Eile Zillion puhkas ja mina kogusin Horse Showl muljeid.
Täna läskime Lily ja Liisuga maastikule. Me Zillioniga pole kevadest saati eriti kaugemalt kopliliinidest (irw) saanud ja isegi seal vahel oskab hobune oih ja aih teha. Päris-päris maastikuringi pole me aga kunagi teinud.
Seekord saime terve suure Muraste ringi tehtud. Oih ja aih tehti igasugu asjade peale, samuti tõsteti käppasid ühtepidi ja teistpidi. Näiteks sammu asemel pakkus ta kogu aeg mingit tantsu ja ma püüdsin talle selgeks teha, et pole midagi hullu. Püüdsin nii rahulik ja lõdvestunud olla kui võmalik, aga ei saa väita, et mul ka poleks mingit ärevust sees olnud.
Kui jõudsime rägastikku, siis tõstis Zillion käpad püsti ja tegi kannaka. Sellise näoga, et ta läheb nüüd koju. Ma pidin jälle alustama läbirääkimisi, mis lõppesid õnneks minu võiduga ja Zillion oli siiski nõus sellele enesekindlale märale uuesti järgnema.
Kui jõudsime sinna, kust avanes eelmine kord (kevadel) selline dealbreaker vaade:
siis sel korral oli vesi ära kuivanud ja Zillion läks sealt läbi, nagu ta teeks seda iga päev. Ma olin ennast ette valmistanud vähemalt Waterloo mastaabis lahinguks ja tutkit.
Jõudsime lõpuks suurele põllule ja tegime sellele traavis tiiru peale. Siis tegime natuke rahulikumat galoppi. Nii rahulikku, et mul jõudsid miljon mõtet läbi pea joosta. Näiteks, et maastikul käimine paneb korralikult lihased tööle ja testib istakut ka. Ja ei näed, hobusel hakkavad jalad kuidagi ettepoole välja käima. Ja kõrgemale ka.
Ja siis ütles Liis midagi, mida ma ei kuulnud, aga kiirus muudkui kasvas ja kasvas, kuni ühel hetkel kadus galopibiit ära ja asendus müdinaga istumise all. Oih, vabandust, istumisest polnud juttugi, loomulikult olime me poolistakus ja ma võtsin igaks juhuks kahe käega lakast ka kinni. Oleks ma isegi mõelnud istumise peale, oleksin ilmselt väga kiirelt katapulteerunud. Jalad käisid all nii nii kiiresti ja Zillion tõesti jooksis, mul võttis isegi korraks seest õõnsaks. Väga lahe.
Tagasi kodupõllule tulime koplite vahelist teed pidi ja olime kõik vässad, aga rahul.
