kontragalopp ja hämar põld

Zillion tegi eile korde otsas seda krussitõmbumist - kui tõstsin paremasse jalga galoppi, siis keeras ta ennast sissepoole paindesse keerdu ja meil läks väga väga mitu kordamiskorda, kuni ta enam seda ei teinud ja jooksis enam-vähem otse.
Vahepeal on muidugi värskendav mõelda, millised probleemid olid mõni aeg tagasi, kus ta paremasse jalga tõusis kogu aeg risti või valest jalast või ei tahtnud sinna suunda üldse galoppi hoida. Sellega võrreldes pole vist praegu väga hull?
Anyways...
Täna oli jälle tavaline trenn, kus ma püüdsin jälle rohkem saada teda liikvele seljast, hoidsin tundlad püsti, et ta ei hakkaks loivama ja et ma tunneks kogu aeg mootorit oma istumise taga.
Kontakt on selline asi, mis iga trenn paneb pead kratsima. Ma olen aktsepteerinud ja aru saanud, et kui mu käed ei ole iseseisvad ja ei hoia kontakti hobusega pidevalt ja ühtlaselt, siis võin ma ennast lohutada, et ma vähemalt ei tiri teda suust, aga pikas perspektiivis teen ikkagi hobusele kahju.
Iga trenn on mingi ahhaa-hetk.
Taandamine pole meil välja tulnud ja täna parkisin treeneri kõrvale ja küsisin üle, et mis ma teistmoodi tegema pean. Saime paar sammu tahapoole liigutud küll.
Siis midagi, mis jälle mitu trenni on mõttes olnud, aga mida ma ilma treeneri silmata ei julge üksi teha - kontragalopp. Tegime nö tagasipöördeid - galopis nurka, sealt keskliini poole tagasipööre, rajale jõudes traavi ja siis uus tõste. Allright, Zillion hakkas kohe galopitõsteid pakkuma, tuli välja, et ta on ka sellest harjutusest enne kuulnud. Samamoodi proovis ta vasakust jalast paremasse minnes jalavahetust teha. Päris otseks ma teda sõita ei suutnud, pidin hoidma ikkagi natuke nina ühel pool või teisel pool sees, aga minu meelest paar katset tuli täitsa söödavalt välja.
Siis saadeti meid kolmekesi hobuste ja tekkidega koplite vahele muru peale jalutama. Pime ja hämar oli, aga Zillionil ei liikunud kulm ka. Carp korraks seisatas ja tõstis kõrvad selle peale, kui läbi lehtedest hõreneva metsa paistsid autode tuled, aga siis ütles "näääh..." ja lonkis edasi.
Ei paha. Ei paha.

Heinz

Heinzu ratsmeid hoides, kuni ma selga läksin, ütles treener julgustavad sõnad, et Heinzul on viimasel ajal nii toredasti energia ülejääke, et ta oli eile teinud Katrinile toreda pukiseeria. Ja sellele uuele tüdrukule enne seda.
Möhh?
Aga et pole hullu midagi, Heinzu pukid ei ole seljas peaaegu üldse tunda või aru saada.
Ahah :)

Esialgu ei olnud nendest energia ülejääkidest midagi tunda, Heinz näis tore, nagu tavaliselt ja mulle tundus, et meil oli oma rütm ja täitsa kobe koostöö. Mõtlesin pidevalt sellele, et kuidas oma kanda all hoida ja iga kord enne sääre signaali jalg paigale panna.
Tegime nii sammus kui traavis sääre eest astumist ja ma sain üle pika aja jälle täisistakut korralikult teha. Galopitõstete ajaks olin sunnitud välimise sääre eemaldama, et mulle ei pakutaks mingeid külgpidiseid liikumisi ja tükk aega nägin oma kehaga voldi peal vaeva, et Heinz oleks õigetpidi paindes ja normaalses traavis. Lõdvestumishetki ei olnud eriti palju, aga neid ikkagi oli ja mõned sai kenasti ära kasutada selleks, et galopi tõusta.
Vahepeal hakkas Heinz imelikult jalgu tõstma ja liikuma viisil, mis tundus seljast nii kummaline, aga ma ei saanud aru, mida täpsemalt ta teeb? See pole ju pukitamine a la Heinz? Üks neist WTF-hetkedest - mida ma nüüd pean tegema? Sammu võtma? Seisma jääma? Edasi kütma? Ratsme ette viskama?
Peale õpetlikke trenne Zeppeliniga olen püüdnud siis, kui hobune hakkab end ise taandama, ratsme pigem ette anda, loogiline, et sealpool peab olema avatud uks. Aga näib, et ma teen midagi juba enne seda valesti, sest sain täna treeneri käest ka võtta, et ka Markus ja Heinz hakkavad minuga end mingil hetkel taandama.
Täna kulmineerus see sellega, et kohtusid eest taha liikuv Heinzu tagumik ja tagant ette liikuv Lukrecija. See oli just midagi sellist, mida kõige enam pelgasin.

