jätkame lattidega

Nii palju latte! Need olid otsapidi kokku pandud nurkadeks, ja me pidime saama pöörde välimise ratsme ja sääre abil nurgeliseks, hobuse tagumiku ka kenasti alla. 
Jeerum! Hobune sai trenni lõpuks higiseks ja minu aju muudkui venis ja venis.
Esialgu sõitsime ruutu pidi traavis, siis galopis. Harjutuse lõpuks tulla ühest jalast plangule (ees ja taga valiklatid), teha selle peal jalavahetus ja jätkata teise suunda.
Kurja, niipea, kui ma latte näen, tekib by default eeldus, et trajektoor peab olema sirge ja seda tükk maad enne ja pärast latte. Peale esimest korda selgus loomulikult, et tegelikult tuleb juba plangu peal hobusele suunatuli sisse panna.

latid ja ristid

Paar päeva oma hobuse seljas ja lihased annavad tunda, ihii!
Tulime traavilatte, mis olid ühel ja teisel pool platsi.
Pärast galopis ristikesi, mille vahele mahtus kuus fuleed. Mahtus ka 7 ja 5 kui väga tahta.
Galopitõsted on kuidagi käest ära läinud. Hobusele ei saa pahaks panna, et ta püüab püüdlikult lugeda mõtteid ja käsitleb galopitõstetena igasugu asju. Kui ma sisemise säärega temast kinni haaran näiteks. Täna oli meil jälle misunderstanding, kui ta iga kahe sammu tagant mulle galoppi pakkus ja see nägi (ja tundus) välja, nagu me sõidaks uimast rodeot. 
Paremale oli hämmastavalt raske, kukkusime sisse, lõikasime kaari. Samad mured, mis vanasti, kui paremale oli galopis väljakutseks järgida minu poolt otsustatud trajektoori. Panin tähele, et paremale sõites olen rohkem kummargil või ettepoole kaldunud, nii et kui sain raskuse rohkem parema jaluse peale, lükkasin õlad tahapoole ja ei vaadanud meie marsruuti (loe: alla), siis läks paremaks küll. 

voldid ja üleminekud

Läksin eile õhtul Zillionile koplisse järgi, otsmikulamp teed näitamas. Joke of the day...
Lähenevat valgust nähes pistis hobune plagama ja tiirutas oma koplis ringi nagu jänespüks. "Ma pole kunagi uskunud seda "järgne-valgusele-tunneli-lõpus-juttu!"

Täna oli esimene traav pisut vaevaline, ma püüdsin hoida küll rütmi ja vältida loivamist. Sääred said küll vatti, aga kõhulihaseid peab rohkem kasutama. Minu soojenemine võtab ka aega ja samamoodi, nagu ma hobuse nuppe otsin, otsin enda lihaseid trenni alguses üles, enne kui minu mootor 100% tööle rakendub.
Teises traavis tuli teha 12-meetriseid volte ja ma tegin neid ilma jalusteta. Vasakule poole oli raskem, paremale lihtsam. Enda püsti hoidmine on raske, aga eks ma sellepärast peakski rohkem jalusteta sõitma, et see kergemaks läheks.
Puusad hakkasid jälle kurtma. Ma pidin otsima asendit, kogu aeg nihelesin, tegin pause, tõusin jalustele, et kuidagi puusad pingest vabastada.
Galopp paremale ei alanud hästi. Ega ta vasakule ka esialgu mingi hea galopp ei olnud. Kui mu puusad oigavad, on kogu keha pinges ja galopirütmiga kaasa minna suht võimatu. "Kandiline" on see sõna, mida treener kasutas ja täpselt selline tunne oligi.
Vaikselt läks küll paremaks, aga need galopp-traav üleminekud.. Niipea, kui panen sisemise sääre vastu, kargab Z rõõmsalt galoppi... Mu alaselg on liiga pinges ja kogu mu istak ilmselt ütleb, et teeme pigem galoppi.

Latitrenn

Galopp tundus täna trenni lõpuks juba päris päris tore, selles näis olevat mõnusat põrget ja see tundus olevat nii minu kontrolli all, väga kergelt reguleeritav ja kuidagi vaba. Hobune näis liikuvat jälle nii mõnusalt ja ma lihtsalt nautisin seda, kuidas ta selg ... voogas? Mõnus on niimoodi seal seljas istuda. Näib, et vähesega saab palju ära teha. Tulime voldi peal üle lattide, mis olid pandud imiteerima koolisõiduaeda (varsti ju meie platsil võistlused). Vasakule oli oi-oi-oi-kui-raske trajektoorist kinni pidada. Välimine ratse ja välimine säär ei olnud üldse ülesannete kõrgusel.
Ikkagi oli kõige toredam osa galopp. 

Kuulus Heinz ja kuulus sadul

Heinzuuuuuuu... Lubasin, et täna tüli ei nori :) 
Kuna Rolly sadul (millega meil Heinzuga vanasti kõige paremini alati klappis) oli juba võetud, siis saime täna proovida seda kuulsat Merle sadulat, mis meeldib kõigile ja millega kõik alati tahaksid sõita.
Esimesed 10 minutit näis mulle, et ma sõidan sadulaga, mitte Heinzuga. Mis värk nende suurte põlvepatjadega on? Kuidas seal sääred ümber hobuse pannakse?
Heinz oli minuga kannatlik ja ootas ärritumata ära, kuni ma hakkasin enam-vähem aru saama, kuidas ma peaks seal sadulas istuma. Edasi läks pisut paremaks, vähemalt siis, kui ma juba julgesin ratset rohkem võtta ja sain sääre rohkem vastu hobust. Trenni alguses ei olnud säär ilmselt üldse seal, kus ta oleks pidanud, sest päris alguses näis, et Heinz ei võtnud seda üldse tõsiselt, aga trenni lõpuks läks ta nii hoogu, et kõik märguanded võisid olla imeõrnad ja ta sai nendest ikkagi aru.
Galopp näis endale seljast täna vahepeal täitsa hea. Mitte alguses. Alguses oli väga kandiline. Nagu Minniel alguses. Siis oli taaskord vaja rohkem säärt ja lühemat ratset. Kuni tuli see hetk, et Heinz ohkas, puristas ja liikus nii, et miski ei tundunud enam kandiline.
Kartsin, et vasakule nii ei õnnestu, aga ei olnud kõige hullem. Trenni lõpuks olin ka sadulaga harjunud ja see vaata et isegi meeldis mulle. Treeneri sõnul oli selle sadulaga mu istak parem, kui mu enda sadulaga.

