Markus ei tulnud täna mulle koplis hüüdmise peale vastu, vanakesel näis tegemist olevat. Kui kopli väravast välja tulime, hakkas ta millegi peale hirmsasti esijalgadega tippima ja ma ei saanudki aru, mis teda itsi täis ajas.
Maneežis oli kõik vanaviisi - teise traavi lõpuks näis tekkima mingi ühise eesmärgi tunne ja see peaga vehkimine või kummivenitamise tunne läks ära. Markus hakkas unustama, et ta põhimõtteliselt algajatega koostööd ei tee. Seda hakkasid aga omakorda väitma minu puusad, mis tuletasid meelde, et roosad tabletid on otsas. Perkele.
Mida paremaks Markus läks, seda valusamaks minul läks. Täielik Murphy. Kui ma enne mõtlesin, et see on Markuse sadul, millega ma ei klapi, siis täna sõitsime Rolly sadulaga ja oli palju hullem. Mida rohkem ma tahtsin nautida, seda lõikavamaks läks valu puusades ja alaseljas. Seda just eriti neil hetkedel, kui oli vaja sadulasse istuda - enne galopitõstet või siis, kui jäime galopist traavi. Täisistakust traavi ajal võisin vaid unistada, kohe tahtsin röökima hakata. Nii kuradi valus! Nüüd ma tean, mismoodi tunneb ennast grillkana, kellel koibasid küljest ära murtakse.
Röökida ei saanud (ka rääkida ei tahtnud), aga pisarad hakkasid kurku kogunema ja mingitel üleminekutel tundsin, kuidas ma enam ei saa hakkama. Kaks korda mõtlesin, et aerutan keskele ja tulen seljast maha, aga siis neelasin jälle pisarad alla ja püüdsin mitte alla anda. Markus on ju ka nii tore ja näis galopis kenasti lõdvestuvat, lõputraavini pole enam palju jäänud ja no ma ei saa ju nii häda olla!
No tegelikult vist ikka sain ja selge see, et midagi peab tegema, et see ei korduks. Ma veel ei tea mida, aga homme selge peaga mõtlen välja.
