakirju, kus juhised, vaatan pool ööd internetis videoid. Teooria tundub nii lihtne. Igal juhul sain jälle tohutu motivatsioonilaksu ja nii mõnusalt lihased jälle surisevad.
Neljapäeval, kui läksin Andrele järele Kukrumäele, nägin Marget ja ta ütles ka, et 1 kord nädalas pole mõtet trenni teha ja tema tegi eelmisel nädalal 6 trenni. Ma tunnen, et kahest jääb mulle väheks, ikka vähemalt kolm trenni oleks paras. Kui kuidagi saaks, käiksin iga päev. Nii hea tunne on. Ma tulen sealt kohe parema inimesena tagasi :)