leplik Minnie

Täna käis Õnne Halliko rääkimas tallis kestvusratsutamisest. Minu jaoks täiesti uus ja võõras teema.
Sõitsin Minniega, Zillionil oli inimesevaba päev :)
Olin täna Minnie selga ronides ettevaatlik, sest see sadul näib alati paras puusavenitaja. At the end of the day võib öelda, et kas oli Minnie liikumine täna pehmem või mõjusid veel eilsed valuvaigistid, aga traavis ja sammus ei olnud üldse nii valus. Muidugi olin kogu aeg valvel rütmimuudatuste suhtes, sest enamasti läheb puusadel jamaks siis, kui tekib mingi ootamatu jõnksatus ja hobune jääb koha peale võnkuma.
Ootamatuid jõnksatusi produtseeris ratsanik täna hobusele küll. Võib-olla vajusin ette, vaatasin maha või ei olnud sääred nii veenvad kui nad oleks võinud olla, aga Minnie jäi mitu korda traavist sammu sellise näoga, et kuule, nii lihtsalt ei tehta. Seda juhtus mõnikord sirge peal ja täiesti ootamatult ning siis ei olnud ma selleks valmis ja vajusin jõnksti ettepoole.
Kõige rohkem märkusi saan selle eest, et ratse peaks olema käes palju lühem. Jah, ma tean, et pikk ratse ei tähenda, et hobusel oleks mugav või et ta oleks lõdvestunud, mõnikord isegi vastupidi ja vähe ümaramas raamis on tal endal lihtsam ja tervislikum sõita, aga hirmsasti tahaks hoida käsi nii, et küünarnukid on vastu külge, sest siis tunduvad käed iseseisvamad ja ükskõik, mida hobune ka peaga ei teeks, need ei liigu nii kergelt kaasa, aga siis langevad mu käed reie peale ja ratse läheb helposti liiga pikaks. Kui vaadata ükskõik millise šefi koolisõitja pilte, siis neil pole ju kunagi küünarnukid vastu külge, ikka on käed pisut eespool, sadula ees. Old habits die hard.
Tegelikult jäin traaviosaga isegi natuke rahule. Tundsin, et mingitel hetkedel saabus see rahu ja Minnie oli ümar, liikus läbi selja, reageeris väga kergetele märguannetele ja näis olevat leplik isegi mu põlvepigistuste vastu. Ta iga kord on mulle rääkinud, et säär on see alumine osa allpool põlve ja põlvega ära parem tule mind pressima :)
Galoppi alustasin muremõtetega, sest ootasin kogu aeg seda kohapeal võnkumist. Esimesed ringid olid küll vähe kahtlased, aga vaikselt näis paremaks minevat, paremale poole näis isegi viimastel ringidel galopp mugav ja ... adjustable (reguleeritav?). Vaikselt kokku, vaikselt edasi, muidugi püüdes mitte teda koos hoida.
Pärast käisime filmimas ja pildistamas uut täpilist, kes mamma Agnega koplis eluga tutvumas käis.
Awwwww ...

tsuhh tsuhh

Trenni alguses näib CD-l olevat täiesti oma agenda ja minu sääre peale ei liikunud isegi mitte ükski tema kulmukarvadest. Seda, et ratsmed peavad olema väga konkreetselt käes, mäletasin ka. Mitu korda üritas CD neid suure hooga pikaks mul käest tõmmata.
Aga kui kohe olla valmis selleks, et soojenemine võtab aega, siis ei tundugi nii nüri. Mööda rada sõitmine on muidugi väga nüristav tegevus. Õnneks me saime kohe harjutused - mööda keskliini, seal teha paar üleminekut ja siis nii kaheksaid sõita.
Püüdsin soojendusgalopis teda pika sirge peal edasi sõita, et ehk ärkab natuke, aga ta oli jälle olnud laiali ja jätkasime rahulikumalt.
Pärast sõitsin voldi peal galopis hobust edasi ja võtsin kokku. Ma pidin võimlema, et vasakule poole oleks ka säär õige koha peal ja et ma ennast kokku ei pakiks. Ma tunnen nurka sõites vahel ise selgelt, kuidas ma sisemise õla kuskile ette ja alla tahan pakkida. Reaktsioon justkui tekkis, aga selliseks Väga Tähtsaks Carpiks, nagu ta mõnikord peale trenni on, ta ei muutunud.

Kui ta soojaks saab, siis ta puhiseb tähtsalt nagu auruvedur. 

Lontu pardigetos

Mul ei tulnud esimeses traavis jälle Z normaalsest äratamisest ja edasisõitmisest midagi välja. Näib nii keeruline, sõita edasi, nõuda impulssi, aga mitte lükata hobust rütmist välja. Tahaks hoida ratsmeid nii, et hobune saaks sirutada ja lõdvestada, aga mitte nii, et me kergelt vajuks esiotsale ja hakkaks kööberdama. Vasakule ei olnudki nii hull, aga suunavahetusel läks kohe natuke pahaks ja hobune näis täitsa Lontu olevat. 

Peaaegu kogu teise traavi tegime ilma jalusteta ja üleminekud töötasid jälle hästi. Samm-peatus, traav-peatus, jne. Minu tagasihoidlikul hinnangul oli meil teises traavis mõned väga toredad hetked, mõned mõnusad meetrid, kus kõik näis toimivat.

