Speedy Gonzales vol 2

Täna öösel ma vist ei maga, sest liiga palju on veel elevust sees. Käisime esimest korda matkal kodutalli hobustega. Hobuseid oli kokku 13, Milla viis meid metsa (tegelikult Muraste mõisa vastu platsile) ja tegime rahuliku sõidu (sammu-traavi). Vähemalt osad grupist tegid...

Señor Speedy Gonzales (sõpradele tuntud kui Laki) tuli koplis mulle hea meelega taas vastu. Isegi Diamond astus paar sammukest minu poole, mis pole temalik. Tõsi küll, nad mõlemad ootasid kopli väravas selliste nägudega, nagu tallis oleks pidu, millele nad hakkavad hiljaks jääma.

Tallis oli kergelt öeldes ummik, hobuseid polnud kuskile panna ja kogu aeg käis strateegiline planeerimine - kes kuhu. Panin Mariti juhiste järgi Lakile peale libiseva, ta mainis veel midagi pukitamisest ja tuletas meelde, et ma kiivri pähe paneks. Kõlas jube põnevalt. Läksime tiba varem välja väiksele platsile. Tegime pisut seal sammu ja kui kõik olid kogunenud, hakkasime minema.

Esimene osa matkast oli tõepoolest rahulik. Milla imeilusal täpilisel juhtis meid koplite kõrvalt mööda ja koplis olevad hobused tulid meid uudistama. Vahepeal läksime läbi metsa moodi võsast ja seal teatas meist paar hobust eespool olev King Kong, et tema üle mahalangenud puu ei lähe. Ootasime pisut tema taga ja Laki muutus närviliseks. Esialgu tahtis ta edasi tormata, siis hakkas tagurdama meie taga Tarsoni suunas. Siis üritas metsa tagurdada. Nalja nabani.

Läksime King Kongist ette ja Milla tuli korraks hobuse seljast maha ja aitas King Kongi raskest kohast üle. Meie ootasime koos teistega veidi maad eespool. Ootamine ei sobi Lakile. Kui ta nägi, et me kuskile ei liigu, hakkas ta jälle rahutult nihelema ja üritas võssa tagurdada. Siis hakkas esijalgadega hüppama, nagu tahaks tagajalgadele tõusta. Kui see ka ei õnnestunud, siis lihtsalt tammus kohapeal. Õnneks said Milla ja Kertu (kes oli tema hobust senikaua kinni hoidnud) kiirelt taas selga ja jätkasime matka.

Kui jõudsime Muraste mõisa kõrvale platsile, kõndisime pisut ringi ja hakkasime tagasi tulema. Jõudsin juba mõelda, et kahju, et galoppi ei saa teha, kui Laki otsustas asja enda kätte võtta ja tegi kohapeal kannapöörde ja hakkas tormama kodu poole, sealhulgas jättes pool gruppi endast tahapoole. Jalused lendasid kannaka ajal jalast, Milla karjus "jää selga!", mina surusin kandu alla, põlvi kokku ja peale mõndakümment meetrit rõõmsat õnnesööstu jäi Laki pettunult traavi ja meil õnnestus gruppi tagasi sulanduda.

King Kong ei olnud teab mis õnnelik selle üle, et Laki peale teda vantsis ja vahtis meid aeg-ajalt silmanurgast pahuralt. Et oma seisukoha eriti puust ja punaseks teha, viskas üks kord igaks juhuks takka üles.

Rändasime edasi ja õhtu oli ilus. Jõudsime tagasi koplite kõrvale, kui ühel hetkel hakkas kostma madinat. Kuus, ei, seitse .. ei, kaheksa hobust tormamas kaugel meie poole, Picanto vägesid juhtimas. Minu taga olevad tüdrukud hakkasid kiljuma "issand, mis nüüd saab!", hobused võtsid ka rühikamad hoiakud sisse. Laki oleks mitu korda tahtnud käiku vahetada ja galoppi minna. Hobused jäid loomulikult nööri äärde seisma ja uudistasid rahumeelselt ja tundus, et põnevus on selleks korraks läbi. Jõudsime maantee äärest mööda ja keerasime kruusatee peale.

Siis otsustas Picanto, et teeb duubelvõtte ja alustas uuesti amokijooksu meie poole. Õnneks ülejäänud võttegrupp otsustas, et iga provokatsiooniga kaasa ei lähe ja Picanto vahtis meid üksi nööri ääres.

Selle eest avastas tanklapoolsem kari, et mingid hobused on tee peal, kus nad olema ei peaks, ja tormasid meie poole. Carp sattus nii pabinasse, et tagurdas nööri. Juba tundus, et ta hakkab püsti tõusma, aga kõik lõppes rahumeelselt.

Milline õhtu! On palju põnevam niimoodi matkata, kui sa natuke hobust tunned. Me pole Lakiga muidugi veel mingi tiim, aga mul oli turvalisem tunne, sest tema liigutused või hüpped on tuttavad ja mul on teda kergem lugeda. Väga lahe!

Kui ma Andrele autos muljeid jagasin, siis ta tegi kurva näo ja kurtis, et tema ei saa kunagi matkale, sest ta on veel liiga väike. Lohutasin, et ehk kunagi ikka saab ja mõtlesin, et jätan homsed plaanid üllatuseks ;)

Laki, tänane üllataja

Tallis oli täna muusikat, kaks täkku olid boksides. Üks neist oli tõeline Pavarotti, teda oli kogu aeg taustaks kuulda. Ilus suur poiss, kuuldavasti nooruke A Big Boy poeg. Kõrval oli väike ja valge, kes oli ilmselt backilaulja, sest ka tema tõi kuuldavale mitmeid kaeblikke hirnatusi.

Mina läksin koplisse Lakile järgi. Ta tundus täna tulevat minuga erilise hea meelega, võibolla sellepärast, et keegi tumepruun ja valge lauguga segas tal kogu aeg söömist ja ajas teda magusatelt kohtadelt minema.

Esimesed traavid olid üllatavalt head, korraks tundsin läbi kogu oma keha, kuidas Laki oli lõdvestunud, ratse oli pehme ja ta ise kandis ennast edasi. Vau. Kas see ongi see? Nurkades siiski tuli mul suht kõvasti jalgadega vaeva näha, et ta õigetpidi oleks, eriti tahtis ta makipoolses nurgas jonnakalt väljapoole vaadata.

Kaks korda tekkis meil lahkarvamus pöörde suuna suhtes. Mõlemal korral jäi lõõpuks minu arvamus peale. Ühel korral oli koolisõidustekk minuga sama meelt ja Laki jäi lihtsalt vähemusse.