Good news is , et treener ütles Niitväljal, et on otsustanud mind 25-ndal tallisisestel starti saata. Väga hea uudis väga õigel ajal.

Urr päev toredate hüpetega

Tundus, et täna tuleb tore trenn. Marit saatis päeval sõnumi, et võtaksin Carpi, pärast käskis martingali panna (jee, me hakkame hüppama!)

Lõpuks läksin aga ikka koju nagu nurkalasknud kass. Hüpped ei läinudki kõige kehvemini, isegi parkuur tundus loogiline (famous last words), aga platsil juhtus igasugu asju ja kõik said järgemööda treeneri käest piki päid ja jalgu.

Kui tegin soojendust, siis hakkasid teised rada üles panema ja treener küsis, kui ma temast mööda sõitsin „vaim valmis?“ Kehitasin õlgu ja noogutasin. Ma polnudki nii väga närvis, aga olin mures, et ma soojendusel Carpi ratsmesse korralikult ei saanud. Mõnikord ei saanud me minu meelest õiget hoogu sisse, ikka kogu aeg pidid sääred vastu külgi käima. Treener ütles, et võtaksin galopis poolistaku, aga selle jaoks on vaja jooksvat hobust, keda ei pea kogu aeg säärtega taguma…

Nagu ikka, esimene hüpe läks nii minu kui Carpi närvide pärast nihu, hüppasime ristikesele liiga paremale ja vusserdasime. Teise hüppe ajal hakkas Carp aru saama, et this is why we are here for ja hakkas funktsioneerima.

Siis hakkas juba paremini minema. Ma vaatasin küll mõned korrad maha ja see segas Carpi. Hüppasime erinevaid takistusi eraldi ja lõpuks ka süsteemi. See tuli täna nii palju paremini välja! Ühe fuleega süsteem oli ja esimesel korral ma ei jäänud päris tasakaalu. Midagi katastroofilist ka ei olnud ja tulime kohe uuesti.

Teised korrad olid juba nii palju paremad, üks oli eriti hea, ma tundsin, kuidas liikusin täpselt hobusega koos ja jõudsin kenasti pehmelt selga tagasi, ilma igasuguste põntsumiste või rütmi segamistega.Ma olin nii rahul, et süsteem polnudki minu jaoks enam teab mis koll.

Ühe hüppe ees tegi Carp tõrke. Peatasin ta ja treener käskis taandada. Hmm, seda ma pole küll kunagi teadlikult pidanud tegema, aga mäletan, kuidas kunagi ammu Tõnu seletas, samal ajal, kui me hobuste seljas jaluserihmasid parajaks sättisime, et vot nii ei tohi samal ajal teha, siis hobune hakkab taandama. Eks ma pean üle küsima.

Ja siis parkuur. See oli nagu kaheksate sõitmine, nii et meelde jätmisega polnud probleemi, aga ma poleks pidanud seda kõvasti välja ütlema. Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu ja seegi kord polnud erand.

Alustame sellest, et jalavahetus ei ole meil Carpiga mingi kokkuleppeline sooritus. Ühelt poolt – tunnistan, et see pole mul veel käpas (kamoon – eelmisel korral oli meil umbes 8 ebaõnnestunud üritust ja siis lõpuks 1 õnnestumine, seegi peale seda, kui treener Carpile ülesande selgeks sõitis). Nii et täna, kui oli vaja esimeselt lattaialt okserile keerata, mässasin jalavahetusega ja muudkui pidin seda takistust uuesti ja uuesti ja uuesti tulema. Lõpuks vahetasin läbi traavi, aga see segab rütmi ja peatab sujuvuse. Tahaks jalavahetusi rohkem teha. Seni, kuni see on veres.

Sõitsin parkuuris lattaia, okseri, nizza, süsteemi, sini-must-valge lattaia ja pidin uuesti tulema esimese lattaia, aga hakkasin kahtlema, kas see oli ikka järgmine ja jõudsin sellele liiga lähedale, et normaalselt peale tulla. Treener ütles, et lõpetame tänaseks ja kast, mille kõrval olnud redelit Carp oli terve tunni jõllitanud, jäigi hüppamata.

Treener hakkas andma tagasisidet parkuuri kohta, kui me põrkasime peaaegu Restaga külgepidi kokku ja meie jalad oleks napilt sõlme läinud. Ma püüdsin Carpi seina poole lükata, kui nägin Restat tulemas, aga seal oli keegi samuti ees ja nii oligi kokkupõrge vältimatu.

Olgugi, et ma tundsin, et süsteem ja parkuur läksid paremini kui eelmine kord Carpiga sõites, ei olnud tunnet, et peaks tähistama.