Mõnus on, kui mingid reaktsioonid juba näivad tuttavad. Mina olen tema jaoks ka ilmselt juba natuke ettearvatav ja ta on läbi hammustanud, et mis hetkedel saab vähemaga läbi. Tunne on kindlam, kui treener vahepeal meenutab, et mõnikord peab hobuselt ikkagi päriselt midagi nõudma või et mõnikord on vaja stekiga vastu külge teha meeldetuletuskoputus. Või paneb perspektiivi paika, et mille kallal töötamine on praegu prioriteet ja mille arvelt võib järeleandmisi lubada. Või et kui me veel täkule külje alla satume, siis murrab ta meie jalaluud. Täkk siis. Või mine sa treenerit ka tea... 

Vasakule galopp oli nagu ... vasakule galopp. 

Paremale galopp tekitab minus muremõtteid ka siis, kui ma teda kordetan.

Esialgu kasutas Zillion ära iga vabandust, et traavi jääda. Kui ma olen väga ametis endaga ("parem õlg tahapoole, pea püsti, ei vaju ette, raskus rangelt sisemisel jalusel, säär rohkem ettepoole ja no mis mõttes see käsi tuli nüüd üle hobuse kaela, dziisus kraist!"), siis võib juhtuda, et ma ei saa hobuse vihjetest enne aru, kui me juba oleme juba traavi jäänud.

Paremale tegime niisiis täna natuke kauem galoppi, kuni see hakkas meenutama juba sellist galoppi, milles sai midagi teha ka - edasi sõita, kokku võtta, Zillion tuli parema sääre ette. Ja siis oli mul küll hea meel. 

Puhkepauside ajal hakkas Zillionil korduvalt igav. Püüdsin 4 sammu kaupa saada sammu lühemaks ja pikemaks. Kui Z oli aru saanud, et mida ma ta käest tahan, siis oleksin võinud võtta raamatu ja kohvitassi kätte, ta oleks sealt ise jätkanud. On lihtsalt liigutav, kuidas ta vahel üritab meeldida. 

Ma olen temast täitsa sisse võetud :)

Tegime lõpuks veel ilma jalusteta galoppi, eesmärgiga saada ta lõdvestuma, rohkem alla. Vasakule näis taaskord lihtsam, paremale tegime natuke kauem.

Sellest kõigest Zillionile ilmselgelt tänaseks veel ei piisanud. Käisin kopsikuga mööda platsi ja hobune sügas mind oodates tagajalaga lõuga, kloun selline.

Pesuboksis tõstis ta asjalikult kraanikausist harjad välja ja jõi voolikust vett. Pesime jalad, vahetasime teki ning läksime õue muru näksima. Kõndisime alguses Täpi ja Agne kopli pool, aga seal ei olnud eriti head võilillevalikut. Läksime teisele platsi poole, aga platsi ääre tagant (loe: killerpartide getost mööda). Zillion küll vaatas vähe ettevaatlikult lombi ja Picanto kopli poole ja oli natuke keerdus, aga samm ei aeglustunud hetkekski. 

Marsruudivalik tasus end ära, sest teisel pool platsi olid palju suuremad ja magusamad võililled.

reedene pärastlõuna Heinzuga

Väga magus on vahepeal teiste hobustega sõita, taaskohtumine Heinzuga oli täna eriti tore.

Trenni algus meenutas viimaseid trenne Minniega - Heinz näis samamoodi selle vastu olevat, et ma neid ratsmeid üldse kätte võtaksin. Ma püüdsin siis samamoodi, nagu Minniega - keskendun rohkem edasi sõitmisele ja käed on seal, kus nad on. Säärtega pigistan nii korralikult, kui torust tuleb. Esimene traav ei olnud veel midagi eriti toredat, kogu aeg oleks tahtnud vähem neid kõrvu näha (allavaatamine ei ole abiks), aga teise traavi ajal juba tundus, et hakkab looma. Hirmus kergesti käis see ümberlülitumine - mingi hetkeni pidin veel ratsmeid suht jonnakalt käes hoidma ja siis - voila! - oli see kontakt väga vabatahtlik, liin näis mõlemat pidi toimivat ja üldse on väga hea tunne, kui loom lõdvestub ja mulle näib seljast, et ta ei panegi enam ümbrust tähele, vaid keskendub täiesti 100%. Mmm.
Niipea, kui loom liigub kenasti, rütm näis iseenesest tulevat ja eest näib kõik nii tore, siis hetkega muutub ka mu istak. Tasakaalu hoidmine või säärte peal hoidmine tundub lapsemäng. Püsti püsimine pole ka enam nii keeruline ja kaob ära ka alateadlik hirm, et loom tõmbab mu ratsmete abil tasakaalust välja. Täna oli ka trenni alguses palju jändamist sellega, kuidas püüdes olla lubava ja pehme käega, lähevad mu õlad ette ära ja kogu ülakeha vajub ette. Varjude pealt maast on seda eriti lihtne märgata. Kui hobune juba näib seal allpool olevat, siis ei ole üldse seda tunnet. Kõik näib kordades lihtsam olevat. Kogu ratsutamine.
M-U-U-S-I-K-A.
Galopp oli kindlasti kõige parem osa trennist. Heinz natuke muretses enne esimest tõstet, aga kui olime mõned ringid ära sõitnud, näis ta rohkem lõdvestunud ja taaskord väga tore. Vahepeal näis, et ta hakkab juba liiga alla ära kaduma. Paremale poole pidin rohkem sisemise säärega töötama, vasakule olin seda jällegi kordades vähem teinud ja seda oli näha.
Kindlasti oli midagi olulist veel, aga ma olen juba unine.
Ahjaa - Zillion käis täna kordel.
Ja siis veel, et reede on mu lemmikpäev.
Ja homme saab kaua magada.
Wiii. 

lennujaama tipptund

Suure platsi taga on veeauk.
Veeaugus on partide maandumisplats.
Ja juba teist korda satume teisipäeval olema kolmekesi platsil, kõndimas rahuliku sammuga platsi tagumise otsa poole, kui pardid pladinaga õhku tõusevad ja hobused samasuguse pladinaga püüavad teisele poole platsi joosta.
Täna kaua naerda ei saanud, sest Anne kukkus alla. Esimesel korral polnudki väga hullu, aga ta kukkus ühe korra veel ja siis oli mul kõrvalt vaadates hing korraks kinni - Anne oli hobuse tagumiste jalgade all? Ta ütles pärast, et oli ainult kapjadega pihta saanud, aga tunne oli ikkagi olnud nagu oleks tanki alla jäänud.