Vahemärkus - eile jõudsin ühe silmaga veel piiluda Milla ja Zeppelini trenni ja nende üleminekuid. See oli väärt kraam, sest ma nägin, kuidas Milla nõudis hobuselt sekundipealt ja resoluutselt üleminekuid. 5 sammu traavi, siis galoppi, siis traavi jne jne. Selline asi annab hea ettekujutuse, kuidas peaks tegema ja küsima.

Galopp? Hmm.
Ütleme nii, et kui Laki läheb, siis Laki läheb. Esimesed ringid on õmbusmasinal mineku tunne ja tagumik oleks justnagu igal sammul korraks pool meetrit õhus. Kergem oli poolistakus olla. Ajas muigama, sest mul tuli meelde, kuidas Kertu eelmine kord naeris: kui Laki galoppi läheb, on seda teise platsi peale kuulda.

Treener lahendas mu müsteeriumi, miks Laki ennast peale tõstet ise hakkab "ajama" ja tõuseb alles peale kolmandat-neljandat sammu. Ratse kindlamalt kätte ja saime tõstedki kohe selgemaks.

Juhitavus galopis? Eee... rahuldav? Laki minek on nii uljas, et mingi väike külje peal töllerdav säär küll teda ei häiri. Stekk õla peale oli küll abiks, aga mitte väga veenev.

Tegime hüppeid ja (jeeeeeee!) süsteemi. Lakil oli selline hoog sees! Minek oli hea, aga juhtimine polnud päris see ja tasakaal ka mitte. Isegi lihtsalt galopis oli vaja aeg-ajalt endale meelde tuletada, et raskuskese peab olema kannas, siis tunned ennast seljas turvaliselt. Takistuse peal tuleb see automaatsemalt, seal tekib reaalselt mõte, et hobuse seljast on võimalik alla pudeneda.

Ükskord tulime vale nurga all takistusele ja esimene tuli kolinal koledasti maha. Laki päästis päeva lihtsalt sellepärast, et talle meeldib hüpata. 

Päeva pärl oli üks katse, kus ma tundsin, et ma olin mõlema hüppe ajal, enne, vahel ja pärast tasakaalus, ei haaranud lakast (aga ka ei jäänud ratsmesse), ei vaadanud maha ja sain pärast kohe end püsti. Voila! Oleks mul inimesekomme kaasas olnud, oleks ennast sel hetkel nendega premeerinud.

Treener aga ütles, et seda, et ma lakast kinni ikka haaran, ei tohi karta, pigem vastupidi, seda teevad ka paljud päris sõitjad ja põhjusega. Veidi lohutas.

Laki tundus pärast ka endaga rahul ja sai pisut kaera ja peotäie hobusekomme.

P.S. Täna platsile minnes tuli meelde üks trenn Budaga (üks neist mitmeist), kui sain vatti sellepärast, et ma ei saanud Budale piisavat hoogu sisse. Peast käis läbi, et võibolla on trenn produktiivsem siis, kui kardad treenerit rohkem kui hobust ning hobune kardab ratsanikku enam kui kolle. Täna tuli see esimene osa sellest mõttest meelde, kui vaatasin, kuidas üks hobune loivas ja tõrkus mitu korda takistuse ees, enne kui treener pidi sekkuma ja ta sealt üle utsitama. Kui mõelda, et mis on hullem, kas see, et treener ajab hobust edasi ja hobune läheb hooga, milleks sa valmis polnud või see, et tõrgute, ajate latid maha või komistate koos end takistusse vigaseks, siis on valik ju suht selge.

P.P.S. Treener ütles pärast, et plaanib mind millalgi maastikule saata :)

Libiseva seiklused

Täna alustasime Carpe Diemiga samuti nätsu venitamisest ja esimene traav läks kirja ratsanikust higi välja pigistamisena. Mõlemad olime alguses kanged. Ja väljas oli temperatuuri ligi 30 kraadi. Tõõtamine ekstreemtingimustes, Carp tundus esialgu nagu surnt kronu, mille ümber tiirlevad tuhanded kärbsed muljet süvendasid. Samas, minu ümber tiirles neid vist samavõrra...
Kui hakkasime üleminekuid tegema, tuli elu natuke sisse ja tulid välja igasugused vead, näiteks kuidas ma sammust traavi minekul teda liiga palju lükkan. Vähem hüppamist sadula peal ja rohkem säärt.
Tegime kolmeosalisi serpentiine, vahepeal sammule jäämisega.
Pärast tegime volte üle pisikese kavaleti. R filmis meid (lisan video hiljem) ja ka filmi pealt on näha, kui vähe ma eluvaimu suutsin hobusesse puhuda. Vasakusse jalga galoppi tehes ta lihtsalt magas. Paremasse tõusid jalad ehk pisut kõrgemale.
Lõdvestustraav ei olnud see, mis parimatel päevadel.
Libiseva saaga algas sellest, et sidusin ta sõlme ja lootsin, et sellega asi ants. Kogu trenni pidin seda siis allpoole tirima, sest korduvalt oli see Carpe Diemil peapaelaks ja peaaegu silmade ees. Kahetsesin, et ma seda näppude vahele ei võtnud.
Kui platsilt ära läksime, siis ühel hetkel käis hele laks, minu väike sõrm oli tagurpidi ja Carp jäi seisma nagu oleks elektrilöögi saanud. Nüüd see siis juhtus, meil oli õnnestunud see libisev Carpi jala alla saada. Õmblustest lahti ja mõneks ajaks tööst maas. Minu väike sõrm ka mõnda aega stressipalli liigutustes ei osale.

