Esimene sisetrenn sel hooajal

Täna oli viimane trenn enne treeneri ärasõitu ja sõitsin Carpiga esimest korda sel hooajal maneezis.

Üks kopli reeglitest on see, et kui lähed 10 korda koplisse, varupäitsed näpu otsas, siis on hobusel oma päitsed peas. Mine 11-s kord ainult nööriga ja tuledki niimoodi tagasi - hobune lihtsalt nööri otsas :)

Carp tuli hea meelega, lausa ülireipalt. Panin ta tallis valmis ja läksime maneezi. Natuke võõras oli, aga meid ei olnud seal täna väga palju, nii et ruumi jätkus. Hea kohaneda ja talveks ennast ette valmistada. Tuul plagistas natuke seinu ja Carp vaatas esialgu kõik laperdavad kohad üle. Aga ainult vaatas.

Täna liikus ta hea meelega ja tegi kõike, mida küsisin. Tuli alla, kuulas kõiki galopitõsteid, täitsa vahva oli. Suurepärane trenn peale eilset suremise etendust suurel platsil Markusega.

Ja siis saime natuke lõbutseda, täie itsiga mööda maneezi galoppi lasta, mina poolistakus. Marit aitas esialgu natuke nurgast kiirendustele kaasa, pärast sain ise ka Carpi käima. Puhas rõõm!

Carp läks lausa tiba higiseks, nii et pärast jäime veel maneezi üksi jalutama. Proua Kogemus Ise ei kartnud midagi, vaatas uljalt ringi, käis hämarates nurkades ja pani ainult vahepeal õrnalt mulle mokad vastu selga, justnagu nuusutades, et kas kommi ikka veel jätkub?

Carp, sa oled sellisena lihtsalt nii armas...

Rolly, Grafs ja topeltokser :)

Täna oli super päev ratsutamiseks, päike säras silma ja sügise lõhna olid kõik kohad täis. Talli jõudes läks uni ära ja lõpuks tuli välja, et erinevate algavate põletike vastu on kõige efektiivsem ravi ratsutamine.

Tegime jälle täisistakut mitu-mitu ringi, üleminekuid galopist traavile. Galopitõsted hakkavad natuke meenutama õiget asja, mul on tekkinud mingi aimdus selle suhtes, mida ristluu peab tegema. Ilma välimise sääreta veel ei saa ega oska, aga vähemalt on mõned tõsted juba traavis ka galopitõste moodi.

Rollyga peab neid tegema väga õrnalt ja tundlikult, et ta ei "plahvataks". Üks kord õnnestus meil täna ka teha selline tõste, mille peale pidin pingutama, et tasakaal säiliks ja et ma ei kukuks selili sadula peale. Uups.

Siis galopist traavi jäämine ja kohe täisistakus edasi sõitmine. Vääääääga palju tasakaalu kiire taastamise küsimus. Kippusime pigem sammu jääma. Pärast sain aru, et mingil hetkel tuleb lihtsalt ratset Rollyle korraks imenatuke ette anda ja siis õrnalt tagasi küsida, sest kui ma käsi ette ei anna, siis ta ise kukub ratsme peale ja see pidurdab ta kohe sammu. 

Lõputraavi tegin mõned ringid ilma jalusteta. Ma olin oma lihastest pisut kõrgemal arvamusel, aga peale esimest ringi olid reielihased krampis... Pärast jätkasin poolistakus.

Pisut põnevamaid hetki pakkus Grafs, keda tohtisin täna õue jalutama viia. Härra Pealetükkiv alustas õue jõudes kohe olulise küsimusega, et kes siin keda õieti jalutab. Kui peale mingeid lead-and-follow harjutusi jäi mulle illusioon, et mina olen juhtival positsioonil, siis kui järgnesime Maritile ja Liisile (kes olid hobuste seljas), tõmbas ta küüni nurga juures käest lahti ja jooksis ühte avatud koplisse, ise endaga nii rahul...

Võtsin ta kinni ja läksime maneezi. Ukse juures tõmbas härra jälle käest ja kihutas keset maneezi püherdama. Mõnuga. Kui ta siis püsti tõusis, nägi ta välja nagu kõrbehobune, suu-silmad liiva täis. Päitsete pealt ei paistnud nimi "Domingo" enam välja.

No igal juhul võtsin ta jälle kinni ja jalutasime pisut ringi. Marit pakkus, et me võime pisut end seal lõbustada, Grafs võib ringi joosta, peaasi, et ta välja ei jookseks. Olin valmis teravateks elamusteks ja kui jäime maneezi üksi, seisin ukse ette ja lasin hobuse lahti.

Tutkit.

Ta seisis ja vaatas mind juhmi näoga.

Utsitasin teda jooksma ja ta läks traavi, aga vaatas mind kahtlustava näoga. Täpselt ühe ringi pärast jäi seisma ja vaatas mind veel juhmima näoga. Julgustasin teda leitud ruutmeetreid kasutama, aga mida rohkem ma teda utsitasin, seda kahtlustavamaks ta muutus.

Siis püüdis ta minu juurde tulla. Ma püüdsin teda suunata tagasi maneezi keskele ja sain ta mõneks sammuks nii kaugele, et ta tegin ringi galopis ja viskas korra takka üles, aga üldiselt oli selge, et mida rohkem ma teda julgustasin oma leitud vabadust kasutama, seda skeptilisemaks ta muutus. Paar korda hirnus (kohalolekukontroll?), aga kui keegi ei vastanud, näis ta julgus veelgi kahanevat ja ta seisis minust paari sammu kaugusel nagu lontis kutsikas. Oleks Springstorm oma hommikust tülinorijast boksinaabrit nüüd näinud...

Ühesõnaga, võtsin ta jälle nööri otsa ja hakkasime mööda maneezi kõndima. Vaatasime torbikuid, nuusutasime erinevaid redeleid, veendusime, et laperdavate maneeziseinte alt ei rooma kolle välja ja kui olime pisut jalutanud ja Grafs kõndis pea all, minu taga, siis läksime võtsime paar ampsu muru ja tagasi talli.

***

P.S. Neljapäeval olime poisiga samas trennis. Keegi vist hüppas samal ajal midagi, igal juhul küsis ta minu käest hetkel, kui sattusime hobustega kohakuti: "emme, kas sa tead kedagi, kes oleks kunagi topeltokserit hüpanud?" Ma ei saanud aru, mida ta topeltokseri all silmas peab?

Põhjust paanikaks pole, kõik on imelihtne, nagu on näha jooniselt, mis mulle eile õhtul üle anti :)