Peale lenduminekut partide peale tahtis Zillion veel oih ja aih teha, aga ma püüdsin hoida teda occupied, et me kumbki ei paneks niiväga parte või tuules lehvivaid põõsaid tähele. Toimis. Mida rohkem üleminekuid, mida rohkem volte, seda paremaks läks keskendumine. Nii tal kui mul.

Jonnakalt püüdsin saada teda rohkem ja rohkem parema sääre ette. Nurkades hakkas ta sisse vajuma ja kui oli ikka väga kole, siis läksin tagasi, et teha seni seda volti, kuni mul välja tuleb. Natuke proovisin sääre eest ka lükata ja painutada teda sisse. Minu meelest oli viimase trenniga võrreldes oluliselt parem, loodetavasti oli see ka väljaspoolt vaadates nii.

Täisistakuga on ka nii, et jälle vaikselt testisin ja isegi kui ta alguses võpatas, et issand-jumal-kas-nüüd-peaks-kohe-seisma-jääma, siis ma püüdsin mitte seda hinge võtta. Mul tuli teda rohkem edasi sõita, voltide peal kippusime ära surema. Täisistakut tegin vasakule natuke kauem kui paremale.

Soojendusgalopis püüdsin ka suht kohe proovida erinevaid asju - sõita edasi, võtta kokku, täisistakus, poolistakus, volte. Ma vaatan nii pahasti maha ja just eriti parempööretel, niuks. Halb komme. Niipea, kui ma vaatan maha, kaob istak ja hobusel kohe raskem. Vasakusse jalga sõites tekkis jälle see mure, et mina tahtsin galoppi kokku võtta ja selle asemel jäime hoopis mürtsti traavi.

Siis tegime lõppu diagonaalide peal jalavahetusi läbi traavi. Tuli teha nii, et kui traaviga on mingi jama, siis kohe teha peatus. Pusisime jälle selle poolega, et tuled paremast jalast ja tõstad vasakusse. 

_________________________________

Edit1: täna oli vähem seda suuliste murelikku närimist. See tegelikult juhtuski vaid üks kord, kui ma sammu käies hakkasin võtma vaikselt ratset lühemaks ja mu sääred hakkasid jälle mingeid mõttetuid liigutusi hobuse külgedel tegema. Kohe, kui ratsanik lõpetas selle jama, lõppes ka suuliste närimine.

Edit2: Samal moel tegelikult sain täna meeldetuletuse, et Zillion ei ole sedasorti hobune, keda peab kogu aeg galopis säärega katsuma ja tonksama, märguanded ainult siis, kui neid tõesti vaja on ja võimalikult vaiksed ja diskreetsed.

ujumistrenn

Esimene traav näis väheke rohkem elu ja hoogu täis, kui eile. Mul on ikka kogu aeg kahtlused ja kõhklused selle suhtes, et kui alla tohib teda küsida ja kas ta liigub "õigetpidi". Mis puudutab justnimelt pead ja kaela, siis olen püüdnud lihtsalt saada teda sellisesse asendisse, et turi oleks kõige kõrgem koht, aga nii mõnigi kord liigume ikkagi "murtud kaelaga".
Täna juhtus ka sekka "krabisamme" ja küliskõndi ja muud sellist jama. See säärtega külgede vastu klammerdumine viib kogu alaselja krampi ja siis on sealt raske hobuselt edasi pehmelt ja vabalt liikuda. Väga meenutab Rollyt.
Teises traavis tegin treeneri julgustusel natuke täisistakut. Mitte, et ma kardaks, et on valus või ebamugav, aga see tunne, kui hobune jõnksatab ehmunult all ja jääb krampi, on midagi, mida sajaga väldiks. Nii proovisingi teha ettevaatlikult, kui tundus, et praegu on kõik nii hea ja rütmis, et ma ei jää hobust segama.
Galopis oli ka rohkem hoogu ja särtsu, aga ma tundsin mitu korda, et parema sääre ette on hobust raske saada. Asi paranes siis, kui sain juhised vasakut ratset lõdvemaks lasta ja siis uuesti proovida. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?
Grand finale harjutus oli galopis tulla nurgast läbi, keerata maas lamavate traavilattide poole, võtta hobune traavi ja peale latte tõsta jälle galoppi. Ei ole ju väga raske? :)
Paremale poole ei olnudki, aga vasakule poole sõites näis iga osa ülesandest eraldi väljakutsena. No näiteks traavi jäämine. Siis sellisesse traavi jäämine, et üle lattide ka mahuks. Peale latte otse edasi liikumine (!!!). See oli just eriti raske koht. Tundsin, kuidas hobune ühele või teisele poole vajub ja kõik liigutused, millega püüdsin asja parandada, näisid omavat ülemäära tugevat efekti, mille tulemusena ujusime ühelt poole teisele poole. Zillion hakkas peale latte ka natuke kiirustama ja pakkuma, et lähme ruttu ruttu galoppi. Nii et kogu selle ansambli kokkusaamine näis mulle paras pusle. Ma ei ole veel harjunud sellega, kui vähesest tasakaalu muutusest või sääre puudutusest selle hobuse puhul piisab.