Süsteemi ohver Carpe Diemi kaelal

Täna pidime soojenduse tegema enne treeneri tulekut ära. Carp oli esialgu nagu veniv näts... Hoidsin igaks juhuks silma peal Georgil ja Marleenil (?), kes tegid minuga koos soojendust, et enam-vähem samade intervallidega traavi ja sammupause teha. Jõudsime ka soojendusgalopi ühele poole ära teha ja siis tuli treener ja tegime pisut hüppeid. Lootsin, et jõuame parkuuri ka teha, aga nii palju oli vaja hüppeid "parandada", et ei jõudnudki.
Esialgu ei olnudki väga hull, tulime kenasti takistusele peale, ma hingasin enne takistust välja ja ootasin hobust, et mitte enne teda lendu minna. Korra olin sunnitud pöörde peal stekki kasutama, kui mu säärele reaktsiooni ei olnud.
Säär ei tohi kaduda ka siis, kui nurgast tulles keskendun täpselt takistusele tulla või kui patsutan hobust.
Okserile peale minemine läks esialgu pisut nihu - esimesel korral tulin liiga väikese kaarega, hobune hüppas tiba kaugemalt, teisel korral jälle tegime liiga suure kaare.
Last but not least - lõpuks tegime mõned korrad süsteemi, kus kahe takistuse vahel oli üks fulee. Kui positiivset otsida, siis sihtisime kenasti keskele ja enamasti oli ka tempo hea, aga kahe takistuse vahel põntsatas mulle sadul vastu tagumikku ja lükkas mind ettepoole, nii et korduvalt leidis Carp mu peale süsteemi oma kaela kallistamast. Kahtlustasin, et äkki jalused liiga pikad, aga tegelikult ei seisnud ma piisavalt jaluste peal. Viimane katse oli parem.
Selleks, et enam mitte ratsme peale jääda, tõstsin käed viimasel korral kokku ja kaela peale. Nagu vanasti, nagu Ellen näitas. Natuke aitas. Marit seletas mulle pärast ka seda, mida kandadega teha ja millal põlvedega kinni hoida.
Lõdvestustraavi ajal kergendasin ilma jalusteta ja olin ise ka natuke üllatunud, et ma terve ringi ilma kokku kukkumata tehtud sain.
Kohe kui hobuse seljast maha tulin, tahtsin uuesti sadulasse ronida :)

Laki ja roosa ristike

Hea trenn oli. Nalja sai ka, näiteks kui ma enda arust olin sadulavöö tõmmanud nii palju kinni kui jaksasin ja siis sadulasse minnes "astusin" sadula külje peale viltu. Note to myself - pruunid kindad sakivad. Nendega jaluserihmasid reguleerida on nagu boksikinnastega tikkida.
Laki oli täna jälle väga tore, ma ei olnud ise nii kange, kui tavaliselt trenni alguses. Makipoolset nurka suksu küll esialgu võõrastas ja kui avastas aedikust jänesepojad ja selle kõrval mängivad lapsed, siis pingestus paar korda üle terve kere, aga mingit kollijahti ei toimunud.
Tegin jälle palju iseseisvat tööd, natuke üleminekuid ja püüdsin teda ratsmesse kutsuda, nii hästi-halvasti kui oskan. Ta oli väga tubli ja isegi premeeris mu pingutusi mõne korraliku puristamisega. Kahjuks ilma mõne õlg-ees äravedamiseta me ikka hakkama ei saanud ja paar korda olin täitsa nördinud. Koolisõidustekist oli muidugi rohkem kasu, kui minu lühikesest stekist.
Vaiksel, platsi teises otsas proovisin teha poolpeatust. Proovisin, aga polnud kindel, kas tuli õigesti välja. Üleminekuid ja peatusi tegin ka. 
Esimesed kaks tõstet galoppi ei õnnestunud. Kolmanda ajaks võtsin ratsmed ühte kätte, steki teise kätte. Galopis oli ta ka täna rohkem juhitav, kui tavaliselt (ma ei saa veel öelda, et ma oleks 100% saanud kätte kõik need trajektoorid, mis mul plaanis olid).
Siis hüppasime üht pisikest roosat ristikest.
Esimene hüpe igas trennis on alati huvitav hetk. Tunned, kuidas süda hakkab kiiremini lööma ja kiiresti mõtled läbi, mis teha tuleb. Kõõritad alla hobuse poole ja juurdled, kas ta ikka on juba eelneva töö peale piisavalt reageeriv ja juhitav, et kõik välja kukub. Lakiga muidugi ei ole seda hirmu, et ega ta ometi ei tõrgu, aga nurkade läbimised toovad küll vahel higipisarad otsaette. Niipea, kui ta nina kuskile suunda keerab ja galoppi läheb, meeldiks talle lihtsalt edasi tormata.
Kannad all, hoog piisav? Ei ole? Alla ei tohi vaadata. Nüüd vist on juba täitsa hea, keerame Laki takistusele. Ei keera? Laki? EIIIII, Laki! Mitte sinna!!
Teisel korral saime pöörde ehk paremini tehtud, aga peale pööret tormas Laki hooga paremale, kui tegelikult oli ülesandeks vasakule keerata. Alrighty, uuesti sama asi. Ikka paremale. Olin ise kuskil palju kõrgemal, säärt polnud piisavalt peal, tasakaal paremal pool, nii et vaene loom ei saanudki midagi teisiti teha.
Siis käskis treener teha sama asja traavis ja võtta suuna platsi ukse suunas. Saime lõpuks õigele poole ja õiges tempos.
Laki läks järgmisesse trenni ja viisin ta teisele platsile, ise seljas istudes. First time for everything.

Pärast sotsialiseerisin Poola kutsikat. Juhul, kui ta meile jääb, siis oleks ju kena, kui oleks üks koer, keda julgeksin talli kaasa vahel võtta. Lasin Markusel esialgu nuusutada ta tagumikku, hoidsin kutsikat kaugemal ja Markus pistis peaaegu kogu pea välja, et teda nuhutada. Pärast viisime kutsika Ellipsi juurde, kes on seda värvi kollaste tüütustega harjunud. Ellips tõmbas samuti sõõrmed kutsikalõhna täis.
Sotsialiseerimist sai kutsikas mitme päeva jagu, laste tähelepanu umbes kuu jagu.

Kukrumäelt on alati nii raske ära tulla ja ka täna, kui hakkasime Johannaga ära minema, ei õnnestunud see kohe, sest treilerist astus välja maailma kõige armsam asi, dalmaatsia varss. No tegelikult küll lihtsalt üks täpiline pooleteise kuune varss, kes tuli oma ema kõrval treilerist välja ja kõndis tema kõrval, aga see oli nii ilus, et me pidime veel teda imetlema jääma. Kõige armsam asi maailmas.

P.S. Panen siia ühe täna loetud hea lause kirja: "the difference between a good rider and a very good rider is the speed of their reactions."

Kaunis Kassari ja Don Digimoni võlud

Maarjaga oli juba ammu plaan minna Kassarisse päevasele ratsamatkale. Olime eelmisel nädalavahetusel Hiiumaal ja kuna R läks niikuinii oma võistlusele, siis oli mul täpselt sobiv vaba päev. Veel parem uudis oli, et Maarja tuli ka kaasa ja uuesti hobuse selga üle mitme kuu. 

Hobused olid kella 11-ks enam-vähem kohapeal valmis pandud. Mina läksin sõitma Don Digimoniga, tumedamat värvi loomaga. Ta tundus nii madal.. tegelikult tundusid nad kõik üsna väikesed. 

