Poole trenni pealt jõudsin järeldusele, et see peab olema kombinatsioon Grafs + Rolly sadul, sest teiste hobustega ei ole sellist nalja, et 100 korda kaovad jalused ära. Pärast tallis aga tuli meelde, et tegelikult oli sama jama ka tol korral, kui hüppasime suurel platsil Grafsiga, Carpi sadulaga. Nii et ilmselt ma olen lihtsalt allergiline Grafsi seljale, irw.
Selle hobuse otsaette peaks olema kirjutatud "kannatlikkuse õppetund", sest ma ei mäletagi, kas viimasel ajal on üldse olnud tundi, kus ma vähemalt korra ei vihastaks tema peale. Tema minu peale ka. Näiteks kui ma peaks stekki kasutama. Korralik takkalöömine käib asja juurde ja karastab iseloomu, ütleb selle peale suur valge räpane lätlane. Minu iseloom ei tunne ennast karastatuna, aga jalad on maha tulles nagu makaronid, sest nad püüdsid kogu trenni olla "kiired ja vihased".
Tegelikult päris naljakas... Vaatad hobust eestpoolt ja nii nummi on. Vaatad seljast ja kuuled iseennast urisemas. Tagant ei kannatanud täna teda vaadata.
Igal juhul saime läbi kokkupressitud hammaste tehtud kõik, mis programm ette nägi, olgugi, et mõne asjaga läks ropult palju aega. Õnneks oli platsil meist kahest kannatlikumaid, kes jaksasid juhendada.