kokkupakitud lõbustuspark ja üleminekufüüsika

Täna saime hakkama juba ilma pukkideta. Üleüldse, Zillion tuli platsile näoga, et tema lõbustuspark on kokku pakitud.
Nii et sain vaikselt ratset pikemaks lasta, esimese traavi ajal ei kiirustanud enam nii palju, sammupauside ajal lasin ka ratsme pikaks ja lonkisime niisama. Ainult siis, kui Springstorm sattus meie kõrvale, nõksatas Zillion korraks, et näe, seal on see tüdruk, kellega alati nalja saab. That's it. 
Kui sõidust rääkida, siis ma ikka veel ei ole päris kindel, kui tugevalt/leebelt midagi sellelt hobuselt küsida. Üleminekud oli paras füüsika, eriti just allapoole. Ma ei olnud piisavalt konkreetne ja küsisin vaikselt. Galoppi läheb see hobune endiselt mõtte jõul. Galopist sammu (kolmeaasalise serpentiini peal) läksid sellepärast esimesed üleminekud ka nässu. Ma küsin õrnalt ja siis jään ootama, mida hobune selle peale teeb. Traavi jäi. Kui siis treener sellele tähelepanu juhtis, mõtlesin järgmisel korral peatusele jäämisele ja saime sammu.
Vasakule oli raskem pöörata, nii traavis kui galopis. Nii väga tunnen vajadust videotreeningu järgi...

Ei jõua praegu rohkem kirjutada. Trenni ajal on alati sada mõtet ja pirnikest pea kohal põlemas, aga selleks ajaks, kui ma lõpuks arvuti taha saan, on nad kadunud. Süttivad uuesti järgmine päev hobuse seljas olles.

Pealegi näitab siin mingeid hobuseid praegu, nii et ma olen igal juhul distracted :)

jaluserihmade dilemma

Kogu see füüsiline pingutus, mida CD ülessoojendamine näib minult nõudvat, kui ma pole temaga ammu sõitnud, väheneb oluliselt, kui midagi uut ja põnevat juhtub. Noh näiteks suur plats sulab välja ja seal on huvitavaid auke või sõnnikukärusid. Samal moel, nagu võistlustel, mis toimusid kuskil mujal, on Carp kuidagi palju kiiremini valmis tööd tegema. Ma ei kurda :)
Meie galopp vasakule oli täna uutmoodi imelik. Jäi mulje, nagu sisemised jalad oleks 5 cm lühemad kui välimised ja kui ma püüdsin säärt vastas hoida või sellega paaniliselt vastu külge tonksata, et me ümber ei kukuks, siis oli vaja seda teha päris vägivaldselt, et sõnum kohale jõuaks.
Harjumuspäraselt avastasin selga ronides, et vasak jalus on 2 auku pikem kui parem. Ma siiani ei saa aru, kuidas Taive nii sõita saab :) Oh well, panin pikemaks ja alustasin väga pikkade jalustega, mis jällegi näis CD-le hirmsasti meeldivat. Aga kui jõudsime galopini ja ma pidin poolistakus volte sõitma, siis panin jälle mõlemad jalused lühemaks. Trikk oli selles, et augud jaluserihmades on erinevad, hahaa! Nii et siis ühel hetkel tundsin, et vasaku jala säär hakkab krampi tõmbama, sest jalus näib liiga lühike. Panin augu võrra pikemaks ja siis tundus ta jälle ebavõrdne teisega ehk liiga pikk. Dziisus, millised draamad :)
Endale märkamatult vajun ta seljas kössi ja kokku, selle eest sain meeldetuletusi ka.
Nautisin suure platsi peal galopeerimist. Kui CD oli soojaks saanud, siis püüdsin teda sõita kokku ja edasi, tegin volte, suuremaid ja väiksemaid. Suur plats näib suuuuuur.

Head sünnipäeva Eestile ja Zasminile!

Nii et täna siis tallisisene koolisõiduvõistlus. Ei midagi suurt ja fäänsit, aga nagu väike test või nii. Värskendav.
Poiss võistles oma pisikest samm-traav skeemi Silvesteriga. Tore vaadata, kuidas ta ka natuke asjalikuks muutub ja oma skeemi vaikselt maneezinurgas üle omaette pobisedes ja näpuga platsile näidates kordab. 63,571% ja kolmas koht. Not so bad, me thinks?
Mina sõitsin A12, sedasama, mida eelmisel aastal Rollyga.
No kohe peab tõdema, et diklofenak ei mõju valu ennetavalt. Kui ma võtsin tableti eile peale trenni, kadus valu suht kiiresti, aga tänahommikune tablett mind skeemi ajal palju ei säästnud ja seda oli kindlasti ka välja paista. Ma püüdsin sellest üle olla ja kui muudele asjadele keskenduda, siis oli ok. Üleminekutel oli raskem ja võttis paar sammu, enne kui tundsin ennast jälle jalustel olevat ja pinge keskkohast kadus. Lõppude lõpuks ei olnudki kõige hullem.
Soojendus näis täitsa hea. Tegime 10 minutit rahulikult sammu, siis traavi ja üleminekuid. Carp soojenes märgatavalt kiiremini kui eile. Galopis näis ta esialgu kuidagi eest kange, aga kui ma natuke ratset järgi lasin ja ise püüdsin ka mitte väga kangelt seljas istuda, läks sekunditega kohe tunne paremaks. Alguses poolistak, vaikselt volte. Natuke proovisin skeemi elemente ka. Näiteks see serpentiinilt tulek ja sellele nurgas järgnev galopitõste, millega eile mässasin. Või galopis diagonaalile keeramine ja x-s traavi jäämine. See tuli selgelt soojenduses paremini välja kui skeemis.
Me olime oma soojenduses eelviimased ja sammus oma korda oodates näis Carp kogu aeg muudkui rohkem ja rohkem pakkuvat, et camoon, hakkame juba midagi tegema. Näib, et pikad soojendused on tema teema.
Skeemis oli probleemiks see, et tundsin, kuidas pööretel või serpentiini ajal läheb ratse muudkui pikemaks ja pikemaks. See tegi üleminekud ka keerulisemaks. Carpi auks peab küll ütlema, et ta luges mu mõtteid ja oli suuremateks tegudeks valmis, kui ma ootasin, ihii. Keeruliseks osutus pikaks lastud ratsmega samm, sest Carp oli valmis jälle ja jälle traavi või galopp tõusma. Kuum muti.
Ma tegin igasugu nalja seal. Keskliini joonistasin ikka pigem vasakule. Serpentiini nihutasin ka oma äranägemise järgi proportsioonist välja. Mitte et ma poleks planeerinud seda teistmoodi sõita. Lihtsalt õigel hetkel ei olnud piisavalt kontrolli kõige üle või olid ratsmed pikad.
Aga me sõitsime lõpuni ja tegelikult ei olnudki olnud kõige hullem sõit, 62,8% ja ka kolmas koht. Wiii.