Kui kohale jõudsime, nägin tuttavaid nägusid - Jüri ja Kaia tulid samuti sama grupiga matkale. Pärast selgus, et nad veedavad niimoodi matkates terve nädala ja olid ka eelmisel päeval käinud radasid avastamas. 

Maarja sõitis ühe 5-aastase hobusega, kelle nime ma ka relva ähvardusel ei mäletaks...

Maastik oli muidugi fotokat väärt, esialgu läksime lihtsalt metsaäärt pidi, pärast jõudsime mereäärsele suurele lagendikule, kus olid lehmad ja hobused. Don Digimon tundis vajadust neile paar korda tervituseks hirnatada ja tema samm läks ka palju reipamaks.

See oli nagu muinasjutus, üle heinamaade, mere ääres, läbi kõrge pilliroo, üle põldude, metsade vahel ja iga natukese aja tagant galoppi, galoppi, galoppi. Juhuuu!

Jõudsime mingi aja pärast piknikuplatsile, kus hobused seoti puude külge kinni (esimest korda nägin, et hobustel olid kaelarihmad, nagu koertel, ihii) ja me einestasime. Siis sõitsime teist kaudu tagasi. Kokku olime vist seljas 5 või 6 tundi ja need olid väga hästi veedetud tunnid.

Pärast lasime hobused aedikusse ja seal läks võidupüherdamiseks. Hobune, kellega meie juht Triinu oli sõitnud, osutus kommimaiaks olevuseks, kes üritas end meiega kaasa nihverdada. Arutasime, et kas mees saab aru, kui ma hobuse koju viin ja kas ta lubab mul ta endale jätta, kui ma annan ausõna, et ma ise hoolitsen ta eest. 

Kahjuks see ikka võimalikuks ei osutunud ja pidimegi nendega hüvasti jätma. Väga lahe päev oli. Tuleb kordamisele tuua.

Mõned pildid:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

üks teine Winston

Täna oli Winstonil hea minek. Oli rohkem rahvast ja ma sain platsil ise erinevaid asju proovida. Suutsime nurgad kenas paindes läbida, Winston oli rohkem ratsmes ja väga koostööaldis. Olgu, paar korda ta tahtis autopiloodi peale minna ja Diamondi või Domingo sappa end haakida, aga see ei kujunenud probleemiks.
Täisistakus vajun ikka vahel liiga taha. Samuti ütles treener täna, et ma ei tohi ette kummardada ja lasta käsi järele, sest siis laseb Winston pea liiga alla ja kogu see mugavus kaob ära. Paar korda üritas Winston küll "liiva kaduda". Ma püüan mitte vaadata alla, aga kui tahan kontrollida, kas oleme ikka konkreetselt rajal või mitte, siis vajub pilk koos kogu peaga ikka alla.
Kuna galopis koondamine on ikka natuke veel mulle tume maa, siis püüdsin täna seda harjutada. Lihtsalt tunnet kätte saada. Mõnikord kadus rütm ära, aga mõnikord jälle tuli välja. Winston ei jäänud täna nii kergelt traavi kui tavaliselt, nii et saime julgelt ringi-paar ära teha, siis võtsin igaks juhuks ta ise traavi ja patsutasin ohtralt. Galopis sain vahepeal kena hüppe kätte. Nii kahju, et ise ennast kõrvalt ei näe. Oleks nii hea trenni teha, kui saaks oma sooritused hetke pärast suurel ekraanil üle vaadata. Peale tundi juba ei mäleta, mis tunne seljas oli või mis kontekstis probleem ilmnes.
Kõhulihased tuletasid end eilsest pisut meelde, aga pigem olin positiivselt üllatunud, et peale kolme järjestikust trenni tunnen end suurepäraselt. Ainult see koht andis tunda, kuhu rattaga kukkusin, nagu kiuste vajutab saabas just sellesse kohta, aga see on järgmiseks trenniks niikuinii ära paranenud.
Vaatasin pärast Liisi ja Milla hüppeid.
Esiteks - kuidas neile see parkuur meelde jääb? Ma vaatasin ja filmisin neid korduvalt seda läbimas ja praegu ikka ei mäleta kõikide takistuste järjekorda.
Teiseks - see on ikka palju palju keerulisem, kui tundub. Vahel on säärt liiga vähe, vahel liiga palju. Vahel tuleb eest rohkem hoida, vahel saavad kõik vatti, et jäävad ratsmesse või ei anna järele. Ja siis see tasakaal. Ja jalavahetused. Ja hobuse hüppe ootamine. Näib nii lihtne video peal või kaugelt vaadates. See peab olema väga palju kinni tunnetuses ja konkreetses hobuses, eks?

üks teine Laki

Laki polnud täna seesama, kes ta oli eile. Hoopis teistsugune loom oli. Mul oli palju kergem teda saada nurkades kenasti ümaraks, traavis pehmeks ja galopis rajale. Paar korda ta küll üritas mind ära vedada, aga kui ma sellepeale panin pidurid peale ja jonnisin, siis läks ta leplikult minu ideega kaasa.
Tegime esialgu traavi, peale seda jälle kõvasti täisistakut. Ja Laki kuulas mu säärt! Läks kenasti voltidele, ilusti keeras teiste hobuste tagant ära, oli igatpidi nõus minu ideid ära ostma. Treener pidi mulle ikka meelde tuletama, et ma saba jalge vahele tõmbaks. Mul hakkab juba tekkima kahtlus, et mul ei mahu saba jalge vahele. Midagi oleks nagu seal taga ees. Kui ma püüan jalgu venitada pikaks ja mõnusalt laiali ümber hobuse, siis loomuliku asendi puhul jääks tagumik justnagu ise tahapoole. Paras pusle.
Esimesed galopitõsted tegi Laki suhtumisega. Esialgu tegi peale tõstet 4-5 sammu kiiremat traavi, nagu kord varem. Ma tegin kohe uue tõste ja liigutasin stekki ja siis järgmised tõsted läks peaaegu kohe. Ainult, et jälle suhtumisega, natuke liiga rauhti. Mõtlesin alguses, et ma ise tegin võibolla liiga järsu tõste, aga ka siis, kui vajutasin õrnalt, tõusis Laki äkiliselt, justnagu tahaks öelda, et "jumal küll, kui Sul seda nii väga vaja on, hoia siis kinni!"
Ka galopis kuulas ta täna paremini säärt ja läks kergelt voltidele ega hoidnud kellegi taha.
Koondamine galopis? Kompan veel pimeduses. Sääred ilmselt pole veel väga tugevad ja ma püüan ikka vajutada pisut ratset siis, kui hobune tagajalgadega tõmbab, aga see on nii segane värk...
Tänaseks saavutuseks pean ka seda, et peaaegu kõik tänastest galoppidest alustasin ja lõpetasin mina, mitte Laki. Mõned juhud olid, näiteks kui kogemata tõesti võtsin koondamiseks liiga palju ratset või kui Katrin meid tulemas ei märganud ja peaaegu oleks kokkupõrge juhtunud, aga üldiselt oli kõik täitsa kontrolli all ja suutsime ikka pikad ringid mööda platsi galopis ära joosta, mitte ei vajunud iga viie sammu tagant traavi.
Pärast tegin poolistakut. Treener rääkis kätest - need peaks ikkagi suht hobuse kaela juurde minema, aga ma ei oska veel nii kiiresti kui vaja, ratset kokku voltida. Näputöö. Hakka või käpikuid kuduma, nagu Kertu naeris.