Tegelikult läks veel kihvtimaks - peale võistlust sain sõita Big Boyga aka Benjaminiga. Nooruke Benjamin oli kogu oma olekult ülipüüdlik, näis kogu aeg küsivat, et mida sa tahaks, et ma teeks, kuidas ma seda peaks tegema ja kui kiiresti. Nagu unelm, mõnus sõita (esialgu muidugi läks aega harjuda). Ja see galopp... Ok, ma olin esimese voldi ajal pisut ettevaatlik, et aru saada, kuidas see galopp õieti toimib ja kuidas seal istuma peab. Marit tuletas meelde, et ma pean seda galoppi siiski edasi sõitma ja kui ma rohkem säärtega vaeva nägin, näis see galopp ikka väga kõrgele ja kaugele tõusvat. Mõnus.


Pidasin galoppi oma nõrgimaks allüüriks, aga tuli välja, et kõik ei arva samamoodi :) Näiteks kui ma traavis hoian käsi tihtipeale liiga laiali või tõstan üht ja teist kätt liiga kõrgele, siis galopis hoidvat ma käsi automaatselt õige koha peal. Ma ise tunnen, et kasutan galopis rohkem kõhulihaseid kui näiteks traavis (kui me just koondtraavi harjutusi ei tee).
Jälle uus kont närida.

P.S. Head sünnipäeva Eestile ja Zasminile!

running out of meaningful headlines here... (Bacardi)

Mõnes mõttes oli tänane trenn parem kui eelmine, mõnes mõttes mitte.
Alustasin sellest, et püüdsin täna hoida kontakti nii stabiilselt, kui see minu võimuses. Ei lase kordagi ratset lontima ja olen kätega suht konkreetne, ei lase midagi lihtsalt minema. Mõningasest pearaputustest see mind ei päästnud, aga oli volte ja kaari ja meetreid, kus Bacardi näis üsna heas kontaktis, jooksis ühtlaselt ja isegi läks mõnest peatusest välja ilma protestimise või peavehkimiseta.
Oli hetki, kus ta tahtis kohapeale toppama jääda ja mulle tuli taas meelde Minnie.
Teises traavis tegime volte ja üleminekuid nii palju kui see skeemitavate laste vahel oli võimalik. Mu kannad ronisid üles ja ratse oli liiga pikk ka olnud. Ma tundsin taas seda, kuidas igasugune surve ettepoole (kui keegi püüab ratsmeid käest ära kiskuda) viib mind tasakaalupunktist välja. Oleksin nii tahtnud seda "hobune säärte ja ratsmete vahel" hetke proovida, aga selleks oleks olnud vist natuke stabiilsemat kontakti vaja.
Galopp näis täna paremale palju parem ja ühtlasem. Vasakule miski Bacardile selgelt ei meeldinud ja ühe tõste järel ütles ta selg mulle päris otse, mis ta asjast arvab. Ei, see polnud mingi pukitamine ega midagi, lihtsalt ta tõusis sellise naljaka hüppega. Esimestel ringidel tahtis ta mõned korrad ka traavile jääda, pärast ei olnud ka see enam probleem. Kui peale galoppi traavi tegime, siis igas nurgas näis ta küll hirmsasti edasi tõmbavat ja natuke läks aega, enne, kui saime kergema vaevaga rütmi hoida.
Aga siis tuli trenni parim osa - mitu serpentiini ja kaheksat kenas kontaktis loomaga, kes näis väga pehme ja mugav ja lõdvestunud lisaks pealekauba. Vau. Ma ei julgenud hingatagi, aga palusin Kertul otsida mu taskust telefon, ehk jõuab filmida. Selleks ajaks, kui me uuesti alustasime, oli see hetk juba läinud, päris nii stabiilset kontakti enam ei saavutanud ja peavehkimine oli uus popp spordiala. Kertu ütles, et hobune näib iga kord enne nurka murelikuks muutuvat, ju mul midagi niipalju istakus muutus. Ma muutsin plaani ja liikusin pigem mööda serpentiine või kaheksaid sel moel, et me nurkadesse eriti ei sattunud ja läks palju paremaks. Vähemalt nii palju paremaks, et näis õige hetk ära lõpetada ja maha tulla.

Otsitakse taga tunnetust

Ratsutamine polekski huvitav, kui iga kord oleks loomad sama nägu ja tegu.
No ei saanud ma täna Domingot vastama. Isegi mitte nii natuke kui see eelmistel kordadel õnnestus. Esimeses traavi näis enam-vähem olevat, aga galopi ajaks läks jamaks. Paremale galoppi ma teda ei saanud alguses kuidagi ja kui lõpuks sain, siis ainult mõneks sammuks. Ma kordan - paremale.
Ja siis mis selle vasaku õlaga lahti oli? Olgu-olgu, ma olen ka eelmiste trennide postitustes kurtnud selle üle, et ma seda tema vasakut õlga hallata ei oska, aga täna oli see lausa patoloogiline! Me vajusime kogu aeg õlaga vastu maneezi seina ja ma tundsin puudust nendest põlvekaitsmetest, mida krossisõitjad kasutavad. Vingerdasime ja vussisime ja ma ei saanud teda mitte mingi variandiga parema sääre ette. Galopp vasakule vähemalt püsis ja talle näis see kergem olevat kui mulle. Paremale oli ta kohe täitsa urr, esimesest tõstest peale. Mulle hakkas juba tunduma, et kui ma veel kaua ta kallal norin, siis saan tema käest isegi mõned pukid kätte. Saba käis pidevalt kurjakuulutavalt ringi nagu propeller. Pidime tegema kolmeaasalisi serpentiine, galopis ja üleminekutega traavile keskliinil. Kõlab põnevalt, eks? No ei... Me ei saanud isegi mitte sirgelt sõidetud.
Kui ma jälle pidin sisemise säärega ennast hingetuks taguma ja hobune ikka magas, siis ajas naerma ja nutma... ja vastupidi. No millal see tunnetus tuleb, millega iga hobust vastama saadakse ja täpselt parajalt märguandeid doseeritakse?
Kui ma siis paar korda päris päris kurjalt mõlema jalaga vastu külge panin, tegime Domingoga mõned kiiremad ringid mööda maneezi. Again - not my proudest moment...
Tõsi küll, mulle näis, et murelik Domingo reageeris säärele veidi kiiremini kui uimas Domingo. Aga selleni, et ma oleks osanud temaga päriselt ilusaid serpentiine välja joonistada, nii et õlg pole vastu maneeži seina ja galopp oleks päriselt ka ilus, ma ikkagi täna ei jõudnud. Mariti sõnul olid viimased galopitõsted vähemalt olnud täitsa ilusad, seegi hea.

vasakpoolne kakofoonia

Täna oli see reibas ja rõõmus CD kadunud ja jälle näis, et ma jooksen ise traavi ja galoppi mööda maneezi. Nii sääre taga, nii raskelt ja väsinult tulid meetrid meile vastu.

Jätkasime sääre eest astumisega. Paremale ei olnud väga palju vaja suruda, et liikumine külgsuunalisemaks saada, aga vasakule esimesed kaks korda ei tulnud midagi välja ja avastasin, et ei mingisugust külgsuunalist liikumist. See pole midagi uut, mäletan selliseid sääre eest astumisi mitmest varasemast trennist. Siis, kui ma natuke vägivaldsemalt säärega tonksasin, ehmatas vaene loom ja vajus õlaga täitsa välja. Alles järgmisel korral sai normaalse surumisega õige trajektoori peal liigutud.

Otse liikudes pean rohkem mõtlema just selle otse olemise peale, liiga palju võtan kaela kõveraks ja liiga vara enne nurka või liiga palju voldi ajal.

Tegin natuke tööd selle kallal, et hoida kontakti ka siis, kui Carp tõstab pead üles. kus peavad käed asuma ja püsima. Ja siis jälle see teema, et kui muudame suunda vasakule, naaseb kõhe tunne, et kas kõik on ikka korras või hakkab taas mingi asümmetriline liikumine peale?


Oi, kui pahasti see vasakule poole galopis tunda oli. Kõige-kõige raskem ülesanne trennis on vasakus suunas võtta hobune kenasti galopis tagasi ja teha siis viisakas üleminek traavi. Nope, me muudkui vajume katkisesse traavi, sest niipea, kui ma üritan kõhulihast pingutada, vajub kogu pilt ära.

Tegin trenni lõpus ilma jalusteta mõlemale poole galoppi. Esialgu mässasime sellega, et hoida rütmi. See ei ole tegelikult ju nii raske ülesanne, aga täna oli hobune kogu aeg nii sääre taga ja kui ma siis vähe rohkem säärtega tonksasin, hüppas ta ehmunult edasi. Tunnetuse küsimus, ütles treener ja andis nõuandeid steki ja sääre kasutamise kohta. Läks kohe paremaks ja CD näis kohe ka lihtsalt pigistuse peale paremini vastavat. Sellegipoolest on endiselt tõsiasi see, et paremale poole istuda on lihtsam, loogilisem ja ma tunnen ennast sadulas mugavalt ja hobusega samas rütmis püsimine näib loogiline. Vasakule poole aga oleks tema galopis justnagu kaks vähe sünkroonist väljas biiti, mis tähendab, et mul on kogu aeg tunne, et ma jään rütmist maha, põntsun tema liikumisele selja peal vastu ja ei oma isegi mitte mingit ettekujutust, et mis hetkel säärt vastu suruda või kuidas seal selja peal hobuse jaoks märkamatuks jääda. Täielik kakofoonia.

Mida ma sellega peaks peale hakkama? Kuidas sellist asja remonditakse?

minnie

Trenni alguses jõudsin juba mõelda, et liiga vara ronisin selga. Kogu vasak pool seljast ja puusad teritasid nuge ja ootasid parajat hetke, et rünnata. Omamoodi oli see valmisolek isegi kasulik, sest kui see kohapeal võnkumine valmistab füüsilist valu, siis on see tugevaks motivatsiooniks hobust kogu aeg edasi sõita.

Rütmi ja stabiilsuse saavutamine on selle hobusega mu jaoks keerulisem kui mõne teisega. Kui see ühtlane ja rütmi tiksuv samm asendub sekundi jooksul üles-alla vetrumise või ootamatu üleminekuga, on selline tunne, nagu tõmmataks vaip jalge alt ära. 

Minnie oli esialgu taas tiba murelik. Ma ei teadnud, et isegi tema võib karta ja kiireid külgliikumisi teha, kui keset maneezi seina ronib mõni kollane jope sisse. Tõsi küll, see mõjub omamoodi hästi keskendumisele, peale seda ehmatust näis ta rohkem minule keskendunud kui varem - "ok, vii sina meid siit getost välja, ma usun, et sa tead otseteed."