Edit: üks oluline asi tuli meelde - täna, kui rääkisin Myyga ja õhutasin teda ikka mõtlema võistluste peale (harrastajana starti järgmisel aastal Avella B-ga), siis vastas ta tavapärase vastuvaidlemise asemel "ma mõtlen selle peale". Vaude. Pange see oma märkmikutesse kirja. 

Laki ja SUURED KOLLID!

Tuulepea ja veel üks tuulepea.

Hea surfiilm. Pisut kehvem ratsutamisilm.
Täna sõitsime Lakiga suurel platsil. Esialgu olid KÕIK neli nurka tuule käes lehvivaid kolle täis. Vaevaga saime selle arvu kahe ja pooleni vähendatud, aga tagumised nurgad olid ikka sama õõvastavad kui enne ja Laki vedas mind neist minema, maksku mis maksab. Paar korda ta lendas galoppi, ühe korra lõi igaks juhuks kollile takka üles. Täitsa nalja tegi.
Pool tundi üritas ta mind mingile oma rajale ära vedada. Tahtsin voldile keerata - EI! Kolm või neli korda EI! Ei tahtnud isegi seisma jääda, kui ma, nutumaik suus, muudkui vastu jonnisin. Paremaks läks alles siis, kui hakkasime latte sõitma, traavis ja galopis. Nagu treener ütles, mõtted läksid tööle, mitte rumalustele. Mõned hüpped saime ka tehtud, olgugi, et tema juhtimine tundus nagu raketiteadus - ta ei reageerinud täna säärele, ignoreeris ka stekki, rühkis ikka omasoodu edasi. Kui ma pärast temaga käekõrval jalutasin, siis polnud kuskil mingeid kolle. Hmm.
Tundus, et mu vasak säär on nõrgem, kui parem. See võib muidugi olla täitsa tõsi, sest ma olen ju harjutusi teinud peamisel paremale poolele.
Pärast vaatasin pisut Picanto trenni ja koju.

Hüpped - hüpped - hüpped!

No mind ikka nii tõmbab kogu aeg talli poole, et see on nagu narkootikum. Eile andis Taive oma objet proovida ja pidin korraks tallist läbi lipsama, et see ära tuua. Lõppes see ikka sellega, et istusin paar tundi ja vaatasin/pildistasin teiste hüppetrenni.

Täna oli ka Andrel trenn ja ta sõitis El Begiga. Ma pean ausalt tunnistama, et see oli esimene kord, kui mul hakkas sees pisut kõhe. Vaatasin, kuidas ta teda puhastab ja tundsin, et pean vist boksist kaugemale minema, muidu võtan üle või veel hullem - Andre saab aru, et mul sees õõnes tunne mõelda, et ta läheb uue ja suure hobuse selga.

Platsil toimus parmudisko ja loomulikult ei tahtnud hobused paigal seista. Püüdsin ruttu aidata Andre selga ja saatsin ta liikuma, läksin ise Carpe Diemit valmis panema. Aeg-ajalt piilusin aknast, et kas Andred on paista või ega ei kostu mingit potsatust, hirnatust vms. Kõik oli vaikne. Ainult tallis tegi keegi hobune oma boksis vahepeal smurfi häält.

Treener ütles, et Andrel oli olnud trennis küll raske, aga kõik oli läinud hästi. Andre ise oli jälle väga rahul ja küsis pärast, et kas ta saaks käia iga päev trennis. Kahtlustan, et see polnud vaid hobuste ja ratsutamise pärast, vaid selle pärast, et ta sai täna paar tundi minu trenni ajal teiste lastega mängida.

***

Esimese poole trennist tegime vaikset traavi või sammu, ma püüdsin teha ratsmetööd, aga tähelepanu oli tegelikult ikkagi suures osas neil, kes hüppasid parkuuri.

Pärast sain hüpata väikseid nizzasid ja korra ka pikka parkuuri. Marge ja Ellips hüppasid enne meid ja meil oli aega parkuuri pähe õppida. Imestasin, et see nii kergelt meelde jäi, aga tegelikult oli ta liikumise suhtes üsna loogiline ka. Mõned pöörded olid küll keerulised, aga tuleb meelde jätta, et trennis pole aja peale sõit, vaid võib ja peab ikkagi kogu platsi ja iga nurka ära kasutama, et pöörded ja pealesõidud oleks võimalikult ideaalilähedased.

Enne parkuuri sõitmist tegi Marit nalja, et kas jätab süsteemi kõrguse nii, nagu on (~ 120 cm?). Ei saa öelda, et seest poleks kõditanud. Ühel päeval ikka ;) Tänaste oskuste puhul oleks ma ilmselt hoopis tordi võlgu jäänud.

Ma polnud süsteemi jube kaua hüpanud (üks kord vist ongi seda enne ette tulnud?) ja võib ausalt, pea norus, tunnistada, et seda oli kaugele näha. Esimene kord läks juba sellele lähenemine nihu (hakkasin noort rajal vastu tulevat täkku kartma) ja lasin Carpil lõigata. Teine katse oli parem.

Esimene kord okserile sõit oli suht hale - jäin lootma Carpi aususele ja unustasin sääre. Carp aga vaatas, et noh, kui pole niiväga vaja, mis ma siis ikka niisama tola mängin. Seal me siis seisime, peaaegu täpselt okseri keskel ja jõllitasime maha aetud latte.

Üleüldse läks see nurk meil kogu aeg valesti. Oleksin pidanud soojendusgalopi ajal ikka kõik nurgad läbi sõitma või volditama senikaua, kuni Carp mu säärt paremini kuulab ja harjub, et KÕIK nurgad tuleb läbi joosta. Traavis on ta nii püüdlik ja täpne, aga galopis kipub lõikama ja mina suunan energia pigem ettepoole - lähme-lähme, ära jää traavi - ja teen allahindlusi nurkade läbisõitmises.

Kui lähenesime okserile, siis ta ei pannud mu vasakut jalga millekski. Stekk oli aga teises käes ja enne okserit ma ju ei hakka riskima sellega, et jään stekivahetusel ratsmesse istuma või lasen need käest.

Tule taevas appi, kuidas ma tahtsin täna mitu korda enne hobust lendu minna! Ainult ettesirutatud käed ja sukeldumismask olid puudu.

Saime parkuuri ikkagi lõpuni tehtud, aga väga kobalt. Ühe pöörde eest treener ütles head sõnad, aga juhtimine oli kolme väärt.

Aga sellised trennid on ikkagi nädala kõrghetk. Pole midagi samasugust, mis suu kõrvuni viiks ja vere adrenaliini täis pumpaks.

Mõnus trenn Carpe Diemiga

Jälle üks väga hea trenn. Kui Carp just ei uinunud, oli temaga väga mõnus sõita, täna kuidagi pehmemgi kui muidu. Tegime nii traavis kui galopis latiharjutusi, pärast pidime tüürima diagonaalis lati pealt platsi teises otsas olevale kavaletile.

Mul oli hea Marge ja Ellipsi pealt spikerdada, nemad tegid seda esimesena ja ma jõudsin nende sammud enne kavaletile pööramist ära lugeda. Aga peale kavaletti otseks jäämine nõudis minult küll natuke vaeva.
Carp oli tubli, nagu ikka, isegi kui vahel sammus tükkis uni peale, siis tegelikult ei olnud tema äratamine täna küll eriti raske.

Vaatasin eile oma eesmärke, mis olin aasta alguses kirja pannud. Kui veel paar kuud tagasi tundus peaaegu võimatu, et ma suudaks rada aasta lõpuks kenasti läbida ja vahepeal läks kõik üle kivide ja kändude, siis viimaste trennidega on kuidagi usk taastunud. Ma kahtlustan, et selles on ikka süüdi Carpe Diem. 

Väga väga mõnus trenn.

Wäsinud Winston

Tänane trenn Winstoniga ei olnud nii meeliülendav kui reedene. Tulin platsile ja sain Winstoni kohe eelmisest tunnist üle võtta.
Tegin ise rohkem vigu ja Winston tundus ka väsinum. Ta ignoreeris edukalt mitmeid kordi mu säärt ja isegi stekki. Vahepeal saime justnagu jälle end käima, aga galopi ajal voldile keeramine tundus mission impossible, sest ma võisin mida iganes oma säärega teha, ta lihtsalt jooksis õlg ees, otse eelmise hobuse järel. Taive sõnul kasutasin liiga vähe stekki.
Pärast vaatasin veel pisut järgmist trenni ja siis koju.

(kuri)kuulus Avella

Alguses mõtlesin, et ma seda sissekannet siia üldse ei tee, aga ilmselt oleks aus väikeste saavutuste kõrvale ka kõik hullumeelsused kirja panna. Vabandan, kui nüüd keegi ahastusest pea vastu klaviatuuri katki lööb.

Myy on kümneid kordi kutsunud mind oma uue hobusega sõitma. Siiani vastasin, et ma ei oska ja kukun ilmselt alla ja nii noort looma ei tohi minusugused rikkuda. Myy jäi endale kindlaks "Sa pead proovima!"

Reedel teatas ta, et tema füüsiline konditsioon ei võimalda hobusega sõita, aga kas ma saaksin laupäeval kasvõi natukene trenni teha. Ta lubas käsi piiblil, et teeme turvaliselt korde otsas ja ta elu sees ei saadaks mind surma ja pealegi on Avella palju rahulikum, kui näiteks Rosetta, kelle seljas ma olin kunagi juba käinud.

Roman heitis laupäeva hommikul õhku manitsuse: "Pea meeles, et sul on lapsed ja mees." Kui ma ei vastanud midagi, siis lisas veidi aja pärast: "Arvesta, et kui midagi juhtub, sead sa ohtu oma järgmise nädala trennid Kukrumäel."

Myy lubas talle, et tagastab mu tervena.

Paar nädalat tagasi lugesime facebookist, kuidas nad olid Avellaga hüpanud ja tema mees oli samal ajal õhupüssist märki lasknud (mitte küll nende pihta, vandus mees). Avella oli tagajalgadel balletti tantsinud ja siis talli poole kimanud, nii et kui Myy poleks saanud hobust meeter enne sisenemist pidama, oleks ta muutunud peata ratsanikuks (talli uks avaneb nagu garaazi uks, ülespoole).

Eelmisel päeval oli Myy talle selga roninud ja jaluseid sättides oli üks jalustest kogemata vastu hobuse külge põrgatanud. Avella oli selle peale hakanud pukitama ja Myy oli leidnud ennast maast. Nüüd erinevad kehaosad valusad ja laupäeval meisterdasime talle poroloonist kaelatoe, et tal oleks kergem pead püsti hoida. Ja vot selle pärast ei saanudki ta täna trenni teha.

Ja seal ma siis nüüd olin, puhastasin Avella kapju ja Myy lasi talle putukatõrje vahendit peale.

Parmud ajasid Avella täiesti hulluks. Ta vehkis ja veeretas ilmselt esimeste sammuringide ajal mõtet, et pukitamine aitab kõikide tüütute putukate vastu maailmas. Ma ei lasknud ratset eriti lõdvaks, ei julgenud tal ka pead alla lasta, Myy oli ka seda meelt, et hakkame enne traavi tegema, kui tal mingeid muid häid mõtteid pähe tuleb.

Mul pole vist kunagi olnud ühtegi trenni, kus ma oleks hoidnud nii püüdlikult kannad kogu aeg all :)
Ma olin kogu aeg ootamatusteks valmis ja õlgadesse tekkis pidevalt pinge. Kogu aeg pidin endale meelde tuletama, et ma õlgadest ette ei vajuks. Püüdsin hoida käed pehmed, aga samal ajal ikkagi kontakti konkreetse. Kergendamise ajal püüdsin ka võimalikult vähe sadulast lahkuda ja sääre pidin hoidma ka väga väga rahuliku, sest Myy hoiatas juba enne, et ta on väga tundlik ja tal on väga kiired käiguvahetused.

Tegime natuke kordel traavi, siis plaanis Myy meid lahti lasta. Püüdsime kaks ringi ümber tema teha, aga siis märkas Avella, et lauavirn platsi ääres on täna teistpidi ja tahtis ükskõik kuhu ära pääseda. Ma esitasin Myyle kohe tungiva palve meid tagasi korde otsa võtta, sest koppel, mille nurgas trenni tegime, on väga suur ja lai. Liiga suur, et mind sinna mureliku titt-hobusega ringi tormama saata.