Galopis pidin hoidma poolistakut  ja siis tuletasin kogu aeg meelde oma Springstormi trenne - säärtega alt üles, kannad alla, ise püsti.
Hobused, kellega ei saa eriti puhata, vaid peab kogu aeg olema nii keha kui meelega "engaged", ajavad mu elevile. Põnev on.
Minnie head hetked on samal moel, nagu Markusega - väga head hetked, vähemalt tunduvad nad  seljast seda. Et 100% kogu aeg hea oleks, nõuab rohkem oskusi ja tunnetust kui mul praegu on. Natuke frustreeriv tänase trenni ajal oli see füüsiline võimetus. Neil hetkedel, kui jääme galopist minu jaoks ootamatult traavi ja on vaja jääda püsti ja kiirest looma edasi sõita, läheb mul paar sekundit õhu sisseahmimiseks ja väljalaskmiseks ja enda kogumiseks, sest valu võtab oma. Peab mingi plaani selle jaoks välja mõtlema. Kõike parem plaan on ilmselt õppida ratsutama ja sõita hobustega nii, et mingeid kahtlasi võnkeid ei tekikski :)

Minnie vol 2

Täna jälle Minnie seljas!
Esimene samm oli kohe palju palju parem. Minnie oli lõdvestunud ja venitas kaela alla, kõndis reipalt ja näis igatpidi valmis suurteks tegudeks.
Esimene traav läks nagu ikka, kergendamise tähe all ja olgugi, et ma natuke pusisin neid sääri õigesse kohta saada, siis oli loom minuga leplik. Leplikum kui eile.
Teises traavis alustasin kergendamisega ja mõtlesin selle peale, kuidas Springstormi seljas sain sääred korralikult ümber hobuse, aga selle peale, kui ma sama proovisin teha Minnie seljas, sain vastuseks sammu jäämisi ja võnkuma hakkamisi. No natuke olen hämmingus küll.
Rohkem edasi, rohkem edasi. Otsustasin täisistakut teha, niipalju kui suudan, sest Minnie ütles taaskord, et see meeldib talle rohkem. Ok, ma pusin täisistakus veel oma raskust jalustel hoida ja mul lähevad vahel õlad krampi (= kontakt kaob), aga alati on põhjust harjutada.
Ratse lontis pidevalt, aga Minnie ei olnud mu peale väga pahane. Kohati näis ta isegi lõdvestunud ja rahulolev.
Niipea, kui ma alla jäin vaatama (ja pioneeri ausõna, ma ei tee seda enam NII tihti, kui varem!), kadus hoog ja hobune oli sääre taga.
Galopp näis eile siiski parem kui täna. Ma ei kuulnud selle kohta eriti palju kommentaare, aga selja oli selline tunne, et eile oli meil rohkem rütmi ja impulssi. Täna oli vasakule poole sõites traavile ülemineku järel programmis võnkumist ja see on mu nõrk koht. Kõik pisarad Markuse trennidest tulid meelde. Ja siis üks kord suvel, kui olime Brittaga kahekesi Taive trennis, tema sõitis Markusega ja mina Minniega. Ja nii me seal kahekesi võnkusime, täpipealt samamoodi :)
Nii et kui me tänagi jäime galopist traavi, siis oli mul natuke tegemist, et ennast korda saada ja traavi edasi sõita.
Siis tuli sõita poolistakus galoppi, mis samuti on nii nii harjumatu! Mõne tuttava hobuse seljas mõib ju mõelda, et võtan galoppi kokku või sõidan edasi või et milline oleks parkuurigalopp, aga Minnie seljas ma lihtsalt punnin mingisugustki rütmi hoida ja teen oluliselt rohkem verbaalseid ergutusi.
Täna ei olnud eriti tunnet, et see galopp oleks olnud kuidagiviisi kvaliteetne galopp. Võib-olla oli mingeid hetki, mil ma tundsin, nagu ta jalad oleks tulnud maast kõrgemale, aga rohkem olen pidevalt hõivatud selle horisontaalsuunaliste muredega - edasi- edasi, rütm-rütm... 
Vasakule sõites punnisin lõpuks uksepoolseid nurki läbi sõita. Minnie jäi hea meelega traavi, kui me sattusime teistele hobustele lähemale. Ok, võib-olla ta esitaks oma versiooni teistmoodi, näiteks et ratsanik läks iga kord uksepoolses nurgas seisvatele hobustele lähenedes rohkem pingesse, aga sellegipoolest, alles kolmandal korral õnnestus galopis nurk kenasti läbi sõita ja siis planeeritud üleminek traavi.
Lõdvestustraav näis tõepoolest lõdvestustraav.  See oli täitsa tore.

Sinilind

Ma ei tea, kumb mu puusasid rohkem laiali venitas, Domingo või tema sadul, igal juhul oli täitsa lohutav mõelda, et homme saavad lihased natuke puhata.

Teise traavi harjutus - keskliinilt sisse pöörata, siis teha u 10 m volt ühele poole ja samasugune teisele poole. Liiklus oli tihe ja seetõttu ei saanud päris alati kujunditest kinni pidada, aga selle eest sai vahepeal improviseerida ka. Paremates pööretes juhtus ikka õlaga välja vajumist.

Mul pole juba mitmendat korda galopis temaga enam kapiga sõitmise tunnet. Ma mäletan, kuidas kunagi suurel platsil hoidsin sõna otseses mõttes hambaid ristis ja ja püüdsin mõelda, et see saab varsti läbi. Nüüd on vahel isegi täitsa mugav tunne.

Lõpuks tuli galopis hobust koondada ja siis jälle edasi sõita. Esimesed katsed lõppesid ikka traavi jäämisega ja ma pidin rohkem ja rohkem säärt kasutama. Ja siis hakkas natuke ka välja tulema, mingitel hetkedel vastas Domingo lihtsalt ideaalselt ja ma tundsin, kuidas iga lihas mu kehas tegi õiget asja õigel hetkel. Tunne oli hea.

Minu plaan oli küll hoida teda pikemalt koos, aga Marit ütles, et see on liiga vara ja liiga palju nõutud. Et ma püüan sinilindu, aga ei ole selleks veel valmis.
Viimane kokkutulemine oli olnud juba super ja väga hea.