Korde otsas olime pisut rohkem lõdvestunud. Mõlemat pidi tegime pisut traavi, proovisin pikendada ja tagasi võtta. Sääred pidid väga paigal olema, sest paar korda, kui väline säär veidi tugevamalt vastu külge läks, püüdis Avella kohe galoppi minna.

Ta meenutas mulle pisut Vivaldit, kes oli samuti valmis iga märguande peale minema kohe ja kiiresti uude allüüri. Tõsi küll, Vivaldi on oma liikumises otsejoonelisem ja tema jalg astub kuidagi tugevama ja kindlama sammu, alati justnagu samasse kohta. Avella oli minu keha suhtes nii tundlik, et iga mu pisimgi liigutus kohe kajastus tema sammus. Uhhh, kui keeruline.

Galopi märguande andsin nii-nii-nii vaikselt kui oskasin. Minek tundus kiire. Myy lubas, et kui ma pärast videot vaatan, siis on näha, et tegelikult ei läinud Avella üldse väga kiiresti, lihtsalt käiguvahetus oli kiire ja hoogne. Galopp oli mõnus, üleüldse oli tema seljas väga mõnus olla, eriti kui tempo ja suuna sai kontrolli alla. Aga siis tunnistas ka Myy, et eks ta natuke püss ole ja et tema treener ei julge veel Avella selga minna. MIDA??? Nüüd sa siis ütled mulle seda?

Tegime mõlemat pidi galoppi, Avella hakkas (nagu Myy oli ennustanud) pead alla laskma ja mulle tundus, et ta oli ka pisut väsinud. Parmud ei olnud oma lõunasööki lõpetanud ja hoolimata tõrjevahenditest, mida talle peale oli piserdatud, oli Avella ikka nendega hädas.

Myy pakkus veel, et teeme ikka mõne pisikese hüppe ka, kasvõi korde otsas, aga ma tundsin, et minust pole täna selleks asja.

Edit: väike video.

muhe Winston

Rahulik reede õhtu tallis ikka sama muheda Winstoniga.
Treener tuletab kogu aeg meelde, et pean tegema "saba-jalge-vahele" liigutust, ikka avastan end liiga taga sadulakaare peal.
Esimesed 25% tunnist püüdis Winston pidevalt minna massiga kaasa ja ignoreeris mu säärt ja keeras küll pea ja kaela voldile, aga püüdis õlaga järgneda grupile. Jonnisin edasi ja pärast see mure lahenes.
Soojendusgalopp oli lubav, aga ta püüdis ikkagi mõnele hobusele tagantpoolt lähemale jõudes traavi jääda ja ma ei leidnudki head lahendust, sest see oli ka hetk, kus ta mu säärt ignoreeris. Ühe korra julgesin stekki kasutada, võibolla peale seda läks veidi paremaks.
Pärast tegime galopist sammu ja sammust galoppi üleminekuid. Tuli täitsa OK välja, aga galopis hakkas Winston kiirustama ja hullult edasi tuiskama. Tegime pisut selle kallal tööd.

Hüppetrenn Carpe Diemiga, wiiiiiii!

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Ilm oli sobilik parmusöötmiseks ja esimeste soojendusringide ajal ründasid nad meid nagu neil oleks noad-kahvlid käes ja salvrätt ette seotud. Stekiga sain neid vaese hobuse kaelalt ära lükata, aga nad tulid tagasi veel vihasemalt uuele ampsule.

Soojendus ei tundunudki endale nii väga hull, aga kui treener tuli platsile, siis ütles ta konkreetselt, et Carp näeb välja nagu kaelkirjak. Ju ma siis enne kartsin ratset lühemaks võtta ja teda konkreetsemalt kutsuda, aga kui seda tegin, siis tuli ta meelsasti allapoole ja läks pehmemaks. 

Parmud ei lasknud väga pikalt sammupause pidada, vaene loom tundis iga kord kergendust, kui jälle kiiremini liikuma saime ja putukad kannult raputasime.

Siis hakkasime väikseid hüppeid tegema. Latid takistuse ees tekitasid esialgu väikese mõttesegaduse. Mis hetkel ta kavatseb hüppele tõusta? Alla vaadata ei tohi. Esimesed korrad tõusin jälle igaks juhuks ise esimesena. Treener tegi märkuse ja pärast tuli natuke hüppekindlust ning ootasin ikka hobust ka.

Mul on hea meel, et Taive minust ka mõned pildid tegi, piltide pealt on eriti hästi näha, kui väga ma ikka tegelikult sadulast armastan välja ronida... 

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Täna sain selle tunde, kuidas on sõita, kui hobune on su "jalast ees". Mitmeid kordi õnnestus läheneda takistusele õige hoo ja impulsiga ja ma tundsin, et iga märguanne loeb. Aitäh, Carp.
Teine huvitav tähelepanek oli, et kui ma panen käed üksteisele ligi (nagu siis, kui tahaks ratsmeid ühte kätte võtta), siis selle peale Carp ka tõstis tempot.

Jalavahetus tekitab segadust... Üks pööre oli eriti hull. Tulime sini-must-valgelt lehvikult, vale jalaga. Mõtlen segaduses olles, et kas ma jõuan enne valget okserit veel läbi traavi jala ära vahetada? Treener hõikab, et edasi! Ma ei julge hakata siin järelejäänud nelja meetri peal hakata riskima traavi jäämisega. Saame üle okseri - ikka vale jalg!

Püüan vahetada, esimene kord ei õnnestu. Samal ajal püüan hoida rütmi, Carp, ole sõber, work with me, ära kaota hoogu, meil läks juba päris hästi... Tunnen, et hobune justnagu hakkab vahetama, kõõritan silmadega alla (ok, ok, tegelikult vajub kogu mu pea alla ja ma jõllitan hobuse õlga). Tekib selline aeg-luubis koha peal hüppe hetk... nii? Aga see viib mu tasakaalust pisut välja, ma põntsun kuskil sadulast kõrgemal ja samal ajal peaksin tegelikult ümber torbiku jõudma, et mõne sammu pärast rohelise lattaia üle jõuda. Üle jõuame, aga midagi ilusat see pole ja Carpi käest palun andeks ka.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Põhjust andeks paluda oli veel. No alustame juba esimestest takistustest, kui oli vaja nurgast keskliinile keerata ja takistust kohata. Ta vajus sisse, minu säär ilmselt polnud piisavalt tugev ja nii jooksiski roosa takistus meile ootamatult kiiresti vastu. Ups, my bad.

Esimesed hüpped tegin pikemate jalustega ja võib-olla ka seetõttu kaotasin neist ühe mitu korda ja tegin ka ühe hüppe ilma ühe jaluseta - hobuse kaela peal istudes. Ups, my bad twice.

Carp andis mulle täna selle ettekujutuse, kuidas õige kehahoiak mõjub nagu vinnas vibu - kui peale takistust sain end korda, selg sirgeks, pilk ette, säär vastu, oleks ta justnagu iga kord uue hoo saanud ja tormas edasi.

Triibuliselt okserilt tulles pidi Carp tegema 7-8 fuleed ja see teadmine aitas mul peale okserit kiiresti püsti saada. Ma lihtsalt hakkasin juba okseri peal valmistuma sammude lugemiseks. Üleüldse on palju lihtsam siis, kui fookus pole mitte hüppel, vaid järgmisel ülesandel. Teoorias lihtne, praktikas nõuab see aju ümbertreenimist.

Käed lendasid vahepeal õhus. Enda arvates püüdsin neid hoida kogu aeg all, aga kui tulime triibuliselt okserilt ja kaldusime kahtlaselt vasakule, hakkasin hullult rohelisele lattaiale tagasi tüürima ja see, mida mu käed olla samal ajal teinud, oli puhas porno, mitte ainult ei vehkinud ma üles-alla, vaid ka risti-rästi...

Hoolimata minu sahmimisest ja vigadest oli Carp väga pühendunud ja aus. Ma olen nii tänulik, et saan temaga trenni teha. Kui mu blogis oleks lubatud emotikonid, paneksin siia praegu talle rea südameid.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

 

 

Meistrikate muljeid Ruilast

Ruilas toimusid Eesti meistrivõistlused takistussõidus ja koolisõidus. 

Saabus siis ka see päev, kui ma vaatasin koolisõidu skeemi algusest lõpuni ära. Filmisin ka meie omade sõite, nii palju, kui sain. Kuna enamasti olid lapsed kaasas, siis läks osa tähelepanu sellele, et nad ei sigatseks ja näiteks platsile ei jookseks. 

Ma ei saa eitada, et kui ma Ruilas käin, siis tekib hull nostalgia ja mõte, et ühel päeval, kui ma juba tunnen ennast kindlamalt, siis tahaks ikka Jumboga suurele platsile minna ja vaadata, kas ma püsin tema kõrvalehüpete ajal seljas :D

Hea on vaadata igasugu erinevaid sõite, aga niiiiiii kahju, et ei olnud kedagi, kellega neid analüüsida. Tõnu küll õnneks istus tihtipeale minu kõrvale ja siis ma ikka tüütasin teda oma lollide küsimustega nii koolisõidu kui takistussõidu kohta. Ta seletas igasugu asju, aga mulle jäi nii palju ikkagi arusaamatuks. Miks mõnedel hobustel lastakse lihtsalt laiali joosta, kas ainult selle pärast, et nad hüppavad sellegipoolest puhtalt? Miks koolisõiduvideotel netis on hobused ära pindetatud, kui tegelikult ei tohi neil isegi kaitsmeid olla? Miks ikkagi mõned inimesed galopi ajal kergendavad? Miks osad sõidavad kogu raja poolistakus, aga teised vahepeal istuvad sadulasse? 

Mõnda sõitu oli füüsiliselt valus vaadata... hobustest hakkas kahju ja isegi kui tulemus ei olnud väga hull, siis mõtlesin, et miks küll keegi ei sekku?

Kõige enam meeldis mulle vaadata sõite (nii takistussõidus kui koolisõidus), kus ratsanik ja hobune tundusid mõlemad sõitu nautivat. See, kuidas Rein Pill muigas oma hobuse kollihirmu peale või viskas teistega platsil nalja. Kujutan ette, kui raske on hoida naeratus suul, kui endal on närvid läbi ja oled füüsiliselt kogu kehaga ametis hobuse kontrollimisega. Koolisõitjatel on vist palju raskem, seal ei tohi sa kuidagi reeta, et oled hädas või midagi läks valesti. 

Kui ma suureks saan, siis tahan sõita samamoodi nagu Udeküll.

P.S. Vanasti hakkasid und oodates silme ees lambad üle aia hüppama. Nüüd hüppavad hobused. 140 cm parkuuri. Ümberhüpetega.

Carpe Diem

Nädal aega vahet trennidel on täpselt paras selleks, et piinavalt aru saada, et su keha ei suuda endast anda 100% ja ülehomme valutavad täpselt needsamad lihased, mis nädal aega tagasi. Enesepiinamine, mitte midagi enamat. Sel nädalal tuleb leida võimalused tihedamini käia.
Esialgu oli Andre trenn. Karin ütles, et tal on juba väga hea kergendamine traavis ja kõrvalt vaadates tundus, et poiss sai palju paremini hobusega hakkama ka. Ta tuli iseseisvatele voltidele, ei jõlkunud teiste sabas ja nüüd oli talle ka stekk kätte lubatud.


See video on tema üle-eelmisest tunnist, kui ta oli esimest korda suure hobuse seljas.

 

Esimese traavi ajal olime mõlemad Carpiga jälle suremas. Tema liikus vaevaliselt ja mina veel vaevalisemalt. Soojaks saamine võttis aega, aga läks treeneri nõuannete abil kiiremini, kui arvasin. 

Rohkem peaks täisistakut tegema. 

Kui me seal esialgu loivasime, siis ma ei hakanud ka üleminekuid tegema, sest arvasin, et ega need niikuinii välja enne ei tule, kui me oleme mingi rütmi liikumisse saanud. Pärast tulid ka mõned välja.

Carp komistas vahepeal ja treeneri sõnul oli see ka seotud minu sadulas istumisega - toetasin vähem jalustele ja rohkem sadulakaare tagumisele otsale, mistõttu ka Carp ("pikema raamiga hobune") kaotas kergemini tasakaalu. 

Veendusin täna jälle, et õpin kõige kiiremini läbi nägemismälu. Kui jäin galopitõstetega hätta, manasin silme ette tõsteid koolisõitjatelt ja lihtsalt püüdsin järele teha. Mõned olid söödavad.

Vasakule poole galopp oli IRMUS. Ta vajus kõigest hoolimata kogu aeg traavi ja ma kuulsin seda mootori seismajäämise häält. 

Paremale oli parem hoog sees ja ka lati pealt üle saamine õnnestus paremini. 

Lõdvestuse eest saime kiita. 

Mees filmis pisut, viskan pärast need lõigud ka siia üles, et aasta pärast vaadates saaks jälle silmi häbi pärast ära